Month: November 2009

No või mis nyyd nii tavatud… lihtsalt kuna kaasaja panne valdavalt enam korraliku traatnuustikuga kyyrida ei saa (saab, aga siis tuleb ka toidutegemiseks uus pann hankida sujuvalt). Ja minud silmad lõid kappe koristades tuliselt särama, kui sealt yhe posu hõbedaselt ja peaagu pidulikult kyytlevaid traatnuustikuid välja tirisin. Lummav sõõrikukuju, võimalus neid pisut vormida oma soovi järgi ja see tohutuid võimalusi andev kergus! Seega otsustatud, minu selle aasta esimesed jõuluehted syndisid kõige tavalisemast köögipoole unustuse hõlma vajuvast tarbeesemest.

Avasin kolmpaki. Joonelt sai yks sõõrik endale kylge paela.

Sellega koos syndis ka mõte kuusk sel aastal traatnuustikutesse lipsutada. Ja kui neile veel pärlikesi või miskit muud vahvat juurde pookida… Mõte tõusis korraga lendu ja jalad viisid mu luba kysimata poodi… Tõin sealt syletäie nuustikuid juurde. Te ei taha teada, millise ilmega myyjatädi yle prilliraami vaatas mu punnis traadipuntraid täis kilekotti ja siis mulle otsa. Kotti ja mulle otsa. No ma ju ei hakanud neid ykshaaval lindile laduma eksole.

Kodus võtsin õhinaga kõik pakist välja (meenusid kohe kõikvõimalikud isetegijate hullused ja sõltuvustõved-taudid ja lõngalabüridid ja -tunnelid) ja uurisin ja hypitasin neid peopesal, aga kuna mul sel hetkel oli muid toimetusi ja kuusetoomiseni veel ka terve igavik aega, siis ajasin rõngikud nöörile ja nii nad mõneks päevaks jäid juhuslikku kohta rippuma. Synnipäevalisetele jäid need nuustikkaunistused aga kohe silma ja nii ei lastud mu olukorraga juba harjunud silmadel neid unustada.

Eile tõstsin kapi otsast alla oma tagasihoidliku jõuluehete karbi. Seal oli sees paar peotäid suuremaid kuljuseid. Tuttuued. Jaanuaris ostsin, siis kui enam käsi ei tõusnud tolleks korraks jõulusid jätkama. No ja kui ma neid nyyd taaskohtasin, siis harutasin oma nuustikupärja lahti ja tegin kaks sellist pisemat traat-kuljustähekest. Katsetuseks. Kõik on vabalt muudetav ju.

Poisid vaatasid mõistagi varjamatu põnevusega pealt, et millega see hull emme nyyd siis jälle mässab. Ei olnud vaja kaua passida. Kõik rõngad, mis tähekesest yle jäid, said nad ise nöörile tagasi ajada.

Poes on aga veel mitut sorti sarnaseid nuustikuid… pronksikarva ja tumedamaid hõbedasi ja selliseid, millele selget auku keskel polegi, lihtsalt sellised lapikud ymarad… Ma ei saa nyyd ytelda, et mul neid kõiki vaja on, aga näis. Muuhulgas ostsin ma kokku juba ka suure hulga karedaid karukeeli ja tavalisi pehmeid köögilappe – majapidamislett jõulude puhul iseäranis on popp ja mõtted ootavad teostamist (hindu võrreldes ei vea mind kyll miski valmisehete letti). Ja mõtted on ikka nii, et vähemalt 4,5-ne röövelputukas saaks ka kaasa lyya. Kuigi saladuskatte all võin öelda, et käisin ka täna (kellaajaliselt siis eile kyll juba, aga minu päev alles poole peal momendil) poes nuustikuid juurde juba toomas. Ema oli ka kaasas. Uuris ja kysis, et miks ja milleks ja pani ka korvi mõned traatsõõrikud. Uskuge, tal ei ole köögis nendega midagi teha hehehee! 😉

Mõnusat ootamisaega ja valgust-sära teie hinge ja sydamesse 🙂

Vantsu ei maganud eile lõunaund. Ta on juba päris suur mees. Hurmavalt ingelliku naeratusega väikene poiss, kas pole?

Nojah, minu arusaam ingellikust on muidugi veidi kiivas. Aga omad lapsed on ikka need kõige paremad ja kullakallimad. Olgu nad siis jonnist kuitahes punnis ja saba ja sarvedega röövellikud pättputukad. Ja kui algus on olnud keeruline, siis… seda väärtuslikum on kõik see, mis hästi läheb.

Täna õhtul saab Vanstu juba 2 aastat vanaks. See kõik oli justkui eile ja ma tean, et ilma teie toetuseta siin… ma ei usu, et oleksin yksi välja vedanud. Nii paljudel kordadel olen teiega siin jaganud oma rõõme, mõtteid ja muresid, teostatud ja teostamata plaane. Saanud osaks teie kiitust, tunnustust, häid sõnu-mõtteid ja kallistusi, paisid, õlalepatsutusi.

Minu blogi sai kaks päeva tagasi 3-aastaseks. Tänu Isetegijale olen leidnud mitu uut head lähedast pärissõpra, palju vahvaid jutu- ja mõttekaaslasi. Aga ma tean, et nende helendavate ekraanide taga on palju neid, kellest ma midagi ei tea, aga kes ikka vahel vaikselt siia põikavad ja märkamatult jälgi maha jätmata hetkeks peatuvad. Ma soovin tänada teid kõiki heade mõtete ja tähelepanu eest. Aitäh! 🙂

Synnipäevadel jagatakse ikka kingitusi ja jõulud on ka ju kohe käes. Täiesti värkselt sai täna öösel Vanstule kinkide pakkimise ja väga-vara-hommikuse leivateo vahel pildi ja värvi selga endale yks pisike päkakast.

Kaanel päkatydruk ja allservas lumetäpiline päkalepatriinu:

Teisel kyljel päkapoiss:

Vot ja sellesama tillukese postkasti päkasaadetiste tarvis, mis mahutab mõnusalt näiteks kolm Mesikäpa-kommi, saab endale yks teist, kes annab oma soovist osaleda loteriil märku kommentaarides. Pyhapäeva, 29. novembri õhtul koostame me nimekirja ja loosime siin välja nime, kellele päkapikk sellel aastal toob yllatusi uhiuude postkasti. Soovi korral saan lisada kastile veel ka sobiva nime. Kohaletoimetamine on minu kulul. Mitte-isetegijatel soovitan osalemissoovile lisada ka meiliaadressi või vastasel juhul jälgida siis ise hoolega tuleval esmaspäeval, et kes ja mis. Ja kui loositud inimesega nädala jooksul kontakti ei õnnestu saada, siis sellest järgmisel pyhapäeval teeme uue loosimise. (Selliste reeglite kirjutamine pole mu tugevaim kylg. Kellel on häid soovitusi, andke aga julgelt teada, eks!)

EDIT: loosimine lõppenud. Võitis Virmaline. Palju õnne! 🙂

Ja tublid tugevad peotäied soove ja unistusi täideviivat haldjatolmu teile kõigile!
Kirjutamise-joonistamiseni!

Ikka teie krutskeid täis pisihaldjas 🙂

Kõik algas sellest, et ma sain endale saapad. Korralikud tibisaapad kõrge kontsa ja võltsilt läikivate detailidega. Üldse mitte minu maitse, aga mugavad ja igati kantavad.

Kaks nädalat elasin ja hingasin ma teadmisega, et saapad vajavad ilmselgelt tuunimist. Terve nädala nihelesin ma haigena kodus, pea terve teise käisin ringi veendumusega, et ma pean nii ruttu kui võimalik kesklinna Suva poodi saama. Kui ma lõpuks sinna jõudsin ja kirevalt etno-letilt ihaldatud moonisukad pihku rabasin, takerdus mu pilk hoopistykis mustadele mulgi kuue motiividega sokkidele-põlvikutele. Suutmata valida, ostsin nii moonisukakad kui mulgipõlvikud ka.

Kaks ideed ja yks paar saapaid. Kyll ma keksisin mööda tuba, peeglite ja inimeste ees kord saapa kyljes yks, kord teine variant. Lõpuks tuli otsus, et moonisukad jäävad ootama uusi saapaid ja mina teen endale mulgisaapad. No kaalusin ka varinati, et teha teisaldatav mustririba, aga antud hetkel jäi see minu suhtelise sunnismaisuse ja tehniliste lahendusvõimaluste piiratuse tõttu teostamata. Nii, et saapad, hoidke alt! Proovimata on ju veel ise joonistamine ja tikkimine ja mitmed muud tehnikad 😉

Minu mulgisaapad said just täpselt nii vahvad kui ma soovisin ja vaimusilmas neid ette olin kujutanud. Ja kui ma siis laupäeva õhtul nendega end peegli ees yleni mustas paraadvormis keerutasin, siis oli ilmselge, et ma vajan pyhapäevase yrituse jaoks ka kotti ja kindlasti veel midagi. Nii syndisid samasse ansamblisse klappivad vajalik vildist kotike ja hädavajalik pross. No kilakola tuleb ju kuskile pista, taskuid mul sedapuhku polnud ning kampsunihõlm vajas ilmtingimata kinnitamist.

Kogu mu selle korra paraadkollektsioon:

Minu nunnu punase voodriga vildist kotike:

Ja nii astusin ma autosse, et sõita linna austavat kohustust täitma:

Ma pyydsin sel aastal isadepäeva tegelikule olemusele mitte mõtelda ja isikliku mätta otsast asjadest yle olla. See on mu esimene isadepäev ilma oma isata. Ja ka vanaisata. Õnneks tõrjus Aasta Isa väljakuulutamise kontsert-aktus mu argiseid mõtteid tõhusalt ja meil oli Freddy ja Äliniga väga tore pealelõuna Estonias. Tekk uuele Aasta Isale lõbusalt siigasaaga sehkendades ja raamis presidendi-kaart koos pyhenduse ja õnnesoovidega kenasti yle antud. Ja mina sain selle Aasta Isalt ka ühe matsuga musi! Vahva oli see, et kui ma kell 5.30 hommikul presidendi-pildi taha teksti hakkasin kirjutama, siis oleksin ma juba nagu teadnud, kellele see Aasta Isaks olemise au sel korral osaks saab. Just see lipukandmise osa. Aga tekst ise sai selline:

“Pea poolsada nobedat naist alustasid viie kuu eest Eestimaa erinevates paikades selle teki loomist. Sadade silmapaaride heasoovliku virtuaalpilgu all sai silmus silmuse järel sini-must-valgetesse lappidesse heegeldatud tõeline südamesoojus ja kätehellus.
Igal lapil on oma lugu.
Igas lapis on peidus hea soov,
Sinule, armas Isa.

Tuhanded palavad õnnesoovid käsitööportaal isetegija.net toredate tegijate poolt

Isadepäeval, 8. novembril 2009″

***

“Miks isale presidendid?
Jah, nad on tähtsad mehed meie minevikust ja olevikust, kuid palju tähelepanuväärsem on see, et toredal moel on just Eesti presidentide nimedes peidus ilus tõde:

Eesti isa on see, kes ikka hoolitseb, et perel oleks leivapäts laual. Eesti meeste soontes voolab merd samapalju kui kuuma verd. Eesti isa tegutseb, et meie lipp oleks rüütellikult kõrgelt au sees hoitud ja meie maa, meri, mets, rahvas ja loomad kaitstud ja armastatud.

Nii nagu meie president peaks olema hea, hoolitsev ja õiglane isa oma rahvale, on iga isa omal viisil enda pere ja kodu armastatud president. Ainult tema ametiaeg on eluagne ja ümbervalmisele ei kuulu.

Sügava lugupidamisega

Eva Herrera”

***

Siis, kui aukohustused olid täidetud, jäädvustasime ka isenneast pildile. Freddy oma tohutult ilusas piduryys ja Älin moonisuka ja heegeldet moonikleidiga:

Jah, me lepime tavaliselt alati eelnevalt kokku, mida me sellisele yritusele selga paneme. Sel korral aga oli teada vaid see, et ma lähen mustas. No me lihtsalt kohe klapime Äliniga lennult alati kokku 🙂

Sel korral oli meie tekki näha pea kõikjal. Ilus tekk on. Kaunis tegu. Ja õige mees sai selle tiitli ja teki täiesti õigustatult ja teenitult 🙂

Reporterite ja õnnitlejate tulvast läbi tungides õnnestus meilgi saada yks hoogne kaadrike tekist käigu pealt:

Mis muud.. hoidke oma isasid, vanaisasid, laste isasid. Hoidke neid iga päev. Alati. Kui nad on eemal või neid enam ei ole, siis hoidke neid oma sydames ja mälestustes, sest me kõik elame seni kuni meid mäletatakse ja armastatakse 🙂

(Kirjutatud vähemalt yks suunurk kõik see aeg kõrva taga. Lugemisel pidada silmas, et tekstis pole kübetki kibedust ega myrki. Lugedes olgu olek lõbus ja lõbustatud 🙂 )

Kell 1 öösel
Elutuba. Arvuti

Ajan mõnusalt isetegija-sõber Savitaksiga läbi interneti juttu. Räägime maast ja ilmast (loe: tööst ja käsitööst). Öö kulgeb vaikselt hommikutundide suunas. Istuda ja arvutit kasutada saan ma õnneks juba peavalutult. Korraga keset magusat vestlus… lööb välk selgest taevast mu üsna tohletanud ajatajusse – TÄNA ONGI JU JUBA HÄLLUVIIN! Siis meenub, et imestasin mõni päev tagasi, et Selveris olid terved kõrvitsad myygil. No tavaliselt neid seal ju pole. Parimal juhul viilukestena ehk.

12 tundi hiljem
Kell 1 päeval
Magamistuba. Voodi

Avan silmad. Vaikus. Poisid alles magasid. Tunne on, et kell on veel hommik. Seda suurem on mu ehmatus… Appi! Kust ma saan kõrvitsa? Varasuve käisime ju Kristabiga ekstra turult kõrvitsataimi toomas. Minu eesmärgiks oli lastele (kui aus olla, siis ikka endale ka) anda eluõppetund taimekasvatusest ja kuna turutädike tõotas, et me saame kindlasti sygisel ka viljailu ja -mõnu nautida, siis rõõmsalt me need koduaeda istustasime ja ootama jäime poistega. Panin ettenägelikult suure plastrõnga ka ymber, et keegi meeltesegaduses ära ei trambiks või välja ei kaevaks või ära ei nopiks või maha ei niidaks. Igaks juhuks ka mainisin juurde, et meil aias kõrvitsad kasvamas. Enne seda muidugi kysisin veel vanaemalt ka luba, et kuhu ikka tohib ja nii. Aga ei õnnestunud esimene katse. Oma silmaga nägin aknast, kuidas töökas mehekäsi rõnga kõrvale tõstsid ja kogu ‘muru’ maha niitsid. Tõin turult taimed nr 3 ja 4. Istustasin samasse kohta ja kasutasin samu ettevaatusabinõusid. Niideti needki vaprad võitlejad me liivapinnaselt halastamatult maha. Siis oli aga suvi juba yle poole masti ja enam uusi taimi kuskilt võtta polnud. Minu ärrituse leevendamiseks tõotas siis yhes synnipäevalauas kolm tegelast, et saan sygiseks lastele laternategemiseks kõrvitsad. Kokku siis kolm. Sinisilmselt elasin sygisesse. Paaril korral meenutasin oma kõrvitsaid. Fakt oli see, et kell 1, õigel päeval, polnud mul ikkagi yhtegi kõrvitsat.

Kell 2 päeval
Köök. Diivan

Jookseks turule? Kuna minema peaks nagunii koos poistega (võimalus pisemat kärus lykata või syles tassida, sest lastes tal nii pikka maad ise astuda… no siis jõuaksime me jõuluks tagasi). Aga käru ja syli olid ka nii pikaks kõrvitsa-teekonnaks mittesobivad. Noh, et kas siis rasket kõrvitsat veeretame enda ees Nõmme turult koju? Yhesõnaga veendusin pärast pisukest arutelu iseendage, et 350 meetrit Selverisse on lagi, kuhu olen nõus minema. Minust oli ytlemata blondiin loota, et ma sealt veel yhe kabeda kõrvitsa saan. Kyll aga oli mul sõja varuplaan enne juba valmis.

Kell 3 päeval
Selver. Puuviljad-köögiviljad

Kõrvitsat mõistagi polnud. Peaagu õnnelikult toppisin korvi suure rohelise meloni. Arbuuse oli ka, aga need olid yleöö kasvatanud hinna liiga mitmekordseks. Ju keegi kuskil teadis, et arbuus sobib ka suurepäraselt kõrvitsa aseaineks sel vahval päeval.

Muuhulgas ladusin korvi ka pärmi ja muud head ja paremat, sest karge lumeta talveilm oli mu meele rõõmsaks teinud ja pisuke tuuleke puhus kupli all mõtted meeldivalt keerlema. Plaan oli midagi kypsetada. Teemakohast. Viinereid ja sibulat ostsin ka.

Kell 4 päeval
Koduköök

Pärm ja suhkur. Peaks ju muutuma vedelaks? Ei muutu. Ajan vee ja piima kergelt soojaks. Mõned hetked hiljem tõstan rätikuga (mille sain yle 30 aasta tagasi katsikukingutseks, rõhutamaks, et on väärt ja väega rätt, noh) kaetuna serveri-kasti otsa sooja. Kyll see tänapäeva tehnika on ikka multifunktsionaalne! 😉

Kell 4:45 päeval
Ikka köök ja natuke elutuba ka

Melonil lendas põhi alt. Seemned kaapisin välja. Mahlase maitsva viljaliha pistsin otse põske, sest melon oli nii paganama hea ja õnneks vaatasid poisid toas raamatuid. Sain yksi segamatult maiustada. Kriminaalselt maitsev melon oli. Aga tema elueesmärk oli pyha, seepärast suutsin ma end taltsutada ja kui poisid kööki jõudsid, siis lõikusime melonipea sisse just nii palju kolmnurk-silmi ja nii mitu hammast naeratavasse suusse kui noorhärrad tellisid. No see vanem siis kostis ka noorema venna eest.

Kell 5:15 õhtul
Jälle köök

Selgus, et vist võiks täna syya ka. Kuidas veenda pisikesi näljaseid mehi, et täna võtab viinerikypsetamine arvatavast kauem aega? Väga lihtne. Pisem lihtsalt ootas. Suurem oli põnevil mahaöeldud menyyst. Fakt on see, et kui mina olen pähe võtnud, et täna on hälluviin ja ka kalender seda toetab, siis nii see ongi. Mis siis sellest, et oodata oli kõigest kõige tavalisemat iga-söögikoha-lastemenyy-hittnumbrit – VIINERIT.

Fakt on ka see, et see tainas ei kerki…

Kell 5:45 õhtul

Ahju-ust avades tõuseb kõrgustesse hõrk sibulakypsetamise lõhnapilv. Mis sibul? Hoopis kollide ja nõidade sõrmekyyned olid need magusalt lõhnvad palad mu haldja-ahjus. Lisandiks tuli auravast potist ussipuder.

Ja kui te arvate, et pepsid poisid jälkidest nimetuste tõttu toidust keeldusid, siis… nad arvavad, et iga õhtu võiks hälluviin olla. Vähemalt yks neist.

Eriti popid olid kyyntega nõiasõrmed:

Kell 6 õhtul
Toa ja köögi vahel

Tainas vaatas mulle kausist vastu sama õnnetu olemisega kui tund varem. Ei mingit kerkimist. Kutsun vanaema asja vaatama. Ta nõustub – midagi on viga. Saan mammalt uue tyki pärmi ja teen uue laari tainast. Suhkruga pärm vedeldub momentaalselt. No just nii nagu peab. Kõik sujub ja uus taigen kerkib silmnähtavalt.

Kell 7:45 õhtul
Köögilaud

Taldrikul on kaks kuhja – tykeldatud päikese käes kuivatatud tomatid ja yrtidega marineeritud kyyslaugud. Segan need taigna sisse ja veeretan peos pisikesed pätsid. Kuklikesed kerkivad laual. Lõhn on nii ahvatlev, et lööks hea meelega hambad juba tooresse pätsi…

Kell 8:15 õhtul

Lõhnad ahjust.. Oleks Krista siin, siis me alles sööksime. Kaheksi. Kõik sööks kohe ära! Sajakiloseks sööks ennast. Või saja ja kahe.

Samal ajal vaatan kahtlustavalt mittekerkinud toorest pätsi kausi põhjas. Mida ma siis nyyd sellega teen? No prygikasti ju ei pista puhast toorainet. Põõsa alla? No see ei sobi ka. Äkki linnud või loomakesed mekivad ja jäävad haigeks? Mamma ju lapsena ikka seletas, et tainast ei tohi syya, kõht jääb haigeks. Aga söödavat toitu ei visata ka ära. Mõtlen, et mis mul ikka kaotada – KATSETAN! Löön pätsi hellalt pooleks. Yhte kaussi lisan apelsinikooreõli ja suhkrustunud apelsinikoori. Lõhn on mmmmm… Ja teise kaussi lisasan peoga kuivatatud kirsse ja kaneeli. Ja siis saavad kõik pannil rivis ahjuaega passivad apelsinikuklikesed ka sygava silma, no peaagu, et sydame. Martsipanimassist.

Kell 8:30 õhtul

Pudistasin riivjuustu ja kõrvitsaseemne segu yle panni (hiljem leidis yks pisike mees, et kypsetuspaberil krõpsuvaks kypsenud seemne-juustusegu on maailma parim kypsis ja edaspidi tuleb talle seda pannikaupa serveerida)

Kui midagi kunagi veel lisada, siis ehk musti oliive, aga yldiselt oli ka see kombinatsioon minu maitse järgi täiuslik. Ju-ma-lik!

Samal ajal tungis ashjukuumusest mu kööki ka juba apelsinihõngu.. Lõhnapillerkaar!

Kell 9:00 õhtul

Elamine on täitunud vyrtsika apelsinilõhnaga. See kergelt mustjaks kypsenud pehme ja magus martipan oli marumõnus mõte!

Ja samal ajal kerkib ahjus juba yle panni diagonaalis jooksev kirsisai. Kuivatatud pehmed kirsid ja suts kaneeli. Kuigi tainas protestis, siis saiake kerkib kenasti.

Kell 9:30 õhtul

Tõstan kirsisaia lauale. Pikad sihvakad valged shokolaadiribad sulavad ahjusoojal saial ilma igasuguse lisaabita. Sulanud shokolaadile puistan mandlilaaste ja kaneeli. Huvitav, kas ma olen puhtjuhuslikult jõulud koju toonud juba?

Kell 9:40 õhtul
Veel kodus

Sätin kuklikesi ja kirsisaia kangi korvikesse. Valin sõber Mummi numbri. Teatan:
’10-15 minuti pärast on Sul vaja korraks õue lipata!’
Jätan ta magusa meelega nendeks minutiteks omas mahlas praadima.

Poisid hop-hop riidesse. Samal ajal yhe käega yks vahva kummitus-mummi kaart ka tänase päeva auks, sest ma ju tean, et tädi Mumm hälluviinist midagi suurt ei arva ja seega on eriti vahva talle just täna natuke kolli teha 😀

Kyynal põlema ja taskulambid taskusse, Vantsu kukrusse ja nii me Tannuga läbi metsatuka nagu öised punamytsikesed tädi Mummi juurde juba seiklesime. Mul oli kogu aeg kuklas tunne, et kui ma nyyd ikka mõnele männijuurikale komistan ja avatud korvike oma sisu kuskile sambla vahele kukutab… Aga me jõudsime nii ruttu kohale, et Tannu oli isegi kurb, et pimedas metsas rohkem ‘indiaanlasi’ mängida ei saanud.

Kell 10 õhtul
Mummi trepikoda

Helistan. Mumm lendab trepist alla. Ilmselgelt on ta lõbustatud. Kallistab ja särab ja tänab ja ronib siis tõenäoliselt astmeid mitemkaupa mõõtes kaks korda kiiremini yles kui neljandalt korruselt enne alla sai. Saiakestes, kusjuures hoolimata jäisest ööõhust, on veel soojust tallel.

Kell 12 öösel
Elutuba

Vahepeal olid meil veel väikesed autosõidud ja kui ma siis enne sydaööd koju jõuan ja poisid magama saan ja ise õnnelikult maha istun… Siis yhe käega pugin kesk ööd kuivatatud tomati ja kyyslauguga saiakest. Teisega apelsini oma. Krista, kus Sa oled! Ma söön end kohe üksinda 200kiloseks! Ja vahepeal on mul veel yks käsi, millega ma peidan hiljuti katse-eksituse-meetodil valminud käekotikese lõngaotsi. Hakkasin lapse mängukoerale kandekotti heegeldama. No ta kauples mu käest iga päev poes mingit roosat jubekotti ja ma ausõna ei suutnud seda osta, sest elu on näidanud, et kui ta midagi väga tahab, siis on ta ka hiljem sellega paari pandud. Ja see jube roosa kott? Ei-ei ja veel kord ei! Seega tubli algaja isetegija, nagu ma olen, lubasin, et teen talle ise selle koti ja paaaaalju parema. Nojah. Koti ma tegin. Kott on igati aus ja ilus. Sada protsenti kunst, aga värvid olid nii vastupandamatud, et ma ei suutnud end poeleti ees taltsutada. Paraku sai aga põhi nii suur ja kott ise kasvas ka liiga suureks. No loomi, keda sellega oleks kanda saanud, meil ju leidub, aga kuna ma selle otstarbekuses kahtlesin, siis kujundasin koti kuju ja sangad ikkagi ennekõike endale meelepäraseks. Mõnusalt ribiline sai teine ka. Iga väritriip on omaette ribi noh (mina ja heegeldamine eksole 😀 ). Aga kyll see koerakandmise kott ka tuleb. Kohevarsti!

Vot ja siis saigi kell jälle 1 öösel ja 24 tunni ring täis.
Minu hälluviin.
Melonipea rõõmustab meid nyyd igal õhtul ja mina plaanin tõenäoliselt varsti taas pagariameti võlusid. Yks on kindel. Kui ma kunagi kohviku avan, siis moskva saia ja korpe harjumuspärasel viisil te sealt ei leia. Neid saab igalt poolt mujalt ju nagunii 🙂

Valgust teie sydamesse, silmadesse, mõtlemisse ja näputööle muidugi ka. Ja mis peamine – nautige! Mina lähen nyyd pintsleid värviseks tegema 🙂