Veidi enam kui kaks nädalat tagasi kaalusin Punase Risti appikutsele vastamist. Andreas kainestas mind. Ohkas küll juurde, et ma teen nagunii seda, mida ma õigeks pean, aga tema mõte jõudis minuni. Ma ju ei ole ainus, kes muretseb. Seega tiksusime üsna koduselt edasi. Mingis mõttes taastun endiselt veel talvisest eksamisessioonist, aga viimase aja olukord maailmas on lihtsalt ärevamaks teinud.
Seda, et ma sel nädalal kooli ei lähe, kuulutasin ma juba enne eriolukorra väljakuulutamist. Ma olin oma pisikeses peas kaalunud sedas asja nii- ja naapidi ja leidsin, et kui üldse mingid koolid kindlasti kinni peaks minema, siis peaks need esmajärjekorras olema tervishoiukõrgkoolid, kus õpilased käivad tervishoiuasutustes kooli kõrval tööl ja praktikal. Tundus kuidagi väga oluline mõte, aga kuna distantsõppe valikut sel hetkel veel ei paistnud, siis otsustasin ise mitte riskida. Kaks ja pool tundi Tartusse sõitu pungil täis bussis, kolm pikka koolipäeva suures kambas koos, kaks ööd Tartus kes teab kus ja 2,5 tundi taas tagasi koju loksudes. Ei, aitäh. Mul on kodus astmaatikust mees ja kopsukahjustusega laps, kes oma elu esimesed kuud vajas abi higamisel, oli pikalt hapniksõltuv ja sai neli aastat igapäevaselt hormoone, et kops jaksaks. Seega, ei, aitäh. Me oleme kaitsetud ja kui me ise kõike selle nimel ei tee, et vähegi hoitud olla, siis keegi meie eest seda ka ei tee.
Päev enne eriolukorra väljakuulutamist olin loobunud Tartusse konverentsile minemast – 5 tundi bussi ja 6 tundi 300 inimesega ühist ruumi, tundus liig ja oleks mind liialt ärevaks teinud. Hingasin kergendusega, kui tuli teade, et konverents lükataksegi edasi. Ühe individuaalnõustamise jõudsin veel teha, teised kohtumised kolisin netti või jätsin hetkel ootele, et eks jooksvalt paistab, kuidas olukord on.
Kui eriolukord välja kuulutati, siis teatasin resoluutselt – koristama mina ei hakka. Ütlesin seda rohkem küll naljaga iseendale. Meie teised on oma koduse eluga niigi harjunud ja rahul ning tiksuvad omas rütmis. Ma olin veendnund, et seda justnagu süllekukkunud kodusolemise aega tuleb kasutada millekski palju paremaks, kui asjade liigutamiseks. Ometi pesin ma järgmise päeva jooksul kaks masinatäit nõusid ja 5 masinat pesu. Pesin ka kapis kaua seisnud puhtaid linu, sest mulle ei meeldinud nende lõhn ja mõtlesin endamisi, et miks meil üldse neid nii mitu on. Vetsupaber hakkas otsa saama, aga nähes FBs sadat paanikapilti, loobusin üritamast. Andreas muigas muidugi aknast välja vaadates, et näeh, puudel veel lehti pole, aga meil on kodus vesi. Ju saame hakkama. Rääkisin Andreasele, kuidas isa käis Hullude Päevade ajal Stockammist alati kollast värvi vetsupaberit suurte alustega ostmas. No et pool aasta või aasta kohe sirgelt hakkama saada. Et küll oleks tore, kui emal praegu selline varu oleks, siis oleks meil vähemalt kusagilt laenata. Samas on mul liiga kirkalt meeles see kerge hallituselõhn, mis neile rullidele niiskes keldris juurde tuli ja see ei meeldinud mulle üldse. Ma ei ole kõik need aastad hiljem seda paberit enam ise valida suutnud.
Toidukraam sai aga laupäeva õhtuks päriselt otsas ja kuna Andreasele tundus vastuvõetamatu mõte päevasel ajal poodi minna, siis vaatasime ära veel mõned Breaking Bad osad ja vedasime end öösel Sikupilli Prismasse. Parklas oli paarkümmend autot. Poodi sisenesime kell 03:17 ja kellaajast hoolimata astusid meile reipalt vastu kärudega inimesed. Kellel oli mahlakäru, kellel mähkmekäru. Mänguasjad ja raamatud olid poes alles. Meil oli kodus seep väga otsakorral. Mida poes polnud, oli seep. Tühjus. Torusiili oli. Minegid pindade ja vetsupuhastusasju oli, pesupesemise vahendeid oli ka, aga neid meil vaja polnud.
Seisime korra juurikalettide kõrval ja arutasime, et mida me siit poest nüüd õigupoolest üldse siis tahtsime. Vähe teadsime me sel hetkel sellest, mida selles poes üldse veel alles on. Andreas oli üsna šokeeritud lagedadest lihalettidest. Küsis minult, et mida kõik selle vähesäiliva ja peagi aeguva lihaga nüüd tegema kavatsevad hakata, et kas on äkki varajane jaanipäev. Mul isiklikult on lihast kama. Piimatooteid õnneks jagus. Andreas võttis paki oma lemmikut, kondenspiima ja mina Vancule ühe Paula tuubipudingu. Mingi imenipiga sain ma ta üks kord seda maitsma ja nüüd see talle vahel meeldib. Andreas võttis paar pakki mandlipiima. Vanc sööb mingeid hommikukrõbinaid enamasti kuivalt, aga vahel tahab ta need märjaks teha. sööb niisutatud krõbinad ära ja kallab piima minema. Andreas sööb krõbinaid nagu muiste, piimaga. Tan teeb mandlipiimaga pannkooke. Pealegi säilib see üsna igaviku. Mul on piimast ükskõik, aga Tannu pannkooke söön ma küll.
Järgmises reas pidid asuma purgisupid. Seal leidus sel hetkel vaid praekapsast. Selle rea lõpus asuvad kiirnuudlid, pakisupid, kartulipudru pulbrid. Selle ühe ruutmeetri pealt tuleb kogu Vancu põhisöök – üht tüüpi kananuudlid, tähestikusupp, üks konkreetne pakk kartuliputru. See oli TÜHI! Seisme selle ees nõutul. Andrease šokk süvenes. Minul kiskus korraks silma niiseks. Meie saame ikka söönuks, aga mis Vancust nüüd sedasi saab. Keerulisel ajal on ülioluline, et mingi turvaline reaalsus säiliks ja kõht oleks kenasti täis. See on oluline osa turvatundest. Kas me peame tõesti hakkama jahtimas käima nüüd tema suppi ja nuudleid? Sel hetkel kihvatas ja mõtlesin ka, et aiii, krt, kui ma sattun poodi, kui need on just lagedale toodud, siis ostan ka kõik ära, kastiga. Õelus tungis pinnale ja irvitasin Andreasele tühja konservileti ees, et saad sa aru, ma päeval FBs nägin, kuidas ühes grupis inimene uuris, et ta ostis hunniku lihakonserve, aga tal pole aimugi, mida nendega teha. No nagu päriselt, milleks…
Kuivainete letiks olime me juba vaimselt rohkem valmis. Paar pakki kuivi herneid, mingid võõramaised oad ja kõik. Nisujahu oli kadunud. Alles olid hommikuhelbed. Andreas võttis siis kaks mingit pakki. Põrandal olid lahtised makaronid. Talla all krõbises. Ju oli seal rabamine käinud kunagi. Mühatasin Andreasele, et saad sa aru, poes käivad ka vanemad inimesed, kes ei jaksa küünarnukkidega võidelda ja kelle jaoks poeskäimine on nende päeva rutiin, oluline harjumus, toote- ja bränditruudus ja iga asi on kenasti planeeritud, arvutatud. Mida asja need inimesed siis nüüd sööma hakkavad? Kooki ja välismaiseid küsiseid? Koogilett hakkas saali lõpus eriliselt silma. See oli pilgeni täis. Veidi eemal asuv küpsisevalik oli aga huvitav – kõik Kalevi ja Selga küpsised olid otsas, muid võta millist tahad. Läksin hullusega kaasa, ostsin paar pakki pähkleid ja joogi sisse pandavaid vitamiine. Mine tea, kui nüüd peab pool aastat vaid vett jooma, siis äkki tahaks vahel mingit maitset ka tunda. Millist iganes, mis poleks vesi. Meriseale kurki sain, tomateid polnud, paki õunu haarasin ka kaasa. Banaanid on suht ainsad asjad, mida Vanc peale puhastatud õuna süüa suudab. Vahel väga harva, no nii kord kvartalis ühe. Nüüd pole midagi. Eriolukord, banaan on “ametlik ennetusmeetod” ja nii saab Vanc iga päev ühe bananaani ja siiani on ta vastu pidanud. Poriseb küll iga kord oma sõbrale Egiptuses, kui ma talle banaani hammaste vahele torkan, et tal on sundsöötmine, aga ära ta selle mugib iseseisvalt.
Või oli otsas. Igasugune või. Tühjus. Ehk ikka tuuakse juurde või saab mujalt, lohutasin Andreast. Nagu nõuka-aeg, mõtlesin endamisi ja muigasin mõrult meenutades endale, kuidas ma lapsena kelle kõigi laps sain poesabas olla, et veidi rohkem seda või teist saada. Varsti on meil äkki talongid ka tagasi? Võimalik, et väsimus ja esimene ehmatus lahinguvälja meenutavast kauplusest oli teinud lihtsalt oma töö. Ma päriselt ka ei uskunud, et suures poes võiks seis nii kehv olla. Ja mul on vähemalt lapsepõlvekogemus, Andreas oli ikka päris šokis.
Kassas käis kõik kähku. Kuigi mulle on muid ka vastumeelne et ka kassiir mu kaupu käpib ja eelistan alati iseteenindusi, siis sel hetkel tundus see täiesti vastuvõetamatu . Miks ometi ei võiks iseteeninduskassa avatud olla? Tal võivad ju kindad olla, aga kui ta nendega näpib oma nina, kassat, raha, puhastab pindu, paneb kaupa välja, siis millest me räägime? Ma selle ühe võõra puudutuse vähemalt jätkas vahele, kui saaks ja elaskin illusioonis, et ehk on nii parem. Emotsionaalselt oleks küll. Teine jama on aga inimestega kassasabas… Andreas on esimestest Eestis käimistest imestanud, kuidas eestlased hoiavad inimestest eemale, ag k ui asi on järjekorramoodustamises, siis on kõik üksteisel kuklas ja tagumikus. Hakka või nimme köhima, et inimesi peletada?
Pühapäeval helistasin emale. Kuna me neile külla parem ei lähe, siis peab telefoni teel jutud aetud saama. Sisuliselt on meil üsna eraklikult elatud juba 5 aastat ja on tekkinud teatav harjumus ja puudub vajadus külas käia ja külalisi võõrustada. Hetkel on see kindlasti kasuks. Ka kodus viibimine on meie peres üsna tavaline olemise viis, sest alates Eestisse kolimisest on Andreas teinud üle ilma tööd kodukontorist ja poisid on sellest ajast koduõppel. Asi toimib, rutiin jätkub. Meie baba ja mamma on sellega ka harjunud, et me liiga tihti neid tüütamas ei käi, nüüd siis veel harvem. Seevastu oli emal aga värsked kogemused erinevate kauplustega. Selgus, et Järve Selveris on kõike ja Kännu Kuke Maximas, mis iganes, selle poe nimi võiks päriselt olla, ka kõike olnud. Ainult iseteeninduskassa järjekord oli üüratu. Seda kuulates mõtlesin, et ma oleksin arvatavasti oma ostud pooleli jätnud seal passides ja minema jalutanud. Kuna meil oli endiselt vaja seepi ja nisujahu ja võid Tannu pannkookidele, siis ema jutust julgustust saades marssisin meie kohaliku Rimi suunas. Seepi polnud, köögiviljalett oli praktiliselt lage. Võiletist vaatas vastu mõni pakk mingit Rimi enda võid. Ehk pannkoogi sisse kõlbavad, tahtsin ma uskuda. Fazeri sinistel šokolaadidel on endiselt kampaania. Haarasin kaks suurte pähklitega tahvlit lohutuseks kaasa ja lonkisin koju. Vähemalt iseteeninduskaasa toimis laitmatult.
Õõsel õpetasin lastele, kuidas koju pääseda ennast ukselinkidest säästes – tükk paberit või tutik näppu – tõmbad maja ukse lahti. Seejärel surud lingiga kokkupuutes olnud pinna kokku ja võtad kasutusele poole väiksema pinna – sellega avad korteriukse. Siseukse saab küünarnukiga juba lahti. Marsid sirgelt prügikasti juurde, viskad ära paberi või tutiku, pesed käed, eemadlad jalanõud. Kui vaja ja on käsi kasutada, pesed need uuesti ära. Puhastusvahenditega on kitsas. Burnshildist ja A-septsist on vähe kasu. Andreasel on printeri puhastamiseks üks Cutasept, aga nu sellega kõike pidevalt ei puhasta, pealegi on see üsna otsakorral. Mul on iidamast-aadamast kaks käte antiseptikut kahes erinevas esmaabikotis. Need on nüüd kasutusel. Kui väga ma igatsen niiskeid puhastuslappe hetkel. Ja teadmist, et kätepuhastusvahendeid jagub. Krt, leiaks nüüd poest normaalse vedelseebigi, oleks ka veidi parem tunne. Huvitav, mida ja kuidas inimesed reaalses elus kasutavad? Uurisin täna Kaubamaja apteegis, et kas neil on aimu, kas üldse ja millal on lootust, et tuleb veel midagigigi. Tädi laiutas käsi, täna pidi kaup tulema, ei tulnud. Noh, ehk siis homme. Kui viinast miskit kasu peaks olema, siis ma leidsin hiljuti veel ühe pudeli oma esimese pulma viina. 20aastane Laua Viin on rohkem nagu nali arvatavasti. Aga Outlanderit vaadates kärab seal milleks kõigeks neil küll viski, küll rumm. Kui need seal 200aastaseid hüppeid suudavad elusalt teha ja ise pentsilliini leiutada, siis küll see meie vana viin ka aitab.
Üldiselt oleme me aasta algusest vaadanud ära nii palju seriaale ja filme, et ma enam isegi ei mäleta, mida kõike me vaadanud oleme. Aju puhkab. Mina muidugi olen see, kes loeb kõik osade tutvustused ette ära ja saab ainult sedasi vaatamist nautida. Ma ei salli üllatusi. Andreas on mõnda asja varem näinud ja õnneks on ta aru saanud, et minu jaoks ei riku teadmine iial lõppu ära, kui ma kõiki detaile tean. Kui aga mina tean ja tema mitte, siis olen mina püüdlikult vait ega reeda midagi. Talle meeldib sedasi. Eks igal ühel oma viis.
Eile jäi silma, et vanemad tänasid õpetajaid suure ja raske töö eest, millega nemad kahe päeva jooksul veel NII hästi hakkama ei saa. Minu silmis on sellisesse olukorda pandud vanemad ise kangelased, kes väärivad tänu ja tunnustust. Keegi tark eile väitis, et õpetaja peab ka kodus koristama ja süüa tegema ja tunde ette valmistama, aga ta ei pea eriolukorras ja pedagoogilise ettevalmistuseta erivanuses laste kaugõppel toetamisele lisaks tegema veel 8 tundi muud tööd kõige selle kõrvalt.
Huvitav oli muidugi ka see, et need, kes kütsid imeülesandeid, aja peale vastamisi, olid noored õpetajad, kelle endi digipädevused on eeldatavasti suuremad ja ärevus ekraanide ees pisem. Need, kes saatsid hoiatuse, et kui sama päeva õhtul kell 19 pole ülesanne üleval, võtab hindest maha, olid nooremad. Arulage entusiasm, et end õigustada? Mulle meenus üks me Polüka väga olulise aine õpetaja, kes ei suutnud ise meilboksi avada ja vastata, poeg tegi seda tema eest. Ta isegi ei varjanud seda. Kuidas selline oma õpet hetkel jätkab, on müsteerium ja arvatavasti tulebki sealt taas midagi ebaproportsionaalset, aga see selleks. Pean silmas pigem seda ebanormaalset innukust, millega teeme tunnid õigel ajal tunniplaani järgi, jätkame hindamist nii nagu ikka, jätkame kodutöödega. Kellel on vähegi kogemusi, see teab, et klassiruumi tund ja ekraanitund on mitmes mõttes erinevad. Ja no halloo – meil on siin kriisiolukord, paljud vanemad õpivad kodus tööd tegema, mõned on kaotanud töö, kõik on alles üks suur lahtine haav ja ärevus. Sellises olukorras oodata, et kõik jätkub kodus nagu päriselt koolis, on pehmelt öeldes idiootne. Või kardavad õpetajad oma tööd kaotada? Kas see pole absurdne? Ja siis veel huvikoolid – selleks, et oleks õigus raha küsida, kütame koduseid ülesandeid ja kohustusi vanemale juurde. Jah, kõik tahavad teenida ja ellu jääda, ennast õigustada ja olemas olla, aga nii päris ei saa.
Meie pere lapsed on olnud koduõppel üle 2 aasta ja samakaua on Andreas olnud nendega kodus. Esimesed pool aastat elasid nad sisse. Rahulikult. Kohanesid. Ilma sunni ja torkimiseta. Kool ei ole jänes, perede ja kodude turvalisus ja hea keskkonna loomine keerulises olukorras on ometi ju olulisem. Miks ei oleks võinud lapsed nädala-kaks kodus lihtsalt kohaneda, vanemad kodustöötamist harjutada ja sättida elu nii, et lapsed saaksid ka õppetöösse naasta digivahendeid pidi. Milleks oli vaja välk ja pauk tõmmelda? Muidugi jäävad tugevamad ellu, aga mis hinnaga seda kõike tehakse? Ma vaatan praegust jaburust pealt kurvastuse ja kohati ka vastikusega. Aga ehk siiski loksuvad asjad lõpuks paika ja maailmast saab parem paik.
Kõige armsam asi selles kaoses on lisaks kodustega koosolemisele olnud lampidega lehvitamise üleskutse. Natuke isegi naljakas, kuidas keeruline olukord liidab ja toob välja asju, mida muidu ei märka või oluliseks ei pea. Me lehvitasime ja meile lehvitati vastu!
Me oleme selles koos ja me tuleme sellest läbi koos. Teineteisega arvestades, teineteist hoides.
Jääge terveks!
