Kui tähtedes on kirjas

Uus aasta on uljalt peale hakanud ja osad mu plaanid on hetkel kirjas juba aastani 2021. Täna tõmban ma korraks aga täiega pidurit ja räägin teile sellest, kuidas kaosest ja raskest kriisist võib sündida elu ilusaim mõte ehk sellest, mida Vancu enneaegne sünd minu jaoks endaga tegelikult kaasa on toonud.

11 aastat tagasi neil päevil sai Vancu lõpuks esimest korda haiglast välja ja jõudis esimest korda koju. Ilm õues oli üsna samalaadne. Pisikesest enneaegsest oli saanud minu pisike kukkurloom ja sedasi ta minu vastas pehmes trikoolinas kasvas ja kosus, sest üksikemana oli mul paisid, kallisid ja süllevõtmisi vaja ka napilt 3aastase Tannu jaoks. Me kõik kolm olime olnud väga vaprad, Tan veel vaat et kõige vapram. Meil ei olnud aega kurvastada ja liiga palju mõtelda, sest me Vancuga olime ellu jäänud ja Tan oli ka hakkama saanud ja nüüd sai elu vaid edasi minna. Paremaks.

Aga see elu ei läinud edasi ilma kogemuseta, mille ma olin haiglas koos oma enneaegse lapsega olles, elades ja kasvades saanud. Koju jõudes kirjutasin tugeva tunde ajel valmis oma titaraamatu, sest ma teadsin, et seda on vaja. On vaja neile peredele, kelle juurde kiirustab tita, kes vajab elu alguses haiglaravi ja on vaja neile peredele, kes ei saa seetõttu koos olla. Ma olin Seal olnud ja ma teadsin, mis on kõige raskem ja millest seal kõige enam puudus on. Suur osa sellest oli meie, emade, jaoks infol ja teadmistel, selgitustel, kogemuste vahetamisel. Veel suurem osa oli isolatsioonil, hingelisel üksindusel, lahusolekul perest ja lähedastest. Ehk et endamisi mõtlesin ja püüdsin kogu hingest ka raamatu sisse panna selgust ja lohutust, et kui ka soojast südamest jääb puudu, siis olgu vähemalt teadmised, mis seda tumedat pilve hajutavad. Siis on lihtsam toime tulla. Ma soovisin üle kõige, et teistel, keda elu sinna viib, oleks lihtsam, oleks parem. Ma ju teadsin, millest ma olin läbi tulnud, aga need hirmud ja haavad olid nii sügavad, et ma suutsin kõigile, sealhulgas iseendale, kinnitada, et kõik on nüüd hästi.

Poisid kasvasid ja veendumus, et minust peab saama õde, et seda süsteemi soojemaks ja turvalisemaks muuta, sai tõeks. Ma olin koolis käinud kuu, kui ma Lastehaiglas tööd alustasin. Äratundmine, et see on minu koht, veenis peagi isegi mu ema, kes alguses mu jabura elumuutuse peale protestis. Ma olin olnud seal, ma nägin, kuulsin ja mõistsin. Mitte ainult väga pühendunult õppiva õena, vaid ka emana, kes oli seal olnud. See oli minu südame koht. Ja ma saan kinnitada, et kõik tööd, mida ma olen sellest hetkest teinud – abiline, hooldaja, abiõde, õde, vanemate nõustaja, tugiisikute koolitaja ja hiljem ka õdede õpetaja, on olnud minu südamekutsed. Need aastad ja ametid ja töökohad on mulle tohutult palju andnud ja õpetanud. Nägema, kuulama, mõistma on need aastad ja kogemused mind õpetanud.

Kui ma oma teekonna alguses olin kantud maailmaparandamise ideest ja soovisin särasilmselt ja tulihingeliselt, et lastel ja peredel oleks parem, siis nägin ma seda nii – tuleb anda personalile, iseäranis õdedele, teadmised, mida neil on vaja vanemate ja seeläbi laste paremaks toetamiseks ja samal ajal toetada vanemaid, et neil oleks võimalus olla olemas oma lapse või laste jaoks, oma lähedaste jaoks. Seda, et lähedased ja neist moodustuv tugivõrgustik pere jaoks olulised on, seda me ju teadsime niigi, aga ressurssi nende suunamiseks ja julgustmiseks meil polnud. Seda, mida vanemad vajavad ja abilistelt, hooldajatelt, õdedelt, arstidelt ja juhtidelt ootavad, seda ma ju teadsin ja sellest ka rääkisin. Abilise ja hooldajana töötades oli mul võimalik neile ootustele enamasti ka vastata. Mida enam hakkasin tegema õdede tööd, seda suurema osa olulisest suhtlusest hammustas ära vajalik paberimajandus ja protseduurid. Kuniks me oma tehnilist tööd tegime, ei saanud me alati olla korraga kahes kohas ja mitme eest. Aga mul oli hea meel tõdeda, et jagus need, kes jagasid neid väärtusi ja mõtteid. Meie head soovid jäid kinni koormuse ja võimaluste taha, aga me püüdsime ja olime nii palju kui vähegi võimalik kohal. Nägin paraku ära ka need, kes teevad küll tööd, aga neid ei huvita ega hakkagi huvitama, milline on nende tegevuse tegelikik mõjuväli. Üksi teadmistest ja oskustest pole abi, kui selle taga pole soovi ja tõelist mõistmist. Või vahel ka jaksamist. Mulle tundus nii oluline, et teades, kuidas on lood mõlemal pool, pean ma suutma need pooled ühise kõrgema eesmärgi nimel kokku viia. Olla sild või liim ja ühenduslüli, tõlkida vajadusel keerulist ja tõlkida ka lihtsat, kui vaja. Toetada ühelt poolt vanemaid ja teiselt poolt personali, et kõigil oleks parem. Sest lapse seisukohast ei saa üks teiseta ja kui kõigil on parem, on lapsel kõige parem võimalik keskkond kasvamiseks ja kosumiseks.

Elu viis mu väikese kurviga otse Enneaegsete Laste MTÜ-sse. See on olnud koht, kus me, enneaegselt sündinud laste vanemad, teineteist mõistame ja teeme omalt poolt mitmel rindel kõik, et kõigil kiirustavatel titadel ja nende lähedastel oleks pehmem maandumine ja turvalisem kosumise ja kohanemise periood. Lisaks teadlikkuse tõstmisele ühiskonnas oleme me jõudumööda ka päriselt lähedal. Minu tegevus vanemate toetamisel kriisiabi kogemusnõustajana on olnud väga mõistetava eelloo ja üdiga. Väga otsene ja vahetu on olnud see kogemus ja ma soovin, et mul oleks olnud omal ajal keegi, kellega lihtsalt mõtteid vahetada, kes on oma kriisidest juba läbi tulnud. Ja kuigi meie töös pole olulisel kohal, milline see kriis meie endi elus on olnud ja kuivõrd sarnased on minu ja nõustatava lugu, siis mingi kirjeldamatu seoses loob lisaks kriisikogemusele väike ühisosa küll. Sellise hea ja turvalise. Ja mu kogemuste hulka kuulub väga palju enamat kui enneaegse lapse emaks olemine. Ma ei räägi oma kogemusest, see polegi oluline, aga see kahtlemata aitab mul paremini mõista lisaks kriisile ka loo sügavat poolt.

Süvendatud teadmised ja oskused kriisinõustamisest on need, mida ma enda vastu vahel ehk liigagi nõudlik olles, leian, et pean rohkem valdama. Ma tean, et kõige paremini õpib nö põllul, aga ma soovin kogu hingest, et see “põld” ei pea mind õpetama, vaid ma saan liha luudele luua teadlikumalt turvalisemas keskkonnas. Vaid taevas teab, kui mitmest kriisit ma oma elus olen läbi pugenud, roomanud ja marssinud. Kui palju kordi tegin ma seda üksi ja enda hingejõul ja elutahtele piitsa andes. Ma ju tahtsin jääda, aga vahel ma ei osanud, jaksanud, suutnud. Ma olin pea pool enda senise elu esimesest vaatusest see, kes oli teie kõrval ja te isegi ei aimanud, mida ma tegelikult enda sees kuristikes peitsin. Ma olin osav. Alati vapper, alati tugev, alati rõõmus. Aga tegelikult? Seda rõõmsam ja ülevoolavam, mida valusam oli, et seda valu peita, ohjeldada, tuimaks teha. Ma olen enda vastu olnud vahel tahtmatult halastamatu ja julm, sest see oli ainus viis ellu jääda. Lapsena oma muredega üksi jäädes õppisin ma mitte usaldama. Ja kogu ülejäänud elu olen ma püüdnud õppida usaldama. Kuidas jõuda läbi jää ja müüride? Kuidas näha nende taha ja taibata? Andreas vahel ikka imestab, et kuidas ma midagi näen, mida silmale näha pole. Ega ma ei näegi. Vahel lihtsalt tajun ja tunnen. Ju on elu andnud mõne puuduliku meele asemel siis mõne teravama tasakaaluks.

Ega see kriisifotograafia ja fototeraapia mu maailmas ju tühja koha peale tekkinud. Ma tean, et paljud ei mõista seda ega hakka kunagi mõistma. Ja ega peagi. See on miski, mida võib keerulisel hetkel vahel lihtsalt vaja olla. See on valusalt ilus valdkond, milles ma ennast vajadusel juba servast näen. Luua vähesest palju, anda tagasi või edasi see, mis on, aga mida käega katsuda ehk ei saa. Luua mälestusi ja lugu ja elu, mida väga võib vaja olla. Jah, ka seal olen ma olnud ja see valu on minust läbi käinud. Ja ma näen seda valu palju, kui ma kuulen veekalkvel silmadelt, et peaksin tegelema päikselisemate asjadega. Eks ma tegelen nendega ka. Näiteks imetamisnõustajaks õppimine on olnud möödapääsmatult vajalik, sest see on emadega vesteldes sageli nende kõige suurem mure – kuidas saada laps sööma. See on aktiivtegevus, mida liigagi sageli on vaja rakendada nüüd ja kohe, mitte stiilis “oota, ma lähen uurin ja siis seletan ja siis katsetad edasi”.  See on ütlemata kurb, kui paljud emad peavad end läbi pressima müütidest ja valedest.  Mul vedas, sest mul õnnestus omal ajal läbisegi pealsunnitud valeinformatsioonist ja inimkatsetest hoolimata nii mitu aastat olla lastele toidulaud, turvapadi ja tugisammas. Aga kõigil, kes imetada soovivad, nii hästi ei lähe. Armsad ämmakad ja pereõed, beebide ja nende emade-isade-vanaemadega tegelevad spetsialistid, see on nii kohutavalt oluline, et te teate, mis on müüt, mis on vale ja mis on õige, et peresid paremini toetada. Palun, viige end kurssi ja kui te ise ei tea või ei oska, siis suunake vanemad koos lapsega nõustaja juurde või adekvaatse informatsiooni juurde. Üllatuslikult on see olnud õppimine, milles pole minu jaoks tegelikult midagi uut, aga nende veendumuste kinnistamine on andnud mulle sirgema selja, et väärale vastu astuda. Õppe lõpuni on veel poolteist kuud aega ja hetkel ma veel ei nõusta, aga minu sees on hea ja soe tunne.

Teine kursus, mida ma südamest soovitan, kui mitte kõigile, siis kindlasti igale õele ja õeksõppijale on pereteraapia baaskursus. Vanema rahulolu (ka hirmus keerulisel ajajärgul) elu, iseenda ja oma suhetega on nii oluline, et ta jaksaks lapse jaoks olla. Vahel ei jaksagi, aga et ta siis suudaks end koguda ja jälle olla, seda on vaja toetada. Ja mõista, miks ta ei jaksa ja mida saaks teha nii, et ta paremini jaksaks. Suhete ja vahel ka suure segapuntra mõistmiseks tegin ma sügavalt iseenda elu ja peret analüüsides selle kursuse läbi. Tegelikku vajadust nähes tean ma juba praegu, et ühel päeval soovin ma sellega edasi liikuda, sest see äratundmine, mis mul selle kursuse jooksul korraga tekkis, oli silmiavav sedavõrd, et enam pole võimalik mitte näha. Kuniks ma jätkata saan, seedin ja vaatlen suhteniite enda sees ja ümber edasi.

Jõustamine ja nõustamine on toerdad sõnad. Tervisega seotud probleemide korral on arstid ja õed need, kellelt oodatakse nõu ja jõudu. Tundub loomulik, et nad on saanud väljaõppe ja peavad oskama ja suutma. Vahel neil see õnnestub, vahel mitte. Samavõrd vajavad õed ja abilised ja arstid ise jõustamist ja nõustamist. Vajavad ärakuulamist, rääkimist, väljaütelmist, analüüsimist, selguselejõudmist, suunaleidmist, tahet, kutset ja paljusid olulisi asju veel. On erialasid ja osakondi, kus asjad toimivad juba paremini, aga pahatihti peavad nad toime tulema üsna omaepead ja oma jõududega. Me kõik oleme inimesed. Meil kõigil on või ei ole oma taustajõud ja omad valukohad, omad läbipõlemised. Superviisori ja coachi õpe oli miski, mis mind paelus juba enne, kui me Šveitsist Eestisse jõudsime. Ma tundsin tungivat vajadust selles haigutavas augus, sest olin haiglas ja kiirabis töötatud aja jooksul näinud ja kogenud asju, mis jäid minusse, jäid mu töökaaslastesse ja meie ellujäämismehhanismides on juba kirjas see, et “see on töö!” ja me peame edasi panema. Mitte valve lõpuni, vaid ka järgmises valves ja sellest järgmises. Tulevad uued sündmused, mis salvestuvad ja aega neid analüüsida, väljasaada enda seest, et paremini näha, polegi palju. Esiteks pole palju võimalusi ja teiseks võivad samatraumeeritud, aga näiliselt paksemanahalised ühmata ebatervelt, et saa üle, unusta ära, see on ju ainult töö ja meie töö ongi selline. Ja isegi kui see töö on selline, siis seda analüüsides ja turvaliselt sobivas keskkonnas arutades, saab leida endas vastuseid ja jaksu ja soovi ja tahtmist edasi olla. Seega ma näen praktilist vajadust neid asju ümberkaaluda. Esimene kolmandik, grupijuhtimise osa, sellest õppest on mul tehtud ja ma liigun täiel aurul tõeliselt ägeda grupiga koos edasi.

Mul on veel õppimisi ja unistusi ja plaane. Neid, mis seda tervikut toetavad, täiendavad, hoiavad. Milleks ja kelle jaoks? Parema ja hoituma oleviku ja tuleviku jaoks. Annan endale täiesti aru, et see, mida ma teen ja soovin ja teha tahan, tegelikult sellisel kujul veel ei eksisteeri. Selle jaoks pole ei veel nö krunti ega auku, aga mul on nägemus, joonised, mul on tahtmine ja tunnetus vajadustest ja võimalustest. Ma usaldan ja usun, et õiged asjad tulevad ise ja ma teen kõik, et nende tulemiseks valmis olla.

Selline on olnud minu kulgemine viimase 11ne aasta jooksul ja sellele kõigele andis oma tõuke mu pisikese Vancu sünd. Julgeb veel keegi ütelda, et mis mõtet on neid väeteid hingi solgutada ja elule aidata? Ma tean, neid arvajaid veel on, aga minu lugu on hea tõestus sellest, mida see kõik tegelikult endaga kaasa võib tuua. Lisaks kõigele heale ja inspireerivale toob see vahel kaasa ka ootamatuid tagasilööke, millest kokkuvõttes saavad järgmised edulood.

Miks ma tegelikult seda juttu siia kirjutama hakkasin, on see, et umbes kuu tagasi tulin ma koolist koju mitte mööda Liivalaia tänavait, vaid Keskhaigla Naistekliiniku poolt. Mõni päev varem olime seal Äliniga koos ühel ööl istunud ja püüdnud ära arvata, kas pisike Villi juba tuleb või veel ei tule Älini kõhust välja. Minu elus pole keegi mulle nii lähedal olev inimene kunagi sünnitanud. See tunne avas mõned uued aknad mu sees ja korraga astusin ma mööda libedat tänavat ja pisarad lihtsalt pritsisid välja mu silmist. Kõris pitsitas nii väga, et ma käe suule pidin vajutama, et minust paarkümmend meetrit eemal olevad inimesed ei kuuleks mu nuttu. Leidsin korraga, keset suvalist linnatänavat, ennast kesest ärganud vulkaani. Kui paljud rõõmud ja mured on samad ja kui paljud asjad selle 11ne aastaga on paremaks muutunud. Ma olin korraga maruvihane ja õnnetu, ahastuses, nii katki ja lõhki. Kõik need 11ne aasta tagused Vancu kiirustava sündimisega maetud või siis mattunud valusad emotsioonid, need, mida ma arvasin, et on ammu ajalooks saanud, tulvasid mu seest korraga välja… Nad olid ehedalt olemas ja nad tegid nii krdima haiget, et ma ummisjalu koju kihutasin ja end padja alla peitsin. Tuhat küsimust, mida ma endalt ka varem olin küsinud ja arutanud, aga vist mitte kunagi varem ei olnud ma neid päriselt kuulnud ja mõistnud iseenda sügavate haavadena.

MIKS mul oli kõik need nädalad Lastehaiglas võimalik Vancut päeva jooksul näha vaid 20 minutit?! Ja ka siis saadeti mind isegi mähkmevahetuse ajaks teise ruumi ootama. Mitte üks neist torudest ja sondidest ei hirmutanud mind – ma sain aru, et need on vajalikud lapse eluspüsimiseks ja need olid head ja vajalikud vahendid. Ma soovisin olla vaid oma lapse juures, saada osa neist habrastest hetkedest. Miks ma pidin iga jumalama päev  ootama 23 tundi ja 40 minutit, raske kivi südamel, et kas ma veel kohtun oma lapsega? Infosulus, võpatades iga telefonihelina peale, kartes kõige hullemat. Vaevaga pressitud piima kraanist alla kallamine, sest mu piim olevat lapsele ohtlik, kuigi seda miski ei kinnitanud, oli miski, millest ma siiani aru ei saa. Ma soovisin teda kasvõi puudutada. Aga kuvöösi uksi ei tohtinud lahti teha, sest siis oleks temperatuur langenud, öeldi mulle. Tema seisund ei olnud ammu enam nii hull, et teda kängurusse poleks saanud rinnale tõsta. Ma ei teadnud, et seda isegi võimalik teha on, sest selles palatis, kui Vancu oli, polnud ühegi teise kuvöösi-tita juures vanemaid. Miks mul ei lastud ema olla oma lapsele? Miks keegi peale raviarsti, kes väitis murelikult iga kord, et elame tund korraga, ei tulnud minu juurde minuga rääkima, selgitama, mõistma? Sest polnud kedagi? Sest kellelgi polnud aega? Oskusi? Luba? Tahtmist?

Kuidas ma nende teadmiste ja tunnetega kõik need aastad sain rahus oldud ja elatud? Ma olen Vancu sündimise ja haiglalugu rääkindu sadu kordi. Miks see draakon nüüd korraga üles ärkas? Ma isegi ei püüdnud seda kõike enda sisse tagasi toppida ja ära mahutada. Ma teadsin, et seda on liiga palju. Ma olin kohkunud enda emotsioonide intensiivsusest. Miks?! Miks nii oli. Kas teistel oli samamoodi? Kas tõesti saidki kõik emad intensiivisi oma lapsi päevas vaid 20 minutit näha? See tundub nii uskumatu, aga mul on oma käega kirjutatud sedel, milles mulle intensiivi helistades reeglid ette loeti. See ei saa siis ju olla eksitus? Või kui palju määrasid isiklikud suhted või kanged nõudmised? Sellel hetkel polnud minust nõudjat, allusin, sest ma vajasin selles ebakindluses kindlust, et mu lapse eest kantakse hästi hoolt. Nüüd ma ju tean, et tegelikult oleksin ma pidanud lapsega koos olema 23 tundi ja 40 minutit ja ehk vaid need 20 minutit oleksin võinud eemal olla.

Ma ei rääkinud oma sisedialoogist ja heitlustest isegi Andreasele. See kõik tegi nii kohutavalt haiget, et ma ei tahtnud teda koormata millegi sellisega. Ma ei tahtnud rääkida ja samas tahtsin rääkida. Mul läks mitu päeva enne, kui ma sellest rääkida tahtsin. Need tunded on selle kuu jooksul olnud igapäevaselt minuga, aga nad on vaikselt rahu leidnud. Täna on mul juba hea meel, et see plahvatus aset leidis, sest ma sain selle enda seest välja. Kui Vanc tundeeluhäire diagnoosi sai omal ajal, siis selgitas psühholoog mulle kenasti, et suurt rolli on selles päris kindlasti mänginud ka tema enneaegne sünd, pikk hapniksõlutuvus ja üksi haiglas veedetud aeg. Ja et mul ei ole ühtegi põhjust ennast seepärast kuidagi süüdi tunda. Ma siis püüdsin mitte süüdi ennast tunda, aga kui nüüd korraga kõik teravalt meenus, siis taipasin, et Vancu oli rohkem kui 6 nädalat vana, kui me lõpuks haiglas kolmandale korrusele jõudsime ja ühes palatis elama hakkasime. Alles siis sain ma teda päriselt sülle võtta ja enda lähedal hoida. Ja kui palju on veel neid lapsi, kellel kogu see toibumise periood võtab palju kauem aega. Tegelikult polegi asi ju süleshoidmises vaid kohalolemises. Meelelises kohalolemises. Selleks vajavad vanemad aga selget toetavat suhtumist ja sõnumit, selgitusi ka personali poolt. Ma soovin nii väga uskuda, et see kõik on tänapäeval palju rohkem olemas ja omalt poolt püüame me ka nõustajatena selles osas toeks olla.

Läbi aastate on mul olnud Tallinna Lastehaigla titamajja asja erinevatel põhjustel. Ma olen näinud selle muutumist paremaks, uusi võimalusi, särasilmseid unistusi ja soove täitumas ja kui me eile Kristeli ja Pinguga titamaja teise korruse intensiivi peretubade (just tubade, mitte palatite!) avamisel käisime, siis loksus mingi rahu minu südamesse tagasi. Seisin seal nende palatite ees ja sees koos pingviiniks kehastunud Tannuga, kes oli seal päris esimest korda ja kellele ma jõudsin ringi vaadates näidata ka kohti, kus Vancu alguses ilma minuta elas ja kus ta siis elas, kui ma haiglasse kolisin ja kus mina kunagi elasin. Uskumatu, kui suureks on mu pisikesed poisid nende aastate jooksul kasvanud.

Äigasin tänutundes pisikese pisara siis ja palju suuremad praegu siia seda kirja pannes. See on kerge tunne. See on minu jaoks veel üks suur samm eemale minu ammusest painajast ja suur samm parema võimaliku keskkonna poole nende jaoks, kes oma pisititadega täna ja tulevikus sinna kosuma viiakse. Kui üüratu väärtus on sellel, et emad saavad nüüd kogu aeg koos olla ka nende titadega, kellega koos nad varasemalt said küll haiglas olla, aga pidid elama eraldi palatites. Ja nüüd saavad ka isad soovi ja võimaluse korral haiglas elada. See on nii loomulik ja vajalik, aga ometi oli see nii kaua vaid helesinine unistus. Ja ka Lastehaigla suure haiglamaja intensiivis saavad täna emad-isad tita juures olla palju kauem kui loetud 20 minutit. Aitäh, et nii palju on tehtud ja paremaks muutunud eelkõige nende jaoks, kes keerulisel hetkel kõige enam meie tuge ja mõistmist vajavad!

Ja et igast pisikesest saaks kord suur! See lause on olnud minu saatja enam kui 11 aastat. See on minu südamekutse. Ja nagu me titamaja imetegijaid õnnitlemas käies ütlesime, siis me kõik teame, et meie, enneaegsed lapsed ja nende lähedased, oleme nende südames ning meile on oluline, et nemad seal pisikeste titade majas teavad, et nad on alati ka meie südametes. Ka siis, kui need pisikesed on saanud juba väga suurteks. Nii on. Nii on hea. Nii on palju-palju parem.

 

Pisikeseks seemneks viisime omalt poolt ka “Ema loo” pildikese. Ikka selleks, et järgmised unistused saaks teoks! Aitäh teile!

Uue aasta lubadused ja soovid

Ma pole kunagi mingeid uue aasta lubadusi andnud. Võimalik, et ma tunnen end liiga hästi, et ma endale antud lubadustest nagunii kinni ei peaks? Uue aasta esimene hetk oli läbi aegade minu jaoks pigem suure soovi väljaütlemine iseendale. Ikka salaja. No umbes nagu sünnipäevatordilt küünalde puhumisel soovile mõtlemine. Need olid asjad, millesse ma uskusin. Sedasi ma siis kaks korda aastas soovisin alguses, et ma oskaks joonistada ja hiljem, et mu ellu armastus tuleks. Mingil viisin jõudsid mõlemad kohale ja noh, sellega sai nagu soovimise vajadus täis kah. Hiljem ma vist polegi midagi soovinud. Pole vist meelde tulnud.

Kui me 1. jaanuari õhtupoolikul ennast lõpuks baba juures sirgu ajasime, poisid koju viisime ja Andreasega poodi läksime, müksasin ma teda tühjade lettide vahel käruga vantsides lõbustatult, et nooo, kas me selleks aastaks midagi lubame ka? Andreas arvas, et ei tema küll sellise jamaga ei tegele. Ma vaatasin otse meie ees asuva energiajookide leti suunas ja pakkusin rõõmsalt:

“Nooo, me võiksime lubada, et me sel aastal küll ühtegi energiajooki ei joo!”

Andreas itsitas ja mina jätkasin: “Või noh, sellest saaks siis muidugi hea võistlus, et kumb murdub enne ja kas me peame järgmise nädalani vastu?” Ja Andreas ainult naeris.

Autos istudes arvas ta, et tal on kõht tühi. Eks me ju olimegi aastavahetusel liiga vähe söönud? Aga noh, varsti oli juba uus öö käes ja tegelikult oli ka mul kõht tühi. Kõik mõistlikud kohad olid kinni. Pärnu maanteel linna suunas sõites on pisike Hesburger. Kiire põige ja ukse taga jalgu vedelast määrdunud lumest puhtaks kloppides arvasin ma häälekalt, et me oleks võinud lubada ka, et sel aastal oleme me tervislikud ja rämpstoitu ei söö!

“Jätame selle lubaduse mõneks teiseks aastaks” irvitas Andreas mulle ust avades ja lükkas mu sooja tuppa.

“Nähh, sa ei lase mul isegi tervislik olla!”

Laua taga istudes – muide, sel hetkel oli putkas tööl vähemalt viis inimest ja eranditult kõik tegutsesid kiirelt ja kenasti! – vahtsin ma enda ees olevat jäätisereklaami ja lohutasin ennast:

“No seda võin ma küll lubada, et ma Hesburgeris sel aastal jäätist ei söö!”

Andreas mugis oma šokolaadikommidega keerisjäätist (enne juustuburksi saabumist) ja teatas toetavalt: “Et ta saabki siis rohkem.” Ühesõnaga talle sobis mu lubadus küll. Arvata on, et see on üks neid asju, mida mul on hea lubada, sest mulle lihtsalt ei maitse Hessi jäätised üldse ja mulle ei meenu, et ma neid kunagi isegi maitsnud oleksin. Leia endale ikka jõukohased lubadused!

Järgmisel hommikul vaatasin aknast välja. Lund sadas alt üles. Siin majade vahel teeb tuul ikka imetrikke. Mul oli hea meel, et Andreas Happyga juba väljas oli ära käinud ja mul oli võimalus toas soojas püsida. Aga kõht oli tühi. Ma vihkan hingepõhjani gaasipliite. No gaasiahjusid vihkan ma veel sügavamalt (vaagnaluudeni siis äkki?), aga minu õnneks on meie vastikul gaasipliidil ka üks elektriga auk. Kuna see on aga nii sigaaeglane, siis ajasin kõigepealt veekeedukannus paraja koguse vett kuumaks ja kallasin siis potti ja panin pliidile. Hea oleks olnud see muidugi enne juba soojaks ajada, aga korraga ei saa me kaht ohtralt elektrit neelavat asja kasutada. Elektrisüsteem on selline. Tore.

Riis juba sahises potis keevas vees paisuda, kui ma makrat, kurki ja sibulat tükeldasin. Muigasin endamisi, et ma võiks endale lubada sel aastal rohkem ise süüa teha. Ikka enda lemmikasju. Ja näe, aasta teine päev ja juba ma vaaritangi! Lubadus on enne täidetud kui ma seda lubada jõudsin. Või umbes nii. Küll ma olen suurepärane lubaduste andmises! Tegin endale, ainult endale, enda riisisalatit. Keegi teine siin seda ei söö ja enda õnneks saan kõik endale, ja noh, ka enda õnnetuseks ei viitsi ma  ainult endale midagi nii suurt ometi teha rohkem kui kord kolme aasta jooksul. Uuuh, kuidas ma Šveitsisi oma salatit igatsesin. Korra isegi proovisin, aga ei, see on selline eriline salat, mida saab ainult teatud kindlatest komponentidest (ma kahtlustan, et Felxi kurgisalat on see võlumaitse?) ja isegi siis ei maitse see nii, kui keegi teine samad asjad kokku paneb ja oma käega segab. Muudest riisisalatitest on mul suht savi. Kui just keegi ei suudaks võluda mind tagasi aastasse 1990-1-2, kui Nõmmel üle raudtee nurgakohvikus müüdi sealset imelist riisisalatit. Igal söögivahetunnil lidusime otse üle rööbaste sinna maisutama. Ma olen seda isegi kilekotis Rohelise peatuses söönud ja ka koju viinud, et baba ja mamma ka aru saaksid, mis on hea. Nende maailma mahtus sel ajal veel ainult kartulisalat. Ja keedetud porgandit ei pannud nad elades ühegi asja sisse. Tõttöelda oli see nurgakohviku riisisalat maailma parim ja ka ainus asi, milles mina külma keeduporgandit süüa suutsin. Meil kodus pandi salati sisse alati õunu ja see on mulle alati vaevutalutav tundnud. Õuna koht pole kartulisalatis. Kaasajal meeldib mu emale pastasalat. Tavaline makronisalat meeldis mulle vist vaid ammuse eksabikaasa ja tema ema esituses. Riisisalatit ei söö ema ja mamma siiani. Minu ühegi salati sees ei tohi olla liha ega sink. Tore, kui on üldse ilma, aga viisaka keeduvorstiga saan ma hakkama. Ema seevastu eelistab just liha ja sinki. Keeruline, kui kõigil on isemoodi maitse. Samas kõik lillad hapukooresalatid saavad minult sisust olenemata resoluuste ei. Eriti, kui neis on heeringas peidus. Kellele meeldib, saab kõik minu portsud ka endale. Peediga kooresalateid meil kodus õnneks väga pole pakutud ka kunagi ja kasuka alla võib see kala mu poolest igavesse unne suikuda 🙂

Kui ma olin valmis teinud terve pesukausi salatit, saabus Tan ja teatas nukralt, et ta igatseb taga neid aegu, kui ma süüa tegin. Et minu karrikana olevat ikkagi parim ja muud asjad ka. Vot siis. Ma igatsen juba aasta söögitegemist ka. Õige pisut, aga vähemalt võimalust ennast igatsen. Ma ei suuda sõnadesse panna, kui väga ma seda gaasipliiti ja -ahju ikka vihkan. See piirab mind nii väga, et ma pole aasta otsa sellega midagi teinud. Eelmise aasta alguses tegi Tan mingi aeg ise rohkem süüa. Vanc ei tee ega söö. Andreas leiab muid lahendusi ja ongi pigem võileiva-armastaja. Koduseid koossöömisi igatsen ma ka. Siin pole meil olnud ei üht ega teist. Pole ruumi, kohta ega võimalust. Andreas on mõned korrad välja käinud idee, et hangime siis endale mingi ajutise elektripliidiplaadi, aga kuna see elektrivärk siin on hellake, siis pigem mitte. Eks ma unistan siis lihtsalt kõvemini.

Lubaduste ja plaanide juurde tagasi tulles, siis tegelikult oli meil plaan sel aasta tina valada. Ma leidsin isegi mingid tinavärgid, mis lubaduste kohaselt sulvad ka küünla kohal. Meie viimased katsed mõne aasta tagant oleks lõppenud peaaegu signalisatsiooni käivitumisega, sest need metallplönnid ei olnud ei tina ega sulanud ka 250kraadises ahjus. Seda aastavahetuse tinakotikest tassin ma tänase päevani seljakotis kaasas. No äkki läheb asjaks. See on üks lubadus veel, mille saab varsti korda ajada. Ütleme nii, et 6nda kuupäevani on see väga ok? Ma pole veel peaaegu üleski ärganud sel aastal. Seega see lubadus saab ka täidetud.

Ja kinos oleme me sel aastal ka juba käinud. Mina ja poisid ja Andreas ja baba ja mu pisike õepoeg. Terve rea võtsime kinosaalis endale ja vaatasime Lotte uue filmi ära. See oli tore värk. Mu ema polnudki mu poistega kunagi varem, kinos kinos käinud. Parem, hilja kui leida, hihii, sest pea 14aastasega koos Lottet vaadata on ka klass omaette, aga ausalt, meil oli tore.

Sel aastal läheme me reisile! Kasvõi Soome, aga me läheme. Mul oli see plaan salamisi mõttes juba vana aasta viimasel õhtul, et mis oleks, kui läheks kohe aasta esimesel päeval näiteks Rootsi kruiisile. Tore, et päev babale feisbukivärki õpetades pikaks venis ja me mu plaani teostada ei jõudnud. Nad oleks mind vist vihkama hakanud, kui nad oleks end Läänemere 8meetriste lainete vahelt leidnud? Mulle meenus selle mõtte peale see, kuidas isa veel kunagi ammu kaubalaeval oli ja mu õde ja ema, kes iial merehaiged polnud, terve reisi Soomest Eestisse potti kallistasid ja ma siis jooksin lainetusega võideldes silla ja kajuti vahet, et isa olukorraga kursis hoida. Olete kunagi järsust trepist üles jooksunud suure lainetuse ajal risti liikudes? Proovige, hihii! Kogemus omaette. Ma edaspidi jätaks vahele. No lõpuks olin ma ka seal poti kohal. Üks kord elus olen ma veel (vist) merehaige olnud. Siis, kui ma laeva tööle läksin. Mu esimene töö-öö langes kokku tormiga. Esimesel reisil saadeti mind Regina Baltica pubisse kohanema. Elus esimest korda hoidsin käes kandikut. Vahepeal jooksin seina taha vetsu oksendama, silusin end sirgeks ja kappasin vapralt poole hommikuni edasi. Ma arvasin tol ajal, et ju oli asi tormises meres, aga mida aeg edasi, seda enam arvan, et ju see pigem ikka suurest pingest oli. Võta siis kinni, aga need 8meetrised lained Rootsi ja Eesti vahel jätaksin ma perereisil vahele. Tuleb mõni vähe väiksema lainetusega aeg reisimiseks ka. Aga Rootsi me läheme. Viimasest (poiste esimesest ja ainsast) Rootsi-reisist saab kevadel juba 10 aastat. See oli siis, kui ema minu sünnipäeval isa tuha piduliku merresaatmise ürituse korraldas. Uskumatu, kui palju sellest möödas on… See oli nagu eile.

Joonistada! Ma tahan rohkem joonistada ja oma asja ajada. Kirjutada ka. Niisama asjadest, mitte ainult kooliasjadest. See on midagi, mida ma kavatsen sel aastal teha. Ja loodan, et see õnnestub. See minu lubaduste andmise asi ongi  vist pigem seotud sellega, et tunda enda tegemistest rahulolu? Seega saab lubada vaid asju, mis pole nii olulised või mis on kindlasti teostatavad. Siis on kohe hea tunne. No ja pigem on asi ikkagi unistamises ja soovimises ja selgetes tahtmistest ja sihtides. Ma ei luba, ma lihtsalt lähen ja teen ja liigun edasi ja edasi ja edasi. Sedasi on ka hea.

Mis on eelnevate aastatega võrreldes teistmoodi, on plaanipidamine. Ma pole elus mingeid plaane pidanud. Mul oli alati tunne, et elul ja saatusel on minu plaanidega alati hoopis muud plaanid ja milleks raisata aega ja energiat. Kõik asjad on tulnud mu juurde ja mu teele ise ja ma olen need mööda lasknud või kinni haaranud. Vahel on mõni asi mitu korda mu ees saba välgutanud enne, kui ma vajalikuks olen pidanud temast kinni haarata. Õige asi ja aeg tuleb ära tunda. Aga praegu pean ma tunnistama, et juba mõnda aega pean ma plaani, sest neist ise tulnud asjadest on mingi süsteem moodustunud. Kandev raam, mis vajab nüüd liha luudele. Seega pean ma selget ja konkreetset ja suurt plaani. Ma tahan õppida. Tahan õppida ja harjutada olulisi asju. Mul on kõik hoolega kalendrisse juba kirja pandud päevade ja tundide kaupa. Kõik on klapitud nii, et miski ei kattu ja kõik täiendab teineteist. Ma isegi joonistasin Andreasele skeemi, milleks ja mis vajalik on. Sellest sai üks ilus ja oluline pilt, millest tema ka aru sai. Minu professionaalse tuleviku pilt. Õenduse magistriõpe ei pruugi sellesse üldse enam paraku kuuluda. Ma saan inimestele ja tervishoisüsteemile olla mõnel muul viisil palju kasulikum. Eks elu näitab. Plaanidel on erinevad jätkuplaanid. Kindel on see, et ülejärgmisel nädalal algab taas kool. Ja kuu keskel jätkub imetamise nõustajate koolitus ja kuu lõpus saab uue suure hoo sisse superviisorite koolitus ja enneaegsete asja ajame ka aktiivselt edasi ja kevad toob uut hingamist ja sügis ka. See on midagi kümblemise sarnast. Selline mõnus ja hea ja huvitav ja rikastav. Ja väga vajalik. Võib-olla ongi minu suurim kurbuse allikas läbi elu olnud see, et ma tunnen end mittevajalikuna. Aga ma soovin tunda end vajalikuna. Osalisena. Olla kohal oma panusega. Ma tean, kus selle mure juured on. Ja ma tegelen sellega, et edasi liikuda ja enda väärtust adekvaatselt tajuda. Vot, see võiks isegi üks lubaduse moodi asi olla?

Ok, teravaid fotosid võiksin ma sel aastal ka õppida tegema. No lõpuks ometi võiks ju. Kuigi seda meile koolis veel ikak õpetatud pole. Samas ma mõistan, et see ei saa ega tohi olla juhuslik joppamine. Vaikselt hakkab mul ettekujutus tekkima, milles probleem on, aga eks ma varsti uurin seda mõtet lähemalt ka. Ja perepilte tahan ma rohkem teha. Enda pere pilte. Aastavahetusel, või tegelikult siis, kui me kell 6:30 hommikul oma kaardilahingu lõpuks peetud saime, tegime katset. Tundub, et saan sel aastal veel kätt harjutada! Khmm! 🙂

Selle sama öö ja hommiku kohta vele nii palju, et siis, kui teised magama läksid, tahtis Tan endast pilte ja lohistas mu tagasi mäe otsa, sest seal olla tore valgus olnud öösel. Kell 7 uusaasta hommikul on ometi normaalne mäe otsas pildistamas käia? Kes ütles, et pole.

Head uut aastat teile kaaaa! 😀

Kui nad mul mõned tunnid magada olid lasknud, siis tahtis Vanc endast ka pilte. Aga silmad kinni ja teistsuguseid. Ise jäi ta endaga rahule. Ja juukseid ei luba ta lõigata. Ka küljepealt ja tagant mitte. Ehk läheb see asi ka ühel päeval mööda. Kõrvad on tal igal juhul naksikad.

Ja siis tiris Tan mu uuesti õue. Enne, kui pimedaks jälle läks. Vaja oli kähku veel tossu katsetada. Minu isiklik pilveke

No see toss oli tegelikult mu tegemist vajavate asjade nimekirjas terasvilla ja vulkaanide ja säraküünalde kõrval kindlal kohal. Juba eelmisel aastal, aga sel aastal on kindlasti ka. Toss sai siis juba aasta alguses katsetatud. Aga noh, neid katsetusi tuleb aasta jooksul päris kindlasti veel. Sest need on ägedad. Kiired ja intensiivsed katsed, sest see toss hajus ka suht tuuletul hetkel mu Haldjaorus 4 minutiga täiesti kaduvikku. Ja eesmärk on saada teravaks nii tossu kui inimene.

Nii, mida siis veel võiks lubada ja soovida? Kaalukaotust? Last? Uut kodu? Need on asjad, mida ma peaks vist pigem salaja sosistama iseendale. Aga kuidagi olen ma jõudnud sinnamaani, et ma kardan neile asjadele mõtelda. Muidugi ma soovin, Üle kõige ju soovin. Aga need tunduvad nii kättesaamatud. Tervist. Seda soovin ma küll. Kõigile meile ja teile. Ja toredaid seiklusi, mis edasi viivad.

Küsisin praegu, et no äkki ikka on Andreasel ka ikka mõni soov või lubadus.

“Ei! Ma ei luba mitte midagi. Mulle ei meeldi sellised asjad.”

“Hmm, aga äkki on midagi, mida sa sel aastal õppida tahaksid? Areneda? No natuke nagu lubad, et sa püüad seda või teist teha?”

“Näiteks mida?”

“No kust mina tean… Midagi väikest ja lihtsat. Midagi, mida saab teoks teha. No, et sa lubad, et sa sel aastal ütled mulle, kui sa näed, et mul on midagi hammaste vahel?”

“Ok, ma luban, et ma püüan märgata ja ütelda sulle, kui sul midagi hammaste vahel on,” müristas Andreas naerda.

“No näed, juba tuleb!” olin mina endaga rahul.

Tegelikult on tal muidugi soove ja unistusi ja plaane rohkem, aga ta kuidagi ei märka neid kunagi välja tuua. Näiteks täna öösel kell 2 panime ta kirja kitarrikursusele. Koos Tannuga. Saab näha, kas nad mahuvad ja kas tema eesti keele algtase saab takistuseks. Aga vähemalt on ta tegudeks valmis. Ja panka laenusaamise kohta uurima utsitab ta mind juba mitu päeva. Muidu ei utsita tema mind kugugi. Ikka mina utsitan teda. Ja terve selle aasta on ta ümbermonteerinud meie arvuteid. Teatas siin just eile, et ta ei kavatse enam iial ühtegi arvutit ühes tükis osta, et ise asju kokku panna on palju toredam. No kui see talle rõõmu teeb, siis on see ju tore. Mina olen rahul, kui mul töötavad vahendid ja mul on suht suva, kas need on kokku ehitatud peedist või pesumasinast. Ja kuna kõik need sarjad, mida ta Netflixist vahib on hetkel vaadatud, siis on ta siin nostalgitsenud ja mänginud uusi ja vanu versioone Monkey Islandit. Esimene kord mängis ta neid 90ndate keskel, siis, kui mina Juku-arvuti peal oli elu esimesed read kirjutanud “Tere, mina olen Eva” ja selle maatrikprinteril koleda krigina saatel välja printinud. Nii erinevad olid meie lapsepõlvemaailmad 🙂

Andreas on tänaseks päevaks Eestis elanud ühe aasta ja ühe nädala. Ta on eluga kohanenud ja talle tundub siin üsnagi meeldivat. Vähemalt pole ta masenduses ja on ennast siin üsna kenasti sisse seadnud. Ja ta tahab eesti keelt edasi õppida. Juba uuel nädalal läheb ta taas Tallinna Ülikooli talvekooli. Nüüd jätkab ta juba B1 taseme omandamist. Müts maha. Ma ei õpi saksa keelt vist surmatunnini nii palju selgeks. Aga ma ikka muigan, et mul pole seda vajagi, sest järgmisena kolime me Uus-Meremaale või Kanadasse. Inglise keelega saan ma hakkama ja prantsuse keele suudan ma vajadusel ka üles äratada ja juurde õppida, aga see va saksa keel pole minu rida. Kui nad mulle just šveitsi-saksa erikoolitust ei korralda kunagi. Seda ma võin proovida. Et millest ikka veel mu suur ja jabur protest? No kujutage ette, hmm, olete te Lõuna-Eestis käinud? Kohe päris maal, seal, kus selle kandi eestlased räägivad midagi sellist, millest kuuldavasti Turu-kandi soomlased saavad rohkem aru kui muud eestlased. No vot. Ja siis kujutage ette, et te lähete sinna lõunaosariikidesse elama. Kõik räägivad isemoodi. Teiega aga õpite elu eest purssima seda nö tavalist eesti keelt. Teist ehk saadakse aru, aga teie ei saa inimeste jutust ikka mõmmigi aru. Tundub ju loogilisem, et te siis õpite pigem selgeks selle suhtluskeele, mida sealkandis räägitakse? Mulle tundub. Tundus nii ka Šveitsis. Pluss kogu see natsi-ilkumine ka omade vahel. Ei, mitte vaidlus selle üle kas, lumi hakkab kokku või pakib, vaid räme irvitamine, et Zürichist tulnud pruut peaks vait olema või keeltekooli minema, kui tahab St Galleni omadega jutule saada. Andreas pole selline. Aga inimesed tema ümber vahel olid. Seepärast me ka irdusime rohkem ja rohkem. Aga noh. Mine tea, äkki käib mul kord krõps ära ja põhimõtteliselt õpin keele ära, et neile vastu hakata. Eks küsimus ongi motivatsioonis. Või selle puudumises.

Nii, aga mida veel võiks lubada või tahta uuelt aastalt peale õnne ja tervise? Ahjaa, koristamine. Ausalt. käsi südamel, ma luban, et ma korsitan sel aastal. Plaan on, et ma koristan selle elamise korralikult korda enne kooli algust, sest mul on veel terve nädal aega. Aga kui ma nüüd ei jõua, siis suvel. Ja kui suvel ei jõua, siis enne uut aastat? Ja kui siis ka ei jõua, siis ongi mul üks ilus pirakas lubadus järgmiseks aastaks kohe olemas. See on selline viguriga lubadus. Sest see ei aegu kunagi ja samas võib see vahel üks krdima needus kah olla, sest ta tuletab ennast ju ise pidevalt meelde. Püüan temaga rahus elada ja koera sabast ka üle saada. Koerast olen ma juba vaikselt üle upitanud ennast. Ja ooo, selle valge koera kiuslikud pikad valged karvad, mida ta aasta läbi igale poole poetab! Kiilaks luban ma ta üle nädala ajada, aga noh, seda ma vist siiski ei tee. Sel aastal ei tee. Võib-olla järgmisel ka mitte.

Andreas peab soovidest ja lubadustest olulisemaks hetki, mida nautida. Uue aasta alguses võttis ta endale pooltunni ja tossutas ära ühe sigari. Kord aastas on see tema nauding. Rahupiip vanaga ja et uus aasta tuleks õnnelik ja mõnus. Ma soov sedasama. <3

Kuidas teil on lood lubadustega? Aga soovide ja unistustega? 🙂