“Palun-palun-palun, kas me võime teha nii, et me nääride ajal ei söö tradistioonilisi jõulutoite!” ohkas Andreas, kui jõulud mööda said. No et nädalase vahega on seda liiga palju ja tema kõht ei pea vastu sellele kõigele. Kuna Vanc palus ka näärideks juba traditsiooniks saanud tähestiku pakisuppi ja Tan on rohkem šveitslane kui eestlane ja mul pole vahet, millal ma need kaks korda aastas kapsas ja kartulit söön, siis äkki midagi šveitsipärast pakkusin rõõmuga.
“Teeme äkki aias juustufondüüd? Või tahad sa grillida?”
“Ojaa, meil ju oma aed nüüd! Miks ma selle kogu aeg ära unustan?” oli Andreas vaimustuses. Fondüü tundus ta ka talle imeline mõte. Pisut pidas ta siiski vajalikuks mind ka usutleda, et kas ma ikka tõesti ei igatse hapukapsast ja kartulit ja sülti ja seent ja kõrvitsat, aga oo ei, ma saan nendeta siin suurepäraselt hakkama. Šveitsis oleks lugu vist jälle vastupidine.
Ja nii me siis võtsimegi ühel aastalõpupäeval ette ja sõitsime korraks kähku Stockmanni. See “korraks” ja “kähku” on muidugi üsna suhteline seda massi arvestades, mis meid poes vastu võttis, aga tegime kiirelt ja kui ma ka alguses võtsin salatileti jaoks numbri, siis jõudsime me kõik oma ostud enne ära sooritada, kui minu number veidi enam kui poole lähemale, nii umbes 50st minu ees olevast kliendist 20ni jõudis ja seepeale läksin ajasin käpa püsti numbrimasina juures ja küsisin, kes tahab väikesma ooteajaga numbrit. Üks tüdruk oli eriti kiire ja hirmus tänulik. Mu meelest on palju mõistlikum oma number edasi anda kui seda kasutamata minema marssida ja siis lasta letist oma numbrit piiksutada ja oodata, et äkki sa ei märka, et on sinu kord. No Selveris viie inimesega ehk ei ole vahet, aga seal Stockis ei mahtunud sel hetkel liikumagi inimeste hordide vahele ja nii see kapsa-porru salat minust sinna jäi. Püüan pigem terve püsida.
Aga mingisuguse fondüüjuustu saime me kätte ja kaht sorti raclette juustu ka, sest me ei suuda kunagi meenutada, kumb oli parem, kas odavam või nõks kallim ja nii head, kui Presidendi oma, mida varem Eestisse toodi ja enam vist ei toodagi, nagunii pole. Šveitsist saaks muidugi veel paremat, aga selle jaoks Šveitsi ju ka ei lähe. Eriti praeguses olukorras. Toreda sinihallitusjuustu ja pooliku kera Tête de Moine juustu saime ka. Stockamann on vähemalt juustu osas üsna eeskujulik isegi, kui seal korraga miljon eestimaalast ostlemas on.
Nääriõhtul sadas õues mingid lörtsilaadset seenevihma ja kuna me riided on endiselt garaažis kastides ja mul puudus aasta viimasel õhtul igasugune motivatsioon neid seal sorteerida, siis otsustasime, et sööme ikkagi toas. Küll tulevad ka talvised väliüritused, kui ilm ja riietus seda soosivad. Selle asemel mängisime hoopis Vancu ha Andreasega neli tundi Dungeons and Dragons mängu ja kütsime ahju. Sedasi oli palju mõnusam. Ja kui kõht tühjaks läks, oli paras hetk juustu peale mõtelda.
Sel aastal olime me näärilauas vaikselt vaid oma perega.Andreas kuumutas juustu ja tükeldas saia. Mina puhastasin seened ja õunad ja tegin need parajateks ampstükkideks. Tan kattis laua ja Vanc tegi endale vinkusid. No et kõht enne suppi ka midagi tahket oleks näinud. Õuna sööb ta sedasi puhastatult muidu küll, mõistagi ilma juustuta, aga kuna see muu kraamiga koos laual oli, siis see ei sobinud. Vähemalt polnud tal kõht tühi. Seevastu meie kõhud said jälle liiga täis. Ja see oli nii hea! 🙂
Nõmmel olen ma harjunud, et uus aasta algab tegelikult juba kell 11 õhtul, sest just siis algab suurem paugutamine. Siin oli kell 11 aga täiesti vaikne. Võib-olla kusagil siin ja seal mõni kauge pauk käis, aga see oli täiesti ebaoluline. Vahetult enne südaööd sättisime end õue. Lugesime sekundeid ja õnnitlesime teineteist uue saabunud aasta puhul ja samal hetkel muutus taevas me ümber mitmest kandist valgeks ja värviliseks.
Ma miskipärast oletasin, et aastaid kestnud kampaania, et ärge paugutage, koerad kardavad ja ka kriisiaja rahanappus on pidurit pannud suurematele paugutamistele, aga no see tuleshow, mis meid korraga ümbritses ja naabruses olevatest aedadest taevasse vihises, oli võimas ja milline vaade! Ilus oli ja mul oli kordki hea meel, et see kõik toimus lähedal, aga turvaliselt kaugel ja ma ei pidanud tuletekk kaenlas ja põletusgeel taskus end haigeks muretsema, et kes kõik võivad tuld võtta. Nautisin lihtsalt maailma. Üks hale pildinäide ka meid ümbritsevast ilutulest otse kodutrepilt. Ja küll katuselt oleks veel parem vaade olnud. Äkki järgmine aasta ronime kuuma šokolaadiga sinna vaatama?
Happy passis mõistmatult aknal ega saanud aru, miks ometi teda seda asja lähemalt uurima ei lasta. Pauku ta ei karda, aga mul puudus igasugune huvi sel toredal hetkel tema haukumist kuulata, sest liikumiste peale aktiveerub ta ikka. Nii vaataski ta kõike läbi akna ja meie vaatasime teda, ka läbi akna 🙂
Päris tuletegemise rõõmuta ma enda püromaane siiski ei jätnud. Kaks pisikest ja kaks suuremat tulevulkaani täitsid sädemete ja hiljem tossuga me aia ja oligi uus aasta tule ja vilega kohal! Tulgu see uus helgem ja valgem kui eelmine! 
Happy oli vahepeal teisele aknale roninud, sest sealt nägi meid paremini. Pildil on näha ka tema näärikaunistust. Ma ei suutnud vastu panna kui ta vägisi end päeval mu laua alla pressis, siis tupsutasin roosa markeriga ta kõrvatipud roosaks ja laubale tegin paar toredat täppi ka. Sedasi tagasihoidlikult.
Tinavalamist tegin ma viimati 1997/1998 aastal laeva peal lisajõuna tööl olles. Kuna mu ülesanded olid selleks ööks otsa saanud, siis kappasine isaga koos mööda laeva ja soovisime kõigile head uut aastat ja köögis valati parasjagu tina. Me siis valasime ka.
Andreasega oleme me kahel korral proovinud, aga tinalaadsed tooted olid sulamatud kõigil võimalikel kodustel kuumustel ja allikatel ja nii oli ta ka sel korral skeptiline. Selgus, mitte alati ei müüda tina pähe tina ja tark oleks sellest kraamist pigem hoiduda. Juba mitu aastat tagasi leidsin poest nelja tinatükiga paki, mille puhul tundus, et asi võiks päriselt toimida ja olla puhas kraam, aga kuidagi läks nii, et pakk oli ikka veel avamata. Tuppa tulles asusime asja juurde, sets poistele oli see päris esimene kord.
Vanc jagas tükid laiali. Süda pidi mõistagi saama mulle ja siga on ta ise, sest ta on sea aastal sündinud. Mis ei takistanud teda muidugi ohkamast, et ta jälle siga on, kui oli ise oma käega võtme Andreasele ja kala Tannule ulatanud. Tundus, et tinatükkide kujundid omasid tema jaoks tähtsust juba enne nende sulatamist ja uue kuju saamist.
Andrease kõhklustest hoolimata sulas tina kenasti küünlatulel vedelaks ja Tan tegi esimese katse. Tema tinast moodustus tantsiv inimene. Järgmine oli Vanc ja me kõik olime Vancuga nõus, et see on kaheksajalg. Mina olen nii kuuma- ja tulekartlik, et lajatasin tina sulatuskulbiga koos vette ja jäin ootama uut võimalust. Andreasel tuli tinast pika sabaga noot või seemnerakk nagu ta ise mürinal naeris. Minu teine katse õnnestus ja võlus välja midagi inimeselaadset. No vot sellised õnnevalamise lood siis.
Kuni Andreas aitas kõiki tinaga, kaalusin ja mõõtsin ma kõik üle ja täitsin ära traditsiooniks saanud aastalõpu ankeedi. Mida õppisid eelmisel aastal, mis teeb sind õnnelikuks, millest unistad ja muud seesugust. Eelmine aasta jäi meil venimise pärast vahele, sest ma ei leidnud õiget kastikut üles ja veebruaris oli juba imelik hakata midagi enam takkajärgi täitma. Aga kõigi eelnevate aastate vastused on meil seal olemas. Nii äge on sellele kõigele sedasi tagasi vaadata. Ja veel ägedam, et sel aastal ei pidanud ma poisse eriti pinnima vaid vastused tulid puiklemise ja piinamiseta.
Enne kui kõik see kamp laiali jooksis meenus mulle, et meil on ju pilti ka vaja. Sedasi ennast pildistades suuremat teravust ei saavuta, aga kokkuvõttes loeb emotsioon. Pealegi on meil Andreasega plaan sel aastal või vähemalt jaanuaris teha igal päeval endast koos üks pilt ja kui meiega koos on veel tegelasi, siis ikka koos nendega ka. Esimene pilt saigi siis selline, me kõige kallimatega!
Mina magasin alles õndsat und, kui Andreas mulle musi andis ja sosistas, et ta läheb nüüd sigarit tõmbama. No nagu uue aasta tervituseks või nii, et öösel läks meelest ära ja oli liiga märg ja külm, aga nüüd on just paras hetk. Kui ma nii tunnike hiljem ennast ülevalt alla hiivasin, oli ta ära kütnud ahju ja istus parasjagu oma Papa Panda Sigarimajas ehk kasvuhoones ja nautis oma näärisigarit. Umbrohi, tüümian ja rosmasriin on seal endiselt imeliselt rohelised. Ikkagi kasvuhoone.
Lumenatuke oli ööga täiesti ära sulanud ehk teretulemast, uus roheline aasta! Süütunne patsutas, et tundub paras hetk teha aiatöid, mis sügisel tegemata jäid. Kui vaid laiskus minust tugevam poleks. Ehk uus aasta on alanud lihtsalt elades, olles ja nautides. Kohustusteks on mõned muud päevad 🙂
