Kotike haldjatolmule

Me kõik pyyame vahel uskuda imedesse. Ja nii just peabki.

Mina usun. Kuigi inimesed mu ymber mind kyyniliseks realistiks või isegi parandamatuks pessimistiks siunavad. Aga kogu see haldjamaailm ja isetegemised lubavad mul end mõnusalt varjata sinna, kus on hea ja tore ja uskuda just seda, et kõigi reaalsete kogemuste kiuste imesid vahel ikkagi synnib. Kahestunud isiksus? Pigem yhe medali kaks kylge. Yks aitab jalad maas hoida (vähemalt maa poole), teine annab tiivad. Tulemus igati tasakaalus. Ja tasakaal on hea.

Pikka juttu täna ei tee. Kõik jutud ootavad hetkel kypsemist. Aga see ahi, kus nad kerkivad ja täiustuvad, on suur, soe ja õige mõnus.

Ikka ja jälle olen ma kallitele sõpradele häädel ja mitte nii väga häädel hetkedel haldjatolmu lähetanud. Kujuteldavat. Näpuotsa ja peotäiega. Ikka parimate mõtetega ja sygava sooviga, et kõik ihaldatu ikka täide läheks ja pimedusse valgust piiluks.

Mõni aeg tagasi sai igiammune mõte teoks – syndis kotike haldjatolmu tarvis. Igikestev, põhjatu, piisavalt pisike, et alati taskusse mahtuda.

Kallis sõber Mumm tuli, kysis näha, vaatas ja omastas esimese katsetuse. Tolm seal sees on hea ja vägeva väega kraam. Vähemalt nii me soovime uskuda. Mis sydamest tulnud, see leiab ka tee teise sydamesse.

Minu Mumm ja tema igavesti kasuliku tolmuga kotike:

Ja muinasjutulise teema lõpetuseks täna yks mu lemmikluuletus. Autoriks Indrek Hirv. (Keset pilkast ööd ei läinud keldrisse raamatut kaevama ja netis leidsin vaid sellise väiketähelise versiooni, kes asjaga kursis, aitab ehk lahkelt kirjapildi korrektseks muuta). Aga luuletus on imearmas ja sõnum minu jaoks hell ja helge 🙂

kui linnuteede kruusa langeb ingel
kes valvama on pandud minu käike
jääb suuris parvis järsku seisku tingel
ja kurb on iga hing. nii suur kui väike

sa hoia minu käsi vahel vilus
et ingli linnusüda ärkaks ellu
ma usun tähte sinu silmapilus
ja et ma ükskord sinna pääsen pellu

Magusaid unesid teile! 🙂