Minu 24 tunni hälluviin

(Kirjutatud vähemalt yks suunurk kõik see aeg kõrva taga. Lugemisel pidada silmas, et tekstis pole kübetki kibedust ega myrki. Lugedes olgu olek lõbus ja lõbustatud 🙂 )

Kell 1 öösel
Elutuba. Arvuti

Ajan mõnusalt isetegija-sõber Savitaksiga läbi interneti juttu. Räägime maast ja ilmast (loe: tööst ja käsitööst). Öö kulgeb vaikselt hommikutundide suunas. Istuda ja arvutit kasutada saan ma õnneks juba peavalutult. Korraga keset magusat vestlus… lööb välk selgest taevast mu üsna tohletanud ajatajusse – TÄNA ONGI JU JUBA HÄLLUVIIN! Siis meenub, et imestasin mõni päev tagasi, et Selveris olid terved kõrvitsad myygil. No tavaliselt neid seal ju pole. Parimal juhul viilukestena ehk.

12 tundi hiljem
Kell 1 päeval
Magamistuba. Voodi

Avan silmad. Vaikus. Poisid alles magasid. Tunne on, et kell on veel hommik. Seda suurem on mu ehmatus… Appi! Kust ma saan kõrvitsa? Varasuve käisime ju Kristabiga ekstra turult kõrvitsataimi toomas. Minu eesmärgiks oli lastele (kui aus olla, siis ikka endale ka) anda eluõppetund taimekasvatusest ja kuna turutädike tõotas, et me saame kindlasti sygisel ka viljailu ja -mõnu nautida, siis rõõmsalt me need koduaeda istustasime ja ootama jäime poistega. Panin ettenägelikult suure plastrõnga ka ymber, et keegi meeltesegaduses ära ei trambiks või välja ei kaevaks või ära ei nopiks või maha ei niidaks. Igaks juhuks ka mainisin juurde, et meil aias kõrvitsad kasvamas. Enne seda muidugi kysisin veel vanaemalt ka luba, et kuhu ikka tohib ja nii. Aga ei õnnestunud esimene katse. Oma silmaga nägin aknast, kuidas töökas mehekäsi rõnga kõrvale tõstsid ja kogu ‘muru’ maha niitsid. Tõin turult taimed nr 3 ja 4. Istustasin samasse kohta ja kasutasin samu ettevaatusabinõusid. Niideti needki vaprad võitlejad me liivapinnaselt halastamatult maha. Siis oli aga suvi juba yle poole masti ja enam uusi taimi kuskilt võtta polnud. Minu ärrituse leevendamiseks tõotas siis yhes synnipäevalauas kolm tegelast, et saan sygiseks lastele laternategemiseks kõrvitsad. Kokku siis kolm. Sinisilmselt elasin sygisesse. Paaril korral meenutasin oma kõrvitsaid. Fakt oli see, et kell 1, õigel päeval, polnud mul ikkagi yhtegi kõrvitsat.

Kell 2 päeval
Köök. Diivan

Jookseks turule? Kuna minema peaks nagunii koos poistega (võimalus pisemat kärus lykata või syles tassida, sest lastes tal nii pikka maad ise astuda… no siis jõuaksime me jõuluks tagasi). Aga käru ja syli olid ka nii pikaks kõrvitsa-teekonnaks mittesobivad. Noh, et kas siis rasket kõrvitsat veeretame enda ees Nõmme turult koju? Yhesõnaga veendusin pärast pisukest arutelu iseendage, et 350 meetrit Selverisse on lagi, kuhu olen nõus minema. Minust oli ytlemata blondiin loota, et ma sealt veel yhe kabeda kõrvitsa saan. Kyll aga oli mul sõja varuplaan enne juba valmis.

Kell 3 päeval
Selver. Puuviljad-köögiviljad

Kõrvitsat mõistagi polnud. Peaagu õnnelikult toppisin korvi suure rohelise meloni. Arbuuse oli ka, aga need olid yleöö kasvatanud hinna liiga mitmekordseks. Ju keegi kuskil teadis, et arbuus sobib ka suurepäraselt kõrvitsa aseaineks sel vahval päeval.

Muuhulgas ladusin korvi ka pärmi ja muud head ja paremat, sest karge lumeta talveilm oli mu meele rõõmsaks teinud ja pisuke tuuleke puhus kupli all mõtted meeldivalt keerlema. Plaan oli midagi kypsetada. Teemakohast. Viinereid ja sibulat ostsin ka.

Kell 4 päeval
Koduköök

Pärm ja suhkur. Peaks ju muutuma vedelaks? Ei muutu. Ajan vee ja piima kergelt soojaks. Mõned hetked hiljem tõstan rätikuga (mille sain yle 30 aasta tagasi katsikukingutseks, rõhutamaks, et on väärt ja väega rätt, noh) kaetuna serveri-kasti otsa sooja. Kyll see tänapäeva tehnika on ikka multifunktsionaalne! 😉

Kell 4:45 päeval
Ikka köök ja natuke elutuba ka

Melonil lendas põhi alt. Seemned kaapisin välja. Mahlase maitsva viljaliha pistsin otse põske, sest melon oli nii paganama hea ja õnneks vaatasid poisid toas raamatuid. Sain yksi segamatult maiustada. Kriminaalselt maitsev melon oli. Aga tema elueesmärk oli pyha, seepärast suutsin ma end taltsutada ja kui poisid kööki jõudsid, siis lõikusime melonipea sisse just nii palju kolmnurk-silmi ja nii mitu hammast naeratavasse suusse kui noorhärrad tellisid. No see vanem siis kostis ka noorema venna eest.

Kell 5:15 õhtul
Jälle köök

Selgus, et vist võiks täna syya ka. Kuidas veenda pisikesi näljaseid mehi, et täna võtab viinerikypsetamine arvatavast kauem aega? Väga lihtne. Pisem lihtsalt ootas. Suurem oli põnevil mahaöeldud menyyst. Fakt on see, et kui mina olen pähe võtnud, et täna on hälluviin ja ka kalender seda toetab, siis nii see ongi. Mis siis sellest, et oodata oli kõigest kõige tavalisemat iga-söögikoha-lastemenyy-hittnumbrit – VIINERIT.

Fakt on ka see, et see tainas ei kerki…

Kell 5:45 õhtul

Ahju-ust avades tõuseb kõrgustesse hõrk sibulakypsetamise lõhnapilv. Mis sibul? Hoopis kollide ja nõidade sõrmekyyned olid need magusalt lõhnvad palad mu haldja-ahjus. Lisandiks tuli auravast potist ussipuder.

Ja kui te arvate, et pepsid poisid jälkidest nimetuste tõttu toidust keeldusid, siis… nad arvavad, et iga õhtu võiks hälluviin olla. Vähemalt yks neist.

Eriti popid olid kyyntega nõiasõrmed:

Kell 6 õhtul
Toa ja köögi vahel

Tainas vaatas mulle kausist vastu sama õnnetu olemisega kui tund varem. Ei mingit kerkimist. Kutsun vanaema asja vaatama. Ta nõustub – midagi on viga. Saan mammalt uue tyki pärmi ja teen uue laari tainast. Suhkruga pärm vedeldub momentaalselt. No just nii nagu peab. Kõik sujub ja uus taigen kerkib silmnähtavalt.

Kell 7:45 õhtul
Köögilaud

Taldrikul on kaks kuhja – tykeldatud päikese käes kuivatatud tomatid ja yrtidega marineeritud kyyslaugud. Segan need taigna sisse ja veeretan peos pisikesed pätsid. Kuklikesed kerkivad laual. Lõhn on nii ahvatlev, et lööks hea meelega hambad juba tooresse pätsi…

Kell 8:15 õhtul

Lõhnad ahjust.. Oleks Krista siin, siis me alles sööksime. Kaheksi. Kõik sööks kohe ära! Sajakiloseks sööks ennast. Või saja ja kahe.

Samal ajal vaatan kahtlustavalt mittekerkinud toorest pätsi kausi põhjas. Mida ma siis nyyd sellega teen? No prygikasti ju ei pista puhast toorainet. Põõsa alla? No see ei sobi ka. Äkki linnud või loomakesed mekivad ja jäävad haigeks? Mamma ju lapsena ikka seletas, et tainast ei tohi syya, kõht jääb haigeks. Aga söödavat toitu ei visata ka ära. Mõtlen, et mis mul ikka kaotada – KATSETAN! Löön pätsi hellalt pooleks. Yhte kaussi lisan apelsinikooreõli ja suhkrustunud apelsinikoori. Lõhn on mmmmm… Ja teise kaussi lisasan peoga kuivatatud kirsse ja kaneeli. Ja siis saavad kõik pannil rivis ahjuaega passivad apelsinikuklikesed ka sygava silma, no peaagu, et sydame. Martsipanimassist.

Kell 8:30 õhtul

Pudistasin riivjuustu ja kõrvitsaseemne segu yle panni (hiljem leidis yks pisike mees, et kypsetuspaberil krõpsuvaks kypsenud seemne-juustusegu on maailma parim kypsis ja edaspidi tuleb talle seda pannikaupa serveerida)

Kui midagi kunagi veel lisada, siis ehk musti oliive, aga yldiselt oli ka see kombinatsioon minu maitse järgi täiuslik. Ju-ma-lik!

Samal ajal tungis ashjukuumusest mu kööki ka juba apelsinihõngu.. Lõhnapillerkaar!

Kell 9:00 õhtul

Elamine on täitunud vyrtsika apelsinilõhnaga. See kergelt mustjaks kypsenud pehme ja magus martipan oli marumõnus mõte!

Ja samal ajal kerkib ahjus juba yle panni diagonaalis jooksev kirsisai. Kuivatatud pehmed kirsid ja suts kaneeli. Kuigi tainas protestis, siis saiake kerkib kenasti.

Kell 9:30 õhtul

Tõstan kirsisaia lauale. Pikad sihvakad valged shokolaadiribad sulavad ahjusoojal saial ilma igasuguse lisaabita. Sulanud shokolaadile puistan mandlilaaste ja kaneeli. Huvitav, kas ma olen puhtjuhuslikult jõulud koju toonud juba?

Kell 9:40 õhtul
Veel kodus

Sätin kuklikesi ja kirsisaia kangi korvikesse. Valin sõber Mummi numbri. Teatan:
’10-15 minuti pärast on Sul vaja korraks õue lipata!’
Jätan ta magusa meelega nendeks minutiteks omas mahlas praadima.

Poisid hop-hop riidesse. Samal ajal yhe käega yks vahva kummitus-mummi kaart ka tänase päeva auks, sest ma ju tean, et tädi Mumm hälluviinist midagi suurt ei arva ja seega on eriti vahva talle just täna natuke kolli teha 😀

Kyynal põlema ja taskulambid taskusse, Vantsu kukrusse ja nii me Tannuga läbi metsatuka nagu öised punamytsikesed tädi Mummi juurde juba seiklesime. Mul oli kogu aeg kuklas tunne, et kui ma nyyd ikka mõnele männijuurikale komistan ja avatud korvike oma sisu kuskile sambla vahele kukutab… Aga me jõudsime nii ruttu kohale, et Tannu oli isegi kurb, et pimedas metsas rohkem ‘indiaanlasi’ mängida ei saanud.

Kell 10 õhtul
Mummi trepikoda

Helistan. Mumm lendab trepist alla. Ilmselgelt on ta lõbustatud. Kallistab ja särab ja tänab ja ronib siis tõenäoliselt astmeid mitemkaupa mõõtes kaks korda kiiremini yles kui neljandalt korruselt enne alla sai. Saiakestes, kusjuures hoolimata jäisest ööõhust, on veel soojust tallel.

Kell 12 öösel
Elutuba

Vahepeal olid meil veel väikesed autosõidud ja kui ma siis enne sydaööd koju jõuan ja poisid magama saan ja ise õnnelikult maha istun… Siis yhe käega pugin kesk ööd kuivatatud tomati ja kyyslauguga saiakest. Teisega apelsini oma. Krista, kus Sa oled! Ma söön end kohe üksinda 200kiloseks! Ja vahepeal on mul veel yks käsi, millega ma peidan hiljuti katse-eksituse-meetodil valminud käekotikese lõngaotsi. Hakkasin lapse mängukoerale kandekotti heegeldama. No ta kauples mu käest iga päev poes mingit roosat jubekotti ja ma ausõna ei suutnud seda osta, sest elu on näidanud, et kui ta midagi väga tahab, siis on ta ka hiljem sellega paari pandud. Ja see jube roosa kott? Ei-ei ja veel kord ei! Seega tubli algaja isetegija, nagu ma olen, lubasin, et teen talle ise selle koti ja paaaaalju parema. Nojah. Koti ma tegin. Kott on igati aus ja ilus. Sada protsenti kunst, aga värvid olid nii vastupandamatud, et ma ei suutnud end poeleti ees taltsutada. Paraku sai aga põhi nii suur ja kott ise kasvas ka liiga suureks. No loomi, keda sellega oleks kanda saanud, meil ju leidub, aga kuna ma selle otstarbekuses kahtlesin, siis kujundasin koti kuju ja sangad ikkagi ennekõike endale meelepäraseks. Mõnusalt ribiline sai teine ka. Iga väritriip on omaette ribi noh (mina ja heegeldamine eksole 😀 ). Aga kyll see koerakandmise kott ka tuleb. Kohevarsti!

Vot ja siis saigi kell jälle 1 öösel ja 24 tunni ring täis.
Minu hälluviin.
Melonipea rõõmustab meid nyyd igal õhtul ja mina plaanin tõenäoliselt varsti taas pagariameti võlusid. Yks on kindel. Kui ma kunagi kohviku avan, siis moskva saia ja korpe harjumuspärasel viisil te sealt ei leia. Neid saab igalt poolt mujalt ju nagunii 🙂

Valgust teie sydamesse, silmadesse, mõtlemisse ja näputööle muidugi ka. Ja mis peamine – nautige! Mina lähen nyyd pintsleid värviseks tegema 🙂