Month: November 2008

Kui Tannu soov midagi õmmelda mitme tunni jooksul ei vaibunud, olin sunnitud leidma maja kõige jämedama nõela. No 3-aastasele ju õmblusnõela esimeseks harjutuseks kätte ei tihanud ma anda. Kuigi ta just sellist (nagu mina kasutan) tungivalt nõudis ja nõuab nyyd yha jonnakamalt. Aga tolle esimese õmblustöö jaoks tegin ma tallle õhema papityki sisse terve rea auke. Panin lõnga nõela kylge ja tegin otsa vägeva sõlme, lõngale siis. Näitasin kätte esimese augu, et näe, pista siia. Pistis ja teise korraga tahtis pista samalt poolt järgmisesse ja siis pidin teda suunama ikka teiselt poolt nõela tagasi pistma, noh, et ylevalt-alt, alt-ylevalt, ylevalt-alt. Aga see näis veidi tyytu olevat ja ta arvas, et vahvam on pista yhelt poolt. Järgmisena tegin siis terve rea auke papi äärtesse ja läksin fotokat otsima.
Kui kohale jõudsin, oli ta juba niikaugel oma elu esimese nõelakatsetusega.

Mina seda õmblustööd puudutanud pole, kõik oli suusõnaline juhendamine. Ja pysivust jätkus tervelt kahe pika lõngajupi jagu ja enne und teatas, et homme õmbleb ta minu nõelaga, siis olevat ikka päris. Kooliminekuks õmbleb endale ise ylikonna ehk 😀

Aga mõni päev tagasi, siis kui kylmaks läks, aga lund veel polnud, tuli mul taas mõte laduda sygavkylmik veega topse täis. Ikka jäälaternateks. Õues saaks ju hetkel ka vett kylmutada, aga toas on protsessi mugavam jälgida. Vanasti mässasin ma alati suurte keeksivormide ja kausside ja pudelitega seal sees, aga sel korral mõtlesin, et teen mitu pisemat detaili ja siis õues moodustame neist midagi.

Selle aasta esimene katsetus oli selline jääkindlus küünlale:

Vahepeal läks ilm ka lumiselt toredaks ja meie kylmkapp tootis juurde yha uusi ja uusi topsijääsid, millest me siis jõudmööda oleme ladunud uusi laternakindluseid koostöös loodusjõudude ja kuumade tuleleekidega:

Praegu on mu meelest see hetk, kus mällu talletada see võrratu lumeuputus ja paras jahedus, see hunnitu jõuluilm, millest me alati unistame ja ootame, aga mida me reeglina jõulude ajal kogeda kunagi ei saa. Aga kysimus pole ju unistuse mittetäitumises vaid pelgalt ajastuses, kas pole? Nii, et kui aasta lõpus on taas pime ja porine mudamylka-ilm, siis meenutame seda ilusat lumeuputust ja keegi ei saa ytelda, et meil polnud sel aastal talve. Kas pole nii? 😀

Ilus ilm täna, kas pole? Aga meil oli täna piknik, mõnus pöörane synnipäevapiknik. Sealsamas õues, kesk tuisku ja tormi 🙂

Minu pisike Vantsu, seesama, kes täpselt aasta tagasi kaks kuud enne õiget aega siia ilma tuli ja kaalus syndides vaid napp poolteist kilo, on nyyd juba täitsamees. See aasta on olnud pöörane, täis kõiksugu katsumusi ja elu eest võitlemist, aga kokkuvõtlikult ei loe need haiglapäevad, igapäevased inhalatsioonid ja torud kõrvas midagi, tähtis on ikkagi see, et poiss on tubli ja tragi. Et siis yks aasta, neli hammast, käib juba kaks nädalat ilma toeta omal kahel jala, vahel veel ka neljal, sest nii saab lihtsalt kiiremini. Kaalub nii palju, et ma jaksan teda veel enda vastas linas tassida (no ma olen ju suur ja tugev ka :D) ja on parajalt pikk, et mahub hõlpsalt kaissu. Õnnelik poiss, kes on osaks saanud nii paljude inimeste häid soove ja mõtteid. Tõenäoliselt ei oska ma kunagi sõnadesse panna kogu seda hingeliigutust, mida siinne keskkond on mulle pakkunud. Aitäh teile! Väike rõõmus kahe-hamba-naeratusega Vantsu tänab ka 🙂

Aga siis, kui kõik kanalid pasundavad häireolukorrast ja soovitavad hästivarustatult kodus soojas pysida, pean mina ekstreemsusi katsetama. Ja nii me siis kell 11 täna esimeste kylalistega kelgutama läksimegi. Terava elamusena sai muuhulgas hoolega ka lund rehitsetud ja lumme pudenenud autovõtmeid otsitud. Edukalt õnneks. Kuum glögijook soojendas seest mõnusalt, aga pea kaks tundi hiljem olid mu varbad ikkagi jääs ja järgmiste kylalistega olime sunnitud juba tuppa kolima. Ekstreemtingimustes mängib ajastus ylitähtsat rolli, järgmine kord plaanin mõne asja pisut teisiti 😉

Pisike jäädvustus lumiselt aiapeolt ka:

Veel enne, kui märjad riided jäätunult ihult saime, istus Vantsu maas ja tegi oma elu esimese joonistuse vastkingitud vildikatega. Aitäh, tädi Krista ja Oskar:

Minul endal oli Vantsule kingituse tegemisega lihtne. Mina ytlesin, et teeme särgi ja Tan siis pakkus, et sinna tuleb joonistada tigu ja lepatriinu. Valikut ta ei põhjendanud, aga tema soovi ma täitsin. Kuna mu blogi nö pealkiri on pisihaldja ‘pisikesed toredad teod’ ja mulle on alati meeldinud selle teo-sõnaga mängida. No et kord on tegu-teo ja kord on tigu-teo 😀 Igal juhul sai Vantsu oma särgile teo pildi alla ka kirja ‘1 pisike tore tegu’, mida ta kahtlemata ka on. Oiii, mulle meeldib see tigu-tegu sõnamäng ikka nii väga! 😀

Ja synnipäevakoogil sai kyynlaid täna ikka ja jälle syydatud, sest iga kord, kui suur vend kyynlaid puhus ja lakke tossupilv tõusis, röökis väikemees naerda. No nii tohutult naljakas oli ja puhtalt tema rõõmuks sai kyynlaidki küpsisetordile parema äranägemise järgi juurde laotud:

Ja pikast toredast päevast väsinuna magab ta praegu nagu pisike pääsupoeg oma synnipäevaund:

Ehh, elu on NII ilus! 🙂

Mõni aeg tagasi tegin ma eelnenud eluga lõpparve ja pakkimise käigus leidsin ka ilusatest aegadest mälestusi. Päästsin selle pisikese, siis tegelikult iseend, prygikastisurmast. Selle pisikese heegeldamise ajal olid mul endal sama värvi porgandijuuksed 😀 Hetkel elab ta kapis oma tillukeses karpmajas ja ootab, et remondi käigus leiaks endale yhe kena uue eluaseme.

Lumi on maas, peaks hakkama jõulude peale mõtlema? 😉

Ma joonistasin kaks kella. Sellised hästi vahvad rahvaste sõpruse kellad. èks on kuukell ja teine päikesekell. Kuukellal on ka oma lugu rääkida:

On öö.

Meie metsade loomad on tulnud kõik kokku, sest öökull rääkis, et meiekandi mehed on lennanud kylla Prantsusmaa metsadele ja põldudele.

Loomade jaoks on see kaugusevärk väga mõistmatu. Aga väga põnev ka. Nad vaatavad öötaevasse ja kui juba oli juttu lendamisest, siis kyllap see Prantsusmaa kuskil seal taevaavaruses asub. Kui siis tark öökull räägib, et Prantsusmaa on kuulus juustude ja pikkade kuldkollaste saiade poolest ja seal kasvab palju päevalilli, siis pole enam kahtlustki, et see asubki Kuul. Sest Kuu on ometi juustust ja kollase jumega.

Kõik meie metsade tegelased (teiste seas ka meie president) lehvitavad Kuu poole, kes käpaga, kes sarvega, aga keegi ei jää ykskõikseks. Väike kuuhiir lehvitab mõistvalt meie loomadele vastu ja lööb kuu pehmesse vetruvasse juustupinda kaks lippu – meie ja enda oma. Ikka toreda kohtumise märgiks.

Prantsusmaal on veel sygav öö ja nende kukeke magab alles magusat und. Aga kui ta ärkab, siis ootab teda ees vahva yllatus – eestlased on kylla tulnud 🙂

Ja igal ööl vaatavad meie loomad Kuu poole ja naeratavad äratundvalt.

Teine on lihtsalt lihtne ja armas – päike ja lapsed ja kummalgi käes oma maa lipp ja rahvuslilleke 🙂

Ma ei ole kuskile kadunud! Kyll on mu isetegemised aga olnud viimasel ajal veidi teistlaadsed. Teatud mõttes kindlasti suuremad ja elutähtsamad ja seepärast on paljud natuke pisemad isetegemised kõlkunud juba terve igaviku kuskil teadvuse ja tehatahtmise piiri peal. Ei jõua enam arvutini, postkasti ja veel kõige vähem jõuan ise midagi kirjutada. Aga ma katsun end nyyd siis pisitasa taas vormi treenida ja algust teen kohe 🙂

Aga suurtest asjadest täna ei räägi. Räägin hoopis särgist, mis keerles mu mõtteis palju aastaid. Siis kyll veel tikituna, aga hiljem armusin ma tekstiilivärvidesse ja enam ei tõuse käsi kohe kuidagi nõela poole. Must särk, kaela ymber Muhumaalt pärit sussikeste kaunis lillemuster. Enda selga ma seda isegi vist ei kujutlenud, mõttes käis see alati mu õega kokku. Ja pisut hilinenud synnipäevakingitusena selle ta minult ka sai.

Kekusessiooniks vedasime talle ka kollasetriibulise seeliku selga, noh, et ikka veel vahvam oleks 🙂

Ja särk sutsu lähemalt ka:

Sedapuhku oli see särk ka rahvuliku projekti kolmanda osa tegemine. Neljanda osaga on mul plaanid 😉

Aga mis muud kui peatse kirjutamiseni, luban, et nii pikka pausi enam sisse ei lase. Ja teie, armsad, kes te muretsenud olete minu ja poiste pärast, kõik on hästi ja õige pea räägin kõigest lähemalt! 🙂