Month: September 2008

“Tannu on ka isetegija!” 🙂

Haiglas on nõme olla. Muretsed pisema tervise pärast ja igatsed samal ajal suurema poja järele. No selline lõhkikistud tunne on see alati. Tannu on olnud hirmtubli ja pidanud saama mõnes asjas suureks palju kiiremini, kui see vajalik on. Ma olen kurb, et tema kõrval ei ole toetavat perekonda ja ta sel ajal kui mina pisemaga haiglas olen, käest kätte nagu kuum kartul rändab. Aga me saame kuidagi hakkama. Peame saama ja pisike peab nyyd taas ruttu terveks saama ja rohkem mitte haigestuma. Kuigi ma ei kujuta nyyd enam isegi ette, kuidas ma saan käidud hädavajalikud käigud nt poes ja arsti juures, sest teda pean ma nyyd hoidma mingis steriilses kapslis, et jumala eest keegi teda ei nakataks nohu-köha ega veel millegi uuega. Ja Tannu peabki jääma koduseks lapseks, sest lasteaeda ma teda pisema pärast viia ei saa isegi kui ta nii väga sooviks.

Aga mis mind siin lohutab? Naljakas, aga lohutab see, et kui ma oma pyksisääri kergitan, siis vaatab mulle sealt vastu yks hiiglaslik kehamaaling, mille Tannu mõne päeva eest vee-, harja- ja kõige-muu-kindla markeriga mu varbaotstest põlvedeni sirgeldas. Alustades ytles ta, et ma olen nyyd sebra, isegi varbad said ilusad triibud, aga mingil hetkel läks joonistus käest ja siis teatas ta, et nyyd olen ma krokodill. No krokdill, siis krokodill. Jah, ma pole kindlasti normaalne ema, kui lasen ennast lõuendina kasutada vaid selleks, et laps saaks sedalaadi joonistamisest rõõmu tunda (ja seda tundis ta täiega!), aga ma olen loobunud normidele vastamast. No ma lihtsalt ei vasta ja enam ei yrita ka. Ja kas siis oleks parem, kui laps salaja seintele joonistaks? Eriti veel yyrikorteris 😉

Veega need maalingud nii lihtsalt ei eemaldu. Kreemiga kyll, aga mu käsi kohe ei tõuse neid joonistusi hävitama ja lasen neil siin siis nyyd lihtsalt ajas kuluda ja rõõmustan iga kord, kui jälle vilksti mõnd kriipsu märkan. Hommikul vaatas pisemat systima tulnd õde mu teki alt välja paistavat jalga ikka jupp aega ja ei osanud vist seisukohta võtta 😀

Ja lohutab ka see, et päike ikkagi piilub ja see, et ehk pisemal läheb nyyd pärast kõrvade läbitorkimist ikka päevpäevalt ehk paremaks ja torusid siiski kõrva panna pole vaja ja ykski nohu ega kole kõrvahaigus meid enam ei kollitaks. Hetkel on ta muidgi väga kuri veel selle pärast ka, et teine hammas tuleb koletu valuga. Pole lihtne see inimese elu. Hällist hauani yks kaunis kannatsute rada 🙂

Ja lohutab ka see, et pärast tunde kestvat netiyhenduse otsimist ja ootamist õnnestub mul teile see lugu rääkida 🙂

Mäletate veel aega, kui nt aastal 1993 sai kokku lepitud, et kohtume 1995. aasta 1. septmebril kell 18 ylikooli raamatukogu ees pingil? Ja asi toimis. Kohtumisi vahepeal ei kinnitatud, aga need leidsid reeglina siiski aset elumuutustest ja hilinemistest hoolimata. Kaasajal suht mõeldamatu, eks?

Ma pyyan ikka iga päev vaadata yle oma meiliaadressidele laekunud teated. Aga nagu värava kyljes rippuvast postkastist leian ma ka virtuaalsest reeglina kõigist filtritest ja kleepekates “ainult tellitud post” hoolimata rohkem rämpsposti. Ma lihtsalt kontrollin ja sorteerin saabunu tuimalt ära ja rõõmustan harva mõnd pärlit leides. No suhtlemiseks on tänapäeval sada muud võimalust kui kirjasaatmine. Palju on muutunud ja teisenenud. Ka tutvste sõlmimine. Aga vanasti….

Kunagi ammu oli taas yks järjekordne laulu- ja tantsupidu, 90-ndate alguses. Tõenäoliselt koolinoorte oma, aga ma täpselt ei mäleta hetkel. Igal juhul käisin ma emaga koos vaatamas tantsupeo peaproovi. Vihma ladistas hirmsal moel ja kui siis yhe järjekordse tantsu vahele lapsed kõik mööda staadioni kylgi yles sibasid, et yleval enda järgmist etteastet oodata, sattus meie lähedusse yks poiss seisma. Kuna kallas halastamatult, siis kutsusime ta enda vihmavarju alla ootama. Ma ei teagi täpselt millal, kas kohe seal varju all sai vahetatud kontakte või juhtus see järgmisel päeval sama tantsuetenduse ajal kui me taas trehvasime. Igal juhul sai sellest yyrikesest tutvusest aastatepikkune sõprus ja kirjavahetus.

See pisike poiss, Ummi, elas Kiviõlis ja ma mäletan nii selgelt kõiki neid vahvaid kirju, unistusi, plaane ja reaalses elus syndinud suuri muudatusi tema elus ja ka tema joonistusi, mis minuni kõik ymbrikutes paljude aastate jooksul saabusid. Oli, mida oodata ja alati oli mu rõõm suur kui tuttava käekirjaga saadetise postkastist leidsin. Mul on ta kirjad kõik kusagil alles. Ei seganud meid ei vanusevahe ega kaugus, see on vahva ja tore sõprus. Ja ainus kirjasõprus mu elus, mis kestis rohkem kui 2 vahetatud kirja.

Kui ma Tartusse õppima läksin jäi ka meie kirjavahetus veidi soiku. Ja nyyd, meie põneval internetiajastul leidis ta mu taas yles. Peaaegu 10 aastat oli möödas meie viimasest kohtumisest ja selle ajaga on NIIIII palju põnevat juhtunud ja muutunud. Nii vahva ja kosutav on mõtelda, et kõik siin maailmas polegi kaduv.

Yhesõnaga saime Ummiga taas justnagu tuttavaks ja yhtlasi oli tal mulle ka pisike palve, et kas ma joonistaksin tema kallile kaasale, kel tulemas synnipäev, kingituseks yhe pildi. Neist endist ja nende elust-olust. Selle pildi ta sai ja oli suur rõõm teda yle aastate taas näha. Pealegi meeldib mulle hirmsasti teadmine, et on olemas mehi, kes ei karda näidata välja oma suuri tundeid lähedaste vastu (elu näitab nukralt, et väga sageli kipuvad mehed oma suhteid häbenema ja ka salgama) ja teha neile armsaid kingitusi. Kuigi tema puhul olen ma  kõigele lisaks veel seda meelt, et ta peaks oma armsale kaasale ka enda tehtud kavandit sellele minu vormistatud pildile näitama 🙂

Aga minu nägemus oli siis selline:

Palju-palju õnne, Mari! 🙂

Et kas ma siis nyyd olengi kuu aega lihtsalt puhanud ja lulli löönud? Tegelikult ei ole. Pärast puhkusereisilt tulekut ja enne seda, kui Tumevalge teisele poole maamuna sõitis, joonistasin ma yhe pisikesed riideeme. See oli kingituseks yhele pisikesel tydrukule, keda Tumevalge oma vahvate kohvritega esmakordselt kylastama läks (mul õnnestus neid kohvreid isegi oma silmaga pyhapäeva hommikul näha – jubevahavad olid!) 😀

Nii, bodi eestvaates:

ja tagant:

ja kokkupakitult ka:

Minult on mitu korda kysitud ka reisimuljeid sundpuhkusest. Siin siis natuke mõnusaid meenutusi 🙂

Ma olen ysna lootusteu tyyp, kui asi puudutab puhkamist. No ei oska, sest kõik tegemised tunduvad tähtsamana kui endale puhkuse andmine. No see võrduks nagu laisklemisega ja kuna ma olen loomult jube laisk, siis puhata kyll enam ei saa. Aga kuna tegelikult vajavad kõik puhkust, siis sundisin ennast või pigem leidsin end yks hetk olukorrast, kus olin lubanud minna ja nii me siis läksime.

Algas kõik Tallinna toredast uuest lennujaamast. Poistel oli varajasest ärkamisest ja pisemal ka kindlasti sisse imetud stressihormoonidest hoolimata hää tuju:

Pikk reis läbi Inglismaa Lõuna-Hispaaniasse sujus igasuguste viperusteta ja ööpimeduses Malaga lennujaamast öhe astudes oli hetkeks tunne et eeeem ventilatsioon ei tööta ja kyttega on yle pingutatud. Lämbe oli. Aga mõne õhtuga jõudis sellega harjuda, sest päeval oli kordades palavam 😀

Torremolinos asus endiselt omal kohal 🙂

Järgmisel hommikul võtsime kohe suuna rannale ja käisime ära ka eelmisel korral kylastamat jäänud akvaariumis. Nemo-kalasid ja haisid-raisid olen ma mitmes kohas kohanud, aga meduusid olid kyll vahvad tegelased. Ainult kuidas seebikaga pyyda pimedas pildile väledaid heljuvaid olluseid? 😉

Ja järgmisel päeval läksime me lihtsalt randa. Päike säras truult lagipähe ja kyttis termomeetreid näitama kraade 36-38ni. Piimaimeja oli eluga rõõmsalt rahul (kuigi ma enamuse ajast teda siiski varjus ja rõivais hoidsin):

Suurem oli mõistagi eluga nii rahul kui olla veel sai ja hetkel on parem neid pilte talle mitte näidata sest muidu vallandub ahastav hädakisa, et tal on just nyydsama vaja kohe sinna tagasi minna 😀

Ja siis käisime me mingil päeval Malagas:

Eelmisel korral läks meil Picasso taieseid uurides nii kaua aega, et linna kohal kõrguvasse suurde kindlusesse ei jõudnudki. Sel korral oli kindel plaan ka mäkke ronida ja kindlus yle vaadata. Alguses madalam osa, kust vaade polnudki enam teab, mis madal

Enamus seiklusi tegi pisem kaasa minu taskus. Olin last linas kandes tõeline vaatamisväärsus, nalja sai tublisti. Aga tegelikult on see tassimine praktiluse ja mugavuse juures veel ka ytlemata armas ja turvaline. Pealegi kaitseb õhuke lina last mõnusalt kuuma päikese eest:

Ja siis algas mäkkeõus. Jah, sinna saab ka bussida. Aga ei, meie läksime muidugi jala. Nagu ikka. Kui palju kordi olen ma endale tõotanud, et ei, edaspidi olen valge inimene ja lasen end mugavalt kõrgustesse sõidutada (eriti pärast meeletut Etna-vallutust) ja ikka ja jälle leian ma end kuskile ronimas – pealik ees kerge kandamiga ja mina, 17kilone seljas, ähkides järel. Vähemalt oli sel korral piisav kogus vett varutud (Etnal oli meil kunagi kahe peale pool liitrit joodavat yhes :D) No sel korral oli ronimine umbes nagu seinast yles 😀

Aga vaade oli ronimist väärt. Nagu ta enamasti ongi:

Lastega reisimine on täiesti võimalik ja isegi nauditav, kui sa arvestad et lähed reisile lastega ja ei rõhu ainult mööda vaatamisväärsusi rallimisele (mis mulle ettemämmutatuna pole tegelikult kunagi istunudki). Ja kuna tegemist oli eelkõige puhkusega, siis väike veepark sobis kylastuseks suurepäraselt:

Ja veel vahvaid käike ja avastusi:

Yhel hommikul ärkasime me vara. Hirmvara. Õues oli veel kottpime ja õigest bussi oodates nägime me ka mõnusat kohalikku elu-olu. Muuhulgas oli lahe vaatepilt see kuidas mööda kõnniteed sõitis tasakesi roller. Rolleri tagaotsas oli tolmuimeja… no tegelikult imeti kyll tänavalt mitte tolmu vaid koerte ‘väljaskäimisi’. Lõbus oli oodata 🙂

Valdavalt liikusime me reisi jooksul jala või rongiga aga Gibraltarile pääsemiseks tuli bussiga sõita. See eest koha peal oli vaja taas kaks koiba kõhu alt välja lykata ja taevasse turnida. See seal palmi kohal on muide pilv.

Ja kui tee sai otsa, siis tuli trepist ronida. Kusjuures kolmeaastane vudis päris tublilt. Või olin ma ise nii laip, et ei märganud ta hädisemist. Aga kõrvad läksid mul kyll lukku 😀

Ja mida kõrgemale me ronisime, seda kõrgemale tõusid õnneks ka pilved ja ilm selgines pisitasa. Pilvepiirilt alla vaadates oli muidgi hea vaatepilt. Paremal oli päikseline Hispaania:

Ja täpselt samast punktist vasamale jäi sompus Inglismaa ehk Gibraltar Võtan nyyd kinni miks see maalapp seal Hispaania kyljes ikka Inglismaa nägu ja paljukirutud kliimaga on 😀

Hetkelist peatust tehes, haarab korralik turist ikka kaamera järele. Ja kui avaneb võimalus, siis jäädvustab edev inimene pildile ikka iseend 😀 No tegelikult olin ma seal lihtsalt õnnelik, sest teadsin sel hetkel juba, et sinna päris mäetippu, kus pärdikud elevad, me ronima ei hakka ja laseme end tõstukil liigutada. See teadmine tegi jala kergeks ja meele rõõmsamaks

Ja yleval nad olid – Piimaimejast suuremad ja kolmeaastasest pisemad pärdikud. Oli ka pisemaid ahvikesi. Igavesed krutskivennad. Yhel memmekesel tõbasid seljakotil luku lahti nii, et tädi ei saanud ise arugi enne kui ahv juba asju tuustis. Rahvas muidugi polnud kade ka, vaatasid kõik vaikselt hinge kinni pidades, et mis edasi saab 😀 Yhel hetkel pistis Tannu ka kisama, et ahv tahab tema käru minema viia. Tegelikult pakkus pärdikule huvi hoopis käru all võrgus olnud merekarp. No et äkki on midagi söödavat või nii.

Seal yleval nad peesitavad ja otsivad teineteiselt kirpe vms. Ehh, mis ahvi elul viga. Meil oli kuri plaan jätta Tannu sinna ahvidele seltsiks. No ta ise ju ka paras pärdik. Aga ta tuli ikka meiega tagasi. Samas see ahvidega kohtumine oli tema yks reisi tähtsyndmusi (rannaskäimise kõrval mõistagi). Ja koju naastes läks ta esimese asjana vanaisale teatama, et ahvid saatsid tervitusi ja vanaisa, kes ei teadnud midagi meie Gibraltaril-käigust jagas kohe, kes ja kust need ahvid olid. Tema käis seal mitukymmend aastat tagasi oma elu esimesel meresõidupraktikal. Nyyd on neil yhine jututeema. Aga siin siis ahvid ja vaade nende tillukesele kodumaale:

Kahe riigi vahel, no pärast Inglise passikontrolli ja enne Hispaaniat, sain pildile ka kogu mäe. Pilv linna kohal on vahvalt olemas, kusjuures Hispaania poolel paistis päev otsa päike 😀

Viimastel päevadel võtsime sellelt suvelt viimast ja istusime rannas. No kuna Eestis sel aastal ju suve polnudki, siis saime vähemalt oma pisikese päikesedoosi sealt kätte. Ja rannamõnud ka. Pisike leidis, et pakitsevaid igemeid on imehea teokarbiga sygada:

Ja suurem, kes alguses hirmsasti merevett ja laineid pelgas, oli lõpuks nagu vana hyljes ise. Need pisikesed segipaisatud jäsemed seal vahuses laines kuuluvad talle… kui seda yldse näha on 😀

Siis me tegime rannale ja suvele koos lefalefa:

Mingil hetkel tuli mul mõte, et reisilt kaarte saates tuleks alati ka endale koju vähemalt yks saata. No mis neist niisama osta (vaateid saab ju ise ka yles võtta), aga väärtus on just aeg ja koht ja vahva on kodust hiljem eest leida postmargi ja templiga kaardike. Mäletuse väärtus on kuidagi suurem. Viisime postkaardi postilõvile. Lapsele oli muidugi eriti põnev veel selline lahendus asjast:

Ja siis veel viimane vaade meie puhkuseaegsele kodu-uulitsale…

ehhh… ma ei tahtnud sealt ära tullagi ja seda enam ihkan taas tagasi… Aga suursuur tänu võõrustajatele veel kord!!

Ja nii me siis olemegi nyyd tagasi. Ei saa kuidagi vana töörytmi kätte ja poisid põevad tagasitulekust saadik erinevaid viitushaigusi yha hullemate lisadega. Aga tervislikust seisundist hoolimata on pisike olnud tubli. Myttab ja ronib ringi. Toe najal tatsab ta juba ammu, eelmine nädal kasvatas esimese hamba suure punnimisega suhu ja eilsest nõuab ise “mämm-mämm-mämm” syya. Loodetvasti see kõrvapõletike ja võimalike torude saaga ei kahjusta ega sega ta kõnearengut ylemäära. Muidu võtangi otsustavalt pambud kaenlasse ja kolin päikese alla elama… no ega see sant suusailm ju siin eriti ei võlu. Ei teagi, mis siin peale juurte ja inimeste kinni yldse hoiaks 🙂

Gigantpostitus on valmis. Peatsete kohtumisteni! Muide, kas teile ei tundu, et alanud sygis on rohkem suve moodi, kui suvi seda yldse oli? 😀