See oli aasta viimastel päevadel, kui istusime autos kohaliku supermarketi parklas ja sättisin saia ja leiva ostmise jaoks maski ette. Raadios kõlas uudis, et uuel aastal hakatakse piirama me käike, et kui pole vaktsineeritud, siis kinno, kontserdile ja kes teab kuhu veel, ei pääse. Mitte et mul ka muidu oleks hull huvi kino ja kontserdi järele selles segases maailmas, aga selline uudis ärritas mõistlikust sisust hoolimata. Me siin teeme abituid beebisamme tervishoiutöötajate vaktsineerimisega ja aasta lõpus, kui korrakski tahaks mõtelda muule, mitte uuele vastikule aastale. No milleks selline ajastus sellise uudise jaoks? Muust pole rääkida?!
Või oli sellise uudise mõte hoopis taktikaline, et survestada vaktsineerima neid, kes kahtlevad või on vastu? Mis ikkagi saab kõigist neist, kes mis iganes põhjusel ei saa või ei suuda lasta end vaktsineerida? Jäävadki elust kõrvale? Kuigi minus puudub antud juhul igasugune vastasus, siis põhimõtteline õiglustunne lahvatas ikkagi sajaga. Andreas torkas õelalt sekka, et noh, need, kel pole vaktsineerimistunnistust ette näidata, ju need saavad varrukale nõeluda Taaveti tähe või mõne muu ühiskonda lõhestava sümboli… vahet ju pole, et kas oled vastu või pole nii oluline, et järjekordagi pääseda. Ja ikkagi, mis saab neist, kes ei vaktsineeri?
Mis saab kõigist neist, keda ei saa kodust välja? Näiteks meie mamma? Mis on valik? Kas õde saab minna koju süstima? Sellise transpordi elaks vaktsiin üle? Ja kuna lahuse valmistamise järel seda enam transportida ei saa, kas siis valik võiks olla kodus korraga viie pereliikme vaktsineerimine? Selle peale ei tule meil arvatavasti jälle keegi, et see võiks üldse valik olla. Aga mis saab neist, kes elavadki päris üksinda ega pääse kodust välja?
Mu sõpruskonnast tubli poole moodustavad tervisehoiutöötajad. Neist kümmekond on märku andnud, et oma esimese süsti kätte saanud. Ju neid on ikka ehk enam, aga selle järjekorra lõpp isegi ei paista ja uus kuri haigustüvi lammutab aina lähemale…
Lisan siia ka selle, kuidas Šveits on asja lahendanud, sest seal oleksime me Andreasega varsti vaktsineeritud.
Kõige esimesena vaktsineeritakse väga kõrge riskiga inimesed – kõige pealt 75+ aastased pluss krooniliste haigustega inimesed vanusest sõltumata ning järgmisena 65-74aastased ja need krooniliste haigustega inimesed vanusest sõltumata, kes ei ole veel vaktsineeritud. Prioriteet number 2 on tervishoiutöötajad. Kolmandana saavad vaktsineeritud kõrge riskiga inimeste lähedased, leibkonnad ja kõrge riskiga inimeste palgatud hooldajad. Neljas ring on hoolde- ja ravikodude personal.
Praeguse plaaniga on Šveitsis lubatud vaktsineerida kõiki vähemalt 16aastaseid olenemata haigustest ja taustast. Uue agressiivse haigustüve levimine on näidanud, et ka lapsed põevad haigust palju raskemalt ja kaalutakse ka laste vaktsineerimist.
Samal ajal on Šveitsis väga kõrge skepsis antud vaktsiini (selle sama, mida meil kasutatakse) suhtes ja õenduspersonalist plaanib ennast lasta vaktsineerida vaid 10%. Pole isegi mõeldav, et kino ja kontserdi külastamise jaoks hakkab keegi nõudma vaktsineerimist. Igasugune sundminine on välistatud, kuigi see on seadustega võimalik, siis on selge, et see ei toimi ja põhjustaks vaid mässu ja streike ja ei midagi, mis eesmärgile lähemale viiks.
HOIATUS: selles postituses näeb mõningal määral alasti keha 🙂
Kui sa avad pühapäeva hommikul silmad ja esimene asi, mida sa näed on selline naeratus, mis seal sinu ärkamist on kes teab kui kaua oodanud…
Ja teine, mida sa näed on see, et öösel on maha ja mitte ainult maha vaid ka puudele sadanud mõnus kohev lumi…
… siis pole isegi mingit küsimust, mida sellise päevaga peale hakata!
Sellisel päeval, mis ütlasi on Andrease talvepuhkuse viimane päev ja vajab väärilist tähistamist, tuleb minna metsa, võtta riided seljast ja teha toredaid pilte. Sest see on tõenäoliselt üks kõige viimasemaid asju, mida normaalne inimene sellise talveilmaga teha mõistab. Mu plaan kõlas Andreasele umbes niisama reibas, kui et ooo, vaata, õues on imeline rannailm, lähme randa või et ooo, vaata, imeline lumi, lähme kelgutama. Ma ajasin need kaks asja omavahel ikka täiesti sõlme ja Andreas koputas mulle, et olen ma ikka täitsa päris väga kindel, et see, mida ma täna teha soovin, on just see, millest ma just rääkisin. Kuigi ta vist vajas seda kinnitust vaid enda jaoks, et kas ta ikka sai päris täpselt aru, mis teda ees ootab.
Nii palju ta mind tunneb, et kui Pipi minus midagi pähe võtab, eriti sellist täiesti võimatut ja üsna mõistusevastast, siis ju on tal tõsi taga ja elu on näidanud, et Andreas seedib seda asja õige pisut ja ongi veenmise osa tehtud. Tõttöelda on ta ka tunnistanud, et selliseid hetki ta kohe armastab, kui ma teda ennast ületama panen. Sest esimene reaktsioon on ikka täiesti totaalne EIIII ja siis tuleb, et hmm, aga miks ka mitte ja siis on juba valmisolek seikluseks, et davai, teeme ära! Ja ega ma kade tüdruk ei ole, hihii!
Kaamera aku oli täis, kaardil oli ruumi 2000 pildi jaoks. Andreas valis sokke nagu need oleks täna kuidagi eriti olulised. Kuigi mine tea, äkki ongi, sest saapad on ainsad, mis talle jalga jäävad ja nende sees ka sokid ehk teoreetiliselt on need nagu ainsad riideesemed ja selle mõtte peale tundus isegi täiesti mõistlik, et ta neid nii hoolega valis.
Samal ajal tassisin ma autosse oma hundikõrvad, inglitiivad ja isa vana villase hommikumantli. No et äkki on tal vahepeal hea peale võtta, kui ta seal metsas paljalt ringi jookseb ja jahedust peaks tundma pilditegemiste vahel. Mul on kusagil veel mitu paari tiibasid, aga ma ei ole suutnud nendeni siin veel jõuda. Ju mõnel järgmisel korral.
Meil oli plaan leida üles imeline männimets, kus me kunagi mõõgaga pildistamas käisime. Seda me muidugi üles ei leidnud. Tiirutasime ringi ja imestasime, kuidas talivine puhkepäev on inimesed õue toonud kohe kambakesi. Mis ühelt poolt on muidugi tore, et inimesed õues on, aga teisalt oleks Andreas eelistanud hetkel vist pigem inimtühjust.
Ringi seigeldes ja sobivat metsa otsides küsisime taas Maarja käest nõu, sest viis ju tema meid eelmine kord sinna ägedasse männimetsa. See mets jäi sel korral avastamata, aga ühte teise toredasse metsa suunas ta meid küll. Pisut otsimist ja kaalumist ja kuna õues kiskus juba servast hämaraks, siis otsustasime asja ära teha.
Andreas kooris end autos paljaks ja hüppas sealt siis hommikumatel seljas reipalt välja nagu läks suplema või basseini äärde sulgpalli mängima. Rannalina oligi vaid puudu. Selle asemel surasin ma talle selga inglitiivad ja ütlesin, et jookse nüüd. Ja ta jooksis. Ja siis ta luuras ja siis ta sirutas ja siis hõiskas rõõmust üle metsa. Vahepeal tõmbas ta endale okselt lund kaela ja naeris nagu hullunud õnnelik jänes. Ja kuna ta polnud kindel, et ma selle langeva lume ikka pildile sain, siis tõmbas ta veel endale lund kaela ja möirgas ise seal okste vahel naerda.
Iga hetkega tuli tal julgust juurde, ta avanes ja see oli nii tore, sest tegelikult pole see ju mitte kellegi teise kui tema enda asi. Eesmärk pole ju midagi eksponeerida ja kedagi traumeerida. Selleks sai kaasa mantel ja valitud ka koht, kust meil on võimalus igast suunast tulijaid eemalt juba märgata ja kuulda. Pealegi usun ma, et iga inimene ajagu ikka enda asja ja kui keegi päise päeva ajal kusagil põõsas müttab, naerab ja appi ei karju, siis järelikult pole see kellegi teise asi, mida ta teeb.
Need lumeinglipildid on miski, mida ma nii kaua olen mingis võtmes katsetada igatsenud, sest need on pehmeks alguseks mu uuele fotoprojektile, mida ma pikalt hellitanud ja südames olen kandnud. Algselt oli see projekt body shamingu (kehahäbistamise) vastane, siis aga taipasin, et negatiivsus pole parim noot nii olulise asja juures ja nii sai sellest kehapositiivsuse projekt. Andreas ikka itsitab, et kehaülistamise projekt. Ja mingis mõttes on tal kindlasti ka õigus, sest keerulisema asja normaliseerimiseks on vaja vahel anda rohkem tõuget kui vaid toetus.
Võimalik, et mingitel hetkedel lähen ma selle projektiga üsna piiride peale ja võimalik, et mõnel hetkel lähen ma ka üle piiride, et otsida ja katsetada ja ehk ka leida, aga ma usun nii väga, et meil kõigil on õigus tunda end olenemata mõõtudest ja vormidest ja kõigist hädadest ja eripäradest imeliste ja eriliste ja ilusate ja heade ja ihaldusväärsetena, sest meie keha on meie kodu. Jaa, kahtlemata on seisundeid, mis on eluohtlikud ja mida ei saa ega tohi ülistada, aga kas pole nende taga mitte sageli üle võlli läinud halvad ja halvavad tunded muuhulgas ka enda keha suhtes? Ja samas näiteks kas ülikõhn, aga samas tegus ja tervislikult toituv inimene peab kogu aeg kuulma kui kõhn ta on ja võitlema kahtlustustega, kas ta ikka sööb piisavalt? Ja tugevalt ülekaaluline, rasvunud inimene ei pea kuulma pidevat hurjutamist, et kas ta oma südamele ja tervisele ikka mõtleb ja jätku parem see sõõrik söömata. Ta teab seda kõike ise ka ja see ei aita teda kuidagi. Süütunne ja kõik muud halvad tunded ei aita kuidagi. Oma kehas elab ta just täna, just praegu ja kui ta tunneb sedasi iseendana iseenda nahas end hästi, siis on selles kõiges vähemalt üks hea asi kõige keerulise ja sageli ka lootusetu ja abituksmuutma kõrval ja seda ei tohi temalt ära võtta, eks?
Jah, on neid, kes vajavad palju tõsisemat abi ja tuge, aga suures plaanis ei ole mitte kellegi õigust meid pikkuse, laiuse, kaalu, kasvu, nahavärvi, armide, vigastuste, tätoveeringute, augustuste, eluks vajalike tarvikute ja muude omaduste ja muutuste tõttu halvustada ega vähem väärtustada. Sisuliselt jõuan ma ringiga tagasi oma “minu keha on minu kindlus” postituse juurde, sest näen, kui paljude jaoks on nende enda keha, nende endi alastus mõeldamatu ja vastumeelne, tihedalt läbi põimunud rahulolematuse, häbi ja valu, tõrjutuse ja hukkamõistuga. Ja nii lähengi ma teele ja hakkan vaikselt otsima oma rada, et normaliseerida seda, mis ongi normaalne. Ka siis, kui see normaalsus sünnib näiteks inglitiibadega lumes paljalt sumades.
Kuna mul hetkel Photoshopile ligipääsu ei ole, siis kaamera pildid ootavad oma aega, aga vahepeal jõudsin ma mõned klõpsud ka telefoniga teha testimiseks ja neid, täiesti töötlemata telefonipilte ma teile Andrease nõusolekul ka emotsiooni jagamiseks näitan
Kui ma neid esimesi pilte vaadates vaimustunult teatasin, et osasid neist piltidest peab ka FB sõpradega jagama, siis hüüatas Andreas EIIII ja naeris õudusest. Siis vaatas ta neid ise. Mõni pilt tegi ta kurvaks ja pahaseks, ta ei meeldinud endale. Ikka see kaal ja vormid ja mis kõik veel. Mõni pilt aga meeldis talle endalegi. Või siis meeldis ta neil piltidel iseendale. Kui sageli juhtub, et sa endale piltidel ei meeldi? Täiesti alasti olles? Või noh, kui sokke-saapaid ja tiibasid vaid kandes? Usun, et mitmed teist tunnistaksid, et ei iial ei oleks nad nõus sedasi pildile ronima. Ja veel vähem avalikult jagama oma alastust. Sest me kõik tahame näida ilusamad ja paremad? Ja samas paneme me läbi selle märgi külge kõigele täiesti normaalsele, sest uus normaalsus ongi justkui see, et peab iseendast ka parem olema, kõik peavad iseendast paremad olema või vähemalt oma oletatavaid puudusi ja ebatäiuslikkusi varjama paremini. Ei pea. Muidugi ei pea ka selleks end paljaks võtma ja FB ronima, aga ka see on ok, kui seda teha.
Õhtul küsisin Andreaselt uuesti, kas on ok, kui ma sellesama pildi FB uusaasta ja projekti tervituseks üles panen. Ta punastas ja ohkas itsitades, et noh, ma nagunii ju teen, mida ma tahan ja ega ta mind ju ei keela, aga eemaldagu ma siis vähemalt ta vanemad ja kaastöötaja pildi nägijate seast. Eemaldasin. Esimesed tunnid käis Andreas mu seinal enda pilti vaatamas läbi sõrmede piiludes vähemalt kümnel korral, et kas keegi on vahepeal ka kurjaks saanud ja hurjutanud, et see pole ikka üldse ok, mida ma siin jagan. Tema üllatuseks olid kõik sõbralikud ja tekkinud olukorrast pigem lõbustatud. Ta hingas suure kergendusega, sest ta ju meeldis endale sellel pildil, aga ei uskunud, et see võiks ka teiste jaoks ok olla.
Enne und kallistas Andreas mind kõvasti ja sosistas, et mitte keegi teine siin maailmas ei pane teda tegema asju, mida ta muidu ei teeks ja ta on selle üle nii ko-hu-ta-valt õnnelik, et ma seda oskan ja suudan ja julgustan teda ka pisikestes asjades, mis näivad võimatud või üldse olulised ei tundu, aga ometi nii oluliseks võivad lõpuks osutuda. Mul on hea meel, et ta selle toreda kogemuse sai. Kui ma ei oleks kindel olnud positiivses hoiakus, siis ei oleks ma neid samme ka astunud. Oleks täiesti piisanud, et meil need pildid on olemas.
Põnevust jagus ka järgmisesse päeva ja mingil hetkel otsustasin ma muuta oma telefoni taustapilte. Plaan oli mul ammu, aga sobivaid pilte polnud. Andreasel on aegade algusest olnud taustapildiks minu pilt. Minul on olnud joonistusi ja pea pool aastat oli mul me aia suur kärnkonn keset ekraani. Sättisin siis neid pilte edasi ja tagasi ja avastasin korraga, et hehee, kui ma üle Andrease taguotsa libistan, siis vaatab ta mulle avatud ekraanilt vastu oma pilves peaga ja täitsa teistpidi. Nagu peakski nii olema.
Kui ma selle avastasin, siis katsetasin ma kohe mitu korda ja Andreas itsitas nagu tal oleks päriselt kõdi. Ja kui Tan märkas, siis itsitas ta ja küsis, et kas me tegime neid pilte siis, kui me viis tundi kohalikus poes käisime. No muidugi oli see siis, sest siis oli äge lumi ju. Vanc vaatas laual mu lukus telefoni heledavat pilti karjatas naerda lõkerdades MIDAAAA?!! Emmeeee, miks ometi! Ja teatas siis Andreasele, et tal on ägedad tiivad. No vot siis ja nüüd ma siis käingi paljas mees taskus ringi.
Ja siis sirutas Andreas end lumiste puulatvade, taeva ja päikese poole ja ma hüüdsin, et hinga sügavalt sisse ja kujuta ette, et sa armastad ennast ja maailma enda ümber! kohe kogu täiega ja tema oli ikka sama armas ja häbelik nagu alati.
Soovin teile kõigile nii ägedat ja igati kehapositiivset uut aastat! Juhhuuu!
PS kui ma selle loo siia üles olin pannud ja sõna-sõnalt Andreasele tõlkinud, siis istus ta õndsalt mu kõrval ja küsis, et noo, millal me jälle pildistame. Varsti. Just siis, kui õige tunne tuleb. Ja ühel hetkel hakkan ma otsima ka uusi pildistatavaid 🙂
“Palun-palun-palun, kas me võime teha nii, et me nääride ajal ei söö tradistioonilisi jõulutoite!” ohkas Andreas, kui jõulud mööda said. No et nädalase vahega on seda liiga palju ja tema kõht ei pea vastu sellele kõigele. Kuna Vanc palus ka näärideks juba traditsiooniks saanud tähestiku pakisuppi ja Tan on rohkem šveitslane kui eestlane ja mul pole vahet, millal ma need kaks korda aastas kapsas ja kartulit söön, siis äkki midagi šveitsipärast pakkusin rõõmuga.
“Teeme äkki aias juustufondüüd? Või tahad sa grillida?”
“Ojaa, meil ju oma aed nüüd! Miks ma selle kogu aeg ära unustan?” oli Andreas vaimustuses. Fondüü tundus ta ka talle imeline mõte. Pisut pidas ta siiski vajalikuks mind ka usutleda, et kas ma ikka tõesti ei igatse hapukapsast ja kartulit ja sülti ja seent ja kõrvitsat, aga oo ei, ma saan nendeta siin suurepäraselt hakkama. Šveitsis oleks lugu vist jälle vastupidine.
Ja nii me siis võtsimegi ühel aastalõpupäeval ette ja sõitsime korraks kähku Stockmanni. See “korraks” ja “kähku” on muidugi üsna suhteline seda massi arvestades, mis meid poes vastu võttis, aga tegime kiirelt ja kui ma ka alguses võtsin salatileti jaoks numbri, siis jõudsime me kõik oma ostud enne ära sooritada, kui minu number veidi enam kui poole lähemale, nii umbes 50st minu ees olevast kliendist 20ni jõudis ja seepeale läksin ajasin käpa püsti numbrimasina juures ja küsisin, kes tahab väikesma ooteajaga numbrit. Üks tüdruk oli eriti kiire ja hirmus tänulik. Mu meelest on palju mõistlikum oma number edasi anda kui seda kasutamata minema marssida ja siis lasta letist oma numbrit piiksutada ja oodata, et äkki sa ei märka, et on sinu kord. No Selveris viie inimesega ehk ei ole vahet, aga seal Stockis ei mahtunud sel hetkel liikumagi inimeste hordide vahele ja nii see kapsa-porru salat minust sinna jäi. Püüan pigem terve püsida.
Aga mingisuguse fondüüjuustu saime me kätte ja kaht sorti raclette juustu ka, sest me ei suuda kunagi meenutada, kumb oli parem, kas odavam või nõks kallim ja nii head, kui Presidendi oma, mida varem Eestisse toodi ja enam vist ei toodagi, nagunii pole. Šveitsist saaks muidugi veel paremat, aga selle jaoks Šveitsi ju ka ei lähe. Eriti praeguses olukorras. Toreda sinihallitusjuustu ja pooliku kera Tête de Moine juustu saime ka. Stockamann on vähemalt juustu osas üsna eeskujulik isegi, kui seal korraga miljon eestimaalast ostlemas on.
Nääriõhtul sadas õues mingid lörtsilaadset seenevihma ja kuna me riided on endiselt garaažis kastides ja mul puudus aasta viimasel õhtul igasugune motivatsioon neid seal sorteerida, siis otsustasime, et sööme ikkagi toas. Küll tulevad ka talvised väliüritused, kui ilm ja riietus seda soosivad. Selle asemel mängisime hoopis Vancu ha Andreasega neli tundi Dungeons and Dragons mängu ja kütsime ahju. Sedasi oli palju mõnusam. Ja kui kõht tühjaks läks, oli paras hetk juustu peale mõtelda.
Sel aastal olime me näärilauas vaikselt vaid oma perega.Andreas kuumutas juustu ja tükeldas saia. Mina puhastasin seened ja õunad ja tegin need parajateks ampstükkideks. Tan kattis laua ja Vanc tegi endale vinkusid. No et kõht enne suppi ka midagi tahket oleks näinud. Õuna sööb ta sedasi puhastatult muidu küll, mõistagi ilma juustuta, aga kuna see muu kraamiga koos laual oli, siis see ei sobinud. Vähemalt polnud tal kõht tühi. Seevastu meie kõhud said jälle liiga täis. Ja see oli nii hea! 🙂
Nõmmel olen ma harjunud, et uus aasta algab tegelikult juba kell 11 õhtul, sest just siis algab suurem paugutamine. Siin oli kell 11 aga täiesti vaikne. Võib-olla kusagil siin ja seal mõni kauge pauk käis, aga see oli täiesti ebaoluline. Vahetult enne südaööd sättisime end õue. Lugesime sekundeid ja õnnitlesime teineteist uue saabunud aasta puhul ja samal hetkel muutus taevas me ümber mitmest kandist valgeks ja värviliseks.
Ma miskipärast oletasin, et aastaid kestnud kampaania, et ärge paugutage, koerad kardavad ja ka kriisiaja rahanappus on pidurit pannud suurematele paugutamistele, aga no see tuleshow, mis meid korraga ümbritses ja naabruses olevatest aedadest taevasse vihises, oli võimas ja milline vaade! Ilus oli ja mul oli kordki hea meel, et see kõik toimus lähedal, aga turvaliselt kaugel ja ma ei pidanud tuletekk kaenlas ja põletusgeel taskus end haigeks muretsema, et kes kõik võivad tuld võtta. Nautisin lihtsalt maailma. Üks hale pildinäide ka meid ümbritsevast ilutulest otse kodutrepilt. Ja küll katuselt oleks veel parem vaade olnud. Äkki järgmine aasta ronime kuuma šokolaadiga sinna vaatama?
Happy passis mõistmatult aknal ega saanud aru, miks ometi teda seda asja lähemalt uurima ei lasta. Pauku ta ei karda, aga mul puudus igasugune huvi sel toredal hetkel tema haukumist kuulata, sest liikumiste peale aktiveerub ta ikka. Nii vaataski ta kõike läbi akna ja meie vaatasime teda, ka läbi akna 🙂
Päris tuletegemise rõõmuta ma enda püromaane siiski ei jätnud. Kaks pisikest ja kaks suuremat tulevulkaani täitsid sädemete ja hiljem tossuga me aia ja oligi uus aasta tule ja vilega kohal! Tulgu see uus helgem ja valgem kui eelmine!
Happy oli vahepeal teisele aknale roninud, sest sealt nägi meid paremini. Pildil on näha ka tema näärikaunistust. Ma ei suutnud vastu panna kui ta vägisi end päeval mu laua alla pressis, siis tupsutasin roosa markeriga ta kõrvatipud roosaks ja laubale tegin paar toredat täppi ka. Sedasi tagasihoidlikult.
Tinavalamist tegin ma viimati 1997/1998 aastal laeva peal lisajõuna tööl olles. Kuna mu ülesanded olid selleks ööks otsa saanud, siis kappasine isaga koos mööda laeva ja soovisime kõigile head uut aastat ja köögis valati parasjagu tina. Me siis valasime ka.
Andreasega oleme me kahel korral proovinud, aga tinalaadsed tooted olid sulamatud kõigil võimalikel kodustel kuumustel ja allikatel ja nii oli ta ka sel korral skeptiline. Selgus, mitte alati ei müüda tina pähe tina ja tark oleks sellest kraamist pigem hoiduda. Juba mitu aastat tagasi leidsin poest nelja tinatükiga paki, mille puhul tundus, et asi võiks päriselt toimida ja olla puhas kraam, aga kuidagi läks nii, et pakk oli ikka veel avamata. Tuppa tulles asusime asja juurde, sets poistele oli see päris esimene kord.
Vanc jagas tükid laiali. Süda pidi mõistagi saama mulle ja siga on ta ise, sest ta on sea aastal sündinud. Mis ei takistanud teda muidugi ohkamast, et ta jälle siga on, kui oli ise oma käega võtme Andreasele ja kala Tannule ulatanud. Tundus, et tinatükkide kujundid omasid tema jaoks tähtsust juba enne nende sulatamist ja uue kuju saamist.
Andrease kõhklustest hoolimata sulas tina kenasti küünlatulel vedelaks ja Tan tegi esimese katse. Tema tinast moodustus tantsiv inimene. Järgmine oli Vanc ja me kõik olime Vancuga nõus, et see on kaheksajalg. Mina olen nii kuuma- ja tulekartlik, et lajatasin tina sulatuskulbiga koos vette ja jäin ootama uut võimalust. Andreasel tuli tinast pika sabaga noot või seemnerakk nagu ta ise mürinal naeris. Minu teine katse õnnestus ja võlus välja midagi inimeselaadset. No vot sellised õnnevalamise lood siis.
Kuni Andreas aitas kõiki tinaga, kaalusin ja mõõtsin ma kõik üle ja täitsin ära traditsiooniks saanud aastalõpu ankeedi. Mida õppisid eelmisel aastal, mis teeb sind õnnelikuks, millest unistad ja muud seesugust. Eelmine aasta jäi meil venimise pärast vahele, sest ma ei leidnud õiget kastikut üles ja veebruaris oli juba imelik hakata midagi enam takkajärgi täitma. Aga kõigi eelnevate aastate vastused on meil seal olemas. Nii äge on sellele kõigele sedasi tagasi vaadata. Ja veel ägedam, et sel aastal ei pidanud ma poisse eriti pinnima vaid vastused tulid puiklemise ja piinamiseta.
Enne kui kõik see kamp laiali jooksis meenus mulle, et meil on ju pilti ka vaja. Sedasi ennast pildistades suuremat teravust ei saavuta, aga kokkuvõttes loeb emotsioon. Pealegi on meil Andreasega plaan sel aastal või vähemalt jaanuaris teha igal päeval endast koos üks pilt ja kui meiega koos on veel tegelasi, siis ikka koos nendega ka. Esimene pilt saigi siis selline, me kõige kallimatega!
Mina magasin alles õndsat und, kui Andreas mulle musi andis ja sosistas, et ta läheb nüüd sigarit tõmbama. No nagu uue aasta tervituseks või nii, et öösel läks meelest ära ja oli liiga märg ja külm, aga nüüd on just paras hetk. Kui ma nii tunnike hiljem ennast ülevalt alla hiivasin, oli ta ära kütnud ahju ja istus parasjagu oma Papa Panda Sigarimajas ehk kasvuhoones ja nautis oma näärisigarit. Umbrohi, tüümian ja rosmasriin on seal endiselt imeliselt rohelised. Ikkagi kasvuhoone.
Lumenatuke oli ööga täiesti ära sulanud ehk teretulemast, uus roheline aasta! Süütunne patsutas, et tundub paras hetk teha aiatöid, mis sügisel tegemata jäid. Kui vaid laiskus minust tugevam poleks. Ehk uus aasta on alanud lihtsalt elades, olles ja nautides. Kohustusteks on mõned muud päevad 🙂
