Month: December 2008

Aeg on teha lõpparve aastaga 2008.

See on olnud hull, pööraselt kiire aasta, suurte muutuste ja katsumuste aasta. Mis puutub loometegevusse ja käsitöösse, siis mitu suurt projekti, mille nimel sai elu eest pingutatud jäidki varjusurma, aga suurepärased detailid on alles ja ootavad nyyd vaid väikeseid ymbermängimisi ja kasutusele võtmist. Ja tegelikult sain ma tehtud ikka väga palju. Uneaja vähesuse poolest oli see muidugi eesrindlik aasta 🙂

Uude aastasse astun ma lootusrikkalt ja kuidagi palju kergema ja puhtama tundega. Teatud mõttes on mul nyyd poistega oma kodu, mitte lihtsalt yks järjekordne yyrikas. Pea kolm kuud on siin mässatud ja tassitud ja asi hakkab juba vaikselt looma. Et end jõuluööl mitte nii yksildasena tunda, siis otsustasin ma joonistada iseendale uksesildi. Ja täna õhtul riputasime me Tannuga koos selle meie välisukse kõrvale. Et kui te kunagi leiate yhe keedetud lõhe värvi maja ja pruuni ukse, mille juures on silt pisikese haldja ja kahe kelmika putukaga, siis teadke, et olete õiges kohas 🙂

RÕÕMSAT NÄÄRI TEILE KÕIGILE!

Ja ärge siis sydaööl unustage oma salasoove sosistamast. See on ikkagi imede öö ja õhus heljub haldjatolmu parasjagu nii palju, et kõigile jaguks 🙂

Ikka ja alati Teie Pisihaldjas ja tema putukad 🙂

Lugesin eile Kristabi blogist, et ta on valmis saanud millegi sellisega, mis mul hinge kinni võttis. No ma käin juba vähemalt kaks aastat ringi ilma yhegi paari villase sokita. Tõttöleda lihtsalt ei jõua ise nende pusimiseni ja viimasest auklikust paarist syndis kevade hakul hoopis hobune ja poodi ju ka ei lähe villasokki ostma. No ja kui ma Kristale pahaaimatult mõni aeg tagasi taldu mõõtsin, siis… Nojah, varsti saavad mu varbad sooja. Vantsu omad ka ja Tannu sõrmed ka. Aitäh Sulle, kallis sõber. See on yks igavesti vinge ja vajalik tegu 😀

Ja seoses selle postitusega meenus mulle, et ma joonistasin Krista Oskarile ju päkakasti. Sai ta selle kätte jupike enne jõule juba. Noh, et päkapikud jõuaksid ka sel aastal midagi nimelisse postkasti tuua. Esiteks olin ma ise muidugi hirmõnnelik, et keldris korda luues ilmus kribu-krabu seest nähatavale kaks vakatoorikut. Ja siis pidasin aru, et milliseid päkakaid sinna joonistada. Tahtsin ikka isiklikku asja teha. Uurisin ja puurisin Kristalt, et mis Oskarile meeldida võiks ja kes on ta lemmikud. Tegelikult kysisin nagu muuseas, et kas talle meeldivad rohkem kassid või koerad. Vastus oli, et mõelmad, yhte ei saa teisele eelistada ja mõlemad on kallid – nii kollane kutsu Täpi, kellel on mus sabaots kui ka korralik triibukass Harry Potter, koduse nimega Potu. Kuna loomad on teadagi päkakatega mestis, siis sai Oskari postkastile joonistatud mõlemad sõbrad. Mytsid ka peas 🙂

Siin siis killuke Oskarit, natuke päka-shokolaadi ja Oskari päris isiklik päkapiku postkast:

Need jõulud on ikka imede täitumise aeg. Ma sosistasin emale juba enne pyhi, et kohustuslike seepide ja shampoonide asemel sooviksin meelsamini murakamoosi, noh, et kui päkapikud veel nimekirju lukku pole löönd. Nemad aga olid. Ja kui ma siis olin yhel õhtul kindla plaaniga poodi läinud seda moosi ise ostma, siis selgus, et polegi letil sellist olemas enam. Ju oli otsas. Ja eile käisin ma poistega pisikesel peol, lisaks poiste rõõmustamisele olid paid päkapikud mu salaunistuse perfektselt teostanud – kaks purki suussulavat kollast mmmm… mmurakammoosi! Aitäh teile, päkapikud! 😀

Elagu ja olgu kiidetud kõik päkapikud! Hurraa! 🙂

Täna avati Tallinna linnas uus ja väga omamoodi restoran. Nagu uute kohtadega ikka – nad peavad end tõestama ja et parim reklaam on ikkagi rahulolev klient, siis alles ootab see peen söögikoht asjatundlikku avastamist. Kõrvaltvaatajad on kostitanud siin seda tegemist suht skeptiliste märkustega nii värvi- kui nimevaliku osas ja alustades juba selles, miks on nii väiksel lapsel selliseid asju üldse ise teha. Aga meil oli väga lõbus ja esimese yrituse kohta laabus kõik väga vahvalt.

Eellugu.
Kõik sai alguse sellest, et yhel pävel käis meil ma-ei-tea-mitmes päkapikk ukse taga ja oli teiste kingituste sekka ka yhe kollase sabaga pintsli poetanud. Tannu oli veendunud, et see on ilmtingimata just talle ja seda tuleb kindlasti kohe kasutada. Pika veenmise järel õnnestus mul temaga sõlmida kokkulepe, et homme siis värvime.

Kavatsus ja julge pealehakk.
Kuna mul on siin suurem köögimööbeldamine käsil, siis on terve hunnik igasugu puidust tykikesi. Kui Vantsu eile oma lõunaunne seiklema läks, siis panin mina end riidesse, võtsin oma tikksae ja puuplaadi yhes ja kolisin rõdule. Ma olen tikksae omanik varsti pea aasta, aga miskipärast ma hoolimata vajadusest seda kasutada leidsin alati kellegi, kes tegi seda minu eest. Nyyd oli kindel otsus õppida seda riistapuud veidi lähemalt tundma. Kaks plaati ja neli pulka. Servad lykkasin kõik klotsiga ymaraks.

Tegu ise.
Teine riistapuu, mida ma siin tundma õpin on akutrell. Puurimisega saan ma kenasti hakkama. Kruvid pole siiani ollnud minu teema. Noh, aga kas nii võib pärast elu kaht esimest kruvi ytelda? Äkki peaks veel harjutama 😉 Yhesõnaga kaks plaati, neli pulka, kaks kruvi ja siis läksin naelte peale yle. Haamer istub kuidagi paremini kätte. Veel.

Pintsel ja maaler.
Mis värvi peaks olema yks korralik restoran? Loomulikult oranzh. noh, kollane sobib ka. Nii sai meie töönimega “putka” ja “linnuonn” oma värvi. Tannu oli õnnelik ja pintsel tegi head tööd. Kyll mitte niiväga vilunult, aga siiski ausalt ja ise ja mina sudisin ainult pulkade juures veidi kaasa, et need ka sisekyljelt kenasti värviga kaetud saaksid.

Ja meie suur koostegemine oli värvi all veel enne kui Vanstu ärkas.

Ma kysisin Tannult korda kolm, et mis me oma linnumajale nimeks paneme. Ta vaatasin mind hetkeks pika pilguga. Selgitasin siis, et näe, see on lindude uus söögimaja, sellel on vaja samamoodi nime nagu kohvikutel ja restonaridel. Nägu lõi särama ja ta teatas, et see LÕBUSATE LINDUDE MAJA. Mina itsitasin. Noh, ei hakanud talle ju oma rikutud arusaama sellest nimest selgitama, aga lõbus oli meil mõlemal. Jätsin selle nimeasja viimaseks.

Öösel, kui poisid lõpuks magama sain ja mina olin juba terve hunniku teinud neid Mari Marikese poolt viidatud Domino kypsisekomme (need on patuselt head!), asusin ma uuesti asja kallale. Joonistasin uuele sööklale sildi. Esialgu oli see selline veidra linnuga, kes hoidis yhe tiivaga torti ja teisega seakintsu. Aga jäin siis mõtlema, et ega linnud vist tordist ja kintsust suht midagi ei arva. Eriti pildil. Samas kummitas naljategevalt ikka peas veel see ‘lõbusate lindude maja’. Joonistasin siis kaks lõbusat lindu.

Täna hommikul näitasin poistele putkat ja silti ja kysisin uuesti (olles justkui eilse sootuks unustanud), et huvitav, mis selle maja nimi võiks olla.

‘Ma ju ytlesin, et see on LÕBUSATE LINDUDE MAJA!’ vastas Tan veendunult 😀

Ei jäänudki mul muud yle kui nimi servale kirjutada. Pealegi, mis seal siis paha on, kui linnud on lõbusad, eksole. Avamiskuupäeva kirjutasin ka.

Aga kuidas korraldada restorani sisustus nii, et klientidel oleks kõige mugavam? Meie restoran sai kaks korrust – alumisel saab kätte põhitoidu ja ylemisel võib nautida oivalist vaadet ning krõbistada niisama meelepärasega. Ahjaa, vaade on meil ka suurepärane. Asukoht suurepärane – Haldjaorus on vaikne, looduskaunis ja sydalinnast vaid napi viie kilomeetri kaugusel. Pisikesed piirdeliistud ootavad veel vaid paigaldamist, aga need on pigem serveerimise lihtsustamiseks kui tutrvalisuse eesmärgil.

Ja täna, kell 13.30 sai lint läbi lõigatud ja uue söögikoha ametlikult avatuks kuulutatud.

Praeguseks hetkes ei ole veel yhtegi võimalikku klienti ligi astunud. Sõna pole veel levinud. Aed on täiesti tyhi ja kõik teised söögikohadki on täna ikka veel pyhade meeleolus ja väga vaiksed. Või siis läksid need, kes asja nägid suurde ilma uuest linnurestoranist sõna viima? Igal juhul me istume siin ja ootame salaja kardina tagant piiludes. Jube põnev on. Hmm, või äkki on midagi veel puudu? Pähkleid lähen toon pärast poest… Äkki peaks yhe lasteshampuse avama ja uut restorani õnnistama kuidagimoodi? Kuidas need asjad kyll käivad?

PS Hetk tagasi kysis Tannu, et millal me järgmise maja teeme. On oht, et sellest saab restoranide kett veel enne kui ykski klient on võtnud nõuks meid kylastada. Aga me oleme kliendisõbralikud ja enne ikka kysime, mida ja kuidas paremini teha 😀

Aitäh teile heade soovide ja nõuannete eest! Need olid sydantsoojendavad, lohutavad ja täpselt omal kohal. Ja ma pean tunnistama, et mu kabuhirm nende pyhade ees oli asjatu – need on olnud ilusad ja armsad päevad kogu sellest hingeyksindusest hoolimata. Ja mu isa oli jõuluvana. Omamoodi yyratu ja hindamatu ime on seegi, et ta olemas on. Ja iga hetkega saan ma tugevamaks, seda tean ma isegi. Eks meil kõigil on ju nõrkushetki, aga imearmas, kui sa pole neil hetkedel oma nukrusega päris yksinda. Seepärast suur tänu teile olemasolemise eest! 🙂

Nii, aga need pyhad. Pärast mitut imevahvat surnuaia-kyynlaretke tundus, et õues on nii mõnus ja nii me siis läksimegi kalli tädi Mummiga täna enne ööd lastega meie tillukesse metsa jalutama. No ja teel kohtasime päkapikke. Tädi Mumm ise trehvas nendega juba mõne päeva eest ja nyyd on mu poistel uued triibulised tudukad 🙂

Aga tänased päkad olid hirmus abivalmid ja edaspidi teab tädi Mumm hästi, et pead ei pesta vetsupotis ja pissil ei käida vannis. Nyyd on kõik selge ja klaar. Ka mesilastele. Kollase karvaseebi (Tannu nimetab neid vilditud pesuvahendeid miskipärast nii) sai tädi Mumm ka. Kollase seepärast, et vanni minnes võtab isegi mesilane triibukleidi seljast ja oma alastuses ongi ta lihtsalt kollane. Nyyd leiab siis tädi Mumm vaevata yles kõik oma majapidamise strateegiliselt sihtkohad ja saab yhes neist end seal nyhkida ja koorida arbuusilõhnalise liigikaaslasega. Sildid ise siis sellised:

Need pyhad on vahvad. Pyhime aga usinalt edasi! 😀

Mis puutub pyhadesse, siis pole see minu teema. Mis seal salata, ma olen yksi ja see on maailma kõige masendavam asi minu jaoks. Noh, sisuliselt ei erine ei tänane õhtu ega yksiki järgnev millegi poolest neist teistest õhtutest, mida me siin lihtsalt mööda saadame. Tõenäoliselt on kysimus minu suutmatuses kõigest yle olla ja lihtsalt olla, aga kuidagi tundub see kõik mingisuguse kuriteona, mille eest ma nagu peaks vastutust ja karistust kandma selle näol, et ma ei saa oma rõõmsaid hetki ja tundeid isegi siis jagada, kui kogu maailm korraks heldib ja teeb näo, et hoolimine, armastus ja imed on ikka päriselt ka olemas. Fakt, et mul on lapsed, muudab selle olemise veel raskemaks, sest ma ei oska teeselda ja teha nende jaoks nägu, et täna õhtul oleme kõik koos korraga jube rõõmsad. Kuigi, eks ma annan endast parima. Aga neid ju ei peta. Ja hirmus on see, et ma polegi ainus kurvameelne. Tegelikult on meie seas neid palju, kel pole põhjust rõõmustada ja hõisata ja tunda end turvaliselt ja õnnelikult. Ei täna ega yhelgi muul päeval. Reeglina on need inimesed lihtsalt vait, nii on turvalisem, nii ei tee kellelegi tyli ega pea ka veekalkvel silmil aru andma. Kas me märkame neid inimesi endi ymber? Mured ja kurbus peletevad ja kui sa seda ausalt välja näitad, siis mõned ehk esiti püyyavadki toeks ja abiks olla, aga pikemas perpektiivis nad lihtsalt kaovad. See tume olek oleks muidu nakkav või on seal heledamal pooel lihtsalt mugavam ja toredam olla?

Eelmisel aastal oli Vantsu parasjagu sel ajal hinge vaakumas ja ‘tänu’ sellele läksid pyhad mööda muude mõtete tähe all, aga sel aastal on kõik justnagu paigas. Pyhad on, aga tunnet ega tuju pole. Ja mul on sydames siiralt hea meel, et meie ymber on siiski ka neid, kelle jaoks on elus asjad kenasti ja õigesti olemas. Kelle ymber on inimesed ja kes tunnevad armastust ja armastavad ise. Ja need pyhad ei ole mitte ainult näotegemine ja ostuhullus vaid need on nagu krooniks kõigele muule heale ja ilusale nende õnnelike inimeste elus. Ja parandamatu unistajana ma ikka veel loodan… ainult miks ma praegu nutan?

Huhh… aga mitte hädaldada ma ei tahtnud. Tänasest katsun ma kuidagi sujuvalt yle liuelda, sest tegelikult jõuludel kui sellistel pole mulle sygavat tähendust. Tähtis on vaid see vaikne aeg pööripäevast uue aastani. See on endasse vaatamise ja korrastamise ja asjade kokkuvõtmise aeg. Ja siis tuleb uus aasta. Tuleb ilutulestik ja isegi kui sa oled yksinda, siis näed ja tunned reaalselt, et midagi suurt synnib siin maailmas ja sa lased lendu oma salasoovi ja jääd lootma, et uus aasta tuleb sulle vastu ja on alati parem kui eelmine seda oli. Pealegi tuleb sellel ööl näärivana. Mulle meeldib näärivana rohkem, kuidagi loogilisem on selle vana käimine kui jõuluvana oma, sest aastal on ju sünnipäev. Ju on asi lapspõlvemälestustes.

Ja mis siin ikka halada. Mul on täna ju ikkagi nimepäev 😉

Tegelikult ei tahtnud ma pyhadest yldse rääkida (mugavam on ju sujuvalt jätta kõrvale negatiivne ja rääkida vaid heast ja ilusast, aga ma jätan ka selle loo alguse praegu alles. Ehk on kunagi seda lugedes põhjust veel rohkem rõõmustada). Yhesõnaga igal asjal on oma lõpp ja algus. Ja uue elu algus on alati suur ja tähtis syndmus. Just pisikestele uutele inimestele olen ma kaunistanud kaks uut kehakatet.

Ja kuna väike Liisa on saarepiiga, siis sai ta ka seljale vastava tunnistuse. See Saaremaa silt valmis kuidagi eriti lihtsalt ja loomulikult ja sai nii lahe :

Mina lähen nyyd joonistama, aga teie pyhkige vägevalt. Minu eest ka! Äkki järgmisel aastal löön mina ka juba kampa 🙂

Mul on sõbrad Kalad. Tädi-Kala ja Onu-Kala. No nimi on neil selline jubevahva. Mul on alati natuke kurb olnud, et mul endal ei ole sellise vahva tähendusega nime, mida saaks kuidagi kelmikalt jäädvustada (samas haldjad ajavad vist minu eest ka asja ära ilma igasuguse nimeta) 🙂

Ma enam isegi ei tea, kui palju kalateemalisi asju ma olen neile aastate jooksul joonistanud ja meiterdanud. Suurim kalasaak oli aga aastaid tagasi, kui ma istusin päevi paigal ja tuunisin enda nägemust kaladest. Oli ka põhjust – Kalad heitsid yhte. Oh, oleks ometi inimesi rohkem, kes julgeks pulmas ja ka niisama peo puhul asja võtta julgelt huumoriga 😀

Kalade pulm oli kalavinge!

Ja väga vahva oli ka see, kui Onu-Kala mõni aeg tagasi rääkis, et tal on õde ja õel on tytar ja temale meeldivad konnad. No kohe hirmsasti. Mulle meeldivad ka konnad. Mõtteks oli siis konnaga karbike. Lihvisin ja peitsisin ja silusin ja mõtlesin. Joonistasin konna. Sellise suure piraka tegelase keset karbikaant. No midagi oli valesti. Joonistasin siis konnale kleidekese selga ja mummukee kaela. Ikka polnud nii nagu vaja. Ja siis lihvisin ja peitsisin karbi uuesti puhtaks ja seal nad olid! Mitte yks vaid tervelt kymme konna tahtis karbikaanele tulla! Piiluvad kõik nunnult karbiserva alt. Ei hakanud isegi lilli lisama, las olla konnad isekiskes omas mahlas.

Yks kena konnakonserv Sulle, Anneliis! Ja palju-palju õnne! Krooks! 🙂

PS kas keegi teab, kuidas ööpäevad topeltpikaks venitada? 😉

Nyyd ma tean, miks ma ei kipu eriti uusi põnevaid tehnikaid avastama. Vastus on lihtne, mulle võib see meeldima hakata ja kohe sedavõrd, et vaja siis ka kogu komplekt igasugu asjaga seonduvat endale soetada ja kõiksugu asju katestada. AGA mind ennast on ju ikka üks ja ööpäevas pole isegi 25 tundi! 😀 No tegelikult teadsin ma seda vist juba enne, tuginedes eelneval kogemusel, aga viimasest hullusest on yksjagu aega möödas ja jälle astusin ma sama pange sisse 😀

Ma tõrkusin aastaid villa torkimisest. Vaatasin eemalt ja nautisin teiste kätetööd. Ja imestasin ikka, et mis imevigureid kokku on meisterdatud. Ma enam isegi ei mäleta, mis hetkel mul mõtlemine nii udune oli, et sai Kristaga kokku lepitud, et ta tuleb meile kylla ja me teeme koos seepidele vildised matlid selga. Ta tuligi, kahe suuuur punnis kilekotiga ja kogu mu põranda vaba osa sai villaga kaetud (Vantsule see meeldis). Ja minu meeltesegadus asendus pöördumatu ja röögatu õhinaga, kui olin tema näpunäidete järgi oma esimese eriti paksu tegelase peaaegu valmis toksinud. Ja siis teise ja siis veel natuke.

Tegelikult on olnud mu viltimisest viilimisel veel teinegi põhjus – ma pelgan kuuma. No 40-kraadine vesi on minu jaoks juba keev vesi ja seda ma näpuga ei puuduta. Vot ja mul oli ettekujutus, et viltimiseks on ilmtingimata vaja kuuma vett. Kartes, et mu esimesed toksimised nässu võivad minna, usaldasin oma esimeste seepide nyhkimise Kristabi kindlatesse kätesse ja kõõlusin ise Vantsuga tema selja taga asja hoolega jälgides. Ja kui need siis ilusaks ja siledaks said… pyhapyss… vaat siis ma enam ei saanud. Nyhkisin öösel ylejäänud ka veel valmis. Ise. Nii kuumaga kui kannatas ja polnudki niiväga kuuma vaja. Piisas sooja ja jääkylma vaheldumisest täiesti.

Pildile pyydsin oma kaks nunnut mantelseepi:

Ja nyyd on mind tavbanud totaalne rahutus. Mul on vaja nõela, mul on vaja villaloori! Igat ilusat värvi! Kõike ja korraga ja ma tahan nyyd ainult istuda ja tokisidas. Ja mitte ainult seepe, kuigi neidki on mu peas juba valmis mõeldud liiga mitu, kohe igasugu asju tahaks nyyd katsetada. Võrreldes joonistamisega on see võrratult vabam tegevus, mida saab ka ärkvel laste kõrvalt harrastada. Ja nii rahustav.

Kokkuvõte. Uuele aastale lähen vastu veel hullemana. Aitäh Krista! 😀

Käsitöö… nojah.

Lähenevad jõulud tähendavad paraku seda, et enne kuu lõppu ei saa teile ju suurt midagi näidata. Kõik on nii suur saladus ju! 🙂

Lisaks köögi ukse- ja põrandaliistude värvimisele on mul hetkel käsil veel terve rida muid asju, kuid sellest kõigest omal ajal.

Aga päris kindel on see, et päkapikud käivad ringi ja kylastavad pea igal hommikul ka meie postkasti:

Ja me kolmekesi tuleme teate-kyll-mis maalt!

Kuna meie enda köök on juba mitu kuud kapitaalremondis, siis hakkab mu mälus tuhmuma, mida kujutab endast makaronikeetmine ja sooja toitu pole ma sestpeale ka näinud vist. Aga köögi ja ahju puudumine ei ole pisimgi takistus, kui tuleb tahtmine piparkooke kypsetada.

Yhel hommikul olid päkapikud Tannu päkakasti venitanud terve rivi vahvaid piparkoogivorme ja oh imet, kylmkapis oli pakk sobivat materjal ka olemas. Nii me siis sammud ülemise korruse võõrasse kööki seadsime. Lubasin endale juba ette, et võin juhendada, aga näppe vahele ei torgi, poiss teeb nii nagu teeb. Tegigi ja ise oli rahul. Aega kyll läks, aga pysivust jätkus, nii et yks õnnestunud yritus. Minu panuseks jäidki vaid tigu, lumememm ja jänes. Rohkemaks ei jäänud mulle ei tainast ega ka mahti, sest pisem on oma kahel jalal kuidagi koleosavaks ja kiireks muutunud.

Meie kolme koostöö (ja ka vastutöö) tulemusel valmis selline pannitäis:

Ja tegelikult ootab siin kõige muu keskel kannatamatult oma pidusoengusse kammimise ja paitamise järge lugu sellest, kuidas me Tannuga endale taskutita saime ehk sellest, milline on päkapikk-titade ja nende emmede argielu Tallinna Lastehaiglas 😉

Nobedaid näppe ja häid ideid! 🙂