Miks Adam ja Eva? Seepärast, et ma tahtsin natuke ‘ajalugu’ ymber kirjutada. Kuulu järgi olin mina see, kes Adamile õuna andis ja seepärast visati meid Paradiisist välja. Nyyd andis tema mulle leiva (meie suguvõsa vana leivategemise retsepti) ja ma astusin sammukese tagasi Paradiisi poole. Aga pidin ainult tõotama, et ei avalda seda pärmivaba retsepti. Ja Adam on mu pisike kauge sugulane. Kes aastatega on juba päris suureks kasvanud 🙂
Aga ärge pange pahakas. Ma alustan päris algusest. Kõige rohkem vast iseenda jaoks.
Lasteaed, milles ma suurema osa oma lapsepõlve ennelõunaid veetsin (pealelõunatel ma uisutasin) oli tollase Kommunaari oma. Aga selle taga oli kohe täpselt samasugune lasteaed (ainult betoonkonnad lillepeenras olid puudu) oli Leivakombinaadi oma. See oli mu jaoks alati nii võluv ja mainimist vääriv fakt. Ja kõige olulisem on veel see, et lapsena ei söönudki ma suurt muud midagi kui vaid leiba ja kraanivett – nii lasteaias, koolis kui ka kõigil pidudel-sünnipäevadel. Leib on turvaline ja nii hea! 🙂
Kooliajal oleksin ma pidanud peale tunde trolli bussi vastu vahetama “Kaja” peatuses, aga mina sõitsin tihtipeale kaks peatust edasi ja hyppasin enne bussile minekut Leiburi poest läbi. Soe ja pehme peenleib kaenlas logisesin vana rõske kollase Ikarusega pika tee koju ja olin õnnelik. Ise samal ajala maitsvaid suutäisi haugates. See talumatult hurmav leivalõhn on mul ikka ja alati meeles, sööbinud imearmsalt mällu (nagu ka Pärnu mnt-l vana Kalevi kommilõhn, mida seal enam aastaid ei ole – lööge või maha, aga elu oli ilusam ;)).
Mul on leivaga oma suhe. Mäletan kuidas Rootsis elavad sugulased alati siitpoolt minejatelt leiba tellisid kylakostiks. See ei tundnud kunagi tobe ega naljakas vaid kuidagi nii eriline ja oluline asi. Mäletan, kuidas mu ema Aafrika-aastatel kaasavõetud ja laevaga saadetud leiba sygavkylmutas ja vaid jaokaupa kasutas. Leib on alati suud saanud, kui ta mu peost on pudenenud ja nii õpetan ma ka oma lapsi. Leiba on olnud hea niisama näksida. Kuivatada. Ahjus kuubikuid kypsetada. Leivasupp on nii hea. Aga kuni selle aasta veebruarini ei olnud ma kunagi saanud maitsta isetehtud leiba. Ma isegi ei tea, millisel jutuööl meil Adamiga leivateema kõneaineks kerkis, aga yhel järgmisel korral kui tal Saaremaalt jälle mandrile asja oli, siis oli mul juba vaim kenasti valmis, käised kääritud ja tuju hea. Tuju oli meil ehk liigagi ylev, sest natuke lõbusalt untsu meil see tegu läks. Esimene vasikas ikkagi. No ja nii intiimse asja jaoks nagu leivategu oli ka publikut ja surkivaid näppe veidi palju. Ja mina ise olin rohkem õpipoiss.
Öö veetis magushapu taigen soojal põrandal ja käärimine oli vägev. Olgu kordki kiidetud kaasaeg ja põrandakyte (mida ma yldse ei armasta muidu). Ja ööpäev hiljem rändas mitmest kilost koosnev toores leivamass ahju. Tavalisse elektri omasse, sest vana puupliit, mida ma nyyd oman, on liiga palju aastaid kylmalt seisnud. Aga kunagi ma seal veel leiba ja kõike muud teen. Aga elektriahi läks seest nende krõbedate kraadide juures hõõguma. Ja nii kestis see neli tundi vahelduvate niisutuste ja torkimistega ja proovilõikumistega.
Minu esimene leib maitses nii hea, aga seest ta jäigi veidi tooreks. Aga see hurmav leivalõhn oli kogu seda ettevõtmist juba ainuyksi väärt. Lapsed ootasid uue päeva alguseni, et omatehtud leiba maitsta. Ära ootasid. Isuga sõid. Pisike unine Vantsu sõi kohe nii, et oli kõrvuni leivaga koos 🙂
Ma teadsin, et ma ega ma nyyd enam muudmoodi ei saa, et kohe kui ma end häälestatud saan, siis teen uue katse. Rukkijahu mängles rõõmsalt mu sydames ja mida enam on mul tunne, et peagi vist ikkagi pudeneb kodumaa muld mu kummikuninalt maha, seda enam tõuseb kõige OMA väärtus. Kullast kaugelt kallimaks. Ja nii ma siis eile yhel hetkel tundsin, et nii, nyyd on õige hetk käes. Päike paistis kõrgelt puulatvade vahelt otse mu heledasse kööki. Ma rääkisin oma leivaga. Laulsin talle. Olin õnnelik ja rõõmus. Õhtul käisin teda põrandakytte soojuses paar korda piilumas. Ta tukastas mõnusalt. Temaga oli kõik hästi.
Täna, no nyyd tõesti juba kuupäevaliselt eile õhtupoolikul, läks see pehme kleepuv tainas mu veega niisutatud käte vahelt pisikeste lamedate pätsikestena ahju. Terve plaaditäis tuli neid kokku. Tund aega kuumas ahjus ja prooviks välja võetud pätsike kadus mutiauku, mille nimi on Tannu. Ja pärast nohinat teatas siiras lapsesuu:
‘Emme, ma tahan veel seda leiba!’
Lapse suust, kes sajal juhul leivale saia eelistab, oli see yks ilusamaid asju yldse, mida kuulda. Ema õnn ja rõõm (ja ärge arvake, et lapsed siis kõike söövad, mida ema hool ja vaev loonud on, ohh ei, kaugeltki mitte). Tuba oli leivalõhnaline ja päike paistis nii helgelt läbi vastpestud ukseklaasi. Ja lapsed istusid ja sõid. Lihtsalt niisama puhast sooja leiba. Mina sõin ka. Plaaditäis oli enne söödud kui soojus leiva ihust õhku hajus.
Leivakypsised on nende uus nimetus Tannu arvates.
Kuju kujuks, asi on idees ja maitses ja selles võrratus lõhnas. Kokkuvõttes oleks mu seekordsed pätsikesed võinud 5 minutit vähem ahjus olla ja tulla kõik koos proovitykiga kuumusest tuppa ja veevanni, aga mul on veel palju õppida ja palju temaga läbi rääkida. Ja seda ma teen. 🙂
Jätku! 🙂
PS Kõik pärmivabad leivaretseptid vägagi teretulnud! Ma tahan veel katsetada, et leida päris oma õige tee 🙂
19 thoughts on “Adam, Eva ja esimene leivategu”
ilus…väga ilus…
Jõudu Sulle leivaküpsetamiseks. Iga korraga läheb asi paremaks ja põnev on iga kord. Võin Sulle mõned nipid anda, juba kuid ei osta poest leiba.
Kärt
Nämm! 😀
Meiepere kolmene sõi titena hea meelega leiba, nüüd oskab juba valida ja nõuab saia. Pooleteisene sööks üldse ainult küpsist ja leib läheb siis, kui mitu päeva muud majas pole (;=)). Et lapsed leiva juurde tuua, 'tia, kas peaks ka hakkama ise küpsetama…?
Väga lahe….ma võtsin ka just tunnikese eest oma esimese leiva ahjust – nämma 😀
Mina olen ka hakanud ise leiba tegema. Juba lapse pärast, sest tal seedimine selline kehvake. Leivas aga on palju kiudaineid, mis seedimist soodustavad. Õnneks jumaldab mu laps minu tehtud leiba ja ta ei suuda kunagi ära oodata, millal leib valmis saab. Ja kui see juhtunud on, siis küsib ikka päris hea mitu korda lihtsalt paljast leiba juurde ja juurde….
Ja tema seedimine on pärast leivaküpsetamisega telelemise alustamist paranenud kohe päris kõvasti!
Head nippi ja retsepti ei oskagi kohe anda, sest ise teen nii nagu tunne tuleb. Aga teen ka pärmivabalt. Veidi lugesin netist enne esimest leivategu ja nii ta läks!
Mul on leivategu peas mõlkund paar nädalat. Tegudeni pole veel jõudnud.
Lapsena elasin Pelgulinans ja leivapoeni oli ca 5 minutit. Oi see oli mu lemmik pood 🙂 Kui pehme ja tihti ka sooja Viru leiva kätte said oli elu magus 😀
Edu!
Mul läks esimesel korral leib aiataha, rohkem pole julgend küpsetada:(
Mina küpsetan ise leiba alates möödunud jõuludest, kui jõuluvana mulle ühes kogukas pakis tõi rukkijahu, rukkihelbeid, suure puulusika ning mis kõige tähtsam: karbikese juuretist.
Minu kogemus ütleb, et juuretiset oleneb väga palju. Esimesed leivad olid kuumalt imehead, aga jahtudes muutusid veidi saepuruseks. Sain oma kolleegilt uue juuretise, mille ta oli ise valmistanud ning siis mitmeid kordi leiba teinud (esimesed leivateod ei tulnud välja, aga juuretis läks järjest paremaks). Nüüd teen leiba, mis on pehme ja värske mitu päeva – aga enamasti ei seisagi nii kaua, eile just küpsetasin ja hommikuks oli vaid väike tükike alles jäänud.
Minu laps aga (kardan et tänu esimesele veidi tuimale leivale) omatehtud leiba ei armasta, nii peangi tema jaoks poest ostma 🙁
Meie mehega aga naudime… Minu lemmik on veidi selline magushapu leib, mille sees on mustad ploomid ja kuivatatud aprikoosid. Panen õhtul taimeriga ahju ning hommikul ärkame leivalõhnalises majas 🙂
Jõudu küpsetamisel!
tundub,et võime ka leivaküpsetusalase kokkusaamise teha…minu esime küpsetus 2 nädalat tagasi õnnestus suurepäraselt(peenemapoolne ja köömnetega )…teine ootas laual kui kvaliteetajast saabusin…mmmmmmmmmm
.. ja arva kui raske on Leiburi külje all elada(eriti päevadel kui tuul minu akendesse on):)
Kaugelt koju tulles on esimene märk kodu lähedusest soe leivalõhn …. on aasta 2009 ja kohaks Tallinn. Kummaline see elu:)
Uskumatu kui paljud viimasel ajal leiba küpsetavad! Meiegi oleme regulaarselt möödunud jõulutest leiba küpsetanud – ei saa ju juuretist raisku lasta minna! Selle hea taseme saavutamine võtab tõepoolest mitu head tegu aega. Aga häid nippe ja nõuandeid kuulaks küll veel:)
Oh, ajate siin suu vett jooksma!
Mina ka küpsetan leiba. Ehk et tean, mida Sa tunned:-) Mul on ainult üks küsimus, mismoodi Sa ahjust võttes neile veevanni teed?
viskasin tolmuharja nurka ja jäin Sinu leivategu lugema:) mulle meeldib Sinu tegemistes see, et Sa teed neid südamega ja alati on Sul vahva korvitäis mälestusi jutule juurde puistatud:D
tead sa mis juhtus sinu juttu lugedes…
jõulutunne tuli..
th.
Minu poolt ka paar nippi,kes ma ise ka varsti aastakese kodus leiba küpsetan.Kasutan ka elektriahju,aga küpsetamiseks kuluv aeg on küll kusagil 1 tund ja 15-20 minutit.Kasutan poest ostetud saiavorme ja eelnevalt lasen tainal ka vormis kerkida tund-kaks.Mingit veevanni ma küll ahju küpsemise ajaks ei pane ja palju ahjuust ka ei paota.Vahepeal määrin leiva pealt võiga ja lõpupoole sätin leivavormi ahju põhjale ja reguleerin ka küpsetusreziimi põhja küpsetuse peale ja seda siis 10-15 minutit,et ka põhi pruuniks saada.Ahjust leib välja ja leivale rätik peale ja niimoodi lasen veel tal rahulikult olla…..
Jõudu edaspidiseks…..soovib saarlanna!
Olen kaks korda küpsetanud. Maitse on väga hea. Esimene kord peale jahtumist läks koorik nii kõvaks, teine kord oli natuke pehmem, aga ikkagi kõva. Kas äkki juuretise paranemisel muutub ka koorik järjest pehmemaks…. Igatahes hea vaadata neid tublisid Eesti naisi 🙂
nuuks, nii ilus. Tahaks ka…
Väga hea leivateo õpetus on siin:
http://www.maaleht.ee/2009/01/19/tarbija/4456-koduse-rukkileiva-kypsetamine-ehk-kodo-leib-om-koko-magusamp
Ja samale õpetusele toeks ka video:
http://www.maaleht.ee/2009/02/17/tarbija/5106-video-kodune-leivategu-on-lihtne
Nii õpetus kui leib on head – esimene leib valmis mul nii, et köögilaual olevast arvutist tuli õpetus ja mina muudkui mudsin pausi nuppu.
Hääd katsetamist!