Jõululugu 2019 – osa 13: Kokkuvõte

(Eelneva osa leiad siit)

 

Vahetult enne jõule arvutasime Andreasega, et mis aastal me kuidas jõule oleme veetnud.

2014 oli Andreas meil Eestis külas.

2015 olime jõuluõhtul Andrease vanematega Šveitsis, sest nad olid sulgemas oma restorani ja hotelli ja kolimas Ungarisse. Kohe peale jõule tegime üllatusvisiidi mu emale Eestisse, et Happy lõpuks endaga kaasa viia.

2016 olime Šveitsis ja veetsime jõuluõhtu Andrease vanematega metsas kuuma juustu süües.

2017 alustasime jõululaupäeva hommikul koos Andrease vanematega meie kolimist Eesti suunas ja jõulud veetsime kusagil Saksamaa lumetormise kiirtee tanklas.

2018 mängisime mamma ja babaga hommikuni kaarte nii jõuluööl kui vana-aastaõhtul.

Sel aastal sai meie pere jõulude märgusõnaks maailma kõige pisematele inimestele ja nende peredele jõulurõõmu viimine MTÜ Enneaegsed Lapsed lipu all.

On õnn, kui Sul on jõulude ajal võimalik olla lähedastega koos. Seda võimalust on nii oluline kasutada. Ja kui ei ole võimalik, siis hoida seda tunnet ja pilti oma südames. On nii oluline tunda end hoitu ja armastatuna.

 

Kui me kogu selle suure jõulumarataoni olime maha pidanud, viisime Pingu puhkama, võtsime Happy kaasa ja suundusime taas mamma ja baba juurde. Kumbki neist sai endale pihku pisikese hingelinnu. Iga detail ühe pisikese inimese elus, olgu ta siis enneaegne või mitte, on oluline ja pere kokkuhoidmisel on oluline kaal. Aitäh, et te meil olemas olete!

Hommikul istusin taas siia arvuti taha ja avasin taas kausta, milles oli titade selle aasta jõulukaart.

Tegin kokkuvõtte:

Kõige pisemate titade ELU ESiMESED JÕULUD on selleks aastaks tähistatud!

Aitäh, Kadiriin! Aitäh, Jane-Ly ja Kangadzungel! Tänu teile on pisikestel imedel nüüd päkapikumütsid!

Aitäh, Ethan ja Andreas, et te titadele nende elu esimesed jõulupuud võlusite!

Aitäh, tragid päkapikud üle terve Eestimaa, et te aitasite jõulurõõmul sündida! 

Nii-nii suur tänu teile kõigile!

 

RÕÕMSAID JÕULE MEILE KÕIGILE!

 

Selle loo LÕPP 🙂

Jõululugu 2019 – osa 12: Jõulumaraton – Lastehaigla

(Eelmise osa leiab siit)

 

22. Hinges värin. Me oleme jõudnud pisititade maailma!

23. Titamajas ootasid meid ees juba vaprad tuttavad päkapikud Reet ja Kristel lastega! Võiks ju ütelda, et me oleme veteranid, sest me laste elu alguse võitlused on ammu möödas ja pisititadest on saanud juba suured lapsed. Me oleme täna siin, sest me teame, kui oluline on siin olla.

24. Nii pisikesi riideid, mis oleks parajad ka 500grammisele titale, naljalt ei leia. Kui üldse. Või siis ehk nukuriiete seast. Aga me leidsime Jane-Ly Kangadzunglist ja imelise pehme veniva punase kanga ja Jane-Ly sõber Kadiriin tegi selle kangaga imet ja valmis said kõige nunnumad mütsikesed, millesse ei upu ka maailma kõige pisemad titad. Ja mul kisub veel ka neid ridu kirjutades silma märjaks. Ja kui me seal titamaja alumisel korrusel kohtusime, siis tegi Reet kohe neist mütsikestest pilti

Pingul on juba kogemusi, aga mina astusin elus esimest korda üles PinguTV  otseülekandes, kus rääkisin väriseval häälel ja sõlmes keelega, mida me siin haiglas täna teeme ja mida me titadele ja nende peredele jõulurõõmuks toonud oleme.

 

25. Nii, aga me siis nüüd astume tibusammul titade poole!

26. Me oleme kohal! See uks siin on omamoodi maamärk, mis meenutab mulle, miks me üldse seda kõike teeme. 12 aastat tagasi veetsin ma oma jõulud just siin nende ruutmeetrite peal. Jõulurõõmu selles õhtus ei olnud. Muret oli nii palju, et polnud jaksu ega aega märgata. Aga ma mäletan, kuidas meil jõulude paiku külas käidi ja mulle pisike inglike pihku pisteti. See on miski, mis sel hetkel ehk kohale ei jõudnud, aga mida olen aastaid hellalt ikka oma südemes kandnud. Selle inglikese väärtus on kasvanud koos mu pisikese vapra võitlejaga. See on tunne, mida nii väga soovin jagada. Ehk et… me oleme kohal!

27. Päkapikud liiguvad pisikeste jalakeste padinal õiges suunas!

28. Mul käib südames ikka veel rõõmus jõnks läbi, kui koridoris tuttavat pilti näen. Enam kui veerandi mu elatud elust on see olnud minu elu ju ka! Pingu teab seda. Tema jaoks on see olnud pea kogu ta teadlik elu. Tõenäoliselt olengi ma kogu selles teemas sees just kõige enam selle nimel, et pisikeste enneaegsete suuremad õed ja vennad oleksid paremini hoitud ja toetatud. Ja ka nüüd, jõulude ajal, küsitakse meilt ikka, kes meiega kaasas on. Kellel on suureks saanud mikrobeebi, kellel minibeebi, minul on uhkusega kaasas mu minitita vanem vend, kes sel hetkel polnud veel 3aastanegi. Tema hakkamasaamine sellega, et meie perre sündis nii palju enne oodatud aega pisike tita, on olnud samavõrd imetlusväärne kui enneaegse tita oma. Tan, Sa oled mu superkangelane! Alati! Aitäh Sulle!

29. Päkapikud piiluvad, mida need kõige pisemad inimesed seal siis nüüd teevad ja kas neil on salmid ja laulud ja tantsud kõik juba selged.

30. Selgus, et titadel on kõik vajalikud asjad selged!

Kui emmed titade juurde tagasi jõuavad, siis ootab neid ema-päeviku kõrval seesugune pisike üllatus!

Ja võib-olla ma peaksin siiski tõsisemalt mõtlema päkapikuameti peale?

31. Vahepeal teevad päkapikud piduliku rivistuse ka, et vaadata üle, kas kõik on alles. Kinnitus: kõik on alles!

32. Läbi lastehaigla majasügavuste seadsime sammud sinna, kus elavad need lapsed, kes vajavad hetkel kõige rohkem hoolt ja tähelepanu.
Pingu arvas, et ta on jõudnud hoovõturajale ja pikka lagedat koridori nähes pistis tiibu laialt lehvitades jooksu. Ta on jõuluvanalt mitu korda häbelikult uurinud, et mis tunne see küll olla võiks, kui tuul su noka ja tiibade all vuhiseb ja sul on tunne, et sa justnagu lendadkipäriselt. Ma arvan, et jõuluvana on selle koridori loonud just selleks puhuks, et pingviinide unistusi täita, sest lendamise tunde sai meie Pingu täiesti kätte! Imelised jõulud, kas pole?!

33. Kuna tänase õhtu lahutamatu osa on olnud kuidagi ka liftisõit, siis palun väga! Lastehaigla liftid on suured ja sobivad kõiksugu mõõdus lõbusatele päkapikkudele.

34. Me oleme kohal! Ootame pingviinvaikselt, et siseneda võlumaale, kus saadetakse korda kõige suuremaid imesid.

35. Meid võtsid vastu vilkad sinikuubedes pärispäkapikud, kes läbi aasta, läbi iga päeva, tunni ja hetke teevad endast oleneva, et imed saaksid juhtuda. Kiires saginas püüdsime mõned neist ruttu ka oma oluliste hetkede ja inimeste pildipurki. No on kohe ilmatuma uhke tunne!
Aitäh teile, et te olete me laste, nii suurte kui väikeste, kõrval neil hetkedel, kui seda kõige enam on vaja!

36. Sinipäkapike abiga komplekteerisime kõige pisemate ja nende perede jõulutervitused.

Ikka nii, et:

– üks paras päkamüts elu esimeste jõulude puhul

– üks päris oma kuusepuu, sest jõulud ja kuusk käivad ikka ju kokku


– üks pisike soojust ja armastust ja mõistmist täid hingelind emmele pihku

– üks pisike jõulurõõmuputukas igasse peresse, sest ta on natuke nagu võluputukas ja oskab ka kaugustest pere südames kokku tuua ja neile rõõmu krõbistada

– ja üks rõõmus tervituskaart, mis räägib loo sellest, miks me täna siin oleme

37. Poetasime jõulurõõmuputukaid veel natuke siia ja sinna ja sedasi oligi jõuluõhtu kell märkamatult tiksunud 8 ligi. Tuldud teed tagasi titamajja jõudes peatusime hetkeks. Me oleme päriselt siin ja see on üks eriline tunne!
Saadan teele parimad soovid kõigile suurtele ja pisikestele lähedal ja kaugel, kõigile peredele, kes ei saa miskipärast koos olla, kõigile neile, kes kedagi väga igatsevad, kõigile neile, kes on väga üksi või mures. Jõulud pole alati kõigi jaoks rõõmsad ja helged. Kõige olemas ongi vast lihtsalt kohalolemine.

38. Uskumatu! Me tegime seda kõike päriselt. Jõuluõhtul! Taipasin, kui näljane ma olen siis, kui garderoobitädi meile jõulurõõmuputuka vastu kommi pakkus – kell 8 õhtul hommikusöögiks üks Mesikäpa batoonike! Me oleme ägedad (ja mõned meist on väga näljased ka)! Aitäh teile kõigile!!

Armsaid ja toredaid jõule meile kõigile!

 

(Viimase osa leiad siit)

Jõululugu 2019 – osa 11: Jõulumaraton – Pelgulinn

(Eelmise loo leiab siit)

 

16. Kell 17:19

Vaatus nr 2 hakkab peale! Kui ITK-sse lippasime me üle hoovi, siis Pelgusse sõidame treppi. Ülesanded on päkapikel kõik selged.

17. Kell 17:41

Läbi jõuluõhtuse Tallinna sõites saadan teile kôigile jõulurõõmuputukalised jõulutervitused!

18. Kell 17:43

Sel hetkel, kui Pingu taas Pinguks sai, selgus, et Pelgulinna sünnitusmajas käib juba vilgas tegevus ja meie jõulukolleegid on just tulnud sealt, kuhu meie suundume. Muidugi tegime ka ühise pildi.

19.  Kell 17:45

Lifti mahtusime kerge pressimisega ka! Eks see uks on kitsam seal kui lift ise. Vähemalt on Pinguga hea ja pehme kitsaid kohti jagada

20. Kell 17:57

Osakonnas ei osatud meid oodata, ju jäi info pühade meeleolus toppama, aga operatiivsed õed andsid meile suuna kohe reipalt suuna kätte. Jõulutervitasime ära kõik pisititad ja kõik emmed ja peaaegu kõik issid ka. Meeleolu oli kuidagi ülev. Üks issi itsitas, et nad on nagu spaas – tita päevitab ja nemad puhkavad. Ja saime me ise kingiks pakikese Raffaello komme! Aitäh! Huuu, kuidas need mulle maitsevad!

Te tõenäoliselt ei näe, aga päevitava tita kuvöösi katusel on me pisike kuusepuu. Punane tups on tipus ka (tegelikult)!

21. Kell 17:59

Pelgulinna imelised imed on tervitatud! Rõõmu kõigi teie peredele ja sõpradele ja tragit kasvamist pisititadele!

 

(Järgmise loo leiab siit)

Jõululugu 2019 – osa 10: Jõulumaraton – ITK

(Eelmise osa leiad siit)

 

Jõululaupäev oli see päev, kui me läksime Tallinna haiglates viibivatele enneaegsetele titade ja nende peredele jõulurõõmu viima. Ootasime, kuni hämarduma hakkas ja jõuluöö lähemale tuli. Meie suurest maratonist andsin ma blogi FB lehel ka ülevaate ja kogun need mõtted ja pildid ja jutu sealt nüüd väikeste lisadega ka siia mälestuseks kokku.

 

JÕULULAUPÄEV

1. Kell 14:20:

Jõulupatsid on peas! Siit algab meie jõuluseiklus. Olge hoitud! Ja hoidke meile pöialt!

2. Kell 15:06

Kes elavad päkapiku taskus?

3. Kell 15:10

Stardime!!!

4. Kell 15:12

Juba paistab! (Milline luksus on elada haigla kõrval! 🙂 )

5. Kell 15:16

Missioon ITK (Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinik) algas vahva garderoobi-tädi toetusel ja juhatusel

6. Kell 15:17

Pingu kohtas liftis sõpra

7. Kell 15:18

Tadaa! Vastsündinute intensiiv!

Seal ripuvad seintel me “Maailmale nähtavamaks” pildid ja nad kinnitasid, et neile meeldivad me pildid väga. Vancu hülgekallistamise pilti mul ei õnnestunud maja pealt veel leida, aga ju ta on ka kusagil olemas.

8. Kell 16:27

Ka teisel korrusel on nähtud neid kõige pisemaid. Ühe eriti tragi neonatoloogiaõe juhendamisel otsisime nad kõik oma pesadest üles.

9. Kell 16:35

Pingu leidis koridoris tatsates jää ja jaheduse ning jäi toppama. Kui me otsima hakkasime, siis leidsime ta sedasi unistamas. Külmikud mõjuvad siin meie jõulus Pingule kuidagi eriti külgetõmbavalt.

10. Kell 16:39

Päkapikk teadis, et muudel korrustel elavad ka titad. Sõitsime siis uhkelt suure liftiga kohale. On luksus, kui ühes haiglamajas on eraldi pingviinilift! Aitäh!

11. Kell 16:45

Imeline pisike suur jõuluime! Tõeline päkapikk, õhkas Pingu heldinult neid pilte kodus uuesti vaadates. Ja mina nõustun nii väga! Ilusat kasvamist Sulle, uus tita!

12. Kell 16:53

Tavaliste inimeste liftid on neil ka olemas. Pingud mahuvad sinna tagurdades. Läks napilt, et Pingu kogemata üksi seiklema ei pääsenud.

13. Kell 16:55

Esimene kolmest haiglast jõulutervitatud! Kõige pisemad titad nähtud! Meil on ilmast hoolimata jõulutunnet nii palju, et jagub kõigile teile ka! Ja saladuskatte all võin sosistada, et kõigi titade perre kolis elama jôulurõõmuputukas. Ei ole kerge sedasi lahus olla ja muret tunda ei muidu ega ka helgel jõuluajal. Kallistades!

14. Kell 16:59

Pingu teeb pisikese pikutuse, et jõudu koguda teiseks vaatuseks.

15. Kell 17:03

Pistsime toredale garderoobi-tädile rõõmuputuka pihku, soovisime häid jõule ja astusime jõuluöösse, et kiirelt jõulurõõmu tankida ja edasi liikuda.

 

(Järgmise osa jõuab siit)

Jõululugu 2019 – osa 9: Jõulutervitused Tallinnast

(Eelmise loo leiab siit)

 

Nüüd jäi loota, et enne jõule ka Tallinnas mõni vihmata hetk leidub. Esmaspäeva ennelõunal tegin ära oma kiired toimetused ja otsutasime Tannuga, et lähme teeme vanalinnas proovi. Lund ega päikest küll polnud, aga vihma polnud ka ja asi seegi siin meie huvitavas kliimas.

Pingu hüppas hopsti taas oma reisikotti. Sangad tegin talle ka külge, et meil veidi mugavam teda tassida oleks. USA saatkonnast möödudes küsis Tan, et kas see oli ikka hea mõte siit sellise pambuga mööduda. Ma pakkusin, et kui me seda suurt musta kotti maha ei pargi ja omapead ei jäta või pildistama ei hakka, siis ehk ei ole sellest mustast pakist lugu. Nagu näha, saime sekeldusteta hakkama.

Raeplatsil oli rahvast rohkem kui ma oodata oskasin. Tegime tiiru platsile ja vaatasime, kus ja kuidas oleks parem pilte teha. Mis on need asjad, mis peaksid kindlasti pildile jääma. Enne kui Tannust sai Pingu, küsisime patrullivatelt politseinikelt, kas on ok, kui me siin platsil  ühe suure nunnu jõulupingviiniga veidi pildistame. Saime naeratuse saatel loa – kui me rahvast ei häiri, siis on kõik ok. Lubasime mitte häirida. Ja Tan sukeldus lava taga pingviinini. Lava nurga juurde jõudes oli selge, et see pildistamine on nüüd selline suurem ettevõtmine. Arvake ära, kui palju me pildistada saime ja kui palju tegelikult Pingust pilte tehti? Kui lava ühes servas on jõuluvana majake ja seal on järjekord, siis Pingu tekitas lava teise nurga peal momentaalselt oma pisikese kallistajate järjekorra.

Pingu oli populaarne tegelane. Pidin hoolega otsima hetke, et temast vajalikke pilte saada, sest enamuse ajast kallistas teda keegi või soovis pildile pääseda koos Pinguga. Komplimente sadas Pingule kõiksugu keeltes.

Kui muidu on me enneaegsete laste Pingu olnud ikka pigem laste lemmik, siis jõulud on äratanud meis kõigis üles väikese lapse. Seda rõõmu jagus Pingust vist kõigile. Politseinikudki möödusid meist korduvalt muiates, itsitades ja laialt naeratades. See oli nii tore!

Teeme raekoja taustal ka pilti, olin ma Tannule juba teel olles ütelnud.

“Raekoda… Sa mõtled seda draakonimaja, mille otsas on Vana Toomas?” päris Tan kinnituseks vastu. Naljakas, ma ei olnud varem mõtelnudki, et selle maja küljes on ju draakonid. Nojah, teeme siis selle draakonimaja ees ka pilti.

Kop-kop, kas draakonid on kodus?

Draakonid vist tukkusid, aga kuusk oli omal kohal ja õues hämardus kiirelt.

Ja siis korraga Pingu tardus. Vaata, neil on siin niiiiii palju komme! Küsisin kommipoe-tädilt, kas me tohime pilti teha. Saime lahkelt loa. Kasutasime seda mõnuga. Samal ajal ootas Pingu seljataga kahe suure pere jagu lapsi, kes tahtsid kõik Pinguga koos pildile pääseda.

Arvake ära, mis on Pingul peos?!

Pingul on peos kukekomm, mille kommipoe-tädi talle kinkis! Elu on ikka üks klaaskomm küll! Aitäh!

Karussell! Pingu on nii suur, et ta selle peale ise sel korral paraku ei mahtunud, aga ta siis jooksis lihtsalt ringe ümber karusselli ja sai sedasi oma rõõmu kätte.

See jõuluturg on äge! Jõudsime jõulurongi ka ära oodata!

Läheme käime korraks veel kuuse juures ära, pakkusin Pingule. Tervitused siist keskpunktist igasse ilmakaarde!!

Selle suure seikluse järel astusime Pinguga kavalate nägudega käsikäes Harju mäe uisuplatsi poole. Sellest räägime me teile aga juba uuel aastal. Aga teate, kuidas Pingu teab, kuhu suunas lehvitada, kui väikesed sõbrad just ta noka otsas ei ripu ja jalgade ümber ennast ei haagi? Siis toimib meil kellaosuti süsteem. Näiteks: “Pingu, kell 2!” ja Pingu lehvitab otsevaatest veidi paremale. Meil on oma käemärgid erinevate liigutuste jaoks. Pildistades ehk polegi nii oluline, sest jõuab seletada ja vehkida rohkem, filmides aga on asjade kiire toimine olulisem. Nalja on meil saanud ka sellega, et teeme pilti ja kõik naeratavad. Ja see, kes on Pingu sees, naeratab ka. Samas näiteks ütlen Pingule, et vaata nüüd seda või teist asja huviga, imestusega, ole kohkunud, üllatunud. Pingu võib end oma pehme karva all oimetuks punnitada, aga kui sellega ei kaasne keha ja tiibade liikumist, siis seda emotsiooni sealt kätte ei saa. Me oleme saanud Tannuga seda asja juba nii palju harjutada, et ta juba teab, mida ma tahan ja meil hakkab see asi juba natuke välja tulema. Kaameraga tehtud pilte ma siia hetkel tassida ei jaksa, aga me saime tõesti toredaid pilte sel jõulueelsel päeval.

 

Tagasi kodus olles läks Pingu sinise lambi spaasse, mina sättisin suureks jõulukülastuseks asju valmis ja Tan pani kokku Pingu selle aasta jõulutervituse video. Olge tervitatud!!

 

 

(Lugu järgneb siin)

Jõululugu 2019 – osa 8: Jõulutervitused Tartust

(Eelmise osa leiab siit)

 

Me olime oma reisiplaanid sättinud sedasi, et kui just pussnuge ei saja, siis sõidame me haiglast otse Tartu südamesse ja teeme Raeplatsil Pinguga pilti. Pussnuge ei sadanud ja Kätlin aitas meid kenasti kohale. Pingu on küll palju näinud ja -käinud tegelane, aga jõulud on igal aastal uued ja meile tundus, et tore oleks sel aastal jõulutervitusi saata üle terve Eestimaa nii Tartust kui ka Tallinnast.

Pingu saadab siit Tartu Raekoja eest tervitused itta ja läände!

Oi, tere kutsu! Mina olen Pingu 🙂

Appi, mida nad teevad? Musitavad sedasi päise päeva ajal?

Ikka veel musitavad?

Pingu saadab oma tervitused põhja ja lõunasse!

Pingu saadab tervitused ka jõuluvanale ja kõigile päkapikkudele!

Ja suurde maailma läbi kollase akna saadab Pingu oma tervitused ka!

Ja kirdesse, kagusse, edelasse, loodesse, kõigile-kõiguile saadab Pingu oma tervitused ka!

 

(järgmise loo leiad siit)

Jõululugu 2019 – osa 7: Tartu!

(Eelmise osa leiab siit)

 

Laupäeva hommikul kell 8 olime me Tannu ja Pinguga Balti Jaamas ja meie jõulud algasid. Leidsime pika otsimise järel istekoha ja lõbustasime oma kamba kolmanda liikmega piletmüüjat. Selgus, et Pingu on suurtest mõõtmetest hoolimata ikka veel nii pisike, et talle piletit vaja pole. Ülemistes pidi Annika tulema rongile, aga ta oli öösel haigestunud ja nii jätkasime ikka kolmekesi oma teekonda.

Pidin tõdema, et ma olen ikka nii palju rohkem bussi-usku – istud maha, kinnitad turvavöö, sätid salli padjaks, paned silmad klõpsti kinni ja magad sihtkohani. Sellised teekonnad on mu graafikutes arvel uneajana. Rongis sellist luksust pole. Kristel oli mul palunud igast liigutusest pilti teha. See oli mul meeles, aga no polnud sellist kohta ja ruumi. Tartule lähenedes tuletas Kristel mulle meelde, et pilte ootab. Ma siis tegin, hihiii!

On kuidagi aru saada, kes on kus ja mida teeb? pakun, et mitte. See on Pingu, kes rändab Tartusse pisikestele imedele ja nende peredele rõõmu viima.

Tartusse jõudes leidsime jaamahoonest toreda kuusekese:

Taksole sättimine oli tore, sest ma pole vist 20 aastat nii pisikese auto peale sattunud. Ja taksojuht oli ka tore. Tan istus sisse ja mina lükkasin Pingut ühelt poolt ja juht pressis teiselt poolt vastu. Purki me selle angerja saime!

Lastekliiniku ees Kätlinit oodates tegid Pingu ja Tan pisikese uinaku ja mina andsin maailmale teada, et me oleme kohal.

Siis saabus Kätlin ja me sättisime end pidulikult valmis. Tan pistis suured lohisevad sussid jalga, pani rattakiivri pähe ja puges Pingu sisse. Meie sikutasime endale Kätliniga päkamütsid pähe.

Kontroll, kas kõik on olemas. Kaart? Olemas!

Kuusepuu? Olemas!

Mütsikesed? Putukad? Hingelinnuke? Kõik olemas!

Meie ise? Viksilt olemas!

Ja algabki meie esimene etteaste!

Osakonnas oli vaikne. Pingu peatus hetkeks, et uudistada vanu ja uusi tuttavaid, nende häid sõnumeid ja tervitusi.

Ja siis leidsin Pingu kohaliku kullafondi!

Ja eeksujulikult paikasätitud pisititade varasalve leidsin see terane linnuke ka

Korraga pugesid kusagilt välja kaks armsalt itsitavat haiglatädi ja küsisid, kas nad tohivad Pingut pildistada. Ja mina küsisin neilt, kas ma tohin teha pilti sellest, kuidas nemad pildistavad, sest see oli lihtsalt nii tore hetk!

Ja siis kohtusime me esimese titaga! Te vaadake seda imelist pisikest inimest pisikese päkamütsiga! Just selle kõige nimel me siin oleme!

Pingu, kuidas tunne on?

Ja siis kohtusime me emmedega. Jagasime kinke ja soovisime häid soove ja tegime pilte ja siis kohtusime veel ühe toreda pisititaga!

Kuigi ma sellest roosast majast üle nädala mööda kappan hommikuti kooli kiirustades, siis Tartu Lastekliinikus olin ma päris esimest korda. Koht oli uus ja ettevõtmine ise oli ju ka nii uus ja mitmetahuline, et ma pelgasin hirmsasti, et kõik lappama läheb. Selgus, et mu hirm oli asjatu. Kätliniga oli nii imeliselt tore ja armas seda kõike koos teha. Ta kohe oskab emadega rääkida nii lihtsalt ja ilusalt, südamega, et see pani ka minul sees iga kord jõnksatama. Aitäh, Sulle, Kätlin!

Seejärel seadsimegi juba sammud laste intensiivravi suunas.

Korraga oli meie sabas tatsav pingu kadunud. Vaatasime, kus ta on ja seal ta seisis ja vaatas ainiti jahedat klaaskappi. Mine tea, oli tal ehk nälg või ihkas jahedust või meeldivad talle lihtsalt sellised toredad asjad.

Imede tegemise paik, intenesiiv, sai jõulude puhul tervitatud!

Pingu andis teada, et ta on elu parimas vormis

Ja kuna Lastekliiniku pisititad said kõik külastatud, siis sai Pingu hetkeks ka jalakesi puhata enne, kui me sammukesed Naistekliinikusse seadsime.

Kätlin teadis teed ja nii astusime me kolmekesi pika sammuga järgmiste pisititade suunas. Meid võttis vastu imetore Naistekliiniku päkapikk, kes näitas meile õiged kohad kõik osavalt kätte.

Ja siis tegi see tore päkapikk ka meist toreda pildi. Aitäh, Sulle, tore päkapikk!

Nalja sai muidugi ka. Astusime just liftis välja, kui selle vastas asuvast uksest astus koridori üks haiglatädi ja tõi kuuldavale üllatushüüu, et kuhu siis nüüd… või midagi sellist. Ta arvas, et meie paterdavalt susse lohistav Pingu on hommikumantlisse mähkunud titat ootav emme. Saime kõik koos itsitada. Eks see Pingu võib sellis maailmas sellise mulje jätta ju küll.

Sama koridori peal oli tore vanaaegne kaal. See jäi mulle silma juba tulles. Lahkudes ei suutnud me peatumata mööduda. Pingu ronis kaalule ja oli mõõtmatus kaalus, kuid teadis väga selgelt, et ta nõrkeb kohe näljast.

Garderoobi suunas liikudes leidsime seinalt toreda Tartu Ülikooli Kliinikumi jõulutervitusega virtuaalse postkaardi. Muidugi tegime ka sellega pildi!

Ja kohe selle järel tegime pilti ka minu vanade Jalutaja jututoa sõpradega, kes meie liikumist olid eemalt juba märganud. Ega nii suure vastupandamatult pehme linnukesega liikumine saagi märkamatuks jääda. Ronisime palmi alla pildistama.

Armas Tartu, Sinu pisikesed ja suured, armsaid ja hoitud jõule teile kõigile!

 

(järgmise osa leiab siit)

Jõululugu 2019 – osa 6: Me oleme valmis!

(eelmise loo leiad siit!)

 

Piilusin heldimusega kotisuudest sisse. Paitasin sõrmega. Pehme tupsuga pisititade päkamütsid olid nii pehmed. Mütsid olid tehtud kolmes eri mõõdus. Kõige pisematele, pisut suurematele ja peaaegu sellises mõõdus, mis ajalise vastsündinule võiks veel pähe passida. Tõin kohale oma vaprad Haldjaoru kohvri-karud. Neil on kogemusi kõiksugu protseduuridega, aga moedemonstratsioonil polnud nad varem veel osaleda saanud.

Päkapikk Tan ajas endale ka päkakostüümi selga ja võttis kolm karu, igaüks isesuuruses peaga, endale sülle…

Saate aru! Need imemütsikesed on nii pisikesed, et ka maailma kõige pisemad haiglatitad neisse ei upu! Ja samas venivad parasjagu, et kasvada veidi aega koos titaga. Ja minul läksid pisarakraanid jälle suurest liigutusest valla, sest see nunnudoos oli ikka üle mõistuse.

Aitäh, armas Kadiriin, et te Jane-Ly ja Kangadzungliga selle võimalikuks tegite!

Samal ajal, kui mina mõmmide ja mütsidega mässasin veel, kasvas teises toas jõulukuuse mets. Iga puu sai endale piduliku punase täpi latva, et olla valmis oma uue pisikese sõbra juurde kolima.

Ja hingelinnukesed ja jõulurõõmuputukad on ka valmis teele asuma!

Ega siis polnudki enam muud kui me vahva maskott Pingu talvepuhkuselt tagasi kutsuda. Jõulud on teadagi kiire aeg ja siblimist jagub kõigil. Läks kuidagi nii, et olude sunnil sain ma Pinguga koos isegi trammiga sõita. Olin juba ka plaani teinud, et kui ma seda suurt kohevat lindu kaenla all tassida ei jaksa, siis poen tema sisse ja püüan sedasi hakkama saada. Õnneks oli tramm piisavalt tühi ja meie esimene ühine ühistranspordisõit sujus kenasti.Panin Pingu istuma ja surusin ennast talle ribide vahele.  Vaadake me peegeldust trammi uksel! 🙂

Kodus sättisime Pingu ka jõuluvalmidusse. No kui Sul on nii kena ümar pea, siis ikka juhtub, et tuul viib Sul mütsi peast või jääb mütsisaba Sulle istumise alla. Tegime sel korral nii, et Pingu on päkapikk ka siis, kui keegi peaks teda mütsitutist sikutama.

Me oleme ametlikult valmis ja kingitused on hommikuks pakitud!

  • pisike päkapikumüts igale haiglas viibivale enneaegsele titale
  • pisitita elu esimene päris oma jõulupuu
  • emale hingelinnuke
  • perele jõulurõõmuputukas
  • ja heade soovidega jõulukaardike

Tartu, siit me tuleme!

 

(järgmise loo leiad siit)

 

Jõululugu 2019 – osa 5: Päkapikud tegutsevad

(Eelmise osa leiad siit)

 

Ma olin oma koolitegemistesse ülepea uppunud, aga pisikesed kuusepuud kasvasid hoogsalt, hingelinnud sirutasid tiibu, jõuluröömuputukad sibasid juba ringi ja siis saatis Kadriin mulle pildi, et nüüd on nii! Ohhh…. See kõik juhtubki päriselt!?

Kirjutasin võitluskaaslastele kirja ka, et päkapikud on hoolega tegutsenud, et maailma kõige pisematele titadele ja nende peredele rõõmu viia. Andsin teada ka, et Tallinnas läheme me haiglaid külastama kohe päris jõululaupäeval, siis, kui õues on pimedaks läinud ja inimesed end mõnusalt õhtut sätivad veetma. Uurisin, kes soovib ja saab meiega kaasa tulla, sest koos on ju alati toredam. Tartu osas oli vaja veel plaani pidada, et kes ja millal. Kas 21., 22. või 23. kuupäeval. Arutelu läks käima.

Kuused olid valmis, aga vajasid veel teravasse latva midagi toredat. Mul oli kuidagi mõte kollasest tähekesest, aga samas olin joonistanud kaardile kuusetippu ju punase südame. Otsisin siis mööda Tallinna linna südameid või vähemalt lõikurit ja lõpuks otsisin ka tähekesi, aga jäin selle kõigega hätta. Äkki voolime miskit? Prindime? Mul on mänguteraapia kasti kogunenud suurem hulk kõiksugu kuljuseid, kellukesi, paelu, traate, tupse ja värke. Tuustisime seal ja leidsime nunnud punased marjasuurused pallikesed. Andreas tegi kohe samasuguste roosade tipsudega proovi kuuma liimiga.

Tema esimene salatikarva testkuuseke sai lõpuks üleni kaetud nende pallikestega. Titade puudele pidi saama vaid tippu üks mamm. Tegime sikutamise proovi ka. Nätsutada seda muidugi ei saa, aga sikutamisel vajab see omajagu osavust. Sellegi poolest kutsun vanemaid üles jälgima, et laps kuusega üksi ei jääks sedasi, et ta selleni ulatub.

Ja siis meenus mulle, et ma ju joonistasin kaardi! Uurisin Kristelilt, et kas veel jõuab. Tema uuris ja ütles, et kui kohe tegutseme, siis jõuab. Ma siis tegutsesin ja kaart sai endale seljale ka pisikese jõululoo ja meie tervitused:

“Tere, pisike sõber!

Päkapikud käisid haigla akende taga piilumas ja olid elevil, sest nad ei olnud varem nii pisikesi titasid näinud. Koduteel mõtlesid nad endamisi, et kas need olid nüüd ühed hästi pisikesed inimese lapsed või olid need hoopis hiigelsuured päkapikud. Jõuluvana on õnneks juba suur ja tema taipas kohe. Kui haigla aknast paistavad toredad päkapikumõõtu titad, siis on sündinud suur ime. Need on ju need titad, kellele jõulud nii väga meeldivad! Pisikesed kiirustasid tulemisega, et jõuluõhtuks kohale jõuda ja mõni neist ehmatas sedasi oma perekonnagi kohe päris ära. 

Päkapikud kuulasid lugu pisikestest jõule armastavatest titadest heldinult ja leppisid kokku, et oma elu esimesi jõule peavad need titad saama küll tõeliselt tähistada. Iga pisitita on ära teeninud päris oma päkamütsi, sest kui Sa jõule juba nii väga armastad, siis on Sinus kindlasti tilgake päkapikku. Ja ühel õigel päkapikul on alati olemas ka oma jõulupuu!”

 

Ja Kristel tegutses ka ja kaart rändas trükki! Kõigi muu saja toreda asja kõrval on see nii äge, et ma fotokoolis trükkimise asjadest aimu sain ja et Kristel oma asju õppides samu asju teab. Tänu sellele sujuvad meil kõiksugu trükiasjad asjad ikka kohe eriti operatiivselt.

Mütsid! me imelised mütsid saavad kohe valmis, aga kuidas need küll Haapsalust Tallinna saada operatiivselt?! Ma olin oma entusiasmis juba valmis ka viimases hädas ise kohale sõitma, aga Kristel kuulas maad, et äkki mõni tema tuttav ei liigu ja siis taipasin mina, et minu pisikese sõbra Viki pere elab ju kusagil seal Haapsalu kandis. Kirjutasin Katre-päkapikule ja küsisin ja tema teatas, et asi saab kenasti kontrolli alla. Saigi, sest ühel hetkel saatis päkapikk Kadiriin mulle sellise uhke pildi!

Ja järgmisel hetkel seisin ma telefon peos haigla kõrval ja Dima-päkapikk pistis mulle kolm kotikest päkapikumütsidega pihku. Aitäh teile, te olete lihtsalt nii ägedad!!

Ja veel järgmisel hetkel oli meil olemas ka pakk trükisoojade jõulukaartidega!

 

 

(järgmise osa leiab siit)

Jõululugu 2019 – osa 4: Jõulurõõmuputukad

(eelmise loo leiad siit)

 

Kui meie heades soovides enneaegsetele lastele ja nende peredele oli mütsikeses ja kuusepuus omajagu märgilist jõulutunnet ja hingelinnus emale hoidmist, siis oli puudu veel üks väga suur ja oluline pisiasi – rõõm perele! Niigi ei ole lihtne olla haiglas ja veel keerulisem on olla sedasi lahus pühade ajal, kui ise igatsed ja Sind igatsetakse. Ma usun, et iseäranis nüüd, pühade ajal, vajab iga pere üht pisikest jõulurõõmuputukat, kes suudab igasse südamesse pesa teha ja ühendada mõtteid ja tundeid üle kauguste sillaks. See on putukas, keda tasku pista issile või putukas, kellest võib saada pere teiste laste suur sõber või äkki on teda vaja hoopis vanaemal või tädil-onul? Vaat just sellist putukat, kes selliseid asju suudab, on meil hädasti vaja, mõtlesin ma ja sütitasin oma kõnega ka Tannut. Tan, olles ise kunagi olnud see pisike laps, kes pea kaks kuud minust lahus pidi elama, taipas, mida me teha võiksime, sest tegelikult olen ma ju sõbralikke ja rõõmsaid putukaid joonistanud terve tema eluaja ja rõõmuputukaid oleme me varemgi teinud. Küll muul viisil, aga siiski.

Asusime tegudele!

Esimesed putukad said päris pirakad. Nende kõhualune on umbes euromündise suurune või mõnel suuremgi.

Tan arvas, et neil peavad kindlasti olema rõõmutäpid. Tegime valged, sest siis on need natukene ka nagu lumeigatsuse moodi. Mine tea, äkki oskavad need putukad veel võluda ka?

Ja tadadaaa, kaks täppsilma, tundlad rõõmsalt kikkis ja otsimas neid, kellelel rõõmu tuua ja naeratus ikka peaaegu kõrvast kõrvani. Nii on see neil alati käinud. See esimene kogunemine oli kohe üks ülev hetk, ma ütleksin.

Päevade ja ööde jooksul sündis me katuse all veel palju putukaid. Suuremaid ja pisemaid. Nende vorm  läks ajas ehk siledamaks ja nende missioon muutus selgemaks. Lisaks enneaegselt sündinud laste peredele sai mõni neist ka lisaülesande – olla rõõmuks personalile, kes pühade ajal tööl on ja on enda lähedastest eemal. Muidugi oleks tore, kui nad jõuaksid kõigi nendeni, kes sedasi pühade ajal ja ehk ka muul ajal kodust eemal peavad olema mingil mitte toredal põhjusel, aga ehk jõuame me selleni kunagi tulevikus. See oleks nii tore, arvas ka Tan.

Ühel järjekordsel suuremal sündimise hetkel püüdsime kinni ka rõõmuputukate arengu.

Kõigepealt sünnib putuka süda, mis on nii suur kui ta ise ja ta näeb välja nagu pisike alt lapikuks surutud lumepallike, et ta kohe jooksu ei pistaks:

Siis saab ta endale sellist värvi kuue nagu ta soovib:

Siis tuleb kenasti nägu puhtaks pesta, et seda maailma siin parem oleks avastada ja imetleda:

Näed, juba ta naeratabki! Silmad pole veel lahti, aga suu on juba rõõmsalt kõrvuni.

“Tere! Meie oleme jõulurõõmuputukad! Kes Sina oled?”

“Kas sul on ka seljal rõõmutäpid?!

Ja siis sättisid sellegi lennu putukad end üheskoos mu laual end kenasti ritta.

Neist pisikestest on olnud rõõmu. Igaüks neist on isemoodi ja oma viguriga. Kollaseid värvides laulsin Rannapi “Ilusa rõõmu laulu”. Ju ma neidki nakatasin. Rohelised olid reipad nagu värksed võrsed ja hakkamist hoolega täis. Punased olid nagu pisikesed kärbseseened, aga nad kinnitasid, et tegelikult on neil hoopis lumetriinud. Mine siis tea, mis plaanid neil veel on. Sinised olid magusad nagu tuhksuhkruga kaetud marmelaadikommid, Ja roosades-oranžides on peidus hästi palju õrnust, hellust ja pehmust. Andrease lemmikud on rohelised, sest need pidid kõige rohkem jõulude nägu olema. Tan arvas, et talle meeldivad helerohelised ja vist kõige enam isegi helesinised, sest need on nagu unistuste jõulud. Vancu arvas, et helesinised on kõige rõõmsamad. Minu lemmikud on kollased, punased, roosad, helesinised ja helerohelised.

Putukaid värvides tekkis meil vahepeal täiesti tunne, et neil on vaja päris oma lugu. Neil on, millest jutustada. Seega paneme unistuse kasvama ja äkki järgmine aasta toovad need toredad putukad veel rohkematele jõulurõõmu. Unistama ju ometi peab 🙂

 

(järgmise loo leiab siit)

Jõululugu 2019 – osa 3: Hingelinnud

(Ka siit leiab tee eelmise osa juurde)

 

Jõulud lähenesid rutuga. Mul oli iga hetk paika timmitud ja kalendris täpselt kirjas, mis päeval ma mida pean tegema, kellele kirjutama ja mida küsima või rääkima. Tan oli mulle suureks abimeheks meeldetuletamistes.

Et siis ikka need inglid või haldjad. Kummad neist? Ja kuidas? Mõtteid oli mitmeid ja ma olin juba igaks juhuks varunud muule kraamile lisaks ka mitu pakki savi. Kas voolida või rullida ja vormiga lõigata? Andreas oli valmis mulle vormi printima ja leidsime toreda inglikese kujugi, aga miski minus tõrkus. Minu ees laual on linnuke, mille ma Elliannale tegin. Pilk jäi sellele pidama. Pilt sellest ka ühest varasemast loost siia juurde:

Olen neid sügava tähendusega linnukesi varemgi teinud… ja mis võiks olla armsam kui emalt emale pihku pistetud hingelinnuke, kes on tulnud hoidma ja kaitsma. Ja kuigi Andreas printis ka inglikese vormi ja me neid katsetasime ja proovisime veel ka inglitiibasid ja liblikaid, siis hingelinnuke oli tulnud selleks, et jõuludeks emade juurde minna. Asusime voolima.

Ma olin miskipärast täiesti kindel, et hingelind vajab värvi ja kindlasti silmi. Punane ja must olid need värvid, kuidas mina neid nägin oma peas enne nende sündi, Musta jätsin targu kõrvale. Kuigi ma usun, et emade seas on ka neid, kellele just must linnuke rahu ja rõõmu tooks. Punast proovisin, aga loobusin. Tundus, et selleks, et lind oleks punane ja teda saaks valge mustriga kirjata, peaks ta lihtsalt kordades suurem olema. Sedasi pisikesena jäi punane kuidagi ohtlikuks. Arvatavasti sobibki punane rohkem mõnel muul puhul.

Käsi haaras kollast. Kollane tuli soojuse ja päikesena. Algselt oli kollane erksam. Pehmendasin seda. Osad said päris õrnad heledad, osad veidi julgemad kollased. Oranžid ja roosad olid nii soojad ja magusad nagu vahukommid.

Valgeid ma alguses pelgasin. Et ehk jäävad teised liiga paljaks. Tegin mõnele neist kirevad täpidki sulgedele, aga siis vaatasin, et valge on igati sobiv värv pisikesele hingelinnule, sest ta on puhas ja temas on nii palju valgust. Sinilinnud tulid nagu värske tuulehoog. Nagu helesinine unistus? Nagu sinitaevas? Mõned sinised noppisid endale külge valged lumetäpidki. Rohelinnukeses oli samas jälle nii palju energiat ja elu. Kuidagi sai temast kõige lõpus mu isiklik lemmik.

Igaüks neist linnukestest on oma tegu ja nägu ning samas kõigil on rinnus tuksumas hingelinnu süda, mis kuuleb, näeb ja mõistab, mis jaksab kanda läbi pimeduse ja kõigi tormide. Iga tiivapaar kasvas ja sirutas end päikese poole parimas usus ja lootuses, et ta suudab tuua pisutki helgust, valgust ja kosutust.

Sedasi kogunesid me linnukesed parvedesse, sahistasid sulgede ja klõbistasid veidi kollaste nokkadega, et end uueks eluks valmis seada ja jäid siis ootama.

 

(järgmise osa leiad siit)

Jõululugu 2019 – osa 2: Imede algus

(Siit pääseb esimese osa juurde)

 

Kas ingel või haldjas? Mõlema osas olid mul omad kõhklused. Kas savist või kangast või pärlitest? Pisikestest helmestest või suurematest pärlitest ja valmis tiibadega? Millestki muust? Mul oli peas kuidagi mõte, et see ei tohiks olla liiga ingel ega liiga haldjas. Tore oleks kasutada üht suuremat ümmargust pärlit peana ja siis teist piklikumat kere või kleidina. Tiivad olid pähkel. Poes müüakse küll valmis kujul tiibasid ka, aga neis läks kuidagi isikupära kaduma ja lõpuks poleks ehk enam vahetki, kas see tiivuline on tulnud otse Hiinamaalt või siis ise tehtud.

Arutasin asja Annela ja Erliga, lappasin netis ja kappasin poodides jõudumööda ja panin mõneks ajaks riiulisse selle mõtte siis settima. Kuna Tan on sel aastal kaheksandas ja tal on vaja teha aastatöö, ning ta otsis midagi tähenduslikku ja praktilist, siis kuuldes me plaanist, oli ta kohe valmis kaasa lööma. No et proovib kätt ja siis saab sellest mingi päris oma sotsiaalse projekti edasi arendada äkki. Äkki heegeldaks kellukese ümber need inglid, pakkus ta.

***

Kunagi novembris või oli see juba oktoobri lõpus? tunti meil siin kodus puudust ühest konkreetsest juhtmest. Kõik otsisid, keegi ei leidnud. Pool meie elamisest on ikka ja jälle kastides ja neid torkida ei taha väga keegi. Ühel päeval võtsin asja ikkagi ette ja kastides kaevates leidsin Vancu haiglamälestustega karbikese. Tema tilluke päkapikumüts vaatas mulle otsa sellise moega, et… jõulude ajal haiglas elavad pisititad peavad endale lihtsalt seesugused sel aastal saama. Läksin veebipoodidesse kangast otsima. Punast sukka mulle silma ei jäänud ja kui pole sukka, siis kuidas neid küll kenasti õmmelda? Olen näinud, et minu tuttavatest õmbleb Evelin. Küsisin temalt. Ta sukast ei teadnud, aga juhatas mind siia ja sinna kangast piiluma. Magasin öö ära ja hommikul kirjutasin Jane-Lyle Kangadzunglist, sest ma tean, et kui keegi üldse, siis tema teab kangastest kõike. Ja ta teadiski! Sukka tal polnud, aga tal oli pakkuda nii palju toredaid pehmeid venivaid punaseid materjale, et mul võttis silme eest kirjuks. Mina rääkisin ideest, miks me seda teeme ja sellest, kui oluline on neile pisikestele ja nende peredele  haiglasse jõulurõõmu viia ja samas sellestki, kuidas 500 grammistele titadele väga parajaid riideid naljalt ei leia ja üks päris oma mütsike võiks olla see, mis neil olemas on. Ja Jane-Ly kuulas mind, mõtles kaasa ja saatis mulle vastu videod erinevate kangastega, et näidata venivust ja värvi.

Et kas siksakiga saab õmmelda? Olin valmis masina ostma selleks puhuks. Selgus, et pigem ikka overlokiga… Aga umbes sellel hetkel, kui mulle hakkas endamisi peale tulema meeleheide, et kuidas ma need mütsid küll valmis saan,  ütles Jane-Ly, et uurib, et äkki nad saavad õmblemise osas ka abiks olla, sest heategemine ei käi neistki mööda. Ootasin hingevärinal. Ja siis ta juba teataski, et masin vaadatakse varsti üle ja Kadiriin on valmis kõige pisemate titade mütsid valmis õmblema… Ja mina nutsin lahinal. Ma ei teagi, kas kergendusest või suurest rõõmust või mõlemast läbisegi, aga keeruline oli läbi pisarate Andreasele selgitada, et mis nüüd küll juhtus. (Mitte, et mul praegu silmi jälle märjaks ei kiskunud!) Ma olin end valmis pannud kõike ise tegema ega osanud loota ja oodata, et keegi sedasi appi lisaks nõule ka jõuga. See oli miski, mis mulle nii väga naha alla puges ja seal armsalt edasi on. Nii suur aitäh selle kõige eest!

***

Sellest hetkest hakkas me pisike jõuluprojekt oma kuju võtma. Nii, aga kui on mütsike, siis päkapikk vajab ju ka oma kuuske! Puidust? Savist? Millestki muust? Tan pakkus, et ma saatsin neile kunagi video toredatest männikäbidest, mida värviti ja kaunistati. Mõte on tore, aga pisititadele vist veidi liiga ohtlik hetkel. See pidi olema kerge ja võimalikult turvaline. Otsisin puidust koonuseid. Leidsin papist, aga need olid liiga õrnad ja leidsin penoplastist, aga need ei meeldinud mulle. Kink, mis mulle endale ei meeldi, ei ole kink, mida ma teha sooviksin. Vahepeal oli Andreas endale hankinud 3D printeri ja see urises ja kiuksus me elutoas üsna 24/7. Iga päev tuli sealt jälle mingi uus üllatus välja. Ühel hommikul oli peale pikka öist kiuksutamist sündinud vahva kuusepuu. Vaatasime seda nii- ja naapidi. Kas seda pisemaks ka saab teha, uurisin Andreaselt. Muidugi saab, vastas tema ja tegi mulle sellise 12 cm kõrguse pisikese toreda kuusepuu. Esimene oli salatroheline, teine oli läbipaistev valge, kolmas oli must ja me veendusime üheskoos, et kui me leiame tumerohelise filamendi, see on see plastniit või -traat, millest prinditakse, siis ongi meil ju titade päris oma elu esimesed kuusepuud ka olemas. Hiljem, kui soovivad, saavad need kasvõi suure kuuse otsa ehteks riputada.

Veebipoes müüdi salatrohelse kõrval ka jõulurohelist filamenti ja paar päeva hiljem oli see meil olemas. Proovipuu valmimist jälgisime kõik põnevil. Kui filament ise pooli peal on selline tumetumeroheline, siis kuusepuuna on ta pigem selline smaragdroheline. Läänemaailma arusaama järgi võib seda jõuluroheliseks vist pidada tõesti. Kuused tulevad! Oli meie ühine otsus.

Tan õppis masinat puhastama ja seadistama ja tegema muid vajalikke toimetusi ja nii see päkapikukontori jõulupuude tootmine meil avati. Andreas, kelle uute ideede ja plaanide nimekiri aina kasvas, pidas selle suurtootmise päris kenasti vastu. Umbes kolm tunnikest ja üks puuke jälle juures!

Mõelda vaid! Titad saavad sel aastal endale pisikese paraja päkamütsi ja päris oma kuusepuu! Selle imelise mõtte pidin ma kohe ka kaardiks joonistama!

 

 

(järgmise osa leiad siit)

Jõululugu 2019 – osa 1: Eellugu

Jõulud on hell aeg. Pealesunnitud lahusolek lähedastest ja kallitest mis iganes põhjustel võib olla väga raske.

12 aastat tagasi veetsin ma titaga jõulud haiglas. Õues oli pime, öö ja päev sulasid kokku, see oli nagu ühtlane aja kulgemine ja samas veider vaakum. Jõulutunne? Seda polnud olemas. Olid piparkoogid ja kibe nukrus, et me pidime enam kui kaks kuud varem sündinud Vancuga olema haiglas ega saanud olla kodus koos sel hetkel veel isegi mitte kolmeaastase Tannuga. Üksikemana, kelle valikud ja tegemised olid olnud pettumuseks mitmele lähedasele, olin ma väga-väga üksi. Mu kaks last, ei olnud mõlemad minuga, mu maailm oli pooleks, ning ma ei suutnud seda kuidagi kokku lappida sel hetkel. Tundus, et need jõulud läksidki meist mööda.

Iga järgneva aastaga süvenes jõulude paiku minus taipamine, et tegelikult meil ikkagi olid jõulud tookorda ka haiglas ja selles oli oma panus pisiasjadel. Ma ei tea siiani, kui palju oli selles kõiges juhuslikkust või hoopiski teadlikkust, aga ma tean, et minus on  aastatega kasvanud soov püüda anda killuke sellest imest edasi. Lisaks kõigile neile, kelle tugivõrgustik toimib suurepäraselt ja kes tunnevad end turvaliselt ja hoitult, on meie seas neid, kes end väga üksi võivad tunda. Eriti pühade ajal. Igaüks meist vajab oma pisikesi imesid keerulisel ajal.

Ma pole kunagi olnud ingliusku, aga ometi on meil kodus kolm inglit, kes tulid me ellu 12 aastat tagasi haiglas. Esimese, kellukese ümber heegeldatud ingli, tõi armas Kala-pere mulle haiglasse juba siis, kui ma veel ise Pelgulinnas olin. Võimalik et isegi enne, kui Vancu sündis? Teise, kuldsete tiibadega kootud ingli, tegi kallis Liina. Ta pistis kräsujuukselise ingli mulle pihku paar nädalat enne jõule, päeval, mille õhtul ma haiglasse lõpuks sisse sain kolida. Kolmas ingel tuli mingilt naisteühenduselt, kes jõulude paiku meid haiglas külastas. Mis võiks olla ühe pisikese savist ingli väärtus, mis on saadud kellegi võhivõõra käest? Veider ehk, aga see väärtus on nii suur, et seda ei oska mõõta ja see kestab ja kasvab edasi. Rohkem kui kingiks lapsele, on see olnud mulle, emana, emotsionaalselt oluline. Sa ehk ei tea või ei mäleta nägusid, nimesid, muid detaile, aga sa mäletad kuidas keegi või miski sind ennast tundma pani.

Meie kolm inglikest on olnud kõik need aastad armsalt silma all kõikjal, kus me elanud oleme. Nad on kinnitus et imed on võimalikud.

Minu ja mu lähedaste teadmised ja kogemused seoses enneagse sünniga olid üsna olematud enne, kui Vanc 2007. aasta novembri lõpus sündis. Küll aga oli mu emal sõbranna, kes teadis asjast rohkem. Temast sai isemoodi haldjast ristiema meie Vancule, kes kuidagi vist ikka teadis, kui oluline võib olla iga samm ja hetk, kui neile kunagi palju hiljem tagasi vaadata. Nii saatis ta enne jõule sokikestele lisaks ka tillukese ja mõnusalt veniva pehmest sukast päkapikumütsi. Kõik, mida mu pisike inimene kandis, selle sisse ta uppus ja tavalise mütsi sisse oleksin ma sel ajal võinud terve lapse mähkida. Mäletan seda heldimust, mida need mikromõõdus sokid ja see punane mütsike minus tekitasid. See tunne, et Sa saad lapsele panna selga midagi, mis talle päriselt paras on ja passib, see tunne oli võimas. Ja sa näed, kuidas laps kasvab. Ka see on sel hellal ajal väga oluline ja vajalik kogemine.

Sellest mütsist läks kõik kuidagi liikuma. Eks maailmas me ümber oli ju jõulutunne olemas, meie lihtsalt elasime rohkem omas ellujäämise mullis. Tõenäoliselt oli ka osakonnas kuusk kusagil olemas, aga see on mu mälust kuidagi kadunud. Küll aga joonistasin ma ühe seepeale Vancu sipukatele päkapiku koos tekstiga, et ta ei ole pisike tita vaid hoopis hiigelsuur päkapikk ning tõin kodust haiglasse enda lapsepõlve mängukuusekese. Mäletate veel neid torkivate okastega ja traadi otsa lükitavaid eri suuruses oksaketastega kuusepuid? Mulle meeldis, et see oli pisikese päkapiku  jaoks parajas mõõdus puuke ja nii sai temagi teada, mis imeasjad need jõulud siis üldse on. Või vähemalt meeldis mulle see mõte, et olin suutnud lapsele luua hetkekski jõululikuma keskkonna. Tegelikult oli seda kõike kõige enam ikka mulle endale vaja.

Just läbi nende pisikeste asjade, fotodel nende nägemise, on kogu selle loo sügavam tähendus jõudnud aastatega mu teadvusesse. Meil siiski olid jõulud ja need olid mu lapse elu esimesed jõulud! Ilma selle mütsita, kuusepuuta, ilma inglikesteta ei oleks meil seda nii olulist mälestust.

Olla lapsega haiglas selleks, et tema tervis, olgu siis liiga varajasest sünnist või muul põhjusel, ei luba minna koju ja pühad tuleb veeta lähedastest ja sõpradest eemal, ei ole miski, millest keegi meist vist väga unistab. Eks haiglates käiakse jõulude ajal rõõmu viimas ikka. Oleme meiegi käinud enneaegsete laste peresid meeles pidanud toetajate abil kokkupandud kingikotikestega. Soov rõõmu teha ja veidigi lohutust pakkuda on mõistetav. Teepakike, piparkoogid ja muu selline kraam kulub ju ära ikka, aga ma soovisin nii väga, et sellel kõigel oleks suurem ja isiklikum sisu. Need on nende pisititade elu esimesed jõulud. Enamus neist oleks võinud kalendri järgi tulla alles järgmisel aastal siia meie sekka. Osad neist kiirustavatest titadest on pere esimesed lapsed ja vanemad on just saanud esimest korda vanemateks. Osadel neist on kodus suuremad õed ja vennad ja pered on üsna hapralt laiali rebitud. Pühade ajal annab see sageli veel valusamalt tunda. Need on mõtted, mis mu peas igal aastal jõuluajal rändasid ja igal aastal muutusid nad tugevamaks.

Haiglas võib ju olla koridoris kuusk ja ehted ja õhevil personal võib ringi liikuda omas jõulurütmis, aga ma usun, et keegi meist, kui antaks valida, ei tahaks väga haiglas olla, eriti veel jõulude ajal. Seepärast on jõulutunne, pisikeste elu esimeste jõulude tähistamine haiglas, üsna kriitilise tähtsusega. Kui tore oleks teha midagi tähenduslikku! Olin rääkinud oma inglikestest ja päkapikumütsist, kuusekesest. Mis oleks, kui proovime haiglatesse kõige pisematele ja nende peredele viia killukese jõulurõõmu ja -imet sel aastal teistmoodi?  Küsisin seda me sügisese koosoleku ajal ja leppisimegi kokku, et haldjad või inglikesed võiks tulla ja päkapikumütsid oleks ka toredad. Pisikesed imed pisikestele imedele!

Kandsin neid mõtteid kõigi oma saja tegemise vahel südames ja mõtetes.

 

(järgmise osa leiad siit)