Pressifoto aastanäitus. Mõtteid eetikast ja moraalist

Viimaste päevade uudised Kakumäe gaasiõnnetuse järelkajadest tõstatasid minu jaoks taas küsimuse, et milleks, mis on avalikkuse huvi teada detaile. Ma saan aru, et see eelmise aasta sügise tragöödia šokeeris ja pani paljud meist ohutuse ja elu ja kaotuse üle mõtlema ja arutlema. Süüdlase otsimine on sellise olukorra tekkides loomulik reaktsioon ja kui see olekski olnud suurem, süsteemsem viga, siis jah, sellest rääkimine on vajalik. Aga see, kui õnnetuse tagamaade niidid viivad lihtsate inimeste tahtlike või tahtmatute kavatsuste, ebaõnnestumiste juurde, ei pea küll olema ühestki otsast avaliku huvi objektiks. Pole ju hetkel veel isegi otsust, mis asja purki paneks. Ja kui see otsus ka kinnitaks, et tegemist oli selle või teise põhjusega, siis no taeva päralt, kas meil siit eemalt hakkab kellelgi kergem või raskem vaid seepärast, et me teame, kas olukorra põhjustas selle või teise või kolmanda isiku tegevus või selle puudumine? Et räägime sellest vaid seepärast, et rahvas on näljas ja tahab õigusemõistmist? Vähendab see kuidagi kellegi tragöödiat? Kas tõesti ei leevendaks seda avalikkuse teadasaamise nälga (sedagi vaid äärmisel vajadusel) lause, et “uurimise järel tuvastati, et kolme lapse surmaga lõppenud õnnetuse põhjustas see või teine tegevus?” mis, krdi, vahet sellel maailma jaoks on, kes seda tegi (kui see polnud just otseselt ettekavatsetud kuritegelik tahtlik samm)? Sest mida me praegu näha oleme saanud? Parastamist, hurjutamist, mõnitamist… ja see pole kindlasti see, mis antud juhul aitab.

Eks ma olen selle üle palju juurelnud. Võimalik, et mu kaitsev hoiak pärineb kaugest, Estonia hukule järgnevast ajast, kus teemasid lihtsalt käiati ja krutiti, mõtlemata seejuures, et ka neil hukkunud ja kaduma jäänud ja läinud inimestel oli lähedased oma lootuste, unistuste ja soovidega. Meedial oli õigus neid teemasid üksikisiku tasandil ikka jälle käsitleda, sest meil oli õigus teada? Avalik huvi ja uudishimu on alati argument müüa midagi kellegi õrna heaolu arvelt? Võimalik, et ma olen lihtsalt väga hellaks tehtud, aga ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaks käsitlema kurbi ja valusaid ja koledaid lugusid ikka ja jälle. Lugusid, mis on maailmale vaid lõualõksutamiseks, kohvilauajutuks, kannatanutele (ja kannatanute ring on enamasti palju laiem kui vaid need, keda me arvame, et kannatavad), on see aga noa haava sisse keeramine ikka ja jälle.

Nende mõtete peale meenus mulle, et kevadel saime koolitööna kirja panna analüüsi eelmise aasta pressifotode kohta, mida näitusel esitleti. Heitlesin ka seal nende samade kurikavalate deemonitega. Ka seal härisid mind pildid, mis kuidagi kinnistasid kellegi traumat ja mille uudisväärtus või eetilisus oli küsitav. See kirjatükk oli mul siin olnud mustandina sellest ajast peale ja oodanud oma aega. Lasen ta nüüd siis avalikult ka siia.

***

Ma olin 2018. aasta pressifotosid helendavalt ekraanidelt näinud mitmes esitluses. Mitte neid kõiki, aga enamust küll. Juurdlesin endamisi juba ka siis, et mis küll võiks olla neist mõne foto (uudis)väärtus. Mind hämmastas mitmel puhul must töö. Saan aru, et selle valdkonna fotod jagunevad erinevatesse kategooriatesse ja neid kõige ehedamaid praktiliselt ei töödelda, lähevad joonelt üles, sest on kiire-kiire, olgu või ebateravad, sest välkpilt müüb. Sensatsioon ikkagi.

Koolitunni raames pidime me minema Viru keskusesse näitusele. Analüüsima näitust ja leidma endale lemmikpildi.

See kogum pilte tekitas minus vastakaid tundeid. Nii sisu kui visuaalse poole pealt.

Minu isikliku tagasihoidliku arvamuse kohaselt kuuluvad pressifotode sekka pigem ikka need fotod, millel on uudisväärtus. Olemusfotode puhul on tegemist väga piiripealse asjaga – mõned kõnetavad väga ja mõned on justkui täiesti tavalised kategooriata fotod, mille kasutamise võimalused on kaugelt üle pressifoto raami. Suvaline stuudiofoto või muidu hoolega poseeritud/lavastatatud foto ei ole minu silmis väga pressifoto. Pilt ise võib ju tore olla, aga sellesarnaseid on ajalehed-ajakirjad ja meedia pilgeni täis ja igasugu ilupiltidel on täiesti oma mängumaa. No on jah sellel ja teisel kodus see ja teine vidin ja ta kasutab seda. So what? Samas Grossi pildil on oma šarm ja Leida Rammo pilt on väga äge. Teisalt on nende piltides see miski, mida Tambet Tuisu nunnupildis lihtsalt pole. Pilt on nunnu, aga pressifoto?

Teine ja minu jaoks kõige häirivam asi on see, kui eetika saab pilti vaadates pihta. Nii palju kui mina olen ajakirjanduseetikast aru saanud, siis ei tohi kellelegi asjatult tekitada valu ja muret juurde, nende üleelamistest kasu lõigata? Seega jääb mulle väga selgusetuks, kuidas on võimalik, et mõned sellised fotod on läbi teinud pika teekonna ja jõudnud lõpuks ka pressifoto aastanäitusele, et me neid ikka uuesti vaataks kui aasta tähti. No et need ikka kinnistuks, kui näited olulistest pressifotodest? Neid pilte vaadates näen ma mitmel juhul ühe või mitme pere eluvalu, suuri kaotusi ja seda eksponeeritakse suures plaanis ilmarahvale. Ikka uuesti. Sellest veel ei piisanud, et keegi rohkem või vähem süüdimatu selle pildi tegi ja kasutas veebis või trükiväljaannetes? Milleks on meil vaja näha pilti šokist mehest, kelle naine just hukkus? Või isast, kes jäi leseks vahetult noorima lapse sünni järel ja teised lapsed temalt ära võeti? MILLEKS? Et ajakirjandus ongi nagu mingi häbipost ja ilmarahvale näitamiseks, mis kõik võib meiega juhtuda?

Ma olen selle üle aastate jooksul palju mõtelnud, et esiteks, miks selliseid pilte üldse vaja on. Eriti seda vahetu õnnetuspaiga fotot? No tore, fotograaf oli kiire, jõudis õigel ajal õigesse kohta ja rahvas tahab teada, mis juhtus ja groteskne emtsioon ja intriig ja veri-sitt-tatt müüb? Kõik need avariilised autod ja põlenud majad on kellegi jaoks võib-olla eluks ajaks traumeeriva päästikuga. Ah et need on pildistatud illustreerimaks lugu? Pildipangas polnud sobivat ja kuidagi delikaatsemalt sättida ei saanud kellegi elu suut tragöödiat? Kui väga ikkagi on maailmal vaja näha suurel pildil kellegi kaotust, kurbuse ja ahastuse pisaraid, vahedat valu? Ma saan aru, et inimesed, kellele endal elu pole, elavad teiste elusid, vohmivad ekraani ees popcorni, aga nagu päriselt, kas need fotod on möödapääsmatult vajalikud? Kohe nii vajalikud, et need veel ka järgmisel aastal lagedale kistakse? Ja tegelikult, mis on kõige olulisem – mida tunnevad selle kõige taustal asjaosalised ja nende lähedased? Nende käest ei küsi ju keegi, sest foto on kellegi teise oma… Kuidas Sina ennast tunned, kui keegi Sinu põdra otsa sõitnud avariilise autoga, kus Sulle kõige kallim hukkus, ringi lehviks ja auhindugi koguks? Või Sinu enda ahastuse pealt kasu lõikaks?

Netšajeva “valvuri” pilk on kõhklemata pildile jäänud väga hea. Näitavat elu ja olukorda, nagu rahvas teab rääkida. Kas rahvas ikka teab? Kui võimas relv meie meele kangutamisel meedia tegelikult on? Kas ennast on võimalik ka puhtaks pesta? Sest mõjutas see info mindki ja selle tunde foonil on seda pilti vastik kaua vaadata. Aga mis siis, kui see kõik tegelikult polegi nii ja kellelegi tehakse lihtsalt liiga selle kontekstist välja kistud pildi ja pilguga? Selles on korraga veel enam valu ja valet äkki. Teine pilt, mis minust vastikust tekitas oli plastmannekeenidega pilt. Näitama peab siis seda, kuidas keegi haaras kellegi kubemest? Antud juhul siis nukul. Ja see on üks esimesi pilte, mida uksest sisenedes näha saab. Nagu milleks?

Mulle ei meeldi pättide ja kuritegude pildistamised, kus on näha, kuidas politsei kellegi tabanud on, eriti need jõunäitamised, kus keegi kellegi seljas parasjagu istub või raudadest veab. Kohtuistungite pildid ei meeldi mulle ka. Ja kurjategijate piltidel on alati veel see tume pool, et mõni idioot näeb neis kangelasi, keda jäljendada. Võib-olla mitte läbi otsete tegude, aga salamisi, aralt. (Kui palju võis näha teatavat Uus-Meremaa tragöödia järel üldsuse teadvusesse jõudnud käemärki sel kevadel klasside pildistamistel? Te ei taha teada…)

Sel korral oli esindatud vist vaid üks otsene pätipilt, aga sellest piisas. Saan aru, et selle päeva selle loo juurde see ehk kõlbab, aga sellega kasutus peakski piirduma. Taaskord on see kellegi teise valul liugu laskmine ja kuigi ehk mingi väärastunud element ühiskonnast soovib seesuguseid häbimärgistamisi, siis on need täiesti ebavajalikud. Mis üldse peaks olema nende piltide eesmärk? Moraliseeriv, et ärge teie nii tehke? Võidutsev, et jee, me saime ta kätte, istusime otsa, kangutasime kandiliseks? Tragöödiad sünnib ja on ju külluses näiteid, kuidas neid valust kiljuvaid emotsioone edasi anda nii, et see ei sööbi su ajju koos kellegi näoga ja lahtub hiljem pehmemalt. Me kõik peame edasi elama ja edasi peavad elama ka pahategija lähedased, pere, lapsed. Piisab ka tekstist, et kurikael saadi kätte, pandi kinni, jääb sinna kauaks – info, jah, see peab liikuma ja olema adekvaatne, sellega olen ma nõus, aga see, kuidas see info liigub, seda peab valima. Või on seda adrekat ikka nii väga vaja?

Mulle absoluutselt ei meeldinud pildid, kus kogu lugu käibki vaid kellegi valu ja kaotuse ümber. Nimede ja nägudega ja veel aasta hiljem… Sedasi näituselt läbi käinuna veel paljudeks aastateks.

Milleks on meil vaja pilti, mis kinnitab, et ainult koer pääses pangalt alla lennanud autost (ehk võib-olla sobilik situatsioonifoto politsetoimikusse?). Või põleva majakesega pilt, kus taas koer vaid pääses, kuigi ta pildil näib üsna surnud? Jutust ainult ei piisaks?  Tammsaare pargi väljakaevamiste varingul hukkunu situatsiooni pilt on minu jaoks küsitav. Nagu milleks? Kellele? Vahvaid varju ja silueti pilte saab ehk teha ja tabada ka muul ajal? Kohale tulnud kiirabitöötajad ja päästjad istuvad jõude ja ootavad ning kiletatud aia taga krõllivad inimesed uudishimust? Ikka tsirkust ja leiba! Neid pilte on valus ja vastik vaadata ja maailm ei võida neist kaadritest minu meelest küll mitte midagi. Ei kaota ka, kui neid üldse poleks. Hoopis teine asi on, kui kajastatakse kellegi tööd selle kõige taga. Mulle väga meeldib vahuste päästjatega pilt. Selles on sees ehedus ja raske töö. See pilt räägib nii palju ja see on  hea näide sellest, kuidas saab ka keerulisest sündmusest teha efektse foto, mis näitab, et asi oli ikka päris jama.

Siin pildil on stendil koos minu jaoks täiesti ebasobiv pilt, väga äge pilt ja ebavajalik klõps.

Spordifotod on omaette punt ja uurisime neid lähemalt ja kaugemalt, seda, kuidas teleobjektiiv surub objekte lähemale ja kuidas sügavusteravus on mänginud. Neis fotodes on liikumine, midagi toimub, näoilmed, emotsioon, kordumatus, vahel ka higi ja veri, muda, tolm ja tatt, aga see on see, mida oodata. Mõni neist piltidest on väga äge ja nentisime pallimängupiltide juures, et meie Gertrudil võib ka vabalt midagi sellist pildile jääda. Spordifoto pole üldse minu teema, aga pildid olid täiesti asjakohased.

Silma jäi mõni droonifoto. Ujumise foto oli äge. Reportaažidest oli paavsti külaskäigu kajastamine väga hüplik. Usun, et tegelikult sai mõni fotograaf sellest päevast palju etema seti kokku. Missioonisõduri minemise päeva reportaaž oli masendav, küll mitte niivõrd piltide vaid selle tülgastava teema enda pärast. Metsas sõda mänginud sõduri pildikomplekt jäi minu jaoks samasse auku. Ja no see tagumikupesemise pilt… päriselt?! Haudunud ja vettinud varvaste pilt üksi annaks lugu palju paremini edasi ja oleks täiesti piisav. No ehk mõni pilt veel sellest loost, aga see tagumik on ikka suur ei-ei. 😀 Kui ma teisel korral koos Andreasega näitust vaatamas käisin, no mul oli vaja talle ka neid fotosid ikka näidata, siis talle see komplekt pilte jällegi meeldis. Arvake ära, miks? Hobuse pärast. Olevat nagu Šveitsi sõjaväe hobune ja tal läks kohe silm särama. Ehk et kellele mida.

Pildid, mis mulle väga-väga meeldisid olid mitte poseeritud, vaid just need kaadrid, kus fotograaf on olnud kohal ja selle hetke lihtsalt kinni püüdnud.

Kersti Kaljulaidi lennukikõne delegatsiooniga Ukrainasse lennates, Rootsi kroonprintsessi lustiva lainega merereisi pilt, pilt Yana Toomist ja narvakate valmistumisest presidendi külaskäiguks, olid kogu väljapandud valiku ägedaimad pildid minu jaoks. Toredaid pilte oli veel, aga kokkuõttes oli vingeid pilte, unikaalseid pildile püütud hetki, eelmisel aastal kuidagi kasinalt? Või jäi palju häid kaadreid näituselt välja?

Minu arvates on selle aasta väljapaneku valikust paramparamparaaa! parim foto talisuplejast.

Seisime selle pildi ees omajagu aega ja uurisime detaile ja muigasime teist samapalju. See pilt pani küsima, kaasamõtlema, külmast õlgu võdistama ja oli igati omal kohal foto. Soome pressifotograaf Marku Jokelat tsiteerides: “Pilt peaks olema elamus omaette” ja seda see pilt minu jaoks ka oli 🙂

Näituse väljapaneku juures meeldis mulle selle asukoht Viru keskuse vanalinna poolse sissepääsu juures. Tahad, möödud kiirelt, soovid, võid ka pikemalt vaatama jääda. Kolmeharulised stendid õigustavad ennast sellel pinnal hästi ja on palju parem valik, kui lihtsad kahepoolsed eraldiseisvad stendid, mida seal vahel kasutatakse. Ringis kulgeda ja kurvitada oli palju mõnusam, kui vaade paremale ja vasakule. Mõnel puhul jäime me vaatama pildi ja trükikvaliteeti. Üldine pilt näitusest oli igati kena ja visuaalselt esteetiline. Viis, kuidas nominendid olid tagasihoidlikult välja toodud, oli sümpaatne. Eks järgmine aasta siis jälle 🙂

 

 

Nende mõtete kokkuvõtteks tahan ma öelda, et usun, et on nii oluline jälgida, mida ja kuidas me näeme, vaatame, mõistame ja kuidas me seda tegelikult teha sooviksime, sooviksime näha seda, kuidas need asjad meini jõuavad. Meie ise oleme nende lugude auditoorium, tellija, ostja ja kinnimaksja. Meie arvamus sellest, mis loeb ja mis mitte, on oluline. Nii siis, kui me mõõdame meedia vahendusel teisi, kui ka siis, kui meie ise oleme kõige keskel ja väga haavatavad. Kuidas ja mida me tegelikult näha soovime ja nägema peaksime?

15 minuti ülesanne

Ja koolitöid tuleb nagu oavarrest nüüd, sest õppetöö lõpp on väga käes.

Kui teised koolis selle aasta alguses taas 7 minuti ülesannet tegid, siis olin mina parasjagu Tartus koolis. Tol korral pidime me saama piiratud aja jooksul paika stuudios valguse ja tegema ka pildid. Jäime siis paari õpilasega ootama hetke, millal saame selle ülesande sooritada, aga siis juhtus hoopis nii, et aprilli alguses oli meil taas aja peale vaja sooritada ülesanne ja meie rühmale loosiga tõmmatud ülesanne viiski meid taas otse stuudiosse. Seega sisuliselt sain ma natuke nagu ka puuduva ülesande sooritatud ning rohkemgi veel.

Meil oli Eliniga vaja 15 minuti jooksul tõestada võimalikule tööandjale, mida me oleme suutelised omalt poolt pakkuma. Meie “tööandja” oli fotostuudio omanik, kes pildistab peresid, imikuid ja lapseootust. Ega me polnud kadedadad ka, ettevalmistusaeg oli piisav ja saime plaani paika – kui ruloo üles vedada, saab me madala laega kituskeses stuudios tegelikult teha ka aknavalguses pilte. Beebidele välgud ei sobi ja loomulik valgus tundus igati hea. Koolimaja pealt kaevasime välja ka beebimõõtu piilupardi ja oligi üks teema lahendatud. Tegeime oma “titaga” pilte nii tugitoolist ehitatud alusel kui ka süles.

Ja et siis perepildid? Tiigrilapse ja alati tööl oleva “issi” mütsi sättisime paika, ruloo läks alla, lambid sisse ja meilt saab ka saab iga ilmaga ka perepilte. Staatilisemaid ja liikuvamaid, just selliseid nagu vaja. Ruumi on, ohutusega (juhtmed ja pistikud ja puldid) saame ka hakkama 😀

No ja siit tuleb mu enda vana nali – kui palju ma olen muianud, et rasedus möödub, aga minu kõht on minuga, sest raseolemise asemel olen ma hoopis rasedate modell. Sel korral läks mu kõht siis eriti asja ette. 😛

Olime veel enne saanud valgused paika sedasi, et erineval kaugusel tasutavalgused ja kollane taust jätsid mõnusa hõõguva mulje ja mõne liigutusega saime perepildi suure valguse sättida palju intiimsemaks kõhupildi siluettpildi-valguseks.

Tadadaa, minu kõhu ülesanne on pidulikult täidetud. Rohkem pole mul rasedate modell enam vaja olla. Ja pilte ja kõhtusid saab ju alati sättida ja lõigata ka muudmoodi.

Igal juhul suutsime me Eliniga oma näidis-tööandjat vähem kui 15 minuti jooksul veenda ja ta arvas, et meid võib palgata küll.

 

*Pildistas Elin 🙂

Fotokunstist fotokooli moodi

Fotokunsti aine oli miski, mida ma väga ootasin. Mul oli nii hea tunne sellest, kuidas Bruce meile oma meistriklassi sügisel tegi ja kuidas omal kaugel ajal sai Eesti Foto fotokoolis käidud ja asjade üle arutletud. Need olid lusti ja mühisevat arengut ja avardumist täis kogemused. Meie fotokunsti tunnid algasid sellega, et pidime kirjutama essee, mis on meie arvates fotokunst. Võtsin seda täie tõsidusega. Alguses ootasime pikkade silmadega, et hakkama siis erinevaid arusaamu kõrvutama ja vaatama, palju meie nägemusest kattub ja kui palju erineb. Uusi ja huvitavaid lähenemisi ootasin nii väga. Esseedeni ei ole me paraku kunagi jõdnud, aga õpetaja leidis sealt vist mõned allikad, mida ta hiljem on meile tutvustanud.

Esimene ülesanne tuli kuidagi väga üle jala. Lendasime parves stuudiosse, keegi tegi midagi ja kuidagi ja piltide ühisest algmaterjalist pidime igaüks kokku panema samasugunse pildi. Algmaterjalil oli üks hiljem istuma pidav tegelane küljel nii, et juuksed rippusid temast paremale. Hiljem tuli kokku panna kahest tegelasest, et nad justkui istuks kõrvuti, üks sosistab teisele midagi kõrva ja see, kes originaalis oli kummuli, kuulab teda ja ta juuksed tõusevad seepeale lendu. Noh. Tehniline värk, tegime valmis ja oli olemas. Kunst seisnes siis vist selles, et kahest pildist üks omamoodi kokku saada. Kuigi see oli pigem puhas fototöötluse ülesanne.

Teisena tegime rohelise taustaga kolepilte, millest olen kirjutanud juba SIIN, kuigi see polnud tegelikult fotokunsti osa, vaid ametlikult fototöötluse ülesanne, siis kuna õpetaja on sama ja tema nõudmised üheülbalised, siis  võib vabalt ka selle mingitlaadi kusntitegemiseks määratleda.

Kolmandat ülesannet presenteeriti meile kui poomist. Just nii pidigi äge ja hea olema. Poomise ülesanne tekitas tõrksust juba enamates kui vaid minus. Ülesanne pidi algselt olema, et teeme koolikoridoris pildi, kus õpilased vahivad kõik oma heledavaid telefone ja nende keskel ripub ennast üles poonud õpetaja. Ja töötlusega tõmbame heledad seinad tumedaks ja keskele laskub valgus. Nagu päriselt?! Ja selline sügavalt ebaeetiline idee õpetajalt?

Enne sooritust julgesime me välja ütelda, et see ei ole meie jaoks ok. See pole ei naljakas ega tore ega ka kuidagi oluline õppimise seisukohast. Minu jaoks on tegelikult olnudki vist kõige häirivam see, et me ei õpi tehnikat või stiili, kus avastada ennast ja võib-olla mõne jaoks ka päris oma teed, vaid peame kujundajast õpetaja etteantud asja lihtsalt lahendama. Fookuspunkt on fotograafiõppe mõttes väga paigast ära. Ja see läbiv süngus, see ei ole ok, lööge või maha. Aga ok, elasime siis veel selle pildi üle, et ehk sai sellega see morbiidsus ja forsseeritud koledus otsa. Kunst on muidugi kunstis kusnti näha. Sellesarnaseid töid te minu sulest kooli lõppedes nägema rohkem ei saa. Olgu see siin siis selle tunnistuseks 😀

Neljanda ülesande peale mul kihvatas. Selleks pidime me jäljedama Flora Borsi Animeyed (euti)portreesaraja ja tegema pildi inimesest ja loomast ning siis ühe inimsilma katma looma silmaga. Seesugust vabamüürlaste rõvedust, saatanakummardamise ja kõikenägeva silma jura oli mul ennast väga raske sundida tegema. Küsisin vahepealses tunnis, et kas tohib ka lihtsalt looma ja inimese kokku sulatada et pool oleks üks ja pool teine, selle mõtte oleksin ma suutnud endale seeditavaks muuta, aga ei, see olevat mingi muu idee ja ebasobiv.

Kui keegi suudaks mulle selgeks teha, miks me peame igas jumala töös mingeid rõlgusi tegema ja kasutades õpetaja sõnu “äng, rõhuvad asjad on lihtsad ja kõnekad. Need on ägedad…” siis…

Õnneks oli meil mitu nädalat ülesande teostamiseks aega. Väga oluline olevat leida ikkagi ise loom ja teda pildistada. Kooli stuudiosse loomi meil tuua ei tohi. Me hamstripreili on veidi püsimatu pisike nööbisilm, keda hele valgus häiriks. Ja jääbki maailma kõige rahutum koeravolask Happy. See elukas ometi paigal ei püsi, vaid muudkui võbeleb. Kolmel korral püüdsin temast pilte saada erinevaid trikke ja mõjutusvahendeid kasutades. Õues on temaga keeruline, toas oli valgusega keeruline. Selleks, et see rahutu pildile saada, oleks vaja olnud kiiret säriaega, aga seda ei võimaldanud keskkonna ja tehnika kooslus. Nii saigi temast tehtud sadu pilte. Andreas oli ilastatud, valgekarvane ja koera maiuspala lehk täitis elamise. No ei olnud tore kogemus. Ja siis oli ju veel nii oluline, et ta vaataks kõrvale ja oleks see sekundki paigal, nokk maas, aga kõrv mitte vastu pead, et ma mingi materjali kätte saaksin.

Inimesena kaalusin küll ka Tannut, aga Andreasega klappis koostöö kuidagi paremini. Proovisime kodus nii ja naa, sarnases valguses, aga ei, tulemus ei jäänud hea. Seega läksin teist teed ja tema pildi sain puhtalt stuudiost. Vanad hundid, eksole.

Silusin teda siit ja sealt veidi ja siis vaatasin, et tegelikult saan ta teha ju ka hundihalliks. Happy tegin ka halliks, aga see ei meeldinud mulle üldse. Andreasele veel vähem. Kuigi talle ei hakanud hall versioon lõpuni meeldima. ei taha teine veel nii vana ja hõbedane olla.

Tõin Happy silma vikerkesta rohkem välja ja toonisin Andrease oma tema järgi. Ikka nii nagu ülesanne eeldas. Sättisin nende silmad omavahel paika. Vaatasin neid pilte, kus nad mu kaamerasse musta materjali pildistades sarnases asendis koos olid jäänud ja panin paika suurused. Aga midagi selle pildi tasakaalus lonkas minu jaoks.

Vot nii juba läheb. Selline asetus mulle mulle meeldis. Meeldis ka selline, kus Andrease silm oli päris tsentris, aga see esimene variant tundus lõpuks ikkagi parem.

Kuna Andreasele see tema hall ei meeldinud nagunii, siis otsustasin ikkagi edasi liikuda. Kui juba, siis juba, tegin teise nooreks ja metsikuks. Tema ja ta nii tüünena näiv rahutu hingeloom. Mina leidsin siit enda jaoks tasakaalu pimeduse ja valguse võitluses ja selles, kuidas helgus ja valgus ikkagi alati võidab.

Või annaks neile pisut pehmust ja soojust juurde? Katsetasin edasi. Äkki annab pruuv veidi elu juurde sinna sünkjasse musta? Happy nina värvus kergelt pruunikamaks ja tunne läks tõesti sumedamaks.

Vaatasin oma kolme pilti, halli, musta ja pruuni varjundiga ja ei osanud enam valida. Andrease protest halli võimutsemise üle tõukas mu veel ühes suunas. tegin seepeale musta tausta halliks. Proovisin ka heledamat, aga see tõmbas tasakaalu paigast.

Kokkuvõttes on see ehk lihtsalt maitse asi, aga minu lemmik on pruun. Andreaselel meeldib must. Just see vastandumine, mis on pöimunud samastumisega. pime maailm ja hele koer, hele nahk, hele hing. Oli nii oluline, et meie pildis kõik koos toimiks ja olles selle ülesandega madistanud ja maadelnud kokku nõks üle 30 tunni ja mitu ööd (seda ajal, kus ma pole tohtinud ei istuda ega rassida ja oleksin pidanud hoopis pehmelt magama), olin lõpuks ikkagi selle endale vastuvõetavaks vorminud, tulemusega rahul ja panin asja teele.

Ootasime täna rõõmsalt, et koos kõigi meie pilte vaadata. See ei olnud lihtne ülesanne. Mõnda pilti olin ma ju ka näinud, aga ikkagi tundus nii tore mõte kõiki näha. Esimene õõvastav hetk oli siis, kui selgus, et õpetaja on endale pingerea tekitanud. Kurb ja ebamugav oli vaadata neid pilte sellise pingega. Kunst ja rida ja kantslist mahaloetud nagu püha tõde. Mitte arutelu õpilastega, nagu meil on ikka olnud, et igaüks saab midagi üteld aja just just positiivset välja tuua. Aga sellisel kujul rida oli vägistamine. Seda enam, et meie õppe hindamine on kokkuvõtvalt mitteeristuv ja hindeid panevad õpetajad vaid enda lõbuks. Me räägime kunstist, räägime sellest, et keegi ei tohiks sedasi hinnaguid jagada, ka alg-, põhi- ja keskkoolis, aga me vaatama täiskasvanuõppes abitult pealt, kuidas inimene end meelevaldselt välja elab ja meid kastidesse topid. Oleks siis need kastid kuidagi adekvaatsed tundnud. Pool klassist sai sisuliselt “kahe”, sest esimene “kolm” tuli kusagil poole peal.

Seda, kelle töö kõige kõrgema hinde saab, seda oli juba alguses ette teada. Töö kvaliteediga pole sel liiga palju pistmist. Kahtlemata on see kenasti sooritatud ülesanne, aga ei midagi nii eriliselt etemat paljudest teistest. Varasamate ülesannetega on me õpetaja välja toonud enda arvates parima töö (mitte rida). Olenemata sellest, kas see ta lemmik on korrektselt ja nõuetekohaselt vormistatud või ei, lemmikuna märkimist väärib ta ikka, sest isiklik sümpaatia lemmikpildi autori suhtes ei lase väärata. See on olnud nii ilmne juba jupp aega. Ja ei, see ei ole ok.

Ahjaa, minu piltidest valis ta oma pingeritta halli. Koer on liiga lahmakas. Tema eeldanuks, et mu pilt inimesest ja koerast oleks pidanud olema selline nagu ühel Flora Borsi näidispildil:

foto allikas: https://floraborsi.com/animeyed-self-portraits (using for educational reasons)

Et siis pidin Happy suruma kokku mingiks nässakaks, et saaks kellegi teise pilti kopeerida ja siis oleks parem olnud? Või et oli lihtsalt hea teema, millest kinni hakata, et lihtsalt irised ja õiendada klassi ees? Otse ju ometi öelda ei julge. Hinnati mu tööd kolmeväärilisena, pluss imetud irin. Surusin end tooli, suurusin hambad kokku. Pisarad voolasid vaikselt ja istusin sõnatult lihtsalt edasi tunnis. Meil ju loetakse tagumikutunde ka. Muidu pead veel vabandama ka, miks sind tunnis polnud.

Pea pool klassisit sai tehtud töö eest hindeks siis järelikult “mitterahuldava” või veel vähem, sest “kolm” algas pilt enne minu pilti. Et me oleme teinud lihtsa valiku, lohakalt lõiganud ja puhastanud, “nagu polegi tööd teinud” mulje olevat neil töödel. Ja ometi ma tean, et ka nende piltide taga, mida tema eriti kehvaks hindas, oli palju tööd ja pingutust, otsimist ja sättimist ja katsetamist. Ehk siis töötluse taha jäi me suur kunst? Kas see on äkki ositi kivike me õpetaja kapsaaeda,  kes näeb oma maailma kitsa kujundaja pilgu läbi ja kuigi ta ehk ka pildistab, siis ei oska ta maailma teps mitte näha pelgalt fotograafi ja eriti veel õppiva fotograafi silme läbi. Et kui õpetajale pilt ei istu, siis on õpilane olnud lohakas ja laisk. Jälle see eelmise ülbeolemise pildi teema. See ei ole ju adekvaatne hinnag. Seda enam, et see on tema enda tegemata töö, mis talle seal ekraanil ja tahvlil ei meeldi. Aga et seda näha ja tunnistada?

See on põlastusväärne, kuidas üks inimene sellist põlgust endale lubab teiste inimeste ja nende töö ja pühendumise suhtes. See on meie elu ja meie aeg, mille me toome ohvriks kodus tunde tema antud ülesandeid sooritades ning milleks me koolikava järgi üldse mitte oma puhkeaega kulutama ei peaks. Aga ta ei näe seda, ei hinda seda. Aga nõuab. Toetuse ja mõistmiseta.

Eks sellel lool on pikem eellugu, sellest räägin ma teile mõni teine kord ja “armastus” minu vastu on olnud hüsteeriline ning kahtlemata pimesi nakatav selles pundis. Ja pakatav. Aga ausalt, kõige kurvem on tegelikult see, et meil on puudunud igasugune sisuline arutelu, mis on fotokunst ja kõik meie ülesanded on olnud morbiidsed, rusuvad, ängistavad, sest see olevat äge. Nii ka täna antud uus ülesanne.

Uue ülesande nimi on “äng”. Selle sisu on karje, hirm, õud, äng, hinge lahkumine kehast. Venitatud liikumise udune efekt, mille annab pikema säriaja kasutamine. See pilt võiks ja peaks olema mustvalge, sest nii olevat ägedam, süngem, ängistavam. Selline udune nägu, ebaterav, dramaatiline, venitatult tatine, mis peaks väljendama emotsioone. Selgema ettekujutuse saab ehk otsidest guuglist “blur portrait” ja vaadata siis ikka neid koledaid õudukalaadseid mustvalgeid jälkusi…

Ega me ju küsimata ei jätnud, kas võib ka teistmoodi. Rõõm ja õnnelikkus minevat pildi peal kergelt veiderdamiseks ja võltsiks. Ma istusin tunnis ja tegin hämmingus märkmeid, et kuidas saab see kõik üldse olla reaalsus, aga näed, saab. Ma pole elus vaadanud õudukaid, need on madalad ja nilbed mu jaoks. Ma ei näe neis kunsti vaid valu ja riivatust, traumeeritust. Seda näen ma ka oma elus ja töös palju. Ju see inimene, kes end õpetajaks tihkab nimetada, siis ei näe endarahuldamise lõbujanust kaugemale, peab seda kõike mingit laadi väärastunud huumoriks ja võib endale lubada sellist amoraalset mängu nii süngete ja sügavate asjadega, mida ei ole vaja torkida ja tahtlikult juurde produtseerida. Ja ometi sunnitakse meid tuima rumala järjekindlusega sellist vastikust tootma.

Me surume oma tunded maha, kuuletume ja teeme seda, sest meie jaoks on oluline see kool lõpetada ja sellest oleme me juba liiga selgelt aru saanud, et dialoogivõimalust meil ei ole. “Te olete siia kooli õppima tulnud!” on kõrgelt ülevalt tulnud nende mantra me üle kui hirmujudin.  Aga mis on selliste asjade hind. Kui väga see seestab meie enda elu ja olemist? Tunneb keegi rõõmu sellise “kunsti” loomisest? Või saab kergemini, kui sellele ei mõtle ja tuimalt lihtsalt ära teha? Kokkuvõttes on see ju vaid arvestus ja hindeid võib ta endale pihku kirjutada.

Kunst on kunstis kunsti näha. Isetegemisel eeldaks ma kunstilist vabadust. Ka lasteias pole ok, kui 24 last teeb kõik õpetaja käe abil sama näoga kena kartuli või lumememme. Olgu siis see töö ka käkimast käkim mõne suure ja targa jaoks, peitub kogu kunsti võlu kunstis ja püüdluses endas. Meie tööl ja ajal on ka oma hind. Vahel on see väga kõrge. Ja on lubamatu tampida pingutust mutta.

Et siis nii palju fotokunstist meie fotokooli moodi. Kui kõik juba nii vahedalt luudelt maha roogiti, siis mina astun ikka siin päikese all ringi veel hukkunud loode südame all ja ootan oma väikest imet – tema pehmet imendumist ja komplikatsioonide mittetekkimist. Õige ja vale vahe on hetkel väga järsult tuntav ja mõnigi asi, millega ma ehk leebem võiksin mõnel teisel ajal olla, on hetkel leppimatult selge ja möödapääsmatu.

Ma soovin nii väga tunda õhus kevadet, tunda ärkava mulla ja tärkava maailma lõhna. Ootan nii väga värve ja lohutust, rõõmu ja päikest. 13 nädalat veel, siis saab see etapp mööda. 13 nädalat. Ma pole elades ühegi õppetöö lõppu nii südikalt ja nii meeletult oodanud. Kuigi ka meie õppes on palju toredat ja head, siis see röökiv tumedus paratamatult varjutab seda.

***

Kui ma koju jõudsin ja Andreasele rääkisin, et ma oma töö eest “kolme” sain ja põhiline probleem oli see, et koer on liiga suur. Näitasin talle ka ootuspärast valget penipilti ja siis vaatasime koos me kõrval magavat Happyt. Et siis oleks selle vasikamõõtu eluka pidanud spanjeliks pressima? Peade mõõtsuhe – veel mitte täiskasvanud suuruses Happy ja korralik lehm.

Või siis mõni varasem näide minuga

Vot siis sedasi. Ja tark mõte oleks selle kõige peale nüüd hirnatada, puristada ja edasi kapata. Vahel lihtsalt on see hetk, millest ei saa ei üle ega ümber ja tuleb rääkida asjadest, mis on valed, liiga valusad ja ebaõiged. Et nad minna saaksid.

Aga elu on ikkagi lill (olgu või kaktus) ja lapsed selle südamed 😀

Ja mina? Mina olen lihtsalt päike. Täie rauaga 😀

 

***

Kui olin selle loo teele pannud, tuli mu juurde täiesti ootamatust kohast üks oluline, ilus ja kosutav mõte:

“Jumal pole lubanud, et sa pääsed tormidest, et sa pääsed vaevast ja haigustest, aga ta lubas, et sinust ei saada jagu.”

Kuidas mamma valimas käis

Minu lapsepõlvemälestuste lahutamatu osa on mammaga valmistel käimine. Mamma pani hommikul rullid pähe, jõi kohvi, ajas kleidi selga, mukkis daamiliku näo pähe ja pihustas siis oma rullidest kohevad meekarva juuksed lakiga kiivrisarnaseks. Valmisteks valmis ta oligi! Kuna mina valida ei saanud, siis mind ei lakitud ega lokitud, aga kaasa võeti mind küll. Oo ei, mitte valmiste pärast vaid ikka puhveti pärast, mis sel päeval Silikaadi tehases valijatele avatud oli. Ega sinna ju muidu ei pääsenudki. Ja puhvet oli ja sealt sai kooki. Mamma on läbi elu olnud koogi ja kohvikuarmastaja ja sellist võimalust ei jätnud ta kasutamata.

Viimati käisin ma mammaga valimas siis, kuiVancut veel ei olnud ja Tan oli pisike. Kuidagi selline mälestus on mul. Või oli pisike Vancu ka juba olemas? Kes teab. Igal juhul Rahumäe koolis valisime ja siis läksime Tädi Anni juurde kohvikusse. Ega me pärast seda väga sageli enam kohvikusse pole sattunud. Valima ka mitte. Sest mamma on meil popp ja tema eelistab e-valida ja koogi saab ju ka koju tuua. Mugavus ikka enne kõike.

Kui me saime koolist ülesande teha seekordsetest valimistest fotoreportaaž, siis esimesena muigasin, et noooh, tuleb üks tobe endast tehtud piltide postitus, sets kuigi jaoskonnas pildistada ei tohi, siis olen ma kastsi varemgi pilti teinud. Keegi ei tea, mida ma seal kardina taga ju teen, eks. Samas tundus see mõte igav. Et läheks EKRE tõrvikudi pildistama ja saaks ka mõne intsidendi pildile? Ausalt, puudus igasugune huvi ja ambitsioon? Või käiks valimisõhtul erakondade peokohtade akende taga salaja klõpsimas? Las seda teeb keegi teine. Kuna minu jaoks soestuvad valimised ikkagi eelkõige eeskujuliku mamma ja koogisöömisega siis helistasin emale ja palusin mammal mitte enne valida, kui mulle on antud piisava varuga aega kohele tulla.

Eelmisel laupäeval olin just Pingu uisutrallil pildistamas, kui ema helistas, et nii, täna toimub valimine. Mul oli liigagi trammi alla jäänud tunne veel eelmisel päeval saadud süstist, aga no kui valimine, siis valimine. Aega oli loetult, sest valida sai kella kuueni ja mina sain vabaks veidi pärast kella nelja. Palusin mammale rullid juba pähe keerata, et saaks ikka algusest peale asja pildipurki.

Ema oli juba varem lubanud, et valmiste päevaks teeb ta koogi ka. Kuna kõik aga nii äkki tuli, sest mammat pole kerge milleski ümber veenda, siis taipasin ma nende poole sõites helistada ja uurida, kas ka kook on olemas. Muidugi seda polnud, sets ema teeb koogi ikka valimiste päeval. Hüppasin siis poest läbi ja ostsin igale ühele meelepärase koogi. Meil on nii, et nii palju, kui on inimesi, on ka maitseid.

Mamma tuli uksele vastu, kenasti sätid ja rullid, need oli ta ammu juba ära võtnud, sest milline daam siis ometi rulliga pildile tuleb. Ahhh, mu lapsepõlveromantika. Aga huuled vajasid värvi!

Selleta ta ei saa, seega värvis ta endale huuled võidukalt pähe ja astusime seejärel valijakaart ja rahakott käes pidulikult kööki. Valimine on ikkagi üks tähtis tegemine. Olgu või koduses köögis.

Tan tõi teisest toast ema arvuti ja klõbistas natuke klahvidega. Mamma mõõtis hoolega igat ta liigutust ja ekraanil toimuvat.

Mamma on meil ikka see olnud, kes ise küll klahve ei puudu, aga teab vahest pareminigi kui meie, kust mida leida võib. Ja mõelda, ta varsti terva sajandi vanune ja kui palju on maailm tema eluajal muutunud ja ikkagi tundub mulle, et tema on mist olnud see kõige kiirem ja osavam kohaneja ja ellujääja. Võib-olla on see oskus, võib-olla on see õpitav? On imeks pandav, kuidas ta ei imesta vaid uurib austuse ja huviga uut. 🙂

Õiged nimed ja numbrid on leitud ja Tan näitab mammale, kus on see õige koht arvutil, kuhu mamma oma käega vajutama peab. Nii tähtsat asja ei saa ju teise eest ära teha!

Olemas! Valitud!

Ja nagu peretraditsioonid ette näevad, järgneb keerulisele valmisprotsessile meeliv preemiapakett. Kohv ja kook on valimistest lahutamatud. Mamma valis pisikesed sipelgapesakoogid 🙂

Ikka uskudes Eesti tulevikku ja sellesse, et asju saab paremaks teha. Küll mamma juba teab, mis me Eestile hää ja vajalik on.

Mina tean, et parim osa Eestist on minu mamma ja valima lähen ma pühapäeval isiklikult ja kohvikusse lähen kah. Ikka koos lastega. Rulle ei pane meist keegi pähe, aga oma arvamusest ja ühest kenast koogist pole valimispäeval midagi paremat.

Õnnelikud sokid aitavad kurbuse vastu

Üsna samal ajal, kui me saime koolist ülesandeks teha loominguline grupifoto, olin mina teada saanud, et ma ootan titat. Mu peas keerles kogu aeg mingi mõtete torm, et kuidas küll oleks tore oodatava pereliikme tulemisest teada anda. Enneaegsete nunnu Pingu kostüüm oli sel ajal meie juures ja tema suur pehme munajas kere tundus kuidagi eriti hea lisada me pere praegustele liikmetele. Annaks veel ultraheli pildi või oodatava sünnikuupäevaga sildi talle pihku ka ja no nii nunnu oleks see kõik olnud. Koolitöö jaoks oli vaja vähemalt viit tegelast, meidki oleks kuus lisaga kokku olnud peres viis. Kui Happy ka juurde liita, siis kuus ja Giuliettaga koos tervelt seitse. No oleks saanud ühe vahva pildi.

Leppisin isegi Liisiga juba peaaegu kokku, et püüame enne sõbrapäeva ehk pildid ära teha. Või siis vähemalt sõbrapäeva hommikul koos ultrahelipiltidega, sest mul oli sel hommikul taas arsti aeg ja no niiniinii magus oleks olnud sellest vahval viisil ka teile rääkida. Olin päeva varem ostnud kokku veel ka terve hunniku värvikirevaid Happy Socksi sokke, eraldi pisikesed beebile ja Vancule vahepealsed ja meile, suurtele, mitu paari sedasi, et me omavahel sokke segada saaksime.

Sokkidega on meil oma teema. Ma võïn kindel olla, et kui ma koju toon erinevaid sokke, siis neid kantakse veel erinevamalt. Leidsin telefonist isegi kiirelt näite – komplektis oli kolm paari valgusfoori tulede värvi sokke. Ühel päeval leidsin ma kandmist oodanud paki ilma klambrita ja jalutama olid läinud üks punane ja üks roheline sokk.

Mõni aeg hiljem juhtus aga nii, et seisin mina Inxu ja Andrease laua vahel ja mõlemad pöörasid end laua alt välja. Ülevalt alla vaadates avanes seesugune pilt. Seega jah, meil on sokidega mingi teema. Minu karvastest sussidest rääkimata.

Koolitöö jaoks joonistasin ma kaustikusse ideepilte. Liis veel vahepeal itsitas, et no tegelikult me alles jõulude ajal tegime stiilseid grupilte ja tervishoiutöötajaid saaks me ju ka nüüd mängida, aga noh, see teema hetkel kuidagi ei kõnetanud. Uusi ideid ja joonistamisi see tore teostatud mõte ei seganud. Näiteks see alt üles pildistatud pilt on mul ammu mõttes olnud, aga sobivat vahvat katuseakent pole ma veel leidnud.

Ja siis kõrvutiseisvate inimeste näod, mis oma joonte rütmiga hakavad mõjuma juba muuna kui rühma inimestena. Vahepeal saime fototehnika tunnis teada, et tegelikult on sellist pilti tark teha hoopis ükshaaval inimesekaupa ja siis panna see töötluse käigus grupiks kokku.

Tol päeval, kui sõbrapäev oli, jäi beebi aga peitu ja ultrahelis teda vaatamata tema ootamise nädalatele, näha polnud võimalik. Sokid jäid kotti. Tegin koolipäeva vaikselt lõpuni ja püüdsime kodus säilitada reibast meelt. Sokid tirisin ikkagi kodus lagedale, et poistele ideest rääkida ja et üks tore perepildistamine seisab meil ees ja püüame pilti teha nii pingviiniga kui ka sokkidega.

Vahepeal oli meil jälle tund ja ideid tuli aina juurde. Lõbusamaid ja nunnumaid ka.

Aga need sokid ja Pingu olid mul ikka südamel. Ja kogu aeg mu mõttes.

Aga meie titast ei olnud ikka veel märki. Rasedushormooni tase tõusis nii nagu vaja, aga hinges oli hirm. Lükkasin mõttes perepildistamise edasi, aga kuna ma neid toredaid sokke liiga kaua oma kotis olin tassinud, siis vajasid nad õhku ja tahtsid ideena ikkagi ellu astuda. Ühed lõbusad sokid teevad edasiminemise kergemaks ja astume ju meiegi koolis üheskoos oma tulevikule vastu.

Nädal hiljem oli meie rühmale eraldi stuudioaeg antud grupifotode pildistamiseks. Leppisime lähema ringiga kokku, et meie oleme igal juhul teineteise jaoks kohal, et meid kindlasti vähemalt viis piltidel kokku saaks. Olime teineteisele veidi ka oma ideedest juba rääkinud ja stuudios kohtudes olime kõik üsnagi õhevil. Selline natuke pidulik tunne oli isegi.

Seadsime end stuudios sisse ja kuna ma sokid kotist juba lauale olin tõstnud, siis alustasimegi nendest. Kollane taust oli mu kindel valik, sest päeva teises pooles ootas mind ees taas arstikülastus ja pinge mu sees vajas üht pehmet kollast paid. Üks reflektor taustale, teine natuke taustale ja pisut ka kontraks, kaks softboksi külgedele ja kõige suurem softboks ülevalt ette küljele. Samal ajal leidsid õnnelikud sokid kiirelt endale rõõmsad jalad ja kuidagi läks nii, et asi lihtsalt toimis toredalt. Tegin pildiproovi, see oli hea.

“Ja nüüd varbad sirgu ja siis varbad püsti, kõik varbad paremale, kõik varbad vasakule ja vaat nüüd pöörake ennast ümber ja tõstke koivad taevasse!”

Meie, koos, rõõmsalt – rohkem polegi vaja, kui olla meie ise, nautida hetke ja päeva. Kollane taust jäi mesiselt pehme ja mulle meeldis see, mida ma kaameraseljal nägin.

Järgmisena tegime teoks Jaana vahva pildiplaani. Lisaks sellele oli ta eelmisel õhtul näidanud toredat pilti telefonidega tehtud selfiedest. Joonistasin ka selle endale üles.

Kuna keegi meist seda ideed sel korral kasutada ei tahtnud, siis tegime jooksvalt ka selle mõtte Loore jaoks teoks. Siblimist ja sahmimist jagus, aga ka sellest sai üks vahva pilt või paar. Valmispilt tuleb ehk kunagi hiljem, aga nende tegemine oli omaette tore. Igaüks tegi endast pildi ja siis sai neist kokku üks suur.

Vahepeal oli ka stuudio pisem pool ellu ärganud ja seal käis vilgas gruppide sättimine ja pildistamine. See oli vist üks kõige toredam stuudiofoto ja meie rühma koostegemisi vist üldse.

Kui meie võttegrupi pildid said tehtud, siis jooksin arsti juurde, et kas nüüd ometi on pisike tegelane peidust välja tulnud. Eks ma ju vaikselt ikka lootsin, et kui kõik on hästi ja meil on ultraheli pilt ka käes ja kui siis stuudio on veel lahti ja vaba, siis jõuan sinna sel päeval äkki isegi tagasi nende samade sokkidega teisi pilte ka tegema. Aga tita jäi ka sel päeval peitu.

Peidus oli ta kaks päeva hiljem. Või siis enam mitte nii peidus, vaid lihtsalt väga vale koha peal oli ta oma ankru maha visanud. Ootasime mitu tundi ja edasi käis kõik kiirelt. Sel korral läks nii, et tita tuli tagasi saata sinna, kust ta alustas ja loota, et ühel teisel päeval tuleb ta uuesti ja maandub ikka nii, et tal on turvaline koht kasvamiseks ja arenemiseks. Lootma peab, sest peale lootuse ja rõõmsate sokkide polegi meil temast hetkel rohkem mälestusi.

Sellel päeval olid mul endal jalas natuke teistsugused sokid. Juhuslikult…

Kui me tookord poleks stuudios neid toredaid grupilte õnnelike sokkidega teinud, siis oleksid nad veel kauaks jääinud ootama oma etteastet kaamerasilma ees. Mul on hea meel, et see siiski teoks sai varem. Aitäh teile, kes te mul mu mõtet teostada aitasite ja kallistused kõigile teile, kes te meile keerulisel hetkel toeks olete olnud.

Esialgu arvasin, et ma ei taha neid pilte torkida ja koolitöö jaoks vist isegi töödelda. Eks me maailm kukkus mõnes mõttes väga kokku. Teisalt mingis mõttes pakkusid need rõõmsad tulemise ja minemise pildid tröösti. Mul on hea meel, et ma ennast ületasin ja need pildid ära sorteerisin ja meeldiavamad ka teie jaoks siia tõin. Iga üürike õnnehetk väärib ikkagi alleshoidmist ja läbi nende sokkide oli ka minul lihtsam teile nii keerulisest asjast rääkida. Sel korral jõudis me pisike tita me juurde tulla 9 nädala jagu. Tema pisikesed õnnesokid ootavad teda aga ikka siin. Loodan, et varsti, siis kui torm vaibub ja ta uuesti saab tulla, kannab ta neid sokke sama rõõmsalt kui meie temaga koos.

Õnnelikke sokke teile!

Kuidas me rohelise taustaga pilte tegime

Kõik algas sellest, et meil oli fototöötluses ülesanne, mis eeldas rohelisel taustal foto pildistamist. Ainus suunis, mis meile anti oli see, et juuksed võiks panna kinni või veel parem kui pähe saaks tõmmata mütsi.

Võtsime asja hakkajalt ette ja tegime kes kuidas ära. No kuidagi siis selles mõttes, et ega keegi meile ju täpsemalt ei seletanud, kuidas seda tegema peab ja varem me rohelist tausta kasutanud polnud. Üks poetas, et kasutage kontravalgust, teine teatas, et roheline on hea video jaoks aga fotos pole roheline üldse hea lahendus. Kolmas, see, kes asja algselt tellis, rääkis järgmises tunnis, et tema kontrat ei kasuta ja rohelise tausta asja ajab ära ka mõni rohekam või siis lihtsalt pildistatavast objektist eristuv sein. Tundus loogiline. Näidispilt oli igati asjalik, aga oodatud ülbet olemist me kõik oma piltidele ei tahtnud. Mängida saab rohelise taustaga ju palju vabamalt kui sirgelt õpetaja näidist kopeerides.

Läks edasi veel üks tund ja siis selgus, et mõnedki meist on hädas rohelise tausta väljapuhastamisega. Minu pildi originaal, mille töötlemiseks valisin, ei olnud mõnes mõttes küll ideaalne algmaterjal, aga sain sellega kenasti hakkama. Suuresti tänu sellele, et olin taibanud Liisile salli pähe keerata ja no mis teha, kui mulle tehtud piltidest meeldis lõpuks just see pilt, mille töötlemiseks valisin.

Katse nr 1

Sarnaste asjade töötlemine on olnud vahelduva eduga viimased 19 aastat muuhulgas ka mu palgatöö ja hobivärk ju ka. Seega, ei midagi uut ega kontimurdvat. Küll aga pole mul olnud liiga palju põhjust kasutada eriefekte loovaid võimalusi ja seepärast hullasin siis nendega ise edasi, arvates, et see pildile lisaväärtuse annab ja ma reaalselt ka midagi õppida ja harjutada saan. Liis sai nõiamoori nina ja õunaiharusest lõhkevad silmad ja korralikud küünised. Tuunitud Liisi panin tausta kasutamiseks mõeldud tasuta pidlivaramust võetud taustadele.

Nalja pärast sikutasin Liisile sussid ka jalga ja värvisin sukad punaseks. Ma ei tahtnud kurja ja üleolevat, ülbet pilti temast teha. Tahtsin hoopis toredat ja natuke naljakat pilti.

Katse nr 2

Kui siis aga selgus, et paljud on hädas pildi taustast kättesaamisega, siis alustasime koos algusest. Õpetaja näitas tahvlil asju robinal ette ja meie püüdsime järjel püsida. Tegin sama algmaterjali pealt järgmise etteaste ja õpetaja ettenäidatud meetodiga sain taustavärvi valides ja tonaalsust muutes järgmise tulemuse. Tumeda kasuks otsustasin ma lõpuks ise, aga tõepoolest, värvi sedasi muuta oli kiirem ja mugavam. Roheline halo vajas veidi nokitsemist, aga see käis kähku.

Vastik oli nunnust Liisist mingit koledat nõiamoori teha. Kuri ja ülbe ta olema ei saanud, aga küüned vedasin paika ja värvisin,  nahka vanutasin ja kortsutasin natuke ka. Pole midagi teha, selle pildi olemus ei meeldi mulle ja ma ei hakka never ever sellised asju tootma, aga noh, ühe koolitööna elab üle.

Selle nõmeda teema ja iseenda lepitamiseks mürasin siiski veidi veel ja tõmbasin Liisi naha piimjaks ja siis jälle eriti hulluks punaseks. No kohe selliseks, et kohe arvatavasti kasvavad ta laubalt välja vanakuradi enda sarved. Ja silmad värvisin ära 🙂

Aga see polnud veel kõik. Korraga selgus, et tegelikult oleme me kogu ülesande ikkagi algusest peale valesti pildipurki püüdnud ja see rohelise taustaga pilt tuleb meil uuesti pildistada. Ühelt poolt tekkis lootus, et keegi tuleb meid päriselt ka juhendama ja õpetama. Teisalt jällegi tekkis küsimus, et kuna mitte kõik polnud selleks hetkeks veel nii kaugel, kui mina oma õuna õgiva Liisiga, siis uurisin, et kas need, kellel esimene pilt okeilt välja tuli, võivad jääda selle juurde ja selle lõplikult vormistada. õi siis need, kes pole veel esimesega algust teinud või kaugele jõudnud ja see esimene hirmus kehv tundub neile puhastamiseks, siis kas nemad võivad siis esimese kõrvale jätma ja teha vaid uue ja sedapuhku siis paremini juhendatud rohelise tausta pildiga vajaliku töötluse. Ohh, sa püss, et ma julgesin üldse küsida, sest selle järgnes klassi ees ründav epistel stiilis, kuidas me laisad ja lollid oleme ja üks õige fotograaf katsetab ja otsib ja õpib ja harjutab kogu aeg ja teeb vajadusel ka s*tast saia. Et siis selliste sõnadega sõnavõtt õpetajalt… No ok, vabandust, et küsida julgesin. Ega keegi ju paha pärast seda ei uurinud. Ikka selguse pärast, mida meil paraku liiga sageli napib.

Katse nr 3

Järgmisel tunnil tegime teise õpetaja poolt hoolikalt paika sätitud valgusskeemiga rohelisel taustal pilte. Noh, ütleme nii, et veidi parema tulemuse ehk saime, aga ei midagi märkimisväärselt teistsugust. Vahepeal oli selgunud, et nüüd hakkame me töötlemisel samm-sammult kõik üht ja sama asja tegema ja see tundus üks mõistlik mõte. Õnneks selgus ka, et pilt ei pea olema ei kuri ega ülbe, vaid kasutama peab neid elemente, mida tunnis näidatakse, samas teise õpetaja nõudmine ja ootus olid ikkagi kuri ja ülbe. Võtsin siis jälle oma õunaga Liisi ette ja alustasin algusest. Küüned tõstsin varasemast versioonist paika ja müttasin sedapuhku siis rohekm rohkemate kihtide, faktuuride ja erinevate läbipaistvustega. Taustaks sai seesama hall betoontaust, mis meil kõigil ja nii jäi. Tuunisin lihtsalt veidi veel heletumdust endale sobivaks.

Hing ihkab juba ammu lilli ja liblikaid, päriselt ka! Ja lõpetuseks samast sarjast sootuks teistsugune pilt. Ma suudan ka päris naturaalselt olla nagu täitsa töödeldud 🙂

Autoportree

Koolitöödest ei saa me üle ega ümber ja eraldi blogi ma selle jaoks pidama ei jaksa hakata. Teile on mul siin mitu mõtet poolikult kirja saanud vahepeal ja eluski on ühtkomateist vahepeal juhtunud, aga kuna kool on jänes, siis tuleb tal sabast kinni hoida, et ta ära ei jookseks ja kooliasjad tulevad lolli järjekindlusega siia ka ikka edasi. Osad postitused on teiste inimeste privaatsust arvesse võttes kinnised, aga nii palju, kui vähegi võimalik, hoian neid avalikuna. Seega, ärge pange pahaks! Mõttes olete te mul ju nagunii kogu aeg ja kevad ju ka juba paistab.

Me omast arust läksime kooli õppima fotograafiks. Paraku oleme end korduvalt tabanud küsimuselt, et meie teame küll, mida me õppima tulime, aga õpetajad vist alles avastavad ebalevalt enda jaoks, mida meile õpetada. Näiteks portreefotos tabas meid ootamatult põhikoolile sobilik lõika-rebi-kleebi-ülesanne, millele kulus arutult palju tunde selle asemel, et õppida päriselt pildistamist. Aga noh, kui sellist asja on vaja teha, siis olgu, teeme ja teeme siis juba mõnuga.

Esialgu oli asi muidugi mõnust kaugel ja lappasin tujutult ajakirju. Nagu milleks?! Mida ma selle ülesandega küll uut õppida võiksin? Olles tunde ja veel tunde ajakirju lapanud ja enda jaoks sobivat teemat püüdnud leida – lilled? liblikad? juurikad? keraamika? kingad? No mitte miski ei kõnetanud ja niisama mingit jura, et saaks tehtud ja asja kaelast ära, ma ka toota ei viitsinud. Pisitasa kogunes mu kausta vahele aga kenake kollektsioon.

Antud ülesande teine pool on endast lasta tekitada foto, mille saab selle kolaaži sisse sobitada. Pildi tegemise hetkel mul veel päris selget nägemust enda pildi lõppversioonist ei olnud, aga lõbusa foto saime tehtud.

Muigasin endamisi, et miks ma peaksin sellele putukatriibulisele kerele üldse midagi juurde kleepima, joonistan parem liblikatiivad ja ongi olemas. Ja neid putukaid võiks olla palju ja nad võiskid olla erinevas suuruses. Nii ka sündis.

See oli see hetk, kui mulle see tobe ülesanne meeldima hakkas ja mõte läks korraga lahti. Olin just enne seda kaevanud serverist Andrease artikli jaoks pilte ja lükkasin printimisse veel mõned pildid koos Andreasega ja endast eraldi ka. No ikka elust enesest.

Nalja peab elus saama ja kui ma olin hoolikalt välja lõiganud (jälle mitu tundi ja rakkus käsi!) nii endale iseloomulikud pildid ja ajakirjadest valitud paremad palad – liblikad, kartulid, käsitsi maalitud keraamilised kannud, mõned potid ja pannid ja trobikonna vägevaid naisi. Ja noh, ühe lamba ka, siis hakkasin nendega laual kuivalt trenni tegema.

Andreasega olid tulemused muidugi veel naljakamad. Istus teine mu lähedal ja vahepeal kiikas mu lauale, et mida asja ma seal ometi teen.

Edasi kulus veel mõni tund asja paikasättimiseks ja kleepimiseks. Teksti oleksin ma ära jätnud, sest pildid räägivad ju juba isegi, aga noh, teksti pidi ka lisama. Rumal lugu juhtus sellega, et “inspiratsiooni” tekstiga liimine paber libises mu töntside sõrmde vahel pildile ja et mitte koledaid plekke jätta, siis jäi ta sinna, kuhu ta kukkus. Mulle üldse ei meeldi, et ta sedasi sirgelt oskas maanduda, aga “tähelepanu” panin siis nii nagu see minna tahtis. Inspiratsioon, see vajab ometi ju tähelepanu! Ja lõpus lisasin veel kartuleid ja liblikaid, maasikaid ja kaks gloobust, et pilt minust endast ikka veel täiuslikum saaks.

Tulemusega olen ma sedavõrd rahul, et lajatasin selle muuhulgas ka endale FB-s kaanepildiks ja tänan siinkohal kõiki neid vahvaid naisi, kes mulle selle ülesande täitmiseks oma kehasid laenama pidid. Ja kuna see asi juba valmis on tehtud, siis aravatavasti on mul vaja sellega ka kõike muud head ja paremat. Noh nagu poekotti ja särki ja värki. Pole ju lihtne tulla kapist välja ja teha taas asju, mida viimati sai tehtud… tõttöelda küll ülikoolis, aga sootuks muude ülesannete raames ja ikka väga väga ammu, ammu enne seda, kui osad mu kursaõed üldse hakkama pandi. Norm on nüüd jupiks ajaks täis, aga lõpp hea, kõik hea! 😀

PS hiljem kleepisin ülejäänud pisikesed triibulised endad veel märkmiku esilehele. Joonistasin tundlad ka pähe. Nunnukas sai 🙂

 

Hiljem lisatud:

Saime koolis oma plakatid suurest masinast kätte ja need on niiii lahedad! 🙂

Tervislikud jõulud

Ajal, mil ma usinalt Õdede Liidule juubeliaasta jõulukaarti joonistasin, taipasin korraga, et üks naksikas jõulune tervishoiu-fotosessioon on just puudu me elust. Kaevasin kodus kokku vajaliku kraami ja tänasin õnne, et mu kollektsioon nii äge on ja kappasin kahe suure lisakotiga kooli. Stuudio oli vaba, Liis ja Jaana lõid rõõmsalt kampa ja peagi liitus meiega ka Katariina. Sikutasime valgused paika, tüdrukud võtsid sobivad riided ja kindad ja vahendid endale ligi. Sain kaamera paika ja siis utsitasid nad ka minu pildile. Ja kuigi ma neid suunasin, mida kindas käega puudutada tohib ja miks ei tohi jaki all olla oma riiete pikki varrukaid, siis alles hiljem avastasin, et lisaks muule pisemale suutsin ma ka ise suures elevuses kella kätte jätta. 😛 Aga beauty dish on vaieldamatult üks magus haiglakeskkonda sobiv lamp. Valge taust oleks kahtlemata andnud edasi steriilsema olustiku, aga me ju otsisime justäksjonit  jõuluööst. Ja selle me ka leidsime.

See pildilugu sündis tunnustuseks kõigile neile, kes pühade ajal haiglas ja kiirabis tööl on. Just õdede ja arstide jaoks on jõulud sageli kõike muud kui pühad kodus kuuse all hapukapsast ja sülti nautides. Tervishoiu- ja medistiiniinimesed teavad, mida pühad inimestega teha võivad ja peavad sellega kenasti toime tulema. Kes on kurvameelne ja tunneb end üksildasena, kes sööb või joob liiga palju, kes vajab turgutust, kes veidi enamat kui turgutust. Õed ja arstid on rahul, kui patsiendid on terved ja õnnelikud ja olgu sel aastal just sedasi ehk siit tuleb üks õnneliku lõpuga tervishoiuteemaline aasta lõpu ja saabuva aasta tervitus:

 

Hõu-hõu-hõu ja kuusk saigi päästetud! Rõõmsat rahulikku tervislikku pühadeaega teile kõigile! Olge terved! 🙂

Kõige suuremad tänud lähevad Liisile, Jaanale ja Katariinale!

Kõige palavamad tervitused lähevad mu endistele kursakaaslastele, õpetajatele ning kolleegidele ja teekaaslastele Tallinna Lastehaiglasse, Tallinna Kiirabisse ja Nõmme Perearstikeskusesse!

Portreeprojekt: Minu rüütel

See lugu on Andreasest. (Loe nime: Andreeas, siis on saab nii nagu talle nimeks pandi).

Andreas tuhises mu ellu mustal läikival ratsul. Tema must tsikkel on terav ja tõsine tükk. Ta oli käinud pikal rännakul. Väsinud, kurnatud, alasti iseenda sees, otsis ta tõde, oma elu ja saatust.

Ta oli käinud ära kaugel ja sügaval põhjas ja tagasiteel Lõunasse peatus korraks siin. Siis see kõik algas.

Kui me kohtusime… või siis tuttavaks saime, aga veel kohtunud ei olnud, elasime me kusagil reaalsuse ja unistuse piirimaadel. See oli suur soov ja lõpmata lootus, mis meid need neli ja pool kuud kandis ja kokku kasvatas. Me saime teineteisele vaid kirjutada. 50 tuhat sõnumit, lauset, lõiku, lugu ladusid vundamendi ja kindluse meie elu muinasloole. Need andsid meile aja teineteist päriselt tundma õppida. Üks oli kindel – tema on minu rüütel ja mina tema leedi. Või siis ka tema Jeanne d´Arc. Koos oleme me veel tugevamad.

Ahh, et roosamanna? Ma ei ole mingi suhkruprintsess. See kes lendab lohedega, ei saa suhkrust olla. Ja nalja tegi mulle alati ka see, et Andresse lemmikmuinasjutt on lapsest peale olnud mingis omas võtmes just „Printsess herneteral“. Ehk et ma võin olla kes iganes ja teha mida tahes, aga ma olen ja jään alati tema kuningannaks sisemise koodi pärast. Ta oli veenev.

Muidugi tundus see kõik nii hea ja ilus nagu muinasjutt, et vahel kriipis ja kõrvetas kõheduse noot viisil “kas see kõik ikka saab tõsi ja võimalik olla”.

See kõik sai tõsi ja võimalik olla.

Sest seal ta korraga seisis – mu lihast ja luust rüütel!

Meie kohtumine on olnud äratundmine äratundmise järel. Nii võimatu ja ometi nii reaalne. Ta oli ja on päris. Vahel veidi kohmetu, aga otsusekindel, kartmatu ja siiras.

Tema ausus, lugupidamine, tähelepanelikkus, viisakus, vaoshoitus, heatahtlikkus, tõejanu ja õigluse kutse on nii sügaval ja lahustumatud tema olemuses. Tema oskus ja julgus kuulata, mõista, ütleda, teha, toetada, hoida, armastada, vaimustuda, pühenduda on see, mis mind katkematult võlub.

Temas on nukrust ja sügavust sama palju kui soojust ja sära. Me vahel ikka vaidleme, et kumb meist teineteise näol siis nüüd jack poti võitis. Kumb meist kumma valis ja ära tundis? Ta väidab, et mina tegin temast rüütli. Mina usun, et ta on seda alati olnud. Keegi ei saa kellestki midagi teha.

Ta on olnud kõik need aastad tema ise. Kui palju võitluseid me koos oleme maha pidanud ja külg külje kõrval võidelnud selle nimel, et meile liiga ei tehtaks, selle nimel et koos olla, selle nimel, et parem oleks ja jaksaks. Ja tema truu metallratsu on alati olnud see, mis aitab tal veel tugevamaks saada. See on tema olemuses sügaval sees. Ta on hobulausuja ja see, kuidas ta kirjeldab oma sõite ja kurve tantsimisena, ühtesulamisena, see on nii lummavalt ilus.

 

Palju aastaid oli Andreasel salajane unistus.

Ta ise arvas, et see on poisikestele ja sellest peaks ehk välja kasvama. Aga ta ei kasvanud ja tundis end seepärast pahasti. Mina jällegi arvan, et unistused, olgu nad nii jaburad tahes, kui nad olemas on, siis põhjusega ja kui nad kurjad pole, siis tuleb neile võimalus anda. Nii ta siis leidiski Eestisse kolides võimaluse ja õppis mõõklema. Just nii nagu ammustel aegadel vaprad sõdalased ja kaitsjad on võidelnud.

Korraga tulid me koju mõõgad, harjutuse ja pidupäeva omad. Turvised, kilbid, kiivrid, kindad, ajaloolised õpperaamatud, sest kui juba, siis päriselt ja tegelikult. Ja Andreas vedas ennast kodust välja, et minna mõõklema. Mitu korda nädalas. Tuli trennist nagu raskest võitlusest, väsinud, katki, janus ja näljas. Aga nii õnnelik ja rahulolev. Kas saab olla midagi veel inspireerivamat?!

Vaat nii me elame siin oma muinasjutus ja unistame suurelt.

***
MINU PORTREEPROJEKT

Teemaks ja pealkirjaks sai „Minu rüütel“, sest Andreas ilmselgelt on minu rüütel, aga samahästi oleks võinud see pealkiri näidata suurimat katsumust selle projekti sooritamisel ehk „Kuidas valgustada (seda jubedat) mõõka“ või „Mõõgatants“.

Eks see kokkuvõttes üks natuke lõbus, natuke pingeline, paljusid päevi ja öid ja veel rohkem mõtteid täitev, jubekülm ja libe värk jälle oli ehk siis naljaga võttes oli kogu selle kupatuse nimi ikkagi filmiklassikast mugandatud “Minu kilp, minu mõõk! Minu pruut ootab mind kaamerga… igal võimalikul hetkel ja igal pool, kuhu ma muidu ei läheks!” Või umbes midagi sellist.

Ajaressursi ja meie elukorralduse juures on selle projekti teostumine olnud pehmelt öeldes logistiline ime. Keegi meist ei tea, millal mul viimati vaba päev oli. Ega ta ise suurt targem pole. Selle üle, et meil on olnud võimalik seda projekti koos teha on meil mõlemal hea meel. Üsna kvaliteetaja sarnane aeg on see olnud kokkuvõttes.

(Etteruttavalt võin juba ära ütelda, et praeguse projekti viimase vaatuse järel jäisest metsast tulles ja asju autole pakkides, teatasin ma reipalt, et mul on järgmiseks projektiks temaga juba idee olemas. Vaja on veel vaid lund. Ja asi kisub veel ekstreemsemaks. Porina asemel tuli vaid itsitus. (Tan saab selleks ajaks soojad saapad, sest see hull ronis külma ja märga metsa tennistes ja oli kolm tundi nagu üleehitud kuusepuu kogu meil kaasas oleva koorma all ja vahepeal veel tegi hoolega abilise asja kah). )

MIKS SELLINE TEEMA?

Miks siis ikkagi Andreas ja rüütel sel korral?

Ma joonistasin juba alguses meist pilte tema musta läikiva (kaherattalise) ratsu seljas ja tsikli turvariietus annab minu meelest vägagi võitlejarüü mõõdu välja. Naljakas, et Andreas sellele kõigele ise sedasi varem polnud mõtelnud ning tsiklit ja mõõka muinasjutus  kokku viinud. Talle meeldis see mõte väga.

Miks ma valisin sel korral pildistamiseks just tema?

Sest ta on minu elus kõige tähtsam inimene. Sest meil ei ole augusti lõpust alates olnud aega koos olla. Sest ma armastan teda ja soovin iga hetke meie elust kinni püüda ja alles hoida. Sest ta on minu jaoks huvitav ja kirev ja kirju ja sügav ja suur ja võimas. Ja tal on tsikkel ja mõõk ja KUI ma oskan põhjendada, miks ta peab näiteks miinuskraadidega poolpaljalt mitu tundi metsas ragistama ja sama asja tuhat korda uuesti tegema, siis ta teeb seda ilma igasuguse viginata ja peaaegu rõõmuga. Aga ma pean veenev olema. See, et mul on vaja ja ma tahan, ei ole tema jaoks veenev. Seega paneb ta mind ennast pingutama. Ja ta vihkab ootamist ja molutamist ja see paneb mind ka ennast paremini organiseerima. Aga kui mina põlen, siis ma sütitan tema ka ja siis me põleme koos ja see on see tunne, mida ma ikka ja jälle ja alati uuesti soovin kogeda. Ilmselgelt on ta olnud mu parim ja suurim õpetaja, kiuslikuim väljakutse ja ägedaim koostööpartner ja ma olen alati arvanud, et kui ma saan hakkama temaga, siis on kõigi teistega hiljem julgem. Sest teised ei tihka mulle ehk nii otse ütelda, mida nad asjast arvavad.

PLAANID

Ehk et kui me saime koolis teada, et meil tuleb teostada individuaalne portreeprojekt (vähemalt kolme erineva valguskeemiga), siis oli mul üsna sekundiga selge, et see tuleb Andreasest ja ma vaatasin algusest peale valgusest kaugemale ja tahtsin üht lugu, mis puudutab nii teda kui mind. Võïb-olla kedagi veel.

Kuidas mina teda näen? Kuidas tema ennast näeb?

Keerasin muidugi kohe vinti juurde asjadega, mille maailmas ma veel üldse ei orineteerunud. Tsikli pildistamine! Ja mõõga! Johhaidii, nagu päriselt! Oli mul seda siis nüüd vaja? Ju siis oli. Ajal, mil ma endiselt siplen fokusseerimisega oli mul vaja ikka korralikult kihavasse krokodillivette sukelduda. Aga kes ütles, et kõik peab tulema järjest? Mõni teadmine ja oskus võib tulla ju korraga ka või teises järjekorras? Igal juhul võtsin ma väljakutse, mille ise endale kaela tõmbasin, vastu ja ei hakanud hetkeks otsima kergema vastupanu teed. Teadagi mind! Ma kardan sadat ja üht asja (tulest ja elektrist, tehnikast kuni puukide ja kukkumiseni), aga töö on ilmselt midagi, mida ma kõige vähem kardan ja mille pealt kokku ei hoia, sest elu on õpetanud, et see on ainus asi, mis teadmised läbi kogemuse ka kinnistab.

ETTEVALMISTUSED

Esialgse projektiplaani, garaažis pildistada, pidin ümber mängima meist mitteolenevatel põhjustel. Küll aga sain ma pisikese katse ka õues ja päevavalguses tehtud tsikliga enne, kui maailm päris pimedaks ja talviseks ära läks

Sisulist osa alustasin sellest, et kaevusin guuglisse ja püüdsin leida poose ja valguseid ja võimalusi mõõgaga rüütlitega ja soovitavalt kas tsiklite või läikivate tumedate hobustega. Palusin Andreasel teha sedasama. Valik oli väike ja jõudsime sarnase tulemini. Rääkisin õpetajatega, et kuidas selle puntraga majandamine parem saaks. Eks see oli paras väljakutse, seda mulle kinnitati. Sain peoga soovitusi ja põrnitsesin kodus meie stuudikomplektiga tõtt. See on olnud terve aasta (Eestisse kolimisest peale) mu voodi kõrval kastis ja oli enne seda aastaid mu töölaua all puutumatult. Ma olen seda kartnud. Alguses tundus see hoomamatu raketiteadus, koolis käies sai sellest aga aukartus. Ühel heal hetkel, piilusin ma sinna lõpuks aga sisse ja noh, sellest peale on meie kitsuke kastidega palistatud elutuba olnud nagu päkapikustuudio.

Vahepeal oli miljon kooli- ja koolituste asja ja edasi läks juba kiireks. Panin kähku stuudiosse aja ja Liis tuli mulle appi. Selle oleme me koolis juba selgeks saanud, et abikäed on sellises olukorras suht möödapääsmatud ja neid, keda usaldad ja kellega koos on hea pingeliselt hetkel tegutseda, on vaja väga hoida. Liis on kahtlemata üks neist. Ja Tan tuli meile ka igaks juhuks appi, sest ma aimasin, et tegemisi võib meil rohkem tulla, kui alguses arvata on.

ESIMENE STUUDIOPILDISTAMINE

Andreas tuli (26. novembril) tumedasse stuudiosse täisvormis. Tumeda tausta olin ma kuidagi spontaanselt valinud. Tundus vist harmoonilisem. Kaasas olid tal mõõk ja kiiver. Itsitasime veel, et sisuliselt saaks ehk ka tsikli ajada lifti püstises asendis, aga vaat vahetrepist üles on keeruline saada.

Olime selleks hetkeks kümnest interneti näidispildist välja valinud 4-5 pilti, mille sarnast katsetada. Ju seda oli vaja turvatundeks ja käivitumiseks, aga elu näitas, et esimese järel tuli isetegevus ja kuigi me vahepeal kiikasime ekraanile, siis polnud need enam need, mis oleks kõnetanud. Küll aga oli hea, et olin endamisi läbi mõtelnud, kuidas oleks hea üht või teist tulemust saavutada.

Alustasime kahe softboxi ja kahe snuudiga:

Snuudid lihtsalt andsid kummalgi pool õrna tugevusega kontrat taustal ja softboxid olid ees 45kraadise nurga all ja välkusid. Et saada võimalikult võrdset tulemust otsevaates, panin mõlema välgud esialgu 2 peale.

Kui Andreas aga liikuma hakkas, siis tegi mõõk valguse ja varjuga selle peale mida iganes, aga mitte seda, mida ta teha oleks võinud. Küll aga meeldib mulle nüüd selle harjutuspoosi pildi juures see sinakas kuma, mida ma teiste puhul nii hoolega vältida püüdsin. (Äkki peaks kõigi teistega ka katsetama. Mustvalgetena olid nad eranditult kõik jubeägedad. Ka need, mille ma mõõga valgustuse oskamatusest pekki keerasin).

Lõpuks ometi sain ma mõõga huvitavalt pildile, aga valguslaigud kiivril… kõik need neljakandilised laetuled ja softbox veel lisaks ka. Ok, neid saab töötluses eemaldada ja vältida neid valgust soovides on vist ka suht võimatu, aga sedasi veigeldes tõmbavad nad pilgu koheselt hoopis enda peale ja muu toredadus võib sedasi raisku minna.

 

Olles softboxe ja snuute liigutanud veidi nii ja veidi naa, kasutanud taskulampi selleks, et mõõgast midagi välja võluda, otsustasin proovida veidi tumedamat skeemi – ees on 45kraadise nurga all üks välkuv softbox ja selja taga diagnoaalis on pisike snuudike.

Andrease jäiga riietuse ja kiivri ja mõõgaga see olulist efekti vist ei oma, aga seal ta vaikselt soojendas silma jaoks seda tausta.

Ma pean tunnistama, et see softboxi valguslaik kiivri keskel meeldib mulle ja mõõk on mingi hetkeni ka täiesti tore ja arusaadavalt metallist mõõk.

Stuudioleitsakust ja suurest võimlemisest väsinud inimesest sai lõpetuseks veel ka üks niisama inimesemoodi pilt tehtud.

Andreas oli äge ja kuigi kogu see stuudiotöö sedasi ise ja omapead oli niigi pähkel, siis tundus mulle kaamerast pilti vaadates, et ehk mul midagi head ikka õnnestus ka teravana kätte saada.

Teine lugu oli aga rombikujulise ristlõikega läikiva mõõga valgustamisega. See sinder oli ikka kohe päris koorimata kookospähkel hambutule igemele. Valus ja võimatu! Ma olin seda kartnud ja olin seetõttu hoolega ka eeltööd teinud. Koolitunni roostevabad kahvlid-noad olid silma ees, valgustamise loogikast sain ma justnagu aru, aga tulem oli ikka suhteline. Liis mõtles ka hoolega kaasa  ja katsetasime erinevaid variante, aga kohe selline hale oli see tulemus kohati. Küll oli mõõgal pisike hele laik

 

ja siis pressis jälle veider selgusetu peegeldus pildile. Hiljem mõtlesime välja, et see tuleb eemalt puitpõrandalt, aga kuidas see sedasi pildile sai, on veel selgusetu. Seda on vaja eraldi uurida, sest äkki kunagi elus läheb seda justnimelt vaja.

 

Sättisime lampe nii ja naa, aga pigevalt oli midagi paigast ära. Tore pilt, aga mis asi see tal käes on?

Tan oli meil ka kaasas ja katsetamisest ei pääsenud temagi. Sain mõõgatera heledamaks ja juba ta valguses kärssas…

Kahtlemata annab midagi järeltöötluses päästa, aga päris nullist ehitama hakata ma tõepoolest ei pidanud vajalikuks, sest ma pidin sellest asjast ka päriselus aru saama ja suutma pildile püüda.

Kokkuvõttes katsetasime sel korral skeeme õige mitu ja protsessi suunas just see, kuidas mõõk viitsis meiega koostööd teha ja minu mõistus sellel peale hakkas. See oli ikka üks paras tants selle mõõga ümber.

Katsetasime ja kohendasime valgust ja välke mitmel viisil. Mõni lahendus tundus päris hea. Mõni väga hea, aga valguse otsimine kiskus lõpuks ikkagi üsna eksperimentaalseks. Peast arvutades ja ka hiljem pilte vaadates, sai kokku oma kümmeekond erinevat võimalust. Rääkimata valguse tugevusest, millega me lõputult jändasime.

Terviku haldamine oli ilmselgelt keeruline ja unustasin täiesti, et ma keerasin vahepeal pimedas varje jahtides fookuse auto pealt manuaalseks. Ja kui selle peale uuesti tulin, siis olin paar väga hea valgusega pilti käest lasknud ebateravuse tõttu. Sellest on nii tuliselt kahju, aga uuesti enam ei olnud aega katsetada tol korral (ja meelde tuli see, et ma uuesti tahtsin proovida ju ka alles nüüd asja vormistades – ehk tulevikuülesanne, sest katsetamata ma seda ikkagi jätta ju ei saa).

Et mitte päris läbikukkununa end tunda, tegin mõned toredad isa-poja pildid ka viimase skeemi ehk välkuva softboxi (ja seljatagust pilootlambil toetava kontrasnuudiga)

Nonii! Kus on minu kilpkonnad? (Sepapoiste viisil, khmm ) Siin nad on! Siin nad on! 🙂

Ühest poisist on ilmselgelt midagi palju suuremat sirgunud 🙂 ja heledaid kahuseid juukseid armastas softbox palju julgemalt kui karust hundihalli Andreast 😀

Ja lõpetuseks surusin tukkuvale Tannule mõõga ka veel käpa alla.

ESIMENE ANALÜÜS JA TEINE STUUDIOKATSE

Ma sain mitu toredat pilti. Niisama portreedena oleksin ma rahul ehk olnud ja valgusskeeme oli mul ka peoga rohkem kui kolm juba. Aga ma polnud rahul. Üks asi on kompa. Teine asi on valgus. Ja kolmas asi on see krdima mõõk, mis vajas lihtsalt suuremat uurimist ja harjutamist.
Panin stuudiosse uue aja.

Enne pildistamist guugeldasin hoolega. Palusin õpetaja Tirulilt abi ja valgustamise teoreetilise eratunni järel tegime ka kogu klassiga näidistunni praktiliselt läbi. Mina vedasin mõõga koolis klassi ette ja õpetaja näitas vigureid. Paistis, et asi toimib. Vähemalt teoorias. Oluline oli valgust õigesti peegeldada ja valgustada tervikut. Kui vaja, siis maast laeni.

Teisel stuudiokorral (6. detsembril) tuli hea Jaana mulle appi ja temast oli tõeliselt palju abi ja tuge, sest ka minu valgustamise närv oli kordades rohkem krussis kui esimesel korral, kui ma alles avastama seda asja hakkasin reaalsuses.

Tausta panime valge. Skeemide osas tundus, et me saame asjale juba veidi paremini pihta. Eesmärk oli muuhulgas näidata mõõka selgelt metallist mõõgana. Sedasi realistlikult. Sikutasime Jaanaga koos valgused paika – taustale reflektorid pilootlambi miinimumvalgusega ja ette igaks juhuks terve armee softboxe.

Olime valmis kasutama suurt kärjega boxi ja maast laeni kaarena pildistava suhtes koonduvat pika ja 60 x 60 sofboxi sama valgustugevusega kombot, sest valgust pidid saama nii pikk inimene kui ka tema pikk mõõk. Ühe keskasetuses sofboxiga olime me päev varem teinud imelisi portreepilte ja see pidi toimima vähemalt Andreasele.

Ühesõnaga selline korralik raskevägi. Neid helestatud boxe siis skeemil kasutasime vahepeal, küll koos, küll kordamööda , küll rohek küljel ja siis allpool, lae all ja kus iganes. Liigutasime neid vastavalt tundele ja jätsime siis ära ka vastavalt tundele. Otsisime õiget asja, mis ometi toimiks.

Alustasin juba enne Andrease saabumist lihtsalt mõõgast nii nagu õpetatud. Jamalugu. Peaks nagu toimima, aga ei toimi päris nii nagu vaja. Palju parem, kui eelmisel korral, aga mitte päris see, mida ma otsin. (Seda, et me katsed tegime õpetajaga valge laega klassis, mitte musta laega stuudios, taipasin ma aga alles jupp aega hiljem. Liiga hilja, aga paren siis, kui ei iial, sest sedasi jäi see väga meelde.)

Teisel korral tuli Andreas stuudiosse harjutusvormis. Softboxid tegid tublilt oma tööd, aga päris kogu tööd nad üksi ära teha ei suutnud.

Mõistate? Keset mustjat mõõka lehvitab teile kõrgelt armas tore ja hästi suur softbox – üleval ja all on midagi puudu.

Sikutasime selle valguskasti siis lähemale. Siis ei mahtunud mina. Leidsime mingi kooseksisteerimise viise ja Andreas asus võimlema. Omamoodi naljakas sai see mõõk sedasi. Seepeale vedasime ka vasakule küljele ühe softboxi lae alla lisaks.  Kui palju lihtsam oleks, kui modell koos kogu oma eluga paigal püsiks! Aga meil oli nii ja sellega tuli ka kohaneda. Trennivärk.

Ok, proovime nii, tuleb mees paremalt poolt. Ei tule juustuga. Kiviga ka ei tule.

Hoopis mõõga tuleb. Kaelapeegeldus on nagu ootamatu puidust osa või midagi. Sinna oleks kuidagi ka valgust vaja, samas on see ju loomulik, et kusagilt midagi peegeldab. Seda tuleb lihtsalt õppida jälgima ja suunama vastavalt soovile.

Ja siis ta võimles ja vehkles ja mõõk vuhises läbi õhu. 

ja mina püüdsin teha korraga mitut asja – saada teravaid pilte, mille valgused ja varjud on soovitud. Ma ju nägin, kuhu valgust vaja oli, aga ma ei saanud ise seda sättima minna, sest need korrad, mis ma läksin, alustasin taas algusest. Ja Jaana võimles nagu akrobaat ja tegi imevigureid, et seda kõike omakorda toetada suure peegeldiga lisaks. See andis vahel Andreasele lõua alla õhku juurde, aga enamuse ajast püüdis siiski mõõgale kena sära lisada. Küll küljelt, küll alt, küll taevakupli helevalge kumana me mustas laes. Kiirelt sai selgeks see , et valge peegeldi on metallist esemele parem kui hõbedane peegeldi. Ja kahtlemata oli see ka hea efektiivse suhtlemise treening, sest toimuva kommunikatsioonita poleks meil mitte midagi välja tulnud sellest asjast.

Nonii, proovime veel niipidi

ja siis naapidi ka! Nii, siin on mõõga tippu on veidi valgust juurde vaja.

Jess, selleks korraks on see asi purgis. Ja kuigi siin peegeldub mõõga tipus me must lagi, siis on lootust et ühel heal päeval saan ma päriselt ka pihta, mida ja kuidas konkreetselt ja sihipäraselt teha.

Selleks ajaks, kui me lõpetama hakkasime oli ka Andreas üles soojenenud ja lustlikumaks muttunud. Sel päeval oli õues hirmus koerailm või no nii hirmus, et koer ka välja ei tahtnud minna ja Andreas oli alles keset ööd oma Šveitsi-reisilt tulnud ja välja puhkamata ja kiire oli ja tööd oli palju ja sada muud asja oli veel. Aga meie tore seltskond ja hea muusika sulatasid tõsise mõõgamehe silmad lõpuks ka särama 🙂

Nagu näha, siis tants käis jälle peamiselt mõõga ümber. Sel korral isegi veel rohkem. Uute skeemidega tundus ruum kuidagi nii kitsas ja madal ja piiratud. Minu enda asukoht oli kõike muud kui hea, aga valgust ja Andreast ja mõõka liigutades ei paranenud minu mugavus ikkagi kuidagi. Ju siis ei pea alati mugav olema. Aga mõõk sai grammike paremini pildile.

Veel üks oluline asi stuudios on juhtmed. Kui lampe tuleb juba mitu, siis muutub see üha olulisemaks. Mitte et üks kiiruga üle põranda veetud juhe ei võiks ohtlikuks osutuda. Meil oli sel korral valgustite jalgade ja juhtmete sättimine nagu tants madude keskel. Keegi ei kukkunud, midagi ei juhtunud, aga veendumine oli suur ja selge, et rägastikus ei saa tööd teha. Ilma Jaanata oleksin ma totaalselt hädas olnud, sest Andreas pidi püsima väga hoolega paigal, Tan polnud kaasas ja minul oli mingisugune mõte, kuidas asjad toimida võiksid.

Tegelikult aga lõpetasime selle stuudiopäeva hoopis pika säri ja välgu kombineerimisega. Ei, see ei ole kokku töödeldud vaid tehtud ühe pika klõpsu jooksul 🙂

ÖÖS ON VALGUS JA LOOL ON ALGUS

Mu mõte hüples katkematult valguse ümber. Andreas magas juba ammu, kui ma oma jõulukaartidega joonele sain ja poistele head und soovima läksin ja selgus, et nad veel ei magagi ja ootavad mind. Jäin nendega tunnikeseks rääkima ja avastasin et Vancu voodi nurgale paistab läbi toa nii lahe tänavalaterna valguslaik. Mis oleks, kui see valgus sedasi Andreasele otsa vaataks? Tegime Vancuga kohe ka proovi. Oiii, mu kiusatus oli nii suur keset ööd Andreas sinna valguslaiku lohistada, aga ma pidasin vastu ja ootasin järgmise ehk reede õhtuni. Sain selle katse ära teha. Ilma mõõgata. Lihtsalt niisama, et asi liiga kinnisideeks ei kisuks.

Ja siis seda nukrat pilku vaadates sai kogu see lugu korraga ka oma jutuosa, sest enne seda, kui elu meid kokku viis, ei olnud asjad alati nii toredasti. Ma oleksin muidu teile rääkinud ehk lihtsalt enda rüütlist, aga algus oli ka oluline ja selle üle oli mul hea meel. Aga midagi oleks ikka veel nagu puudu. Stuudios jäid harjutussteenid kuidagi lahjaks. Ruumi oli vähe ja kuigi me võimlesime seal lähemal ja kaugemal ja mul on isegi pilte, siis millegi suurema näitamiseks peaksin ma piltidele hoolega laiendusi juurde kleepima, et neist midagi etemat saada, sest kui jupid pole küljest, siis paistab kusagilt radikas, paljas sein, teine taustarull, valgusti või midagi muud.

Aga mõte ei lasknud mind lahti. Hmm, harjutamine vabas õhtus oleks muidugi tore ja see mõte oli käinud läbi ka päris alguses, et mis oleks, kui sukelduks Kopli Liinidele või Lasnamäe lõppu ja teeks seal midagi ägedat, aga turvalisuse huvides pidasin igaks juhuks targemaks kahekesi sinna sedasi mitte hullama minna. Ikkagi mõõk ja värk.

Mu uni jäi reede öösel lühikeseks, sest püüdsin õppida ja laupäeva varahommikul kihutasin ma juba Tartusse koolitusele ja arvestusele. Suikusin bussis korraks unne j asilme ees vehkles ikka üks mõõk. Huvitav, kuidas see kõik udus tunduks? Suitsus? Tules? Mere ääres? Metsas? Haa! Kirjutasin Andreasele, et kas ta oleks homme hommikul nõus minuga metsa pildistama tulema. Jälle mõõgaga. Harjutama ja nii öelda kojujõudma lahengust. Olgu ilm milline tahes. Saatsin talle metsast pilditõmmise ka, mis mulle sümpaatne tundus.
Andreas oli nõus.

Kuna plaan oli paigas, siis suutsin terve pika päeva edukalt muudele teemadele keskenduda ja bussiga tagasi Tallinna poole loksudes hakkasin otsima, kus oleks hea pildistada. Oluline oli, et see oleks madala alustaimestikuga kõrgelt laasunud sirgete tüvedega mets. Männik või kuusik. Kust sellist Tallinnast või selle lähiümbrusest leida? Pirita männid on kõverad ja nende all on võsalaadne toode. Nõmme ja Männiku männid on üsna jändrikud kuskile maale. Memoriaali juures on kuused, aga nende alumised oksad on liiga madalad ja joonlauajooned liiga tehislikud. Meenusid vaid kaugemad kohas ja Liiva kõrgemad männikud, mu lapsepõlve mustikametsad, on kuidagi märkamatult surnuaiaks saanud. Õnneks on mul teadjaid sõpru ja öösel uinusime me juba selge plaaniga

TAEVAKUPLI SININE VALGUS EHK KUIDAS ME METSAS KÄISIME

Ärkasime peaaegu pimedas. Kuigi palju valgemaks ei läinud ka päeva jooksul. Hämarus on hetkel maailma vallutanud. Ma natuke unistasin udust, sest see oleks nii müstiline olnud, aga udu täna polnud. Ajasime Tannu, kes abilisena kaasa pidi tulema, üles. Käisin koeraga õues ära ja pakkisime end kogu kraamiga autosse. Teel korjasime Maarja peale ja ta juhatas meid soovitud kohta ning tutvustas paiga võimalusi.

Ma olin metsa kaasa vedanud kõik, mida ma arvasin, et meil äkki võib vaja minna. Välgust, suure lambi ja softboxini välja, rääkimata peegeldist, hajutist, kolmjalast. Mõõk ja vahetusriided olid meil ka ja hullematel hetkedel oli Tan nagu jõulupuu ja aitas valguse suunamise juures.

Sättisin end valmis – statiiv oli mõõdapääsmatu – jälle midagi, mida koolis käimata veel ehk ei usuks. Vapper Andreas viskas jaki pealt ja me alustasime niiöelda kojujõudmise stseenidega. Mulle meeldis metsas. Männiku ornažikas oligi hetkel ehk parem kui kuuskede tumedus. Ma olin endale salaja sosistanud, et ma keskendun tervikule ja lasen mõõgal elada tema enda elu veidi.

Andreas hindas olukorda

Ja siis nägin ma seal pisikeste mände vahel kõiksugu tegelasi – väsinud, näljast ja külmunud meest.

Lootuse otsijat ja leidjat. Valvurit, tõsist ja tähelepanelikku

Reibast, vaprat ja visa võitlejat

Siis sai teise särgi ja jaki selga ja maailm muutus teises suunas vaadates kohe veidi soojemaks.

Kui ma vaid poleks kogemata nii telest fookuskaugust kasutanud, siis oleks see üks igavesti tore pilt. Andreasele meeldib ta sedasi ka. Mina keeraksin numbreid veidi maha  et kõrvad ikka omal kohal tunduksid.

Sellel pildil on loomulikule valgusele lisaks ka peegeldi lõua all, set ilma ei oleks nii suvist valgust kusagilt välja seal võlunud.

Liikusime tuldud teed tagasi, sest seal oli olnud kõrgemad männid ja mul oli vaja neid lähemalt uurida. Andreasele meeldisid nad ka väga.

Tan võimles peegeldiga ja siin on näha vahe selles, kuidas esimesele vaatab alt vastu taevakupli sinise valgusega peegeldi ja teine, kus seda pole. Kinnitan, et pildid on üks ja sama mõõk paarisekundilisi vahega 🙂

Vahepeal tegime harjutamise pilte ja meie omavaheline koostöö ja mõõga õigel hetkel kinnipüüdmine muutus isegi sujuvamaks.

Andreas toimis nagu video – keris edasi ja tagasi aegluubis nagu vaja. Metsas oli ilus ja äge. Ja see õpetaja Tiruli “taevakupli sinine valgus” tegi oma tänuväärset tööd!

Mul oli peas küll mõte Andreas külili maha keerata koos mõõgaga ja ta oli peaaegu valmis juba selleks, aga siis leidsime ikkagi hea puu, mille najal veidi puhata. Lisaks fotomaailam kõiksugu asjadele sain ma selle projekti käigus ka nii palju rohkem teada mõõkadest ja mõõklemisest. Stuudios oli olukord veidi steriilsem, aga metsas käis oli mul kogu aeg hea küsida, et nii, kujuta nüüd ette, et sa oled väga väsinud (seda ei pidanud ta isegi ette kujutama) kuidas sa siis korraks puhkaksid ja mida teeksid mõõgaga. Ja Andreas siis seletas, et nii ja naa teeks ja tegi kah. Ehk kui mätas on liiga jäiselt niiske, siis sobib ka nii.

 

Viimane vaatus oli kõige magusam. Andreas läks minust ca 50 meetri kaugusele.

Saime ta puude vahele kätega märke jagades paika ja siis ta hakkas minu poole kurvi tagant liikuma.

Kõiki toimis selleks hetkes nagu kellavärk – Stop! Move the blade! Walk! Stop! Move the blade! Walk! Ja nii edasi. Vaat see tunne oli äge!

Ahh, tühja sest külmast. Aga üks moosipurgisiili nägu hunt tahab vahel ikkagi ka hommikust süüa.

Olgu. Paneme siis selleks korraks pillid, prillid ja pildid kokku!

KOKKUVÕTE

Metsast välja vantsides tegin tüüpidest (khmm) meeleoluka klassikapildi “emme käskis” ka 😀 Selleks hetkeks oli nurga taga kiirust mõõtnud politsei ka oma teed liikunud ja ma olin rõõmus, et me ei pea selgitama hakkama, mida me siis nüüd siin ikkagi täpsemalt tegemas käisime.

Paarkümmend meetrit hiljem, kohe seal raja lõpus, lendas uljas Tan koos softboxi ja muu kolaga veega kaetud libedal jääl külili. Mina olin otsustanud kukkumise hirmus ringiga minna ja kuulsin neid vaid kaugemalt ning hõikasin, kas softbox jäi puutumata. Autosse jõudes lõõpisid Andreas ja Tan omavahel ja minu kallal, et vaat, mida tähendab, kui ema on õde – kui keegi kukub, aga verd ei lenda, ta tundub olevat ühes tükis ega karju nii, et karud puu otsa põgeneksid, siis järelikult võib muretseda vaid valge softboxi pärast. Eksole. Softbox taastus saadud traumast õnneks püsivate kahjustusteta. Tannu märg kannikas kuivas ka ära. Lõpp hea, kõik hea.

Edasi jäigi mul veel tänaste piltide vaatamise ja sortimise ja töötlemise rõõm. Teised on mul juba eelnevalt läbi vaadatud, välja valitud ja veebi jaoks kasutusvalmis. Kirjutamine jäi muidugi ka, selleta ju ei saa. (On üsna uskumatu, kuidas nii hullu juttu saab ka telefonis toksida! 🙂 ). Olgu siinkohal ka lisatud  et kõik pildid, aga iseäranis metsa omad tunduvad telefonis eriti tumedad.

MIDA MA ÕPPISIN?

Kõike seda, millest eelpool juttu on ja mõnda sellistki asja, mida ma veel endale ehk ei teadvusta. Omapead stuudios toimetadaes saavad asjad paratamatult rohkem selgemaks. Kuigi ma kardan nii väga lampide-välkude nuppude katsumist ja valguse muutjate vahetamist (ehk elektrit saada) ja see sisin, mida lambid vahel teevad, on hirmus (ma olen elu ja olude sunnil mõne lambipirni elus ise küll välja vahetnud, aga ma kardan lampe ka siis, kui need voolu all pole ja see on minu jaoks alati suur eneseületamine). AGA! Aga pilditeravus, mida välgud stuudios mulle näidanud on, on midagi, mis paneb mind stuudio stabiilsust armastama. Kohe väga, sest see on kindlam laks kui statiiviga loomulikus valguses olla. Ikkagi välk ja tema võimalused.

Taipasin selle loo juures kindlalt küll ka seda, et fokusseerimisest olulisem on mõista sügavamalt sügavusteravust (mitte lihtsalt, millal ta kitsam ja laiem on, vaid kuidas temaga kunstilisemalt toimetada, et parem saaks). Ma teadsin seda ju tegelikult enne ka, aga olin punktuaalse tervuspunkti seadnud miskipärast kõigest kõrgemale. Need osad on meil koolis endiselt süvitsi läbimata, seega ootan ma seda pikkade silmadega. Vajadus on karjuv. Etema objektiivi hankimise aeg hakkab ka vaikselt ehk kätte jõudma, aga teooria ja praktika võiksid enne kohale jõuda.

Mõõgavärki tahan ma veel katsetada. Ma siin ikka olen juurelnud pidevalt, et kuigi see oli projekt eelkõige Andreasest, siis trall mõõga ümber oli omajagu pinev. Aga ei, see oli ja jäi ikkagi Andrease looks ja mõõk oli lihtsalt truuks ja vahel ka tülikaks kaaslaseks, kes lõpuks juba põhimõtte pärast, et teda taltsutada, kaasas käis. Aga ilmselgelt ma tajusin ära, et ühel hetkel võib mõne nõudlikuma asja tõttu teema lappama minna ja fookuspunkt hajubki kes teab kuhu. See oli hea hoiatus.

Järgmisena ihaksin ma sellega minna ehk mere äärde ja ikkagi kontrastina ka veidrate elumajade vahele. Ja tsikkel ootab enda aega. Ja stuudio, mu arm. See peab kõigist hirmudest hoolimata rohkem käppa saama!

Ja keerulisi uusi asju soovin ma ka avastada ja uurida 🙂

LÕPPSÕNA

Selle projekti jaoks sai, üldse mitte suvaliselt klõpsitud vaid üsna hoolega proovides, tehtud veidi üle tuhande pildi. Ilma mõõgata poleks see kõik olnud nii pingutama panev ja selge sihiga ehk. Puhast pildistamise aega sai kokku kena 12+, neist stuudios ja koolis testides 6 tundi. Pluss taustatöö, planeerimine, ettevalmistused ja otsade kokkusõlmimine. Mõtted ju minuteid ei loe ja tulevad ka öösel ja unes.

Pilte vaadates ja valides tegin mina enda ja Andreas enda esmase valiku toormaterjali põhjal eraldi. Mõni pilt meeldis mulle väga, mõni temale. Mõni neist ka kattus, paljud tegelikult kattusid. Ja kui ma näitasin, mida ma kavatsen nendega teha, mida ta esimese hooga ei valinud, siis veenis see ka teda, et nii on hea. Viimased valikud, mida töödelda ja üles panna, tegime eelnevalt sorteeritud piltide seast taas eraldi ja siis võrdlesime oma valikut ja arvamusi. Sisuliselt ongi see siin meie valik ju meie lemmikute valik. Jah, kõik ei ole terav ja kõik ei oel nii nagu peab, aga neis kõigis on see midagi. Seda ütles Andreas ka siis, kui küsisin lemmikpildi kohta. Ja see muidu ka veel, et uuesti toormaterjali vaadates leidsin ma sealt veel paar toredat pilti, mis esialgu olid kahe silma vahele jäänud. See tunne on ka tore.

Vancu oli esimene, kes valis enda lemmiku. Õigemini kaks pilti:

Tannu lemmikud on need. Mõnel ekraanil võivad nad väga tumedad tunduda, aga kõik olulised detailid on eristuvad.

 

Kui ma võrdlen neid paljusid valgusskeeme ja võimalusi, siis kahtlemata on terviku mõttes mulle kõige sümpaatsemad mustad pildid.

Metsal oli oma võlu ja värvid, mis mulle ka meeldisid. Valge taustaga ja öised tänavavalguse pildid olid rohkem olulised harjutustöödena. Nii ma endamamisi mõtlesin.

Tervikut ja protsessi vaadates usun, et tumedas stuudios tehtud pildid annavad kõige paremini edasi seda, millele ma alguses keskendusin. Ja Andreasega sobivad need ka soojalt ja turvaliselt.

Minu kõige lemmikum on see pilt.

Naljakas, et Andreas valis enda kõige lemmikumaks sama pildi minu otsust teadmata ja see polnud kindasti esialgu pilt, mis kohe oleks silma hakanud. Aga suurest hulgast sama pildi valimine on  ju tore.

Andreadele meeldib teine pilt ka väga:. 

Nagu Wilhelm Tell, teatas ta ise. Järgmisena tuleb me majja ka amb? Täpsuslaskmises on ta alati hea silma ja käpaga olnud, seega ma ei imestaks 🙂

Mulle meeldib väga ka see pilt. Nii mõõgaga kui ilma.

Andreasele meeldib väga-väga veel see pilt:

Just tumeduse pärst. See pidavat olema tema ise. Tasakaalus.

 

 

***

Suur-suur tänu kõigile teile, kes te jõu ja nõuga abiks olite selle projekti valmimisel! Ilma Andreaseta poleks siin seda lugu. Ilma Liisi, Jaana ja Tannuta poleks ka midagi, sest nende abita oleks ma olnud nagu ühe kombitsaga kaheksajalg. Kniks ja kummardus teile! 🙂

Ahjaa ja Andreas palus edasi ütelda, et mitte ükski puu ei saanud harjutades haiget. Kohe üldse mitte. Ma lisasin muigamisi, et ka ükski mõõk ei saanud haiget, sest puudele me nagunii haiget teha ei tahtnud.

Vot, ja ongi kõik selleks korraks. Mõte juba liigub. Andreas mainis just praegu, et tema ootab lund, et siis saaks veel sellele sarjale lisapilte teha ja mõõgaga koos metsa alla pikali visata. Eks ma siis panen suusapüksid valmis 🙂

Nii, aga nüüd elame me oma muinasloos tegusalt edasi ja püüame selles kaoses ja pidevas liikumises ka teineteisele aega leida.

Teile soovin ma julgeid unistusi ja nende täitmist ja täitumist!

Portreefoto: valgusega mängimine – osa 2

Selle ülesande esimese osa leiab SIIT

Kuna me oma tunni teisets poolest tegime hoopis pärispilte, siis kasutasime me eraldi broneeritud stuudioaega enda teise ülesnade tegemiseks. Ja meil läks kaua, sest see kõik oli nii kohutavalt lõbus ja lahe!

Teises osas saime me katsetada shutter draggingut ja see tundus pildi peal üsna müstika moodi värk alguses. Lõpus tundus ka müstika, aga mitte enam nii müstiliselt keerukas teostamise mõttes. Nii palju me juba oleme õppinud, et välk on üks tore asi, mis seiskab hetkeks kogu pildi ja kui kasutada pikka säriaega ja pildistada käepealt, siis võibki saada ühe toreda tulemusega pildi (no võib pildistada ka statiivilt ja siis saba inimene ise ennast pildil liigutada). Iga pilt tuleb veidi isemoodi valgusmaaliline ka siis, kui üritada seda täpselt samamoodi teostada.

Kõige pealt sättsime paika valgused. Neid meil kaks vaid oligi. Tagumine oli erinevate filtritega miinimumi peal pilootlambiga reflektor. Ette ehk põhivalguseks sättisime beauty dishi välgutama. Tiina tegi meile jälle toreda skeemi ka 🙂

Muidugi ei saanud me alguses asja kohe üldse toimima. Õpetaja Tirul tuli meiel aga appi. Proovisime nii ja proovisime naa. Pidin ära ootama välumise ja siis kaamerat diagonaalis õhus lohistama… ja korraga!!

F/8 – 1 SEC – ISO-100 – 35 MM

Ja siis proovisin vasakule ja paremale lohistada

F/8 – 2 SEC – ISO-100 – 35 MM

See asi hakkas mulle meeldima!

F/8 – 2 SEC – ISO-100 – 35 MM

Aga kui prooviks veidi ringitada?

F/8 – 3 SEC – ISO-100 – 50 MM

või kiirelt edasi-tagasi liigutada?

F/8 – 2 SEC – ISO-100 – 35 MM

Kahju oli kohe saatjat kaamera küljest ära võtta, aga kõik tahtsid ju innukalt ka katsetada! No pole midagi. Proovisine siis ilma välguta veidi. Omajagu maagiat on selleski, aga see teravus, mille väike välk lisab, seda sealt välja ei võlu.

F/8 – 3 SEC – ISO-100 – 50 MM
F/8 – 3 SEC – ISO-100 – 105 MM

Ja siis me läksime hoogu! Ahh et samal ajal võib muu liigutamise asemel ka lihtsalt zoomiga sisse ja välja kruttida?! Võimalusi tundus korraga nii palju olevat ja me ei hoidnud end tagais neid katsedates. Selline tulemuse andis zoomine lähedalt:

Ja sedasi jändasin ma konarlikult zoomiga kaugemalt seistes:

F/8 – 3 SEC – ISO-100 – 35 MM

Ma soovisin veel rohkem põnevust ja vaatemängu, seega oli vaja aega pikendada.

F/13 – 5 SEC – ISO-100 – 35 MM

Need müstilised vaimud tantsivad Tiina ümber

Ja haaravad teda enda embusesse – Need punased jooned on tekkinud punase filtri ja Tiina liikumise koosmõjul, aga tänu alguses paugatanud välgule on ta ise pildil täiesti kenasti selgelt ka olemas.

F/8 – 5 SEC – ISO-100 – 35 MM

Ja siis kattis stuudiot korraga suur nõiaudu, hihii! Te vasakul nurgas Liisi näete? 😉 See suur tantsu-udu on nende mõlema ühislooming

F/9 – 8 SEC – ISO-100 – 50 MM

Kuna asi läks aina põnevamaks, siis kogunes meid pildile aina rohkem. Igaüks ajas oma asja.

F/9 – 8 SEC – ISO-100 – 35 MM

Ja vat see on üks väga veider ja naljakas ja samas nii armas pilt Liisist.

F/9 – 4 SEC – ISO-100 – 50 MM

Aga kui seda filtriga valguse asja veidi julgemalt kaasata? See on küll ka tore, me valguse roos, aga see on üks teine muusikal.

F/9 – 8 SEC – ISO-100 – 18 MM

Siin on näha, kuidas Tiina on vahepeal kergelt kummardunud ja karjunud:

F/9 – 8 SEC – ISO-100 – 35 MM

Ja siin on kõik see kamp hirmunudlt koos taas suures nõiaudus.:

F/9 – 8 SEC – ISO-100 – 35 MM

Nii palju rõõmu valgusest! Kindel on vaid see, et seda asja teeme me kindlasti veel uuesti. Midagi nii lõbusat ja toredat polegi me vist kunagi varem teinud. Vot nii! Ahjaa, ja kes arvab, et tegemist on fototöötlusega, siis paraku ei, mitte ühelgi pildil siin pole Photoshopist rohkem lõhna juures kui et servasid on veidi lõigutud mõnel neist.

 

(Et ma ära ei unustaks, siis tänaste katsetuste valguses lisandus “tuleb veel ja veel teha” nimekirja ka jahuloopimise pildistamine. See on ka üliäge!)

Portreefoto: valgusega mängimine – osa 1

Viimasel stuudiotundide päeval oli meil kaks väga erinevat ülesannet. Esimese eesmärgik oli leida sobiv valguskeem, mis sobib kõige paremini modelli näokujuga. Teine oli aga midagi hoopis maagilist.

Tiina hakkas meile modelliks. Ta soovis värvilist tausta ja et meil oleks kergem tema asukohta määratleda (hiljem pidime me sama skeemi proovima teise näukojuga modelli peal, et kas see toimib sarnaselt või mitte), siis sättisime paika ka helerohelise tugitooli, et Tiinal mugavam oleks. Kuidas siis pildistada meie ilusat Tiinat nii, et temast ka võimalikult ilus pilt saada? Me küll isekeskist arutasime, et mitmel meist on temast üliilusaid pilte, aga sama skeemi me korrata ei tahtnud. Oluline on ka pildistatava inimese enda arvamus – mida tema soovib pildil näha, mida äkki varjata? Tiina soovis, et põsed ja lõuaalune jääksid osaliselt varju.

Püüdsime siis teha nii nagu koolis õpetatud. Valgustasime tausta kahe refelektoriga (pilootlambiga) ja kummalegi poole Tiinat paigutasime lambi. Üks neist sai külge softboxi, teine kuldse vihmavarju. Mina sain esimest korda kohe alguses kaamera külge saatja ja hakkasime asja paika timmima. Liis reguleeris vihmavarju 🙂

Pilt tuli, aga mitte nii nagu vaja oli. Lisaks jäi taust säravkollase asemel hoopis sinepikarva. Kuigi järgnevate piltide tegemisel ma kaamera seaded peaaegu ei muutnud (väljaarvates fookuskaugus korraks), siis tulemused on üsna isemoodi.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Aga kui katsetaks veidi kõrgemalt ülevalt alla pildistamist? Üks asi on valgus ja vari, teine võttenurk.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Siis üritasime me paika saada mõnda kindlamat skeemi, et edasi liikuda. Me ei lähtnud rangelt Rembrandti skeemist, aga püüdsime seda veidi leida.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 80 MM

Ja kui väga veel mängib rolli, millise fookuskaugusega pildistada! No pole see, mis vaja! Võrrelge näo laiust sellel ja järgmisel pidlil. Selle pildil siin on nägu iiga laiaks venitatud tehnika toel. (Vaata huvi korral objektiivide erinevuste postitust SIIT )

Sättisime tausta valgustavad reflektorid tugevamaks. Vasakpoolse, mis enne tumedaks jäi, keerasime 3 peale, teine läks 2 peale. Vihmavari, kui põhivalgusallikas oli 2 ja softbox ei tulnud mitte alati välguga kaasa. Samal ajal püüdsime peegeldiga tumedale poolele valgust veidi juurde anda. Siin andis valgus peaaegu loop-efekti välja korraks, aga see polnud ikka see, mida me vajasime.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Ja jälle saab me peaaegu loopis peaaegu Rembrandt 😉

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Sikutasime oma mõistusega lambid veidi ülespoole, et enda ideele lähemale jõuda. Tiina püsis püüdlikult ja pailt paigal.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Vahetasime vihmavarju softboxi vastu. Ametlikuks skeemiks sai järgmine lahendus (tänud Tiinale joonise eest!):

Mõlemad esimesed valgusallikad hakkasid tööle 2 peal, sest meil oli vaja võrdset tulemust kummaltki poolt. Ja siis hakkas nagu juba looma. Ainus, mis tekkis, oli kaela keskele tume terav vari (vasakpoolne pilt). Liigutasime lampe kaugemale. Julgemalt. Me endiselt kardame liiga palju ruumi võtta.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Meie nunnu Tiina! Muidugi oleks nüüd tulnud ikkagi katsetada ka nii nagu ta ise soovis, aga kõigi nende piltide peale meeldis ka talle endale viimane kõige enam. Suts ülevalt alla ja valgus kenasti 🙂

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Tiina istus nunnult oma rohelisel toolil edasi ja me püüdsime järjest teda pildile püüda.

Vahepeal oli mul võimalus Sigridit samas kohas pilootlampide valgel pildistada. See pole küll võtteldav välgutamise tulemusega, aga sellegi poolest sain ma temas paar huvitavat pilti.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-1000 – 85 MM
F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-800 – 50 MM

Siis aga sai kell nii palju, et pidime oma tunnitöö korraks peatama ja võtsime ette enda jaoks hulljulge triki. Stuudiopildistamise, kus meie ülesandeks oli pildistada viie inimese ja phe väga armsa kutsu ametiportreed ning lõpuks neist kõigist kokku veel ka grupifoto. Seda viimast ei ole me üldse õppinud ja kogu suure vastutusega olime me nõus hakkama saam avaid siis, kui õpetaja Elina meid selles toetab. Ja ta toetas!

Alustuseks saime me kena näidistunni sellest, kuidas stuudios asjad käima peaksid. Ma olin seda esimesest stuudiotunnist alates nii väga oodanud, sest ilma ettekujutuseta pole nagu väga midagi teha ja eks see teekond ongi sellevõrra olnud käänulisem ja ebalevam ja me oleme raisanud aega valedes kohtades ja jätnud tähelepanuta hoopis.

Aga siis see kõik algas. Nii! Taust – valge! Valge on hea, sest valgusega mängides saab valgest nii valge kui kui halli kui musta. Kaks reflektorit läksi taust avalgustama ja meie tegime testi, kas valge on ikka valge. Noo, kas on?!

F/5,6 – 1/80 SEC – ISO-100 – 50 MM

Ja siis sättsime kaks softboxi paika. Vaskapoolne välk tugevusega 2 ja parempoolne 3,5 (hiljem kruttisime selle vastavalt pildistatavatele ka 4,5 peale), ag aTiinaga katsetades olid nad 2 ja 3,5. Kaamerast vaadates tundus taust muidugi laitmatult valge. Siin on aga näha, et tegelikult on almused nurgad ikkagi hallikas.

F/6,3 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM

Kuidagi läks nii, et katsetama juhtusin mina ja isis esimese proovipildi ka ja kui siis edais pakkusin saatjat, siis arvasid kõik, et parem ikka kui üks teeb kõik pildid. Grupist lootsin ma pääseda, sets ma tõsimeeli kardan tervasutamist ja grupiga on see veel eriti keeruline ja noh… Aga Elina suunas ja juhendas kogu protsessi, pani Tiina ja teised ka kaasa tegutsema ja nii me selle asja tehtud saime. Pilte sai palju. Kokku läks meil pildistades 50 minutit + sättimine, katsetamine ja kokkupanemine.

Enda kogenematust arvesse võttes tundisn ma koeraga end kõige turvalisemalt. Teda oli hea pildistada. Olin kõhuli maas ja kutsu oli väga viisakas ja armas ja püsis kenasti paigal ja oma perenaise lähedal.

Kodus pilte vaadates olid õnnelik, et enmaus pilte olid tõepoolest ka teravad. Mida me aga valget tausta kasutades ei arvestaunud oli see, et meie valge taust on täis musti jalajälgi ja selleks, et pilt saaks terav, oli mul ava piisavalt kinni ehk taust ka selgem ja seega kõik need jalajäljed on ka näha! Seda ma ju pildistades ei taibanud, ikka alles kodus töötlema asudes. Taaskord õppetund juures!

 

Aga meie viimase stuudiotunni teine osa jätkub kohe järgmises postituses SIIN 🙂

11 aastat tagasi ja täna

11 on maagiline number. Olen seda oma elus viimaste kuude jooksul korduvalt kogenud. Mõne asjaga läks mul 11 aastat, et lasta neil rahus minna ja näha neid uue pilguga. Teise asjaga on nüüd aga nii, et spiraal teeb oma huvitavat kordustiiru.

11 aastat tagasi jooksid kuupäevad nädalapäevadega samas rütmis nagu sel aastal. Ma olin kuu alguses saatnud oma kavandi hindamiseks ja saanud teada, et mind valiti taas Mustika Keskuse tubade kujundamise võistluse finaali oma printsessi lossikambri ideega ja ma olin oma 7kuusest rasedusest hoolimata pähe võtnud, et ma teen selle asja valmis. Polnud isegi kõhklust, et ei teeks. Olin reedel valinud välja toa värvid – seinad jäid valgeks ja uks sai kollaseks, raam oranžiks. Lohe jaoks tellisin rohelist värvi ja siis läks mul veel vaja sinist. Minu vaimustus Caparoli värvide suhtes on siiani püsiv.

Pühapäeva õhtul tegin ettevalmistusi uueks hulluks nädalaks, sest sellega algas tegelik maraton peale. See oli tookord tõeliselt üle võlli nädal, millele tagasi vaadates…

Esmaspäeval alustasin täie hooga ja vahepeal käisin Pelgulinnas arsti juures. Leiti, et laps on vist ikka veidi väike ja mul oleks vaja glükoositilka saada, et teda kasvatada. Keegi ei uskunud mind endiselt, et see laps peabki olema 2 nädalat ootuspärasest pisem, sest ma tean ju liigagi hästi, millal ma rasedaks jäin. Loodus ja ema teab vahel rohkem kui arstiteadus, aga see selleks. Öösel vehkisin kodus asju teha ja teisipäeval saabusid värvid. Käisin päeval Mustikas ust värvimas. See vajas mitut kihti. Öösel värvisin draakonit. Värvisin ja joonistasin perepilti vahelduva eduga hommikuni.

Kolmapäeva ennelõunal läksin kähku korraks tilka saama haiglasse. Sinna ma jäin. Elu tahtis sedasi. Ju oli kõik eelnev siis ka vajalik, et ma just sel päeval haiglas oleksin.

Need kolm päeva – 21, 22 ja 23 november on mu elus kivisse raiutud. Ühed kõige pingelisemad ja keerulisemad päevad. Ajal, mil ma oleks pidanud tegema hoopis vuhinal oma printsessituba… olin mina haiglas elu ja surma vahel. 23. õhtul sündis pisike Vancu. Tagais vaadates sain ma neil päevil kolm suurt võitu – ma ise jäin elama ja sain terveks, Vancu jäi elama, kasvas ja sai igevasti tragiks tüübiks ja mu marulahe Mustika tuba sai valmis ja ma võitsin isegi kolmanda koha. Seda lugu näed SIIT 🙂

Täna, 11 aastat hiljem, on paralleelid nii tugevalt õhus, et ma ei saa neist mööda vaadata. Draakon aga elab endiselt meiega. Ja perepilt ja uksesilt ja aknamaal on omal kohal. Kõik nad käisid suure tiiru meiega vahepeal ka Šveitsis ära. Ajal on lisaks oskusele asju pehmemaks muuta ka hambad. Seega kõrvits elas oma elu väärikalt ära ja hernega tool läks parematele jahimaadele. Külle ma kunagi uued teen, kui vaja. Täna on aga teised tuuled.

Kuu alguses oli vaja Prin(t)ouch võistluse eelvooru saata lambapilt. Ja mis oli minu esimene mõte?

Igaüks, kes on lugenud “Väikest printsi”, teab, kuidas lambaid kujutada – tuleb joonista kast, mille sees on lammas. Ma oleksin juba peaaegu läinud otsima kasti, millest pilti teha, kuid võistluse eelvooru juhendist selgus, et ei, nii ei lähe – nimelt peab meie lammas olema kastist väljas. Lammas all paremas nurgas? Villasokid? Pilvetupsud? Vatipuhmad? Lillkapsas? Milline näeb välja üks lammas, kes on kastist väljas?

Meil on kodus üks lambaarmastaja, kellel on kaisulammastele lisaks peotäis mikrolambaid. Need on üsna kastist väljas 🙂

Aga eelvooru saatsin ikkagi enda lemmiklamba. Selle ühe õige lamba, seest siiru-viirulise ja pealtnäha lambakarvalise. Sest igas lambas on natuke hunti ja hundis natuke lammast.

Ja peagi sain teada teada, et pääsen koos Liisi ja veel nelja grupikaaslasega osalema sel aastal Prin(t)ouch fotograafide võistlusele. Hirmus äge tunne oli. Eriti muigamisi neile kuupäevadele mõeldes, millal võistlus aset leiab – 21, 22 ja 23 november. Kokkusattumus? Jah, on, aga minu jaoks on see ka omamoodi elu ringkäik ja edasiminek. Mulle meeldib see.

Reedel tegin tehnilise poole osas ettevalmistusi nagu ka 11 aastat tagasi. Nädalavahetusel tegin tublisti trenni – käisime Liisiga enneaegsete päeva puhul heategevuskontserti pildistamas ja öösel tegime Andreasega enneaegsete päeva puhul lillades tuledes majade pildistamise maratoni ja pühapäeva õhtul tundsin, kuidas kõik minus rõõmsalt juba särtsus. Tõmbasin lahtiseid otsi kokku. Täna, esmaspäeval, panin asju ja vaimu valmis. Homne tuleb kirju – natuke nagu tavaline koolipäev, printimine, lahenduskeskse intervjueerimise koolituspäev, pealelõunal portreefoto tutorial, valmistumine kolmapäevaks ja siis see kõik algabki!

Ja et teaksite, siis see pole kaugeltki ainus asi, mis hetkel tules oma sündi ootab. Nii et varbad rulli, mu sõbrad!

Mina olen valmis, juhhuuu! Elu on ikka üks segane seiklus. ja reedel saab me väike vapper sõdalane Vancu (just seda ta pärisnimi tähendab ja ma valisin selle talle juba enne ta sündi) juba 11!

Portreefotograafia: High Key valgustus

Low key harjutus jätkub high key harjutusega:

Valge taust, neli valgusallikat ja ootus saavutada võimalikult varjuvaba ilus helehelge pilt, mis hostogrammil paremasse serve kõrgmäestiku kujundaks. Tiina joonistas taas me skeemist ka pildi:

Ees külgedel olid kaks softboxi ja taga valgustasid valget tausta kaks reflektorit. Valgustugevus oli kõigil 2.

Mina elasin kõrvalt niisama teemasse sisse ja klõpsisin pilte ilma välguta lihtsalt selles valguses, mille me tekitanud olime. High keyst oli asi kaugel, aga armsad said need pildid küll. Liis on muidugi suurepärane modell ka 🙂

F/5,3 – 1/10 SEC – ISO-400 – 70 MM
F/5 – 1/10 SEC – ISO-400 – 50 MM
F/5 – 1/10 SEC – ISO-400 – 50 MM

Ma ei saa kohe rahulikult olla ja mul oli vaja katsetada ka, kuidas Liis teise nurga alt pildile jääb. Temast vasakul teeb keegi välguga pilti plaani järgi, mina olen aga kogu skeemist paremal ja minu jaoks on Liisi taust stuudio seina must. Ja sellel hetkel on minu jaoks Liisi suhtes kaks suurt softboxi vasakul ees ja taga ja kaks reflektorit valget tausta paremal valgustamas ees ja taga. Keeruline? Ega muud polegi, kui see, et ma tegin pildi mitte sealt, kus skeemi järgi fotograaf olema peaks vaid paremalt küljelt. Ja tulemus sai selline vahva, kontravalgusega. Veidi veidra taustavalgusega. Aga ikkagi vahva kogemuse mõttes 🙂

F/5 – 1/10 SEC – ISO-400 – 50 MM
F/5 – 1/10 SEC – ISO-400 – 50 MM

Proovisime Jaana peal ka. Seda, et high key jaoks heledamad juuksed on lihtsamad, sellest saime me ise ka aru, aga riietuse osa läks esimese hooga meelest. Õnneks leidus koolis tore tootefoto pildistamise “pudupõll” ja see läks kohe käiku, et eesmärgini jõuda.

F/4,8 – 1/30 SEC – ISO-800 – 50 MM

Tõsi ta on, et varje on vähem, pilt on heledam ja pehmem, aga ei silm ega histogramm kinnita high key tulemust.

F/5,6 – 1/30 SEC – ISO-800 – 105 MM

Sain välgu enda kaamera külge ja katsetasin. No polnud see, mida soovisin.

F/4 – 1/160 SEC – ISO-100 – 28 MM

Püüdsin elu eest Jaana tumedat riietust pildist välja jätta, kerisin objektiivi põhja, ronisin nii Jaana nina alla, kui sain ja siis tadaaa – kes see seisab Jaana ja välkuva softboxi vahel? Muidugi mina! 😛

F/5,6 – 1/8 SEC – ISO-100 – 105 MM

Katsetasime ka juuste kinnikatmist, et tumedat oleks pildil vähem. Jaana suured ilmekad silmad tulid imeliselt välja. Aga ma soovisin veel heledamat tulemust näha, et tajuda ära paras piir ja kaamera võimekus.

F/5,6 – 1/6 SEC – ISO-100 – 85 MM

Valgustugevus, mis oli alguses olnud 2 ja liikunud sujuvalt 2,5 peale, läks sirgelt 3 peale.

Tulemus sai grammike heledam. Statiiv oleks ilmselgelt abiks olnud tervuse saavutamiseks. Mida ma veel märkasin, oli pildi heledamaks muutudes intensiivne roosa, mis nahavärvis domineerima jäi. See on asi, millest ma ka kerges järeltöötluses lahti ei suutnud saada. Või kui sain, oli asi veel hullem teistmoodi. Ehk et see on asi, mida peab veel uurima ja katsetama.

F/5,6 – 1/6 SEC – ISO-100 – 92 MM
F/5,6 – 1/6 SEC – ISO-100 – 92 MM

Aga ma soovisin veeeeeeel heledamat, kohe päris piimjat, tulemust. Keerasime valguse põhja. Lagi oli 5. Jaana suured silmad võtavad lummavalt pildi lihtsalt üle! No ja fakt on see, et meie kursusel on samapalju häid modelle kui häid fotograafe. Mõned neist on ka ühes isikus 🙂

F/5,3 – 1/5 SEC – ISO-100 – 70 MM
F/5,6 – 1/8 SEC – ISO-100 – 105 MM
F/5,3 – 1/5 SEC – ISO-100 – 70 MM
F/5,3 – 1/5 SEC – ISO-100 – 80 MM
F/5,6 – 1/5 SEC – ISO-100 – 105 MM

Valgus näksib nina ja vari põsel pole hea, aga pilt ise on selline armas.

F/5,3 – 1/5 SEC – ISO-100 – 70 MM

Ja kui ma neid pilte Photoshopis vaatasin ja veidi servasid sättisin ja põrsaroosast vabaneda püüdsin ja ei vabanenud, siis oli mul nii kange kiusatus vaadata, mida see pilt mustvalgeks pööratuna teeb.

Ja see meeldis mulle. Ja ma katsetasin ka kõigi teistega, mida ma ei saa nüüd teiega mittejagada 🙂

Kokkuvõtvalt võib ütelda, et low keyd olid raskem skeemina paika sättida ja pildistada oli high keyd keerulisem. Mulle meeldib tänase seisuga high key rohkem. Aga noh, eks me katsetame veel kõike. Mu hirm stuudiovalguse ees hakkab asenduma vaikselt vaimustusega. Kes oleks seda kolm kuud tagasi osanud arvata? Lähen nüüd sama soojaga me kodust stuudikomplekti uudistama, mis aasta aega juba mu voodi kõrval seisab. Täna olen ma selleks valmis.

Ja kuigi internet on täis kõiksugu infot, siis jäi mulle näppu selline teemakohane lugu high ja low keyst 🙂

Portreefotograafia: Low Key valgustus

Meie stuudiotunnid on jõudnud nii kaugele, et aeg oli katsetada Low Key ja High Key efekti saavutamist. Low, nagu nimi ütleb, annab madala valgushulgaga tumedama, arjulisema pildi ja high seevastu siis heleheldama tulemuse. Histogrammil joonistuvad nad välja samuti isemoodi – low keyl on põhimass tumedas servas ja mujale jagub vaid näpuotsaga ja high keyl siis vastupidi.

Alustasime low keyst. Panime musta tausta ja kasutasime kahelt küljelt kõige nõrgema valgusega reflektorit, mille ees hoidsime värvilisi filtreid. Vasakul oli punane ja paremal sinine.

Meie tiim ei olnud veel värvilist valgust kasutanud ja see tundus hea koht, kus neid katsetada. Jändasime jupp aega, sest asi jäi lahja. Varje, mida me soovisime, et tekkinud. Liigutada modelli? Liigutada valgusallikaid?

F/5,3 – 1/10 SEC – ISO-400 – 50 MM

Sain vahepeal Tiinast pildi, mis näitab pikema säriaja iseloomu – ta ise on paigal, aga silmad käivad vahepeal plinks-plonks kinni-lahti. See oli see, mida vanal ajal tuli pliiatsiga korrigeerida.

F/5,3 – 1/10 SEC – ISO-400 – 50 MM

Iseenesest on muidugi üllatav, et nii pika säriajaga käepealt mingi arvestatav pilt üldse välja tuleb. Aga välku oodates on ikkagi tore erinevaid asju katsetada.

Aga nagu öeldud, siis üht korralikku low key tulemust me saavutada esimese hooga ei osanud. Tiina pööras ennast nii ja pööras naa, aga muutma pidi ikka midagi palju enamat.

F/5,3 – 1/10 SEC – ISO-400 – 70 MM

Ja taas tuli õpetaja Elina meile appi.

Suur must hajuti läks punasele, mis on selline intensiivsem tegelane, küljepealt ette. Korraga läks kahe abilise asemel vaja kolme. Värviliste filtritega peab jälgima veel ka seda, et kile kuumusega sulama ei hakka.

Tiina joonistas meie valgusskeemist toreda pildi ka:

Sain välgu enda kaamera külge ja proovisime sinise asemel korraks lillat. See jäi päris võigas. AGA see toimis uue plaaniga ootuspärasemalt kui varem.

F/5 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM

Ja siis läks sinine oma kohale tagasi ja tulemused said seesugused hämarad.

F/5 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM

Vaade siia ja vaade sinna. No pole minu maitse need hullud värvid, aga mis peamine, asi toimis ja histogramm andis kinnitust, et asi on nii nagu peab.

F/5 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM

Siis mängisime meeskonnas kohad ümber ja katsetasime taas. Kõige keerulisem oligi suure musta varjuki paikasaamine, et ta ikka teeks oma tööd nii nagu vaja. Kuna Jaana juuksed on tumedamad kui Tiina omad, siis tundub ka varjupool kohe kuidagi tumedam.

F/5 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM
F/5 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM

Ma ei suutnud vastu panna ja jagan teiega ka oma pisikest katsetust. Selline näeb välja seesama pilt siis, kui Photoshopis talle “auto tone” peale susata. Noh, selline kunstiline 😀

Lugu jätkub high keyga SIIN 🙂

Valgusskeemid mitme valgusallikaga 2

Alustasime sellest, et pidime ise joonistama endale valgusskeemi, mida katsetada soovime. Või siis tegelikult alustasime piltide lappamisest, et millist tulemust me soovime ja siis pidime sellele tekitama juurde skeemi, millega sellist tulemust saavutada. Selle ülesande juures oli meile toredaks abimeheks strobox.com

Etteruttavalt pean tunnistama, et ma käin nüüd ringi kogu aeg nii, et kui kusagil on foto või maal, siis ma üritan aru saada, kust ja milline valgus sellise tulemuse annab. Ju see on jälle mingi mööduv kutsehaigus. Aga selline tore. Jälle uus mõõde asjale.

Minul läks tol korral lappama. Ma jäingi keksima ja kugistama igat uut mõtet ja mul oli hea meel, et Jaana ja Sigrid sihikindlalt enda skeeme soovisid proovida. Kaheks harjutuseks meil aega ju vaid oligi. Kuigi! Jaana väga lihtsat skeemi oli lahe katsetada ka ilma välguta ehk siis ainult pilootlambiga. Pilootlabi sõna on tore. Teise tunni järel olin ma kord ahastuses, sets püüdsin elu eest selgitada teistele, et mitte välguga vaid selle tavalise lambiga. “No selle TAVALISE lambiga, mis iganes selle nimi siis oli”. Aga see polnud piisav. Pakkumisse tulid reflektor ja kõik muud valguse muundajad, aga mitte mu “tavaline ilma välguta lamp” ehk pilootlamp. Täna ma siis juba tean seda sõna. See on tore.

Jaana skeem

Meil oli inspireeriv foto ja selle saavutamiseks kasutatud valgusskeem. Läksime stuudiosse ja hakkasime seda asja paika sättima. Vaja oli valgustit koos valge vihmavarjuga ja hõbedast peegeldit. Kuigi pildil on kasutatud tõenäoliselt heledat tausta või on modell seisnud seinale lähemal, siis Jaana valis tumeda tasta ja me seadsime oma kaadervärgi üles seinast eemal. Katsetamiseks oli see väga huvitav kombinatsioon ja taust jäi alati soojalt tume ja varjutu. Nii lihtne ja samas kuidagi maagiline.

 

(strobox.com – using for educational reasons)

 

Liigutasime lampi (reflektor koos valge vihmavarjuga) ja hõbedast peegledit modellist lähemale ja kaugemale. Lampi üles ja veel rohkem üles. Liigutasime modelli ette- ja tahapoole. Proovisime nii ja proovisime naa. Lihtsalt pilootlambiga esialgu.

Alguses oli Tiinal must kübar peas. Selle kontrastsusega lõikaks see nagu osa peast ära. Kuigi juustele jääb tore vari, siis pole see ikkagi see, mida soovisime. Proovisime ka heledama kaabu või kübaraga, aga loobusime peakattest. Ja teine mure oli meil veel – Tiina täiesti tore käsi kiskus sardelliks. Vorstiefekt! See olla selle asja nimi, kui jäse suure toruna keset pilti esiplaanil. Kangutasime selle kallal omajagu aega, et kätt loomulikumalt ja tõetruumalt näidata. Tundub, et sul võib valgus olla paigas nagu raamatus, siis kohandama pead seda ikkagi iga inimese järgi eraldi. Nii modelli kui ka fotograafi järgi. Vahe tuleb sisse ka vist sellest, kui pikk on fotograaf? Kaugusest ja vaatenurgast nagunii.

F/5 – 1/30 SEC – ISO-1600 – 50 MM

See tulemus pilootlambiga mulle juba meeldis. Just see, kuidas valgus kaob pimedusse. Heledad juuksed annavad siin kindlasti oma nüansi.

F/5,3 – 1/25 SEC – ISO-1600 – 50 MM

Ja siis oli minu kord katsetada välku. Meil oli üks valgusallikas, mille pilootlamp oli ikka 6 ja välk tuli tugevusega 2 otsa. Tüdrukud hoidisid varjupoolel teineteise võidu suur hõbedast reflektorit. Seda hoida, eriti nii, kui sa ise mitte midagi ei näe selle tagant, on ikka pääääris keeruline. Vahepeal tundus juba, et kõige parema efekti saime mitte alt üles vaid just ülevalt alla peegeldit hoides.

Mul läks tükk aega, et välguga seaded paika saada, sest pakutud 1/160 säri, millest üle justnagu ei tohiks minna, oli minu kaamera jaoks ilmselgelt jälle liiga palju. Huuuu, kui valge oli alguses kõik. Arvutis ehk nii hull nüüd enam ei olegi, aga kohapeal oli ikka tapvalt valge.

F/4,5 – 1/160 SEC – ISO-100 – 35 MM

Muud numbrid klappisid mul teiste omadega, aga säriaeg oli minu arvates ikkagi liiga pikk. Tiina püsis paigal, mina püsisin paigal, muutus ainult mu kaamera säriaeg. Siis tundus juba parem.

F/4,5 – 1/200 SEC – ISO-100 – 35 MM

Ja keerasin aja sutsuke veel kiiremaks. Vaat see pilt meeldib mulle endale juba ka. Kuna antud pildid on praktiliselt puutumata töötlusest, siis annaks nendega mida kõike teha, et veel parem saaks, aga toormaterjalina meeldis mulle just see 160ndiku asemel 320ndikuga tehtud pilt:

F/4,5 – 1/320 SEC – ISO-100 – 35 MM

Kui Tiina poseerimise lõpetas vajas ka tema sama skeemi katsemiseks modelli ja Liis tuli appi. Mina tegin pilte lihtsalt pilootlambivalguses, mis oli endiselt tugevusega 6 ehk maksimum.

“Ahh, et selline valgus!?” 🙂

F/5 – 1/40 SEC – ISO-1600 – 35 MM

Vihmavarjuga annab hõbedane reflektor olenevalt asendist õige pisut või veidi rohkem kui õige pisut valgust näo varjupoolele juurde ja see kao pimedusse, mis muidu pehme vihmavarjuvalguse j amusta taustaga juhtuda võiks.

F/5 – 1/40 SEC – ISO-1600 – 50 MM

Mul ei õnnestunud seda pilti küll teravaks saada (selle säriga käelt pildistada…) ja kõrgest kraest või kapuutsist hoidvaid käsi ja paremat külge tooksin ma ehk veidi juurde (seisin ehk liiga lähedal), AGA ma armastan seda pilti Liisist nii väga!

F/5 – 1/25 SEC – ISO-1600 – 50 MM

 

Sigridi skeem

Vihmavari jäi kasutusse, aga enam mitte põhivalgusena vaid nö juuksevalgusena ja peegeldi asemel tuli kasutusse suur kärjega softbox. Softbox jäigi põhivalgusallikaks. Tausta jätsime mustaks ja asusime endiselt taustast üsna eemal.

(strobox.com – using for educational reasons)

Eesmärk oli saada pehme valgusega nägu ja veidi vähem valgem, aga siiski valgustatud kuklapool – kael ja juuksed.

Esimene probleem! Keegi tark oli suure kärjega softboksi lambi küljest maha võtnud ja et seda tagasi paika saada läheb vaja mitut kätepääari ja vahel ka mitut pead. Ja siis selgus, et sellel lambil, kuhu me teda paika püüdsime saada, ei toimi lukustussüsteem! Vahetasime lampi ja saime selle ka kenasti paika ja kinni.

Nii vihmavari kui ka softbox pidid mõlemad hakkama välkuma. Softbox kui põhivalgus oli tugevusega 4 (vahpeal ka 3 a 2) ja vihmvari oli nr 2 peal. Paikasättimise ja katsetamisega läks meil ikkagi terve hulk aega.

Kuigi mõeldud oli skeem esialgu pigem nii, et softbox valgustab nägu ja vihmavari kukalt, siis katsetasime sama skeemi erinevaid võimalusi ka muudes asendites. Näiteks seisis Liis kahe valgusallika vahel. Pilootlambid olid mõlemad 6 peal, aga valgusallikad ise on suht hämarad ja asusuid Liisist ka omajagu kaugel. Siin tuleb välja vahe – softbox Liisi vasakul põsel on sama, aga vihmavarju poole peal on esimesel juuksed näo eest veidi ära ja põsk joonistub julgemalt välja, aga silm jätab tumedama mulje. Teisel on juuksed rohkem näo ees, põsk jääb tumedam, aga samas varjupoole silm tuleb jällegi suts paremini välja.

F/5 – 1/25 SEC – ISO-2000 – 35 MM

Väguga läks mul jälle jamaks. Soovitatud maksimum säriaeg oli 1/160 ja minu kaamera nõudis kiirust juurde ehk vähem valgust. No nii nagu eelmise skeemi juures. Siin pilt lihtsalt kärssas. Ja vahepeal oli mul tunne, et vihmavari ei välgu. Testisime – Liis pööras põhivalgusele selja ja vaatas vihmavarju poole – nagu parempoolsel pildil näha, siis valgust sai vaid kukal.

F/5 – 1/250 SEC – ISO-100 – 35 MM — F/5 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM

Sättisime lampe ja välke. Põhivalgus jäi 3 peale ja säriaja sättisin tagasi selleks, mis ta teoorias olema oleks pidanud. Veidi parem ehk sai, kuigi minu jaoks ikkagi veel liiga valge. Küll aga soovisin ma veidi valguse ja varjuga mängida. Liis siis “raamis” ennast nii ja naa:

F/5 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM

Sigridiga õnnestus mul pilootlampidega täitsa tore tulemus saada. Just juuste osa meeldib mulle siin. Taust on must-must, aga Sigrid joonistub kenasti välja. Näoga oleks ta võinud ehk veidi softboxile lähemal seista või siis tema oleks võinud paigale jääda, sest tagumine valgus on tore ja kärjaga põhivalgust oleks võinud talle endale veidi lähemale nihutada? AGA samas oleks siis ehk heledamad piirkonnad laubal ja põsel liiga palju valgust saanud? Või oleks aidanud veidi reflektoriga mängimine?

F/5,3 – 1/25 SEC – ISO-1600 – 80 MM

See kõik vajab veel palju katsetamist ja harjutamist ja sulaselget õppimist, aga kindel on see, et päriselt ka on võimalik valgust enda kasuks tööle panna. Seda on mõne stuuditunni järle tore nentida. 🙂

Valgusskeemid mitme valgusallikaga 1

Meie kolmanda stuudiotunni eesmärk oli harjutada mitme valgusallikaga skeeme ja mõõta säriaega ja valgust ja teha mida kõike veel. Kuulasime ja vaatasime klassis kenasti ära juhendamise osa ja siis… võttis võimust… k a o s ! Selline rõõmus, aga ikkagi kaos. Sest selleni, kuhu me tegelikutl jõudma pidime, ei jõudnud me ligilähedalegi vist. Alustasime ikka kordamisest ja noh, kuidas need asjas siis muidu kinnistuksidki.

Või noh, kõige pealt tegime ikka lihtsalt nii nagu kästud – vedasime keskele tooli. Panime selle seinast parajale kaugusele mõttega, et sellel peaks modell istuma. Et kui prooviks Rembradti sedasi? Teadsime, et peame enne saama põhiskeemi paika ja siis hakkama muude valgustega edasi katsetama. Aga mõte sellest, et meil on vaja kolme valgusallikat oli elevusttekitav ja nii me nad siis kohe ka kohale vedasime ja püüdsime sisselüilitamata lampidega mingi ootuspärase süsteemi tekitada.

Suutsime välja mõtelda, et põhivalgus võiks tulla näiteks eest nurga alt ja veidi ülevalt. Panime selle lambi Liisi ette paremale. Täitevalguse sikutasime teisele poole ette küljele. Kolmanda lambi panime Liisi taha nurga alla, paremasse külge. Ka põhivalgus jäi paremale, aga ette. Seda vist peaks tegelikult joonistama, et meie mõttest aru saada? Õnneks taipasin ma sellest asjast pilte teha ja seega saate te peagi aimu, mida ja kuidas me tegime. Aga kõigepealt ikkagi see õnnetu või õnnelik Rembradt ehk samm number üks – saada alustuseks paika ühe valgusallikaga skeem ja valgustugevuse keerasime põhja ehk 6 peale.

Leidsime Liisi põselt pisikese kolmnurga üles.

F/5,6 – 1/15 SEC – ISO-500 – 50 MM (exposure +1 step)

Kui ta end veidi valguse suunas liigutas, siis läks kolmnurk suuremaks ja kui liigutas veel, siis lagunes kolmnurk laiali. Oleks ta end veidi veel aegalselt valguse poole pööranud, oleks ehk ka silmuse kätte saanud?

F/5,6 – 1/15 SEC – ISO-500 – 50 MM (exposure +1 step)

Ja kui ta veel rohkem valguse poole vaatas, siis veidi teise nurga alt olekski vast loop olnud juba?

F/5,6 – 1/60 SEC – ISO-1000 – 50 MM (exposure +1 step)

Noooh, Liis pööras pea tagasi nii, et põsel oli kolmnurk (Rembrandt) ja meie lülitasime sisse valgusallika number kaks ehk täitevalguse ees vasakult. Tõmbasime põhivalgust kahe astme jagu maha ehk 4 peale ja panime täitevalguse 2 peale.

F/5,6 – 1/60 SEC – ISO-1000 – 50 MM (exposure +1 step)

Teadsime, et täitevalgus võiks mõne astme jagu olla lahjema tugevusega kui esimene ehk põhivalgus., ega et kindel olla, surusime kopsiku (reflektori) asemel lambi ette softboxi ja Liisi asemele asus Sigrid.

Lülitasime prooviks kõik oma kolm laternat põlema ka. 1 on põhivalgus (ees paremal ülevalt alla), 2 on täitevalgus (samal joonel ees vasakul, aga alt üles) ja 3 on tagantvalgus (taga paremal all, suunaga üles), mis peaks tausta ja juukseid helendama.

F/5,6 – 1/60 SEC – ISO-1000 – 18 MM (exposure +1 step)

Alustasime taas algusest – ühe lambiga skeem paika (esimene pilt kolmikust), siis teine lisaks ja lõpuks ka taustavalgus. Selgus, et heledate juustega taustavalgus sellisel kujul hästi ei toimi ja kipub pigem juukseid pildil kärsatama. Samas tausta valguse järgi tuleb ühe, kahe ja kolme valgusallika mõju välja. Tegelikult on taust valge, ühe valgusallikaga seda ütelda küll ei saa. Põhivalgus oli endiselt astmel 6 ja täitekas 4 peal.

F/5,6 – 1/60 SEC – ISO-1000 – 50 MM (exposure +1 step)

Kuna taganatvalgus tagant küljelt meie jaoks ei toiminud, siis sikutasime ta päris Sigridi taha, et haloefekti katsetada. Mnjah, tulemust ei kommenteeri, küll aga püüdsime me kinni tõelise Sigridi tõelise varju sellisel viisil.

F/5,6 – 1/60 SEC – ISO-1000 – 50 MM (exposure +1 step)

Võttis aega, enne kui me jälile saime, kuidas Sigridil küll nii kaunis vari saab olla 😀

Ühesõnaga olime me omadega kenasti rappa jooksunud ja vajasime abi. Abi tuligi!

Sujuvalt said kaks esimest valgusallikat endale softboxid ette ja tagumine ehk kontravalgus, mille eesmärk on juustele ja taustale veidi valgust juurde lisada, endale ette snuudi (snoot). Sest me oleme tublid koolilapsed ja teame juba, et snuut on hea pisike spotvalgus ja sellega saab valgust suunata kõige konkreetsemalt. Vahest küll ehk liiga koondunult ja teravalt, aga me olime valmis vajadusel ka kärje snuudile ette torkama, kui peab sedasi katsetama.

Teoorias oleks me siit edasi nüüd pidanud tegema suuri arvutusi ja säritama põse heledama ja tumedama poole järgi. Aga ausalt, see oli raketiteadus sellel hetkel veel. Eks ma ju tean ise ka, et mõned teist praegu peenikest naeru peavad meie siplemisi vaadates ja juba mõne aja pärast saame me ka ise muiata, kui abitud ja kobad me sel hetkel olime veel neist asjus. Aga kõik see on tulnud loomulikku rada ja kui keegi oleks mulle kaks kuud tagasi ütelnud, et ma olen täna siin, kus ma olen, siis ma oleksin ta ju ka välja naernud ja rohelise aia taha soovitanud minna.

Esimese sammuna püüdsime me üldse mingi kolme valgusega asja luua, mis kedagi ära ei pimesta ja selle skeemiga ka mingeid taluvuspiiri mitteületavaid pilte suudaksime teha. Sellest, et me stuudios peam epimeduses mässates kasutama manuaalset fookust, sellest olime me juba kahe eelneva korraga aru saanud. Kuigi selgus ka, et kui lambid põlevad, siis polegi asi nii lootusetu ja automaadiga ja tegelikult saab asju paika sättida valguses ja siis need toimivad vajadusel paikasätitud skeemi ja asukohaga ka pimedas edasi manuaali peal nii, et end lolliks ei pea leiutama.

Fokusseerimine on endiselt mu valulaps. Vahel tundub juba, et tuleb ja siis vaatad arvutis, et jälle on ebaterav… See võtab vahel ikka tahtmise täitsa ära, sest ma ei näe vabsee loogikat selles enam. Andreas pakkus, et äkki ma peaks laskma kellegi teisel kaamerat katsetada ja siis see oskaja saab esiteks vaadata, kas on asi minus või hoopis kaameras või objektiivis (on see kokkuvõttes ju ikkagi teise ringi kraam, mille mahamüümise põhjuseid me tegelikult ei tea) ja kui on minus, siis saab äkki selgitada, mida ma ikkagi valesti teen. Nüüd siis tuleb see keegi tark leida, sest aeg läheb ja mu ahastus on vastikult suur kõigi nende teravuse pärast pekki läinud toredate piltide pärast.

Aga pole midagi! Eestis peetakse fototeraapia all silmas pigem valgusteraapiat, no seda, mida nahaarst soovitab. Kuigi ka psühholoogid ja psühhiaatrid võiksid seda depressiooni puhul soovitavad. Vähemalt teooria ütleb, et nad võiksid seda teha. Meile ei ole vaja neid asju ütleda, sest me teeme seda nagunii ise. Liisil on asi käpas, vabal sekundil tuleb nautida.

F/5,6 – 1/60 SEC – ISO-1000 – 35 MM (exposure +1 step)
F/5,6 – 1/60 SEC – ISO-1000 – 35 MM (exposure +1 step)

Katsetasime järjest välgutamist. Kui niisama valguseid kasutades saame me kõik osaleda, siis välkudega peavad teised ootama kuniks üks nendega pildistab. Jälgisime servast teineteise tegemisi ja veendusime üheskoos,  kuidas esimesed said ülevalgustatud, sest valgusallikate intensiivsus oleks pidanud paaaalju väiksem olema.

Siis tuli minu kord. Saime Liisiga asja enamvähem paika. Valgusallikad on samad, mis enne ja asuvad samadel kohtadel, aga neil on ees ja küljes siis erinevad valguse muutjad. Põhi- ja täitevalgusel softboxid ja tagantvalguses snoot. Jaana istus platsile ja mul oli plaan hakata välgutama ehk jõuda lõpuks oma tunni põhiülesandeni.

F/5,6 – 1/60 SEC – ISO-1000 – 18 MM (exposure +1 step)

Saatja läks klõpsti kaamera külge. Laetuled läksid kinni ja algas katsetamine. Esimesena vaade siis, kui saatja on välja lülitatud. Palja silmaga oli olukord veidi valgem, aga siiski piisavalt pime, et niisama hätta jääda.

F/5 – 1/60 SEC – ISO-1600 – 18 MM (exposure +1 step)

Ja siis lülitasin saatja sisse ja vajutasin päästikule.

Esimeses reas on näha tulemus ainult ühe ehk põhivalguse välkuva softboxiga. Teised kaks valgusallikat ei tulnud kaasa. Teine põsk jääb liiga tumedaks. Valguse intensiivus oli põhivalgusel 6.

F/8 – 1/160 SEC – ISO-200 – 50 MM (exposure +1 step)

Siis saime ka teised valgused välkuma ja vaadates samades suundades, kus esimeses reas, on näha, et täitevalgus (ees vasakul) on liiga tugev. See oli samamoodi astmel 6. Tuli välja, et meil olid nad samatugevad, aga vahe oli soovitav kaheastemiseks jätta. Samas preagu pilte vaadates mõtlen, et millest siis see teise rea taustade toonivahe sisse tuleb? Kas asi on selles, mille peale ma teravustasin? See oli alati Jaana vasak silm, aga see silm ju liikus valguste suhtes. Äkki siis sellest?

Uus katse. Keerasime põhivalguse välgu 4 peale ja täiteka oma 2le, aga see ei läinud esimesel korral taas tööle. Ka seda, kuidas välgud kindlasti koostööle saada, tuleb veel hoolega harjutada.

F/8 – 1/160 SEC – ISO-200 – 50 MM (exposure +1 step)

Natuke sättimist, siblimist ja katsetamist ja kokkuvõttes sain sellise tulemuse sel korral. Tuleb tunnistada, et ehk on sellest raketiteadusest võimalik ühel päeval isegi hakata aru saama. Natuke 🙂

F/13 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM (exposure +1 step)

 

* alles hiljem selgus, et mul oli kuidagi kogemata läinud kaameras käiku “exposure +1 step”. Võtsime selle maha 🙂