Miks Adam ja Eva? Seepärast, et ma tahtsin natuke ‘ajalugu’ ymber kirjutada. Kuulu järgi olin mina see, kes Adamile õuna andis ja seepärast visati meid Paradiisist välja. Nyyd andis tema mulle leiva (meie suguvõsa vana leivategemise retsepti) ja ma astusin sammukese tagasi Paradiisi poole. Aga pidin ainult tõotama, et ei avalda seda pärmivaba retsepti. Ja Adam on mu pisike kauge sugulane. Kes aastatega on juba päris suureks kasvanud 🙂
Aga ärge pange pahakas. Ma alustan päris algusest. Kõige rohkem vast iseenda jaoks.
Lasteaed, milles ma suurema osa oma lapsepõlve ennelõunaid veetsin (pealelõunatel ma uisutasin) oli tollase Kommunaari oma. Aga selle taga oli kohe täpselt samasugune lasteaed (ainult betoonkonnad lillepeenras olid puudu) oli Leivakombinaadi oma. See oli mu jaoks alati nii võluv ja mainimist vääriv fakt. Ja kõige olulisem on veel see, et lapsena ei söönudki ma suurt muud midagi kui vaid leiba ja kraanivett – nii lasteaias, koolis kui ka kõigil pidudel-sünnipäevadel. Leib on turvaline ja nii hea! 🙂
Kooliajal oleksin ma pidanud peale tunde trolli bussi vastu vahetama “Kaja” peatuses, aga mina sõitsin tihtipeale kaks peatust edasi ja hyppasin enne bussile minekut Leiburi poest läbi. Soe ja pehme peenleib kaenlas logisesin vana rõske kollase Ikarusega pika tee koju ja olin õnnelik. Ise samal ajala maitsvaid suutäisi haugates. See talumatult hurmav leivalõhn on mul ikka ja alati meeles, sööbinud imearmsalt mällu (nagu ka Pärnu mnt-l vana Kalevi kommilõhn, mida seal enam aastaid ei ole – lööge või maha, aga elu oli ilusam ;)).
Mul on leivaga oma suhe. Mäletan kuidas Rootsis elavad sugulased alati siitpoolt minejatelt leiba tellisid kylakostiks. See ei tundnud kunagi tobe ega naljakas vaid kuidagi nii eriline ja oluline asi. Mäletan, kuidas mu ema Aafrika-aastatel kaasavõetud ja laevaga saadetud leiba sygavkylmutas ja vaid jaokaupa kasutas. Leib on alati suud saanud, kui ta mu peost on pudenenud ja nii õpetan ma ka oma lapsi. Leiba on olnud hea niisama näksida. Kuivatada. Ahjus kuubikuid kypsetada. Leivasupp on nii hea. Aga kuni selle aasta veebruarini ei olnud ma kunagi saanud maitsta isetehtud leiba. Ma isegi ei tea, millisel jutuööl meil Adamiga leivateema kõneaineks kerkis, aga yhel järgmisel korral kui tal Saaremaalt jälle mandrile asja oli, siis oli mul juba vaim kenasti valmis, käised kääritud ja tuju hea. Tuju oli meil ehk liigagi ylev, sest natuke lõbusalt untsu meil see tegu läks. Esimene vasikas ikkagi. No ja nii intiimse asja jaoks nagu leivategu oli ka publikut ja surkivaid näppe veidi palju. Ja mina ise olin rohkem õpipoiss.
Öö veetis magushapu taigen soojal põrandal ja käärimine oli vägev. Olgu kordki kiidetud kaasaeg ja põrandakyte (mida ma yldse ei armasta muidu). Ja ööpäev hiljem rändas mitmest kilost koosnev toores leivamass ahju. Tavalisse elektri omasse, sest vana puupliit, mida ma nyyd oman, on liiga palju aastaid kylmalt seisnud. Aga kunagi ma seal veel leiba ja kõike muud teen. Aga elektriahi läks seest nende krõbedate kraadide juures hõõguma. Ja nii kestis see neli tundi vahelduvate niisutuste ja torkimistega ja proovilõikumistega.
Minu esimene leib maitses nii hea, aga seest ta jäigi veidi tooreks. Aga see hurmav leivalõhn oli kogu seda ettevõtmist juba ainuyksi väärt. Lapsed ootasid uue päeva alguseni, et omatehtud leiba maitsta. Ära ootasid. Isuga sõid. Pisike unine Vantsu sõi kohe nii, et oli kõrvuni leivaga koos 🙂
Ma teadsin, et ma ega ma nyyd enam muudmoodi ei saa, et kohe kui ma end häälestatud saan, siis teen uue katse. Rukkijahu mängles rõõmsalt mu sydames ja mida enam on mul tunne, et peagi vist ikkagi pudeneb kodumaa muld mu kummikuninalt maha, seda enam tõuseb kõige OMA väärtus. Kullast kaugelt kallimaks. Ja nii ma siis eile yhel hetkel tundsin, et nii, nyyd on õige hetk käes. Päike paistis kõrgelt puulatvade vahelt otse mu heledasse kööki. Ma rääkisin oma leivaga. Laulsin talle. Olin õnnelik ja rõõmus. Õhtul käisin teda põrandakytte soojuses paar korda piilumas. Ta tukastas mõnusalt. Temaga oli kõik hästi.
Täna, no nyyd tõesti juba kuupäevaliselt eile õhtupoolikul, läks see pehme kleepuv tainas mu veega niisutatud käte vahelt pisikeste lamedate pätsikestena ahju. Terve plaaditäis tuli neid kokku. Tund aega kuumas ahjus ja prooviks välja võetud pätsike kadus mutiauku, mille nimi on Tannu. Ja pärast nohinat teatas siiras lapsesuu:
‘Emme, ma tahan veel seda leiba!’
Lapse suust, kes sajal juhul leivale saia eelistab, oli see yks ilusamaid asju yldse, mida kuulda. Ema õnn ja rõõm (ja ärge arvake, et lapsed siis kõike söövad, mida ema hool ja vaev loonud on, ohh ei, kaugeltki mitte). Tuba oli leivalõhnaline ja päike paistis nii helgelt läbi vastpestud ukseklaasi. Ja lapsed istusid ja sõid. Lihtsalt niisama puhast sooja leiba. Mina sõin ka. Plaaditäis oli enne söödud kui soojus leiva ihust õhku hajus.
Leivakypsised on nende uus nimetus Tannu arvates.
Kuju kujuks, asi on idees ja maitses ja selles võrratus lõhnas. Kokkuvõttes oleks mu seekordsed pätsikesed võinud 5 minutit vähem ahjus olla ja tulla kõik koos proovitykiga kuumusest tuppa ja veevanni, aga mul on veel palju õppida ja palju temaga läbi rääkida. Ja seda ma teen. 🙂
Jätku! 🙂
PS Kõik pärmivabad leivaretseptid vägagi teretulnud! Ma tahan veel katsetada, et leida päris oma õige tee 🙂
