Sattusin täna hommikul lugema Postimehest arvamusavaldust eile uudistest läbi käinud infole, et naisepeksja sai vaid poolteist aastat tingimisi ja kommentaaridele, selle loo järel. Nördimuseni tülgastav olukord, aga Dagmar Lamp oli oma arvamusloosi valusalt ehe ja tabavalt hea. Temaga nõustun täiesti.
Panin lehe kinni ja püüdsin siin edasi joonistada oma 3 õde, kes vaikselt millimeeter haaval sünnivad, aga teema ei lasknud mind enam lahti. Mõte läks rändama ja mulle meenus mu esimesel kursusel kirjutatud artiklianalüüs, kus käsitlesin sedasama valusalt hella lähisuhte vägivalla teemat. Lihtsalt sootuks teise nurga all. Mõtleks, kui eilses loos oleks naise ja mehe roll olnud vahetuses? Millised oleksid siis veel olnud rahva kommentaarid ja ühiskonna suhtumine laiemalt? Naiste vastu suunatud vägivallateemadel on alati neid, kes põlastavad, irvitavad ja parastavad, et ju ta selle oli ikka ära teeninud ja ise oli süüdi ja ise provotseeris ja kokkuvõttes lihtsalt on lollakas, kes ei oska endale meest valida jne.Aga kui vägivallatseja oleks olnud naine ja kannataja mees? Siis oleks kommenteerijate arvates arvatavasti kaks võimalust – naine on diagnoosiga napakas, kindlasti ajas mees ta nii kaugele, et kannatus katkes või on mees lihtsalt nii hädapätakas, et isegi naine teeb talle ära ja appi kui nõme, õiged mehed ei nuta ega pese oma musta pesu avalikult. Kas selline asi iial üldse uudiskünnist ületaks? Ebamugav ja kole, isegi absurdne teema ju? Mehed ei nuta? See on see valetõde, mida meestele maast ja madalast siiani veel sisse tambitakse. (Ema ja õena olen ma kõik need, kes julgevad ütelda, et poistel/meestel ei sobi nutta, siis kui valus ja kurb on, verbaalselt mättasse löönud. Teema, mida ma ei talu silmaotsast.) Valu on valus ja kurbus on kurbus ja hea näo tegemine valu ega kurbust pisemaks ei tee. Suuremaks ehk vaid…
Päeval, mille Eesti presidendiks sai naine, räägin mina hoopis sellest, kuidas meie keskel elab mehi, kellele naised liiga teevad. Jagan teiega oma artiklianalüüsi, mille kord õeks õppides meeste tervise aine tarvis esimesel kursusel kirjutasin. Teema ise pole grammigi aktuaalsust kaotanud.
MEESTE
VASTU SUUNATUD LÄHISUHTE VÄGIVALD
Tallinn
2012
Antud analüüsis vaatlen paralleelselt kahte erinevat perevägivalla ja paarisuhte vägivalla uurimusi käsitlevat artiklit. Need kaks uurimust põimuvad ja toetavad teineteist suurepäraselt mõistmaks lähisuhte vägivalla tegelikku olemust ja palet ning kummutavad vääralt sisseharjunud väite, et paarisuhtevägivald on „patriarhaalne terrorism“ – kannataja on alati naine, kannatusetekitaja mees (Folligstad jt 2010: 495).
Meeste vastu suunatud paarisuhte vägivald, on delikaatne, väheuuritud ja -armastatud teema. Probleemi teadvustamine on endiselt lapsekingades, sest üldsus (ka mehed ise) tunneb sügavat vastumeelsust näha mehi nõrgana, kannataja ja ohvrirollis. Kuna aga on teada, et probleem on tegelikult valusalt aktuaalne, siis ilmselgelt on see teema oluline ja seda tuleb uurida. Oluline on teha tööd selle nimel, et abivajajad jõuaksid abini. Sellega ka antud artiklid tegelevad.
Mõlemad artiklid räägivad lihtsas keeles lahti asja olemuse, kitsaskohad probleemi teadvustamisel ja takistused ohvritele abi andmisel ning annavad kätte ka suunad, milles tulevastes uuringutes keskenduda ja mida kõrvale jätta. Uuringuid on artiklites käsitletud analüüsina, tabelitena, aruteluna, otseste näidete ja ohvrite kogemuste vahetute kajastustena. Kuigi need artiklid kajastavad USAs läbi viidud uuringuid, siis lähisuhte vägivalla teema on aktuaalne ja olemuselt sarnane nii siin- kui sealpool Atlandit.
Antud artiklite valimisel tuginesin isiklikule huvile antud probleemi vastu. Kuna ma võtsin koolis esimesel kursusel osa lähisuhte vägivalla vabaainest ja me küll rääkisime ja nentisime, et selline asi nagu meeste vastu suunatud lähisuhte vägivald eksisteerib, siis vastava materjali puudumine seadis meid olukorda, kus me keskendusime ikkagi sellele, mis oli juba olemas – väärkoheldud lapsed ja
naised. Aga meeste teema jäi mind painama ja mul on hea meel tõdeda, et antud delikaatse teema kohta siiski leiab kaasajal juba ka arvestatavaid materjale.
LÄHISUHTE VÄGIVALLA OLEMUS JA MEHE ROLL SELLES
Alates sellest, kui 1970ndatel teadvustati ja hakati paarisuhte vägivalla olemust ja ilminguid süstemaatilisemalt uurima, on naised selles üldsuse silmis reeglina ikka kannataja rollis olnud. Andmed lähisuhte vägivalla kohta kuritegevuse ja tervishoiuasutuste andmebaasides näitavad enamasti naisi kui ohvreid, aga see niigi raske teema on palju sügavam ja tumedam, kui esmapilgul tunduda võib. Rahvaküsitluste ja –uuringute tulemustest nähtub järjekindlalt, et naised panevad toime sama palju väärkohtlemise akte kui mehed. Nende uuringute kriitikud, naisäärmuslased,
on varmalt vabandanud, et naiste poolt meeste suhtes toime pandud vägivald on aset leidnud ainult enesekaitse või kättemaksu eesmärgil, näidates naist ikkagi ohvrina, kes on tõugatud meeleheitesse ja keda mehed ise on vägivalda algatama provotseerinud. Samas mitmetest uuringust selgub, et enamik naisi ei viita enesekaitsele, kui motiivile, toimepandud vägivalla-aktis intiimpartneri suhtes, vaid vihale, armukadedusele, kättemaksuihale, emotsionaalsele valule ja vajadusele saavutada kontroll isiku, segaduse ja seisundi üle. (Hines jt 2007: 63).
Paljud naiste õiguste eest võitlejad väidavad veendunult, et koduvägivald on sooline probleem – meeste vägivald naiste vastu. Teisisõnu iganenud, aga siiski valitsevaks arusaamaks lähisuhte vägivallast on endiselt see, et mehed on kurjategijad ja naised ohvrid. Paraku ei ole vägivaldsus ainult soost sõltuv vaid üldiselt inimeste probleem – endaga pahuksis olev inimene läheb üle piiri. Kindlasti ei tohi vägivaldseid naisi jätta tähelepanuta, sest liiga sageli ei ole koduvägivald pelgalt enesekaitse keskne. (Hines jt 2007: 64). Mõned teadlased leiavad, et olemas on kaks erinevat tüüpi lähisuhte vägivalda: esiteks nö tavaline paarisuhte vägivald, mis sageli joonistub välja anonüümsetest rahvaküsitlustest ja mida käsitletakse tüüpilise vastastikuse vägivallana paarisuhtes, mille esinemise kergemaid vorme kasutavad paljud paarid oma partneri suhtes. Teine lähisuhte vägivalla vorm on äärmuslikum, see on puhtalt anastav vägivald, mille ohvriteks on enamasti naised ja tavaliselt hõlmab see süstemaatilist tugevat füüsilist väärkohtlemist. Sellises olukorras on naiste endi poolt sooritatu reeglina alati käsitletav enesekaitsena. Aga kas kõik on ikka nii mustvalge nagu see põgusal pilgul tundub? Selline lähenemine lahendab küll mõned probleemid, aga jätab täiesti tähelepanuta meesohvrid, kelle suhtes naised on vägivaldsed – samahästi võib sellises anastavas suhtes olla kannatajaks naise asemel hoopis meespool. (Hines jt 2007: 64).
On üritatud ka väita, et uuringud, mis näitavad, et mehed ja naised kasutavad suhtes vägivalda samavõrd, ei näita tegelikult, et nad on ka võrdselt vägivaldsed. Nende meelest ignoreerib keskendumine tegudele sageli vägivallaakti motiivi ning minetab vägivalla mõiste lähtudes konkreetsetest sündmustest ja inimsuhetest ja ajaloolisest kontekstist. Mõistmaks koduvägivalla olemust naisõiguslaste seisikohast, tuleb esiteks mõista, et võimustruktuur ühiskonnas on selline, kus mehed domineerivad naiste üle nii sotsiaalselt, poliitiliselt ja majanduslikult. On levinud arvamus, et mehed kuritarvitavad lähisuhtes võimu, sest nad usuvad, et neil on õigus kontrollida enda naist, isegi kasutades vägivalda. On siiski ka neid, kes nendivad, et naised võivad suhtes olla küll vägivaldsed, aga teiselt poolt hääbub see tunnistus taas vabanduse taha, et meeste poolt kordasaadetu on julmem, vigastused suuremad ja probleem on tõsisem. Umbes 50% vägivaldsetes suhetes on vägivald vastastikune, umbes 25% on vägivaldne ainult mees ja umbes 25% vägivallaaktidest pannakse toime naiste poolt selgub ameeriklaste uuringust. Reeglina ei ole tänapäeva kapitalistlikus maailmas (USA näitel) keskmisel mehel sugugi rohkem füüsilist jõudu kui naisel. (Hines jt 2007: 64).
2007. aastal USAs läbi viidud perevägivalla küsitluse põhjal selgus, et umbes 4,8% meestest ehk 2,6 miljonit meest üle riigi (USA), on kannatanud raskekujulise paarisuhte vägivalla all, mida on toime pannud nende endi elukaaslased ja abikaasad. Muuhulgas sisaldavad need vägivallaaktid kõikvõimalike füüsiliste vigastuste tekitamist kasutades erinevaid käepäraseid vahendeid kammist mikserini ja nugadest ja tulirelvadeni. Tajumaks probleemi tõsidust, on oluline mõista selliste suhete toimimise dünaamikat. Sageli on paarisuhte väärkohtlemise ohvriteks töötud või puudega mehed. Mitte harva on mehe puue naise poolt tahtlikult tekitatud soovist tema elu täielikult kontrollida ja endale allutada, tunda ennast vajalikuna mehe elus. (Hines jt 2007: 64).
Üks põhjus, miks meeste vastu suunatud ja naiste poolt kordasaadetud lähisuhte vägivalda on siiani praktiliselt ignoreeritud, on see, et seda on vähe, kui üldse, süstemaatiliselt uuritud. On olnud vaid mõned tagasihoidlikud jõupingutused, et teadvustada probleemi ja aidata meesohvritel läbi murda süsteemi tavakuvandist, et ohver on enamasti naine. Ajal, mil ühiskond on hästi organiseerunud naiste kaitsele ja neile on loodud lugematu hulk toetavaid liikumisi, tugisüsteeme, -võrgustikke, organisatsioone ja varjupaikasid, sest koduvägivalda on ikka peetud omaseks patriarhaalse ühiskonna struktuurile, põrkuvad mehed, kel niigi on raskem tõtt tunnistada, paljude tõketega ja sageli ei jõua abivajav mees kunagi abini ning on oma murega täiesti üksinda. (Hines jt 2007: 64).
Teine probleem, miks kannatavate meeste heaks suurt midagi tehtud pole, on probleemi eitamine, mitmed uuringud kinnitavad, et selliseid mehi justnagu polegi olemas ja kui isegi on, siis pole see oluline sotsiaalne probleem, sest mehed on ju tugevamad ja suudavad end ise kaitsta. Eitamine on pahatihti vastastikune – mehed ei suuda tunnistada, et on ohvrid, sest neil on piinlik tunnistada endi nõrkust ja ühiskond ei soovi midagi teada nõrkustest, mis näitaks teda haavatavamana. Seega vältab pingeline peitusemäng meeste tervise arvelt ikka edasi. (Hines jt 2007: 64).
LÄBIVIIDUD UURINGUTE OLEMUS JA TEGELIKKUS
Koduvägivalla abiliinile helistanud meeste uuringu eesmärgiks oli ajavahemikus jaanuar 2002 kuni november 2003 koguda abikõnedest meeste lugusid ja teadmisi meestevastasest vägivallast paarisuhtes ning analüüsida nende suhete dünaamikat ja karakteristikuid. See oli üks esimesi sellel teemal läbi viidud uuringuid Ameerikas ja see uurimus püüdis kompenseerida tegematajätmisi ja teadmatust antud valdkonnas. Kaks vabatahtlikku valisid üle USA laekunud 246 paarisuhte vägivalla abikõne põhjal uurimisobjektina välja 190 meest, sest nende lood andsid kõige tõetruuma ja täiuslikuma pildi ohvrite kogemustest. (Hines jt 2007: 65).
Koduvägivalla all kannatavate meeste uuringus osalenute keskmine vanus oli 41,32 (vahemikus 19 aastat 64 aastat, 1/3 ohvritest vanuses 40 ja 49). Nende vägivaldsete naispartnerite keskmine vanus oli 35,98 (varieerus 17-59 aasta vahel, 1/3 vägivallatsejatest oli vanuses 30 ja 39). Paljudel olid partneriga lapsed. Veidi üle poole neist meestest olid helistamise ajal endiselt suhetes enda kuritarvitajaga. (Hines jt 2007: 66). Huvitav on ka see, et kui naisohvrite puhul on abiotsimine sageli vahendatud kolmada isiku kaudu, kellele naine on oma loo juba rääkinud, siis meeste abiliinile helistanutest pea 80% olid kannatajad ise. Väga väikese osatähtsusega olid helistajateks meeste sõbrad või teised pereliikmed. See annab aimu, kui sageli jätavad mehed oma suure mure vaid enda teada ja püüavad ise kuidagi hakkama saada. Kuni enam ei suuda.
Kõik need 190 meest olid kogenud kehalist väärkohtlemist enda naissoost partnerite poolt ja lisaks olid üle 90% helistanud meestest kogenud ka naiste pidevat kontrollivat käitumist, usaldamatust, nuhkimist ja jälitamist. Nende paarisuhtes esines sageli frustreerivaid momente ja masendavaid perevägivalla kogemusi. Helistajate ütlused näitasid, et pea kõigi nende naissoost kuritarvitajate anamneesis esinesid varasemad hingetraumad, enam kui pooltel neist oli suitsidaalseid mõtteid ja ka mõrvarlikke väljaöeldud kavatsusi meeste suhtes. Meeste ütluste kohaselt oli nende naistel pooltel juhtudel probleeme alkoholiga, pisut vähem muude ainetega. Naiste anamneesis esines ka kinnitatud psühhiaatrilisi diagnoose. (Hines jt 2007: 63, 71).
Teises artiklis, mis esitas pealkirjas küsimuse, kas lähisuhtevägivald on vastastikune, käisitleti uuringut, milles 649 osaleja käest uuriti nende kogemusi ja kokkupuuteid kuritahtliku psühholoogilise käitumisega nii ohvri kui kordasaatja rollis nende paarisuhtes. Uuriti sellise käitumise olemasolu, sagedust, emotsionaalset mõju ja mõju käitumisele. (Folligstad jt 2010: 495). Online-uuringus said osaleda Ameerika Ühendriikide kodanikud, kes olid vähemalt 18 aastat vanad ja olnud viimase aasta jooksul romantilises paarisuhtes (Folligstad jt 2010: 500). Arvesse läksid vaid täielikult täidetud ankeedid. Kokkuvõttes osales uuringus 317 naist ja 332 meest valdavalt vanuses 22-60, kes olid erinevate rasside esindajad, nende seksuaalne orietatsioon oli erinev, nad olid erineva haridus- ja elatustasemega ehk siis läbilõige ühiskonnast. (Folligstad jt 2010: 497).
Uuring keskendus psühholoogilisele väärkohtlemisele ja sooline jagunemise väljendamine selles omaette eesmärgiks ei olnud, aga sellegi poolest saab näha, et jagunemine toimus suhteliselt võrdselt. Ja kuigi kokkuvõttes nenditi, et me ikkagi ei tea, kes tegelikult on paarisuhte vägivallas süüdlaseks ja algatajaks – võimalik, et mõlemad kannavad võrdselt süüd, võimalik, et emmad-kummad tunnevad end lihtsalt vähem süüdi, või on süüdi vaid üks osapool või mitte kumbki, sest inimesed lihtsalt kogevad vägivalda väga erinevalt. (Folligstad jt 2010: 508). Samas nenditi, et enamasti on psühholoogiline väärkohtlemine vastastikune (Folligstad jt 2010: 495) ja selle ajendiks on konfliktid, võimumängud ja haavatud tunded (Folligstad jt 2010: 500). Huvitav fakt on aga see, et valdavalt jäid vastajad arvamuse juurde, et nad küll on ka ise kasutanud samasid psühholoogilise väärkohtlemise meetodeid enda paarisuhtes oma partneri vastu, mida nendegi peal on kasutatud, aga millegi pärast on enamus veendnunud ja usub, et nende partner on kogenud palju vähem vägivalda kui nemad ise on pidanud taluma. (Folligstad jt 2010: 495). Samas neutraalsel tasapinnal vaadeldes mõistavad mehed ja naised psühholoogilist kallaletungi suhteliselt ühtmoodi (Folligstad jt 2010: 496). Samas tõid juba 1980ndatel lähisuhtes väärkoheldud naised välja, et füüsilisest väärkohtelmisest hullem on just psühholoogiline (Folligstad jt 2010: 495), seega ei saa silmaga nähtamatut ja käega katsumatut kuidagi alaväärsemaks probleemiks pidada kui sinist silma ja murtud roiet.
Kui psühholoogilise väärkohtlemise edasiste uuringute läbiviimise võimaluste ideed pisut takerduvad, sest puudub see mõõdupuu, mis aitab mõista ausust ja kõigi jaoks üheseltmõistetavust, siis telefoni abiliinile helistanute reaalsete lugude põhjal saab juba kindlalt väita, et probleem on tõsine ja reaalseid lahendusi abivajavate meeste toetuseks on juba ka loodud.
2000. aasta oktoobris loodi USA-s esimene anonüümne infotelefon meesohvritele Domestic Abuse Helpline For Men (DAHM), mis keskendus peamiselt lähisuhte vägivalla all kannatavate väärkoheldud meessoost ohvritele, kelle probleemile ja abivajamisele traditsiooniliselt ei oldud tähelepanu pööratud. Aastani 2007 oli see ainus infotelefon, mis keskendus eeskätt koduvägivalla all kannatavate meesohvrite toetamisele. DAHM andis tasuta praktilist abi (avalikku, õiguskaitselist ja sotsiaalset) kriisiolukorras ja kohtus eestkostet vajavatele ohvritele. Abiliin toetas laiaulatusliku ja koordineeritud võrgustiku loomist ning seeläbi aitas ühiskonnas teadvustada ka olulist probleemi. (Hines jt 2007: 64). Abiliinile laekuvate kõnede määr on kasvas info levides aja jooksul pidevalt (Hines jt 2007: 65).
Statistika näitab, et selleks, et mees otsiks sellises hapras olukorras abi, kasvõi isegi anonüümse abiliini kaudu, peab olukord olema juba väga kriitiline ja nad on sageli olnud juba pikemat aega ränga väärkohtlemise ohvriteks ning olukord on nende kontrolli alt ammu väljunud. Sel juhul ei ole tegemist ka enam nö tavalise vastastikuse paarisuhte vägivallaga, mis küll samuti ei ole aktsepteeritav, vaid selgelt meeste vastu suunatud otsese lähisuhte vägivallaga. Abiliini eesmärgiks on teha tööd nii kuritahtliku olukorra muutmisega kui ka aidata meestel turvaliselt lahkuda probleemikoldest. Antud uuringust lähtus, et paljude jaoks oli probleemiks alternatiivse peavarju leidmine. Tugiliini kaudu nõustati mehi muuhulgas ka selles, kuidas saavutada väärkohtleva naispartneri lähenemiskeeld.
Väga oluliseks peetakse artiklis järjepidevust ja seda, et teemat kindlasti edasi uuritaks. Artiklis käsitletakse tehtud uuringut ja selle kitsaskohti põhjalikult ning antakse konkreetseid soovitusi tulevaste uuringute tarbeks. Kuna lähisuhte vägivalla meesohvriteni ei ole kerge jõuda, siis esiteks soovitatakse kindlasti andmeid koguda süstemaatiliselt ja võimalusel igalt meesohvrilt, kes pöördub abiliini poole. Oluline on kasutada valideeritud ja usaldusväärseid meetmeid, ja paludes kõigil abiliinile helistajatel vastata samadele küsimustele. Lisaks sellele peaksid tulevased uuringud hindama nii füüsilisi kui ka emotsionaalseid tagajärgi lähisuhte vägivalla meessoost ohvrile. Uurima peaks ka vägivaldsete naiste vaimset tervist. Ja lõpetuseks leitakse, et tulevikuuuringud peavad arvestama ka sellega, et väärkoheldud meeste peredes kasvavad sageli lapsed. Paljud naisväärkohtlejad kasutavad lapsi kui vahendeid, et kontrollida enda partnereid ja paljud neist lastest on tunnistajaks koduvägivallale. Need teadmised on vajalikud, et teadusuuringuteks oleks võimalik käsitleda ka selliste kogemustega lapsi. (Hines jt 2007: 67).
Kui mees tunnistab, et on ohver, siis on temas endas enamasti midagi – mehelikkus – juba murdunud, sest pealesurutud ja ühiskonnas tavakssaanud mudeli kohaselt on mehed tugevad ja neil ei sobi kurta ja kõige enam veel tunnistada, et nad on omas kodus, kus nad peaksid olema tugevuse talaks, juhid ja liidrid, hoopis peksupoisid ja kannatajad.
Kõige hämmastavamad olid minu jaoks antud teemakäsitluste juures kaks asja. Esiteks see, milline on ohvri profiil. Lisaks aimatavale lähisuhtes väärkoheldud meeskontingendile (töötud ja puudega kodused mehed), omas märkimisväärselt suur osa regulaarselt väärkoheldud meestest kõrge prestiižiga karjääre, head sissetulekut ja stereotüüpselt väga mehelikke töökohti ja ameteid (nt arstid, juristid, õppejõud, insenerid, politseinikud, tuletõrjujad, sõjaväelased) – mehed, kelle jaoks tõe tunnistamine on iseäranis keeruline ja alandav. Teiseks aga tõsiasi, et naiste poolt korda saadetud teod on oma koleduses sageli märksa julmemad, kui meeste lihtsakoeline rusikatega teostatud vägivald. Võimalikest vahenditest, mida naised kasutavad mehele haigettegemiseks, on võikalt esirinnas nt triikrauaga erinevate kehaosade põletamised, kuuma kohvi näkkuviskamised, riiviga ja muud teravate käepäraste vahenditega vigastamised. Huvitaval kombel oli küünistamine kui arvatavalt naiste sage enesekaitse ja rünnaku viis üldse mitte esirinnas. Seega naised ilmselgelt pigem ründavad kui kaitsevad ennast?
Kogu see teadmine muudab omal moel selle teema veel ohtlikumaks, hoomamatult sügavamaks ja laiahaardelisemaks. Edasiste uuringute läbiviimist peetakse väga oluliseks. Tänu töötusele ja suurtele pingetele igapäevaelus on antud teema valusalt aktuaalne ka meie närvilises edule orienteeritud ja ülekoormatud ühiskonnas, kus meeste roll perepeana on sisseharjunud kohustus. Kuniks seda peret on. Eelmiste suhete naised ja lapsed ja elatisrahamaksmised teevad olukorrad aga vaid keerukamaks. Kui mees kogeb kodus mittetunnustavat, halvustavat või ka ründavat suhtumist, siis ei saagi oodata, et ta oleks tugev nagu karu, püsiks vankumatult heas vormis ja tervises ning jaksaks kanda kogu maailma raskust nagu me sageli ootame.
Minu arvates on teema väga asja- ja ajakohane ja artiklid oma lihtsuses ja selguses väga hästi mõistetavad. On ilmne, et olemas on mehed, keda väärkoheldakse füüsiliselt suletud uste taga ja vaimselt võibolla igal sammul. Antud uuringud kinnitasid, et paarisuhte vägivald ei ole pelgalt naiste vastu suunatud ja meeste poolt sooritatud väärkohtlemine. On ilmne, et väärkohtlevasse naisesse tuleb suhtuda samatõsiselt kui väärkohtlevasse mehesse. Aga suures plaanis on lähisuhte vägivald, mehe ja naise paarisuhte vägivald, selgelt üldine inimestevaheline probleem. On oluline, et need mehed saaksid abi otsida, neil oleks, kust seda abi saada ja nad julgeksid seda teha enne, kui asi on tõsine, et nad julgeksid seda teha hoolimata kuvandist, mis sunnib neid olema vastupidavad ja tugevad olukorras, kus taluvuse piir on nende jaoks ammu ületatud. Oluline on mõista, et lähisuhte vägivald ei ole vägivallaliik, kus kannataja on alati naine ja ohver mees. Vaid täiesti võimalik, et olukord on sootuks vastupidine.
Lähisuhte vägivalla meesohvrid kogevad üldjoontes sama mida väärkoheldud naised samas olukorras. Vahe on selles, et meeskannatajad lepivad väärkohtlemise ja ülekohtuga sageli märksa kauem, sest ettekirjutatud tava ja pealesurutud soorolli kuvandi täitmine eeldavad neilt tugevust, nõrkustest ja raskusest üleolemist, vastupidavust. Meestel on kordi alandavam tunnistada, et nende enda intiimpartner neid väärkohtleb. Sageli on meesohvritel surmahirm ja nad kardavad oma naise agressiivsust üle kõige. Sageli on ohvrite elu täielikult ja haiglaslikult naise kontrolli all, kes oskab osavalt tunnetega mängida – tekitada vastuolulisi tundeid vajamisest vihkamiseni. Teisalt jällegi tunnevad mehed vastutust ja kohustust naise ja pere eest hoolt kanda ega suuda lahkuda. Liiga sageli on asjasse segatud lapsed, kellega naised osavalt manipuleerivad – kannatajaks pole sel juhul vaid mees. Kuna sellises olukorras meestele suunatud tugisüsteemid on puudulikud, siis kinnistab see omakorda ühiskonna arvamust paarisuhtes kannatajate kohta.Sageli on meesohvrid kogenud abi otsides mõistmatust ja põrkunud süsteemiga, mis tegelikult peaks neid toetama. Kindlasti tuleb teha vastaval teemal teavitustööd ning toetada ohvriks olevate meeste jaoks tugisüsteemide loomist, sest on oluline, et ka lähisuhte vägivalla all kannatavad mehed saaksid võrdselt samas olukorras naistega abi otsida ja leida. Samuti vajavad abi ja tuge ka vägivallatsejad, sest nende käitumisel on enamasti sügavamad isiklikud põhjused. Oluline on tabada tervikut ja teha tööd mõlema osapoolega. Eesmärk on vältida vägivalda, saavutada olukord, kus iga abivajaja jõuab abini, hoida tervist ja lähedasi ning elada õnnelikult. Tähtis on tasakaal ja heaolu tagamine.
KASUTATUD KIRJANDUS
Hines, D. A., Brown, J., Dunning, E. Characteristics
of Callers to the Domestic Abuse Helpline for Men. Journal of Family Violence. Feb 2007, Vol 22, 63-72.
Follingstad, D., Edmundson, M. Is
Psychological Abuse Reciprocal in Intimate Relationships? Data from a National
Sample of American Adults. Journal of
Family Violence, Jul 2010, Vol. 25, 495-508.
VALIK ANDMEBAASIDEST LEITUD TEADUSPÕHISEID MEESTEVASTASE VÄGIVALLA TEEMAGA SEONDUVAID ARTIKLEID
Cheung, M., Leung, P., Tsui, V. Asian Male Domestic Violence Victims: Services Exclusive for Men. Journal of Family Violence, Oct 2009, Vol. 24, 447-462
Henning, K., Feder, L. A Comparison of Men and Women Arrested for Domestic Violence: Who Presents the Greater Threat? Journal of Family Violence, Apr 2004, Vol. 19, 69-80.
Powers, L. E., Saxton, M., Curry, M. A., Powers, J. L., McNeff, E., Oswald, M. End the Silence: A Survey of Abuse Against Men with Disabilities. Journal of Rehabilitation; Oct-Dec 2008, Vol. 74, 41-53.
Smith, L. H., Ford, J. History of Forced Sex and Recent Sexual Risk Indicators Among Young Adult Males. Perspectives on Sexual & Reproductive Health, Jun 2010, Vol. 42, 87-92.
Tutty, L. M., Babins-Wagner, R., Rothery, M. A. Group Treatment for Aggressive Women: An Initial Evaluation. Journal of Family Violence; Jul 2006, Vol. 21 341-349.
VEEL MATERJALE ANTUD TEEMA KOHTA
Domestic
Abuse Helpline (2007-2012).
Lisaks
leiab huvitavaid materjale
www.youtube.com kombineerides otsingusõnu: abused male, abused men, domestic violence against men, intimate partner violence (IPV) by women, female violence jne.
Meeste vastu suunatud lähisuhte vägivalla teema oli omal ajal päris pikalt ühe võimalusena mu lõputöö teema. Isegi lõputöö projekti kirjutasin veel selle teema kohta. Aga siis tuli rinnavähipatsiendi toetamise teema ise mu juurde, haaras kaasa ja jäi ning oma meeste vastu suunatud lähisuhte vägivalla teema, mis mul ikka taskus sügeles, pärandasin ma usalduslikult Kristile, et ta sellest oma lõputöö kirjutaks. Kirjutas ka. Selle leiab TTK raamatukogust.
