Month: June 2019

Teelahkmel

by

Eile sain ma koolis õppetöö kõik moodulid arvestusega kinnitatud. Nagu näha, olen ma endiselt elus. Hinnetelehe all on kirjas, et olen õppekavast täitnud 95,6 protsenti. Pole teada, kuhu on peidetud 4,4 protsenti, aga vaevalt see on miski, mis katab meie 572tunnise ettevõttepraktika.  Tänase seisuga on sõlmitud juba ka mu praktikaleping. Kokkuvõttes oleksin võinud ma oma tegemised ju ka VÕTAga üle kanda, aga see tehti nii keeruliseks, et tundus targem teha praktikat. Iseenda firmas. Ikka nii nagu ma seda teeksin ka muidu, ilma praktikata. Lihtsalt siis ei peaks ma igat sammu ja minutit fikseerima. Hetkel ei jõua ma ära oodata puhkust, sest seda kõike on selle aasta jooksul olnud liiga palju.

Mul võiks ju olla nüüd veidi kergem hingata, aga tulevikule astun ma hetkel vastu raske südamega.

Teema nr 1 – KOER

Usun, et paljud teist on näinud sotsiaalmeedias torme teemade ümber, kus keegi oma lemmikule uut kodu otsib? Inimene räägib ära oma loo ja põhjused, kes läks lahku, kes peab kolima, kellel ilmnes tugev allergia või lihtsalt elu tegi viguri ja sel hetkel tundub, et see on ainus ja parim variant. Kui inimene päriselt oma sõbrast hoolib, siis soovib ta talle vaid parimat, see otsus pole olnud kerge ja ta ei oota muud, kui parimat pakkumist, mis aitaks eluga edasi minna kõigil osapooltel. Või kui see otsus on tehtud kergekäeliselt ja võetud lemmik ongi elule ette jäänud, siis on ju ometi seegi parem, kui ta talle parema elu püüab leida? Ei? Lahenduse otsimist saadab aga enamasti täiesti teemasse puutumatu halvustamine, süüdistamine ja sõim. Kas on nii keeruline jätta oma arvamus endale ja pakkuda otsitud lahendusi, kui neid on? Või on selle taga see, et inimesed ise on või on olnud oma lemmikuga tupikus ja siis arvavad, et tulebki piinelda ja teineteist piinata ja nii ongi ok? Ei ole.

Kuidas saab keegi tulla võrdlema kassi või koera ja last? Et kas sa annaksid oma lapse ka ära, kui sa kolid? Enamasti ei ole lapsed üürikorteris keelatud või on märksa vähemtõenäoliselt keelatud kui koduloomad. Kas sa lähed kassi või koeraga kinno ja kohvikusse ja lõunamaareisile ja korraldad talle batuudikeskuses sünnipäevapidusid? Vaevalt, eks. Seega ei ole laps ja koduloom väga võrreldavad. Mis ei tähenda, et neist mõlemast üle kõige maailmas hoolida ei võiks. Vahel on vaja lihtsalt teha raskeid otsuseid ja elu seada nii, et kõigil oleks  parem.

Kui Happy meie juurde 2015. aasta aprilli alguses elama asus, elasime me Nõmmel aiaga majas ja elu oli lill. Kõigil oli hea ja tore koos kasvada. Siis aga paiskas Eesti haridussüsteem meid korraga ühte pimedasse nurka ja suve lõpus olime me sunnitud lastega kolima Šveitsi. Teie seas on neid, kes teavad seda lõputut saagat, kuidas me Happyt enda juurde Šveitsi üritasime kolida. Kuidas ma kaks korda seepärast Eestisse lendasin ja koera nimel uude üürikasse pidime kolima. Enne tähtaega väljakolimine ja kiirelt uue lahenduse leidmine pani meid tegema ebasoodsaid diile, aga korteri me lõpuks saime ja koer lubati üürikasse elama tingimusel, et ta mitte kunagi ei ole kodus üksinda. Kokku läks kogu see trall “Ekspeditsioon Happy” maksma ligi 15 000 raha ja palju närvirakke, aga jõuludeks oli asi nii palju korras, et saime sõita Eestisse, et Happy endaga kaasa viia.

Šveitsis oli Happyl tore elu. Ta oli olude sunnis siis ju alati kõikjal kaasas. Ta oli kodukoer ja kontorikoer ja vahel natuke autokoer ka, kui me perega söömas, poes, muuseumis, kinos, ujumas või loomaaias käisime. Meil on mõistus ja süda üsna õige koha peal, seega me ei tulnud kunagi selle peale, et käreda pakasega (mida Šveitsis praktiliselt pole) või suvise ilmaga, koera õue parklasse jätta. Auto oli tema turvapaik ja maaalused parklad olid igati mugavad. Paar tundi autos polnud tema jaoks paar korda nädalas mingi probleem. Šveitsis pole õnneks inimesed nii hüsteerilised kui Eestis, kus tõuseb paanika iga jabura pisasja peale, sest sa raudselt piinad oma sõpra, kui sa ta autosse jätad.

Nende pea kolme aasta jooksul oli Happy kahel korral üle öö hotellis ja meie elu ainsa puhkuse ajal jäi ta poolel teel Ungarisse Andrease vanemate juurde hoida. See oli õnn, et neil olid need 10 päeva vabad ja nad said temaga jännata ja koos igal pool käia. Üksi see koer olla ei oska. Esialgse plaani järgi oleksime me läinud koeraga koos ka puhkama ja valvanud siis Andreasega kordamööda hotellis koera, sest ka seal oli leping, et me ei tohi koera üksi ruumidesse jätta. Horvaatia kuumusega oleks see olnud kokkuvõttes üks hirmus katsumus. Meil vedas.

Kui me tagasi Eestisse kolima hakkasime, olime jälle ummikus. Leida üürikat, kuhu suur koer on teretulnud, pole teab, mis lihtne. Uurisin enda emalt, kas ta äkki ei soovi koera enda juurde elama võtta ja me siis toetaksime teda igakülgselt nii nagu vaja. Ema ei tahtnud. Tal on endiselt unistus Rottweilerist, aga tunnistab samas ise, et ta ei taha enam ühegi koera lahkumist üle elada. Happy talle meeldib, aga ei. Pakkusin, et Andreas uurib äkki enda vanematelt. Neil on ka suur aed ja mõnus elamine, aga nemad on liikuvad ja pidevalt ratastel. Selline koer ei sobi nende elustiiliga teps mitte.

Meil vedas väga. Saime üürika, kuhu Happy oli lubatud. Tingimus lepingus oli taas aga sees – koer ei tohi kodus olla üksinda. Kui me Šveitsis olime täiesti omapead ilma igasuguse tugivõrgustiku ja lähedasteta, siis Eestisse tulles oli meil unistus, et saame veidi vabamalt tegutseda ja perega rohkem koos asju teha ja ringi käia. Läinud on aga kuidas? Me oleme kohe päris otseselt olnud need poolteist aastat siin vangis. Koeravangis. Lapsed kasvavad suureks nii, et alati peab keegi meist neljast olema kodus ja koera valvama. Jälgima, et ta ei laulaks ja hauguks. Lambakoera värk. Eestis ei võetud teda isegi loomade hotelli, kui me uurisime. Tädi toru teises otsas teatas tõunime kuuldes ohates, et lambakoertega nad ei taha tegemist teha – need karjuvad südamerahus 24/7, kõik teised on stressist ammu katki, aga nemad kutsuvad ikka oma karja kokku lolli järjepidevuse ja reipusega. Noh, nii on. Aga mis krdi elu see sedasi on?!

Ega ma sellest väga rääkinud pole. Mis kasu sellest olekski. Aga korra, just aasta tagasi, ühel hetkel murdusin, rääkisin Kerlile, kui hale seis on ja siis ta pakkus, et ta võib ju proovida, et kas saab me nunnuloomaga hakkama. Sai, aga rohkem ei tahtnud. Tänaval ta tirib. Koerakoolis teeb, mida tahab ja kahe õpetaja katsetamisest pole mingit asja saanud. Suur ja totu entusiast on ta. Koeraplatsil tahaks ta joosta ja möllata, aga kui üks labradorinäss teda ründas ja hammustas, siis sellest peale pole me enam julgenud minna. Ka sellest on juba üle aasta.

Pikkade valgete karvadega isane loom, kes ajab aastaläbi karva, pole just unelm, kui ta sulle lähemalt kui pildilt otsa vaatab ja su karvahelvestega katkematult katab. Eestis olles on ta autost võõrdunud, sest ma ei julge teda isegi poeparklasse pooleks tunniks jätta, kartes üleaktiivsete kodanike ogarat agarust. Sest ta ju haugub, kui keegi tema ratastel pesale liialt lähedale ronib ja teda läbi klaaside jõllitama hakkab. Vahel haugub ta autos nüüd ka niisama. Igavusest vast. Kodus pole ta iial olnud üksinda. Eraldatust ei talu. Ta vajab inimese pidevalt lähedalolekut, samas elab vaikselt oma elu. Siis on ta rahul ja rahulik. Voodisse ronib nuhkima, aga magamise hetkeks kaob minema. Jutukas on ta ka. Vahel vaatab otsa ja seletab auu auu auu.

Need loetud korrad, mitte isegi kord kuus, kus ma jälle vastumeelselt pean minema ema paluma, et kas ta palun saaks paar tundi koera hoida, kuni me läheme perega kinno või muuseumisse… kohvikus polegi me enam koos käinud, sest see on halb tunne, et keegi peab pool vastumeelselt su lemmikut hoidma ajal, kui sina justnagu aega surnuks lööd kusagil. Süütunne on läbiv. Ma tunnen end süüdi, et me ei saa lastega koos elu elada, et koera polegi kuhugi panna, et keegi teda ei taha, et me peame teistele tüli tegema oma eluga. Ja vaat see tunne on vastik. Need hetked on rasked. Viimati oli Happy kuuajase etteteatamise ja palve peale mu ema juures nüüd mai lõpus veidi pikema jupi, sest mina olin kooliasjadega ööd ja päevad kinni, osa aega ka Tartus ja Andreas Ethaniga Ungaris. Koerale küll meeldib mu ema juures, seal on aed ja saab joosta ja mürgeldada ja seal on mamma, keda ninaga müksida, et külmkapist paremaid palasid saada,  aga ma saan aru, et ema ei taha teda sinna ja Happyst on kokkuvõttes rohkem tüli kui rõõmu ja no see pole kohe üldse see, mida meil vaja on.

Selle pooleteise aasta jooksul on Andreas mulle nii palju kordi ütelnud, et anname Happy parem ära, sest meil kõigil ja eriti Happyl endal, oleks siis parem, aga ma ju tean, mis sellise kuulutuse peale järgneb ja ma ei ole võimeline sellist sitatormi kohe kuidagi üle elama. Andreas ei usu seda, sest Šveitsis ei arvustaks keegi kellegi otsust sel viisil. See oleks lubamatu. Aga siin on see kahjuks nii nagu on. Ka ei taha ma, et keegi kergekäeliselt selle suure nunnupalli endale võtaks ja siis mõne aja pärast avastaks, et noh, pole ikka sobiv isend. Ja nii me elame. Happy on hetkel nelja ja poole aastane ja hirmus on tabada end Andreasega arutlemast, et kui mitu aastat me veel peame sellega hakkama saama ja kas vahepeal tuleb ehk mõni parem lahendus, mis laseks meil hingata. Või jõuavad lapsed enne kodust välja kolida. Hale on olla ja lahendust ei näe ma ka täna, siin ja praegu.

Loomulikult poleks me iial endale koera võtnud, kui me oleksime teadnud, kuidas elu plaanib meid pillutada. Loomulikult on ta olnud meie pereliige. Oluline ja kallis. Aga kas pole mitte meie vastutus see, et luua talle tingimused, kus tal on parem? Ja päriselt ka ei arva ma, et keegi peaks sedasi selliste valikute ja tunnete koormaga elama ja veelgi enam – sellist asjade väljaütlemise ja lahenduste leidmise pärast saama avalikult ristilöödud kui viimane hoolimatu jõhkard. Unistada puhkusest, mida me kõik nii väga vajame, on hetkel lihtsalt lubamatu…

Kui teil on häid mõtteid, siis olen suur kõrv. Mitte ükski otsus ega liigutus ei tule kergekäeliselt ja me parem piinleme edasi, kui teeme vale otsuse, aga teemat avada ja selle üle arutleda oleks ehk veidi kergendav tunne? Äkki on veel võimalusi, mida me märganud pole?

… järgneb teemaga nr 2 …

Eesti Õdede Liidu seltsingute logod

by

Mul on Õdede Liidu seltsingute logodele otsa vaadates hetkel tunne nagu oleksin oma hoole ja armastusega hoitud ja kasvatatud lapsed kooli saatnud. Natuke ärevil, murelik, et kuidas neil seal suures ilmas ikka minema hakkab ja kuidas nad vastu võetakse uute sõprade poolt. Ma ju ise tean, kui palju on  neis sisu ja väärtust ja kõike seda, mida ma neile omalt poolt kaasa olen pakkinud, aga see pisike värelus on ju ka väga normaalne. Ikkagi nii suur asi ja nii suur samm emotsionaalselt. Ja mis seal salata, ilmatuma uhke tunne on ju ka, sest iga päev ju sedasi tervet perekonda üles ei aita kasvatada ja ellu ei saada nii, et sellest nii palju südamega oma tööd tegevaid õdesid ja kaudselt ka kogu maailm osa saaksid. Need pole lihtsalt logomärgid, neis on kirjas ka suur ja ilus ja oluline lugu õenduse olemusest. Just sellest, kuidas me seda näha ja kogeda soovime.

Kõik sai alguse eelmise suve alguses, kui sel hetkel vastloodud ja kõige noorem Õdede Liidu pereliige, Õendusüliõpilaste seltsing, sai loodud. Üliõpilaste seltsingusse saavad kuuluda õeks õppivad üliõpilased. Korraks oli ka mul endal tunne, et see on ju natuke nagu ka minule mõeldud seltsing, aga siis selgus, et magistrikraadi omandavad õenduse üliõpilased ju on juba õed. Samas õenduse tulevik Eestis on mul väga südames ja südamel ja nii vahva oli noortega koos teha läbi kõik seltsingule logo loomise sünnitusvalud. Eestvedajatel oli palju mõtteid, südamest ja silmast kuni stetoskoobini. Joonistasin kümmekond mõtet paberile ja siis algas tõeline protsess alles peale, sest paika pidi saama viimne kui üks detail. Kas ja kus ja kuidas peab miski osa sellel logol olema. Suve lõpuks olid asjad paigas ja üliõpilaste seltsingu logo astus ellu. Sellest sai lihtsa ja selge joonega lugu sellest, mis on kõige olulisem õeks kasvamisel ja õppimisel. Lisaks paljule muule olulisele on üks asi, milleta kohe kuidagi ei saa. See on kuulamine. Õpetajate, kaaslaste, patsientide, nende lähedaste ja oma südame kuulamine. Alati ja alati südamega.

Suur tunnusmärk vajas enda kõrvale ka pisemat, sest alustades sellest, et FB profiilipilt on ruut või ring, on pisemat logo vaja ka ehk mujal. Esialgu tegin ühe pisema versiooni ja see läks hoogsalt kasutusse.

Selleks ajaks, kui me noortega olime lõpusirgele jõudnud, oli ka liidu sees seltsingute ümberkorraldamise protsess valmis saamas ja sellega koos tuli ka otsus, et tegelikult vajavad selle pere kõik seitse liiget endale oma tunnust. Sellist, mis oleks sarnase joonega ja näitaks, et nad on sama pere lapsed, aga ikkagi kõik isemoodi tegemiste ja olemistega.

Suurele logode kujundamise stardipaugule reageerisid seltsingute esindajad erinevalt. Mõnel oli kohe olemas mitu ideed ja selge nägemus, teistel oli tunne, et mis vajas veel veidi kasvamist, et saaks logo kujunemisele paremini hoogu anda. Eks see protsess pani meid kõiki rohkem enda sisse vaatama ja süvenema asjade tähendusse. Jälgisin tervikpilti ja lasin asjadel kulgeda, sest üks asi on see, kuidas mina nende erialaseltsingute olemust näen, teine asi on see, kuidas nad ise seda tajuvad ja kolmas, kuidas seda maailmale tutvustada just nii, et see ühisosa seal kõige paremini mõistetav oleks. Kõik need vaatenurgad olid olulised katta, sest me kodukitli ja ballikleidi vahele jääb igapäevarõivas, mis peab olema mugav ja mõnus ja praktiline ja nägus ka. Just sedasi nägin mina seda logoasja.

Talve lähenedes kogusin kõik ideed kokku – läbivaks väljaöeldud sooviks olid käed ja südamed. Sekka oli pikitud ka stetoskoope ja erialaspetsiifilisi elemente, aga tehnikast ja protseduuridest soovisin ma targu veidi eemale jääda ja keskenduda õenduse ja tervishoiu kõige olulisemale. Süda ja käsi on elemendid, mida on kasutatud logodes rohkem kui meist vist keegi ette suudab kujutada. Nad on nii lihtsad ja loogilised, sest annavad edasi ju mida kõike.

Mis on tervishoius teie jaoks see kõige olulisem? Mina arvan, et see on üks suur hoolimine. Suur süda sümboliseerib minu jaoks armastust, inimesearmastust, armastust maailma ja iseenda suhtes, hoolimist, empaatiavõimet, soojust ja mõistmist ja soovi ja kavatsust olemas olla, kuulata ja toetada-aidata. See on kogu õenduse üdi. Just seepärast on kõigi Õdede Liidu logode läbivaks elemendiks punane süda. Ka Õdede Liidu enda logo moodustavad kaks punast südant. Teiseks oluliseks sümboliks said käed, mis väljendavad otsest toetamist, aitamist ja hoidmist. Kas käed peaksid olema sõrmedega või ilma, see oli küsimus. Proovisin, mängisin läbi ja tutvustasin neid nii ja naa, aga lõpuks jäi kaalule ikkagi sõrmedeta versioonid, sest pildikeel jääb sedasi puhtam ning on sobilikum ka võimaliku imepisikese või keerukamal pinnal kasutamisel.

Veebruari alguses käisin Pärnus seltsingute esindajatega kohtumas. Tutvustasin tervikpilti, rääkisin terviku ja eradi iga logo loost. Enamus kujundusi sobisid nii nagu nad olid või vajasid pisikohendusi või veidi mõtlemise-kaalumise aega. Üks logo sai päris uue hingamise juba kohapeal ja teist läksin koju veel erineval viisil katsetama ja läbi mängima.  Nii nad sündisid ja astusid ellu! <3

 

Hooldustöötajatel on oluline ja nii suur osa me tervishoiusüsteemis ja nende seltsingule omane kujundus tuli kohe selgelt ja helgelt mu mõttesse. Olles aegade alguses õeks õppides olnud ka ise nii abiline kui hooldaja, on hooldaja rolli olemus väga mu südames. See on justnagu kõige alus, tugisammas, algus ja lõpp. See on lugu sellest, kuidas jaksata olla olemas ja hoida, toetada, võimaldada pehmemat maandumist ja anda uus hoog taas edasiminemiseks. Ja seda kõike alati koostöös ja suure südamega.

Intensiivõenduse seltsing koondab enda alla kiirabis, EMOdes, intensiivravis ja anesteesiaõena töötavaid õdesid. Minu esialgne idee oli veidi teine, sest olles ise töötanud kiirabis õena ja omades intensiivravist ning EMOst nii patsiendi, lähedase kui ka praktikandi ja töötaja kogemust, siis minu jaoks on nende töös kõige olulisem ja ehedam osa just elu hoidmine. Just kõige hapramal hetkel saavad nad ära teha nii palju ja kui oluline see on! Minu lähenemine oli ehk veidi poeetiline. Seltsingu esindajad aga nägid enda olemust vahedamas võtmes, mis kahtlemata annab edasi antud tervikus nende töid ja tegemisi sirgjoonelisemalt. See on logo, mis pisteti mulle kavandina reipalt valmis kujul pihku me talvise suure kohtumise lõpus, kus ma oma esialgseid ideid tutvustasin. Seda ideed puhtaks joonistades sai seegi koheselt mulle omaks. Tilk, nii vajalikku verd, käed, mis vahel hoidmise ja toetamise kõrval peavad tegema ka elupäästvaid liigutusi. Aga ikka ja alati südamest ja südamega. Olles kohal ka kõige keerulisemal hetkel.

Terviseõenduse seltsingusse kuuluvad eelkõige esmatasandi tervishoius tegutsevad õed – pereõed, kooliõed, koduõed ja töötervishoiu õed. Rohkem ehk kui teised, näevad nemad igapäevast elu, selle rõõmu ja muret, pikki protsesse, tervise minemist ja tulemist. Nad saavad olla olemas, jagada toetust ja teadmisi ja armastust, et seda ikke veel rohkem saaks. Läbi iseenda südame ja tahtmise aidata ja olemas olla.

Hambaravi õed võiksid olla oma tööde ja tegemistega ka terviseõenduse seltsingu liikmed, aga kuna nad tegutsesid juba varasemalt päris iseseisvalt, siis said nad endale ka päris oma logomärgi. Nad ise nägid end ka armsa hambahaldjana ja arvake, kui väga oli mul kiusatus joonistada endale omaseid tegelasi?! Aga suurele logoperele otsa vaadates sündis suur ja rõõmus ja särava valge hammas, mille taga on mõistagi armastus ja hool.

Vaimse tervise ja psühhiaatriaõdesid koondab Vaimse Tervise Õenduse seltsing. Nõustajana seisan ma neile ja nende tegemistele väga lähedal. Logomärki joonistama asudes tiirlesid mu peas nende poolt pakutud elemendid – süda, aju ja puu. Et siis süda, aju, puu, käed, puu, süda, aju, käed… Need neli elementi said kokku ja neist sündis selline lugu. Proovisime värviga ja ilma. Jäi värviga. Ja ma armastan neid värve. Kes näeb puud ja tugevaks kasvamist, kes vaimujõudu, kes aju, mis on toetatud ja hoitud. Armastust ja armastusega. kogu südamest.

 

Eesti Õdede Liidu kõige noorem ja suurem seltsing on koduks kliinilise õenduse erialadele. Siin saavad kokku lasteõenduse, neuroloogia, kardioloogia, onkoloogia, ortopeedia, taastusravi jne valdkonnas tegutsevad õed. Läbi lasteõenduse võiks see seltsing olla ka minu sadamaks. Eesmärk oli maailmale kinnitada, et siin saavad kokku erinevate erialade spetsialistid. Neid on palju ja nad kõik eraldi ja ka üheskoos suudavad palju. Logovariante käis läbi erinevaid. Kaalumise ja mõõtmise kohti jagus. Ellu astus see logo just sellisena – ümbritsedes armastuse ja toetusega seda, mis kõige kallim. Just nii ongi hea. Iseennast ja inimesi väärtustades ja maailma armastades.

 

Sellised nad said. Iga ühega neist on mul mingi oma lugu ja nad kõik on mulle kallid ja omad. Nii suur tänu Õdede Liidule usalduse ja toetuse eest. See oli üks natuke hull ja kahtlemata väga loov ja huvitav aastaring ja kogemus mu elus.

Ilusat elu ja suuri seiklusi teile, mu kullakesed! Teiega koos on maailma parimad Eesti õed. Ja ka minu süda on alati teie ja Eesti õendusega!

Kui Sa oled oma südames tundnud, et Sinust võiks saada õde, siis vastuvõtt tervishoiu kõrgkoolidesse on kohe algamas. See on eriala, mille praktiline väärtus kombineerituna soovi ja igaühe enda südametarkusega on nii suure väärtusega.

15 minuti ülesanne

by

Ja koolitöid tuleb nagu oavarrest nüüd, sest õppetöö lõpp on väga käes.

Kui teised koolis selle aasta alguses taas 7 minuti ülesannet tegid, siis olin mina parasjagu Tartus koolis. Tol korral pidime me saama piiratud aja jooksul paika stuudios valguse ja tegema ka pildid. Jäime siis paari õpilasega ootama hetke, millal saame selle ülesande sooritada, aga siis juhtus hoopis nii, et aprilli alguses oli meil taas aja peale vaja sooritada ülesanne ja meie rühmale loosiga tõmmatud ülesanne viiski meid taas otse stuudiosse. Seega sisuliselt sain ma natuke nagu ka puuduva ülesande sooritatud ning rohkemgi veel.

Meil oli Eliniga vaja 15 minuti jooksul tõestada võimalikule tööandjale, mida me oleme suutelised omalt poolt pakkuma. Meie “tööandja” oli fotostuudio omanik, kes pildistab peresid, imikuid ja lapseootust. Ega me polnud kadedadad ka, ettevalmistusaeg oli piisav ja saime plaani paika – kui ruloo üles vedada, saab me madala laega kituskeses stuudios tegelikult teha ka aknavalguses pilte. Beebidele välgud ei sobi ja loomulik valgus tundus igati hea. Koolimaja pealt kaevasime välja ka beebimõõtu piilupardi ja oligi üks teema lahendatud. Tegeime oma “titaga” pilte nii tugitoolist ehitatud alusel kui ka süles.

Ja et siis perepildid? Tiigrilapse ja alati tööl oleva “issi” mütsi sättisime paika, ruloo läks alla, lambid sisse ja meilt saab ka saab iga ilmaga ka perepilte. Staatilisemaid ja liikuvamaid, just selliseid nagu vaja. Ruumi on, ohutusega (juhtmed ja pistikud ja puldid) saame ka hakkama 😀

No ja siit tuleb mu enda vana nali – kui palju ma olen muianud, et rasedus möödub, aga minu kõht on minuga, sest raseolemise asemel olen ma hoopis rasedate modell. Sel korral läks mu kõht siis eriti asja ette. 😛

Olime veel enne saanud valgused paika sedasi, et erineval kaugusel tasutavalgused ja kollane taust jätsid mõnusa hõõguva mulje ja mõne liigutusega saime perepildi suure valguse sättida palju intiimsemaks kõhupildi siluettpildi-valguseks.

Tadadaa, minu kõhu ülesanne on pidulikult täidetud. Rohkem pole mul rasedate modell enam vaja olla. Ja pilte ja kõhtusid saab ju alati sättida ja lõigata ka muudmoodi.

Igal juhul suutsime me Eliniga oma näidis-tööandjat vähem kui 15 minuti jooksul veenda ja ta arvas, et meid võib palgata küll.

 

*Pildistas Elin 🙂

Facebook

eva@eva-herrera.com