Neli “värvi ise!” kotti

Kell on peaagu yks öösel. Ma ei maga. Vantsu ei maga. Miks peakski yks pooleteise aastane tegelane magama sel kellaajal? No võiks ju. Aga ei maga. Ja nyyd kysige, et mida ta siis teeb…

Vantsu istub viksilt toolikesel justtäpselt suure venna peatsis. Tal on käes punane paks vildikas. Ta kaunistab venna siilisoengus peanupule tippe ja täppe. Syvenenult, hiirvaikselt ja sydamerahuga. Kui ma uurima läksin, et mis siis nyyd teaoksil on, siis vaatas mulle vastu kogu olemusega naeratav pisike õnnelik mees. Pistis vildikaotsa endale armsalt suhu ja kilkas. Kas ma pean last keelama? Pahandama, et nii ei tehta? Vildikad ära peitma? Milleks! 🙂

Homme ei lähe me eilasteaeda ega tööle ega isegi mitte poodi. Ja suurele vennale meeldivad kehakaunistused, teeb neid pidevalt isegi. Ja mytsid on ka olemas. Kui pole sobivat, siis teeme. Ongi põhjus end liigutada.

Ehh, elu on ilus. Ja vahel ka väga lõbus. Kui vaid keegi tuleks ja sekretäriks hakkaks. Või ajataju koju saadaks, siis oleks kohe eriti hea 😀

Aga kui mind ikka korralikult piitsutada, siis saab asja ka… näiteks neli kotti Isetegija Lastekonkursi auhindadeks. Samas tegelased ronisid ka diplomile. Joonistatud on kottidele ainult mustaga, et uued omanikud ise neid värvida saaksid. Siis oleks ikka nagu päris oma asi kohe 🙂

Lilledega:

Tiigriga:

Kolme jänksiga:

Lohega:

Ja vaade teiselt poolt ka! Ei teagi, kas lohe saba oli nii suur või kott nii väike, et lohe ei mahtunudki yhele kyljele ära 😉

Nägude ja tegudeni! 🙂

PS katsun varsti oma postkasti jõuda. Luban.

Jälgi mind Facebookis:

14 thoughts on “Neli “värvi ise!” kotti”

  1. 😀
    Tead, mulle su nn. ebanormaalsus meeldib.
    Ja Vantsule anna mu poolt üks sinine vildikas nüüd pihku 😛
    Paid!

    Reply
  2. Vahel mulle tundub, et meie pesamuna on jõudnud vildikatriipe vedada igale poole välja arvat suure venna pea. Õnneks läheb väiksem esimesena magama.
    Vantsu kunstkäsitööst tahaks ka pilti näha saada! 😀

    Reply
  3. eneseväljendus väljendubki sellese et see väljendub igale poole:) tõsine loomingukutt ei löö risti ette ahvatleva peanupu ega tapeedi kaunistamisele:) mina isiklikult olen samast muinasjutust:)

    Reply
  4. See tiigrikutsu on minu lemmik! Nii vapper ja sõbralik! Vahvad tegemised su poistel 😀 Meie plika ka väike pätu, otsib varvaste vahelt kulda ja tilgutab isa öökapi mehu täis ja ise laulab pärast: Helga tilgutas mehu…lalalalalaaa.

    Reply
  5. Teadsa, lapsed kohe tahavadki ise kasvada, õppida ja avastada:) Mina loen ebanormaalseks neid peresid, kus lastel keelatakse ka järelvalve all kääre kuni päris suurteni välja kasutada ja joosta ei või ja puude otsa ei tohi kohe kindlasti ronida, rääkimata luba küsimata (laste)raamatute lugemisest või endale nätsu ostmisest. Tean ühte konkreetset peret, kes just sedasi lapsi kasvatab…

    Erinevalt sellest on sinul oma pisikestega usaldusliku emme suhe, oled sõber, keda laps saab usaldada ja järjelikult kuulab ja mõistab, kui keelad. Kui iga asja peale keelata, läheb see ju kõrvust mööda ja muutub ühtlaseks uminaks. Lastel tulebki niikaua lasta ise katsetada ja õppida kuni see neile kahjulik ei ole või lapsele endale või kellelelgi teisele haiget ei tee..

    Olen rohkem kui kindel, et sinu juures on 2 õnneliku lapsepõlvega selli:)

    Oi kuidas mulle sinu blogi lugeda meeldib:) Rohkem postitusi palun!

    M-A

    Reply
  6. Minnes tagasi lapsepõlve-ma olin umbes 1,5 aastat vana, ma olin pulgavoodis kinni ja mu läheduses polnud ühtegi joonistamise vahendit, aga ma suutsin ikkagi seina täis joonistada. Ma ei hakka kommenteerime millega, arvake ise :P;)

    Reply
  7. Nii armsad kotid, eriti see tiigrike ja lepatriinud:D
    Tahaks kah puhata ja mägida (ohkab, ning loeb et tööl on olla veel natuke alla 7 h)

    Reply
  8. Tahaksin Sind tänada nende ilusate ja südantsoojendavate postituste eest. Iga kord, kui Sinu juttu loen, tekib tahtmine kedagi kallistada. Lihtsalt nii armsalt, siiralt ning ausalt oled kirjutanud. Nii soe tunne on kohe!

    Reply

Leave a comment