Month: January 2008

‘Emme, vaata lehmad!’
Vaatan segaduses toas ringi, et noh, mis asjad siis nyyd lehmad on, et teaks, et valesse kohta ei astuks ja saaks lapsega kaasa mängida. Aga lehmi pole toas. Kysin siis, et kus need lehmad siis nyyd on. Seepeale viipab poiss akna poole ja näitab mulle pilvedesse kaduva lennuki ähmast kuju.
‘Lehmad lendavad.’ vaatab ta unistavalt läbi aknaruudu taevasse
‘Lennukiga? Kuhu nad lendavad?’
‘Heinamaale.’

Nojah, kui heinamaale, siis heinamaale. Tyybil on sellest maadeasjast veidi oma arusaam. On Soomemaa, Muumimaa, Saaremaa, Lõunamaa (see, kus on soe ja kuhu Lotte Pipo viis) ja nyyd siis ka heinamaa. Hetkel on piimaandmine popp teema. Hommikul seletasin talle just, et lisaks emmele annavad piima ka palju loomaemmed ja mõnede piima joob ja piimatooteid sööb isegi tema. Selleks aga, et lehmad ja kitsed kõik head piima annaksid, peavad nad head toitu sööma ja palju puhkama. Heinamaal. Lehmad juba läksid. Meil siin ju pole päikest ja soojust, kuigi heinamaad peaagu juba haljendavad. Huvitav, kas varsti saadetakse mind ka? 😉

Kuna minu isetegmised piirduvad hetkel suures osas vaid piimaandmisega, siis pole sellest kuigivõrd midagi põnevat kirjutada kui et vaid seda, et kaks kuud sonditoidul olnud poiss, kes õppis ise sööma pudeliga eelistab rohkem ja rohkem ise otse allikast oma piima ammutada 😀 No ja isetegemiste osas on mul kodus nyyd yks eriti suur ISEtegija syndinud. Kasutades ära minu teatavat võimetust… käib ta ISE reisil. Vaat sedamoodi ja siis põikab ikka pidevalt ligi, et ennast esitleda ja tankida:

Kui ma olen pool päeva temalt palunud, et ta oleks nii kena ja paneks jahedas toas endale sokid ja pyksid jalga, siis leiab ta ISE endale sobivad kehavarjud. Mis sellest, et sokid 20 numbrit suuremad, nii ongi parem, ei peagi pykse panema, sest minu puusani ulatuvad pikad sokid täidavad ka pykste aset. See eest aga katavad ihu tagurpidi prillid, seljakott. Et siis reisile. Ei taibanud kysida, kuhu ta reisis, aga küll ta varsti jälle tuleb, siis küsin 😀

ISE tuleb endale ka soeng teha. Yhel päeval katsetas ta korra ka juukselõikusaparaati, aga sellega tal erilist edu polnud. Juhtmepool lihtsalt ei lõika ja yle pea veel ei näe. Peeglit ei tunnista 😀 Aga järgmisel päeval katsetas ta paremat asjaga – rastapatsi vaha (kes ja miks, krt, kyll selle vannituppa jättis? Aastateks? :D). No ja seda kitist ollust ei saanud ma poisi peast kõigist katsetest hoolimata muul moel enam ära, kui sai teine oma 15-päeva-soengu. Nyyd võib ta seda kitti endale kasvõi lusikaga ja purgitäie pähe määrida, kui taas juuksurit soovib ISE mängida. Äkki ongi soojem. Sest kiilakana talvel vist eriti palav pole 😀

Aga tegelikult on ta yks armas ja hea ISEtegija. Kui ma pisikesega haiglas olin, siis kilod kadusid kuskile ära ja yhel kenal päeval käsi pestes ja paberiga jälle kuivatades pyhkisin ma ka oma sõrmuse käest. Sinna ta kadus. Emotsionaalselt väärtuslik, 12 aastat truult mu pöidlas istunud sõrmus, kadunud vanatädi kingitus. Muidugi olin ma kurb. Kuigi see oli ka omamoodi märk uue ajastu algusest. Aga poiss oli kunagi nädalate eest mu juttu kuulnud ja nyyd siis järgnes reaktsioon. Eile kilkas ta õhinal köögist:
‘Emme, tule tee pilti!’

Läksin. Fotokaga. Reeglina on siis alati midagi põnevat ka yles võtta, kui ta juba ise kutsub. Oligi. Ta istus koeraga koos köögilaua taga ja oli söönud poole saia jagu viile seest tyhjaks. Korralik lapsevanem oleks tõenäoliselt toiduraiskamise ja sonkimise pärast oma võsukest korrale kutsunud. Ma ei jõudud seda teha. Poiss ulatas mulle yhe sisutu viilu ja teatas säravate silmade välkudes:
‘Tannu tegi emmele sõrmuse. Emme sõrmus läks prygikastist. Tannu tegi emmele uue.’

Ei tea, kust need ideed siis nyyd nii äkki tulevad. Kas ikka ta omast peast, ikkagi suur vend nyyd. Või äkki jagab pisike vanamees talle käsklusi?

Võta siis kinni. Iga juhul kui elamist ei ähvarda uputus (vetsupaberirulli riputasin igal juhul pärast kolmanda rulli pottiuputamist juba lae alla, ise ka ei saa enam kätte) või tulekahju, olen ma rahumeelselt põnevil ja hoian fotoka ligi. Söödud hambapastad, põrandapesuks kasutatavad hambaharjad, kraanist alla kallatud peened shampoonid-dushigeelid on kogu nalja 100-ga väärt. Tõsine segasumma-värk 😀

Ehh, tore on tagasi olla! Ja teile kõigile kallid ja tänud olemasolemise eest! 🙂

Päike paistab. Kõik on hästi. Enam ei jõnksata mu sees nii hullult, kui näen mõnd mikrobussi, mis meenutab reanimobiili, möödumas. On vaid teadmine, et kunagi sõitis ka minu pisipoja sellisega. Enam ei võpata ma iga liftiukse kõlli, telefonihelina, autosignaali või muu sarnase heli peale, mis meenutab mulle peene aparatuuri häirekella ja annab märku, et lapsega pole kõik korras. Enam ei vaata ma teda kogu aeg murelikult ja kahtlustavalt, et ega ta äkki pole näost sinakaks tõmbunud, ei hinga enam. Nyyd vaatan ma teda vaid suure armastuse ja hellusega, otsides ta terast kõiketeadvat pilku. Enam ei pea ma tal soojas toas mytsi peas hoidma, sest ta suudab ise hoida sooja ja saab mõnusalt päikese käes ka paljaid varbaid sirutada. Enam ei pea ma talle systlast ninasondi kaodu toitu otse makku lykkima vaid ta teab toidu maitset ja sööb ise isukalt. Ja nõuab innukalt lisa, kui ma pole osanud õigesti arvestada. Enam ei pea teda kobistades sylle võtma nagu väetit lõtva kassipoega, kes justkui laguneks koost ja su oma syli ja käed on tema kallistamiseks liiga suured ja pikad. Nyyd saab teda sylle võtta juba nagu yht ysna tavalist erilist titat ikka. Varsti kannab juba peadki. Jah, lõpuks ometi oleme me kodus.

Nyyd, ajal, mil ta tegelikult syndida oleks võinud ja ma oleksin koju tulnud ajalise titaga, on tema juba vana mees. Juba kaks kuud vana ja rohkem elu, valu ja nõelu näinud kui paljud aastakymnete või kogu pika elu jooksul. Eks see kysimus jääb alatiseks, kui suur peab olema siis eelmiste elude karmavõlg, et tulla siia ilma selliste katsumustega. Katsumused ja proovilepanekud on ja jäävad, aga tähtis on see, et ta on tugev ja tragi ja kyll me hakkama saame.

Igal juhul juhtus nii, et yhel kenal päeval andsid arstitädid meile lubatähe ja me seadsime oma sammud haiglarutiinist välja suurde maailma. Ikka koos. Ainult nebulisaatori peame endale koju ostma, sest selleta ei saa kohe mitte.

Väikemees leidis endale uues kodus (uues, sest tema jaoks oli ju kaks kuud olnud koduks haigla) ka kohe suure sõbra ja abivalmi kamraadi

Armukadedust (mille eest kõik muudkui hoiatasid ja hirmutasid) pole, hetkel vähemalt on suur armastus. Nii suur kohe, et pean hoolega silma peal hoidma, et titat katki ei kallistataks ja laiaks ei musitataks 😉

Ja kodus sai uustulnuk kirja ka oma elu esimese suudluse. Kuid nagu pildilt näha saab, siis hetkel on veel sellisteks otsesteks armuavalduseteks ilmselgelt liiga vara 😀

Minu isetegemised sellel aastal on olnud väga teistlaadsed. Peaasjalikult kulinaarsesse valdkonda jäävad. Selleks, et ninasondisit vabaneda ja koju saada tuli kõige pealt õppida last pudelist toitma ja siis sealt edasi jõuda loomuliku alguse juurde. See on meie jaoks suur saavutus. Ja laiemas plaanis haiglalobilt koduse toidu peale tulles oli vaja kohe katsetada igasugu häid asju. Kartuliputru ei taha ma vist enam iial syya… Nälg oli kontide ja naha vahele augud söönud, nyyd tuleb need tyhimikud kenasti täita 😀

Selline nägi välja meie Eowyni kuulsa prantsuse juustupiruka esimene katsetus. Retsept tema blogis eelmise aasta aprillis. Kypsetis ise nii maitsev, et pildile ei jõudnudki, sest rasvatse näppudega peent tehnikat ei kista lihtsalt ja hiljaks ma jäingi 😀

Ja kuna ma siin sel aastal alles esmakordselt sõna võtan, siis kirevavärvilist ja tegusat ja õnnerikast käesolevat aasta jätku teile kõigile ja peatsete kohtumisteni 🙂