Month: January 2007

Kogu loomariik ühel särgil

by

Nii kaua, kuni Sa teed toredaid asju enda lõbuks ja vahel ka ilma suurema eesmärgita, nii kaua vaatavad lähedalsesisvad meesisikud Su tegemisi teatava kahtluse-kõhkluse ja õlakehitusega. Hea, kui veel ‘ajaraiskamist’ pahaks ei pane. Kui nad aga avastavad, et Sinu oskustest võib ka neile kuidagi kasu olla, siis hoia alt – olukord võib käest ära minna 😀 Just täpselt nii läks minuga. Eile sain pool päeva istuda silmad krõllis arvuti taga ja autole sadat sorti valuvelgi alla sättida, ikka õiged mõõdud ja nurgad ja vaated. Noh nagu moodsamas prillipoes, kus arvuti kenasti Su näeopildiga erinevaid raame sobitab – selle vahega, et mulle polnud ju keegi eeltööd teinud ja kõik tuli ise teha – oli ainult suvaline pilt veljest ja ja teine pilt autost. Nii ma siis joonistasin ja kombineerisin ja valimis ta sai – ja isegi aitäh öeldi – nii, et asja ette läks see eilne tegemine 😀

Ja siis sain ma valmis ka kaks nimetahvlit. Ja joonistasin hulga ideid yles, tegin mõned nupukesed ja pesumasinast järjekordsest pesust tulnud särki vaadates pidin tõdema, et T-särgipoe pealetriigitavad pildid ei kannata pesu. Pilt ise on paberil selline:


Algselt oli see kyll mõeldud mustandiks, aga aega läks sellega niiiii kaua (täis a3 paber), et loobusin mõttest kogu see krempel siis veel eraldi oma käega särgiseljale joonistada. Läksin tipatapa T-särgipoodi lootuses pilt kohe särgile saada. Neil oli järjekord ja nii sain särgi kätte alles kaks päeva hiljem ja siis ka veel korraliku defektiga (töö eest siis õnneks raha ei võetud), aga nende särgi eest pidi ikkagi tasuma! Särki on töödeldud nõuetekohaselt – pestud 40 kraadises vees pahempidi, pole kasutatud valgendavaid pesuvahendeid, triigitud nii nagu peab, et pildi erksus säiliks. 3 kuud harva kandmist, 6-7 pesu ja pilti enam pole särgil. Pilt ujus ära, nagu ohib yks tädi yhes pesuvahendireklaamis. Tegelikult kadus kogu pildi efekt juba peale esimest pesu. Olgu, fotot tõesti ise oma käega ei joonista, aga samas toreda kingutse parema säilimise nimel soovitan soojalt see siiski oma käega joonistada vastavate värvidega ja ilus mälestus on olemas, sest see särgipoe prindikvaliteet lihtsalt ei kõlba kuhugi. Eks ma pean siis selle särgitegemise uuesti ette võtma varsti. Saab pisut tekstiosa ka parandada, see sai tookord paberile otse mõttest ja nii mõnigi sõna võiks peale pikemat mõtlemist veidi teisti olla – aga see on fakt, et yhes korralikus mehes on kindlasti peidus kogu loomariik. Eks meis kõigis on 😀

PS Sellest veljesobitamisest sain mina ka kasu – sain pisut blogikujunduse tehnilist abi. Tänud! 😀

Talve võlumaa ja Erki sünnipäev

by

Lumehelbed tantsivad akna taga, aga minu pojake on nii haige, et kukkus kohe keset päeva magama. Ei näegi lumehaldjate tantsupidu selle ilusaimas hiilguses. Aga mis teha, öö jäi meil mõlemal kiusliku nohukolli pärast magamata. Loodetavasti on lumehelbekestel sel aastal veel paar pidu plaanis pidada.

Ja muide, mille yle mul tegelikult hirmus hea meel on – igal pool ei ole veel vanu tuult ja sooja läbilaskvaid aknaid moodsate umbsete pakettakende vastu vahetatud – meie Lasnamäe aknal siin on juba mitu päeva jäälilled – yks looduse imetabasemaid kunstiteosed minu meelest. Lapsepõlv meenub! Eriti meeldisid mulle vanade Ikaruste akendele kylmanäppude joonistatud lilled – koolitee oli nii pikk, et vahel jõudis isegi joonistuse arengut jälgida. Kusjuures ma pole ise kunagi yhtegi jäälille vist puudutanud – nad on nii ilusad ja nii õrnad ja õitsevad ju nõnda lyhikeste aega, et patt oleks neid siis veel oma rohmaka inimkäega lõhkuda. Oma pojakesele pyydsin siis ka eile selgeks teha, et jäälill läheb katki. Ta vaatas mind suurte selgete silmadega, naeratus venis kõrvuni ja pistis välkkiirelt pisikeste sõrmedaga pika käe aknast välja ja krahmas kiiruga peotäie lund ja sõi selle momentaalselt ära – hea, kui emme uneleb ja unistab, siis saab teha seda, mida tema ise teha tahab 😀

Nyyd on ta aga haige ja kui yles ärkab, siis saab vaid nagu siilike nina lössis vastu teist aknaklaasi välja vaadata ja mängleva kergusega kylmas õhus tiirlevad helbed saavad talle hyyda ‘Põrsake, tule meiega mängima!’ – mäletate seda multikat?! Tohutult kub, aga nii ilus multikas oli. Ehh, vee kiskus silma praegu vesisesk. Huhh…

Nii, aga eile õhtul, enne kui poiss päris haigeks jäi, sai veel pisut asjalik oldud ja Mummile tema poja synnipäevakink kätte toimetatud. Kuna mul oli õigepisut aega kõigi toimetuste vahel, siis tegin kähku Mummile ka yhe pisikese kotikese:

Sinna oli hea Erki kingitused sisse pista nii, et poiss mingilgi juhul aimu ei saaks, et selle sisu tegelikult täna hommikul talle kuuluma saab. Mind ennast polnud juures, kui pakk Mummile yle anti ja kui ta siis kõike ymbritseva kilekotisuu avas, pidi ta kohe mulle helistama – alguses tuli 5 sekundit sõimu, siis 5 sekundit kiljumist ja ahhetamist ja siis sai temaga ka normaalseslt juba rääkida. Ma esimene pauk ehmusin ära, et mis siis nyyd juhtus ja lasin silme eest juba hullemad stsenaariumid läbi, aga selgus, et kõik on korras. Ta lihtsalt väljendas oma vaimustust yliemotsionaalsel moel. Minu armas Mumm 🙂

Ja täna on siis Erkil 6. synnipäev – PALJU ÕNNE pisike suur vapper rüütel ERKI! 🙂

Ja nagu ma kuulsin, siis oli ta ise oma kingitusega väga rahule jäänud, mille yle on mul muidugi hiiglama hea meel. Ja nagu öeldud – lapsesuu ei valeta ja sealt tuleb vahel ikka häid pirne, siis arvas tema, et minu joonistatud lahke lohe saab suurekskasvades draakoniks 😀 Noh nagu pisikiisust saab sydi kõust ja põrsast vana muhe kärss ja lohest saab siis draakon. Väga vahva mõttekäik, kas pole? Ma ise kasutasin lohe-sõna, sest see tundub mulle rohkem eestipärane kui draakon, aga kui nii, siis nii! 😀

Erki nimetahvel

by

Nii, yks nimetahvel (20x25cm) on valmis! Juhhuu!!

Erkil on homme 6. synnipäev. Nagu mõned postitused tagasi t-särgi juures sai juba kirjutatud, siis meeldivad talle ryytlid ja lohed. Puidust nimetahvlile pidid siis ilmtingimata tulema lisaks Erki nimele ka väike ryytel Erki ja tema suur sõber lahe lohe. Sedapuhku on lohe natuke häbelik, aga pisut kelmikalt kaval ka. No ja siis joonistasin omal algatusel Erki plaadile ka mesimummi, sest tema emme on ju Mumm 🙂

Aga pilt oli ikka veel kuidagi tyhi ja poolik. Pidasime siis Mummiga nõu ja tema arvas, et tema suur lemmik, minu koer Possu, peab ka ilmtingimata pildile piiluma tulema. Ja kui kutsu oli oma koha vapra ryytli kõrval leidnud, siis hakkas juba taamalt paistma ka loss. Pidupäeva puhul kenasti lipud tornimastides. Ja siis oligi kõik yhtäkki paigas. Nyyd on veel vaja kõik kenasti kokku pakkida ja eriti salaja Mummi kätte toimetada, sest synnipäevayllatust ei tohi ometi lapselt röövida! Ise jään siin kannatamatult ootama homset, et saaks juba teada, mida Erki ise asjast arvab – see on minu jaoks kõige tähtsam maailmas – teate ju kyll, lapsesuu ei valeta 😀

Ja teisesest kahest nimetahvlist on ka juba 75% valmis. Hirmsasti tahaks juba täna öösel needki valmis saada, aga vist päris täisaauruga ei kannata edasi panna, muidu murrab yleväsimus ja magamatus mu lihtsalt maha. Aga sõrmed sygelevad hirmsasti ja mõtted on kogu aega toredate tigude juures 😀

PS ma saan aru, et heegeldades-kududes-nõeludes võivad sõrmed vahel pisut katki kuluda, aga kas te teadsite, et pintslihoidmisest ja värvipurkide-tuubide lahtilkeeramisest võib ka raku sõrmele saada? Mul õnnestus endale selline täna öösel hankida 😀

Edasi tegudele! 😀

Tädi Mumm ja tema mummid

by

Mul on sõbranna, kelle nimi on Mumm. Mesimumm. Tannu jaoks on ta tema tädi Mumm 🙂

No kui meie tutvuse juured ei ulatuks paarikymne aastat taha, siis arvaksin vist siiralt, et ta pärisnimi ongi Mumm (nagu teeb seda enamus tema uuematest tuttavatest). Või tegelikult ju ongi ta lihtsalt yks igavene Mumm. Ta on alati rõõmus, tegus ja vahvalt triibuline. Selline ytlemata kelmikas tegelane, kes eirab turjale kerivat aastate koormat samavõrd innukalt kui mina. Mis tähtsust on passis kirjas olevatel numbritel, sest meie oleme ikka ja alati 22 ja ei milligrammigi vanemad! 😉

Vot ja kuna Mumm tegi nyyd kenasti pilte neist vahvatest asjadest, mis talle kodus näppu jäid ja mille autorlus kuulub minule, siis näitan neid teilegi. Sest olgu, normaalne täiskasvanu vist on viks ja viisakas ja muinasjutupidusid enda synnipäeva puhul ei pea, aga paljudel teist on ju lapsed, ning ehk on vahvate ideede järgitegemiseks pisut abi neistki pisikestest asjadest. 😉

Kuna minu sõbranna on Mumm, siis peab yhel korralikul Mummil olema endast ikka hulk jäädvustusi, nt pilt. Ja pildil on kindlasti lõbusam olla mitmekesi – seltsis ju segasem. Ja nii siis seisabki tema köögiseinal pilt temast ja minust. Kohe kogu aeg on silma all. Sõbrad peavad ju ikka ligi olema, siis on hea olla. Selle pildi joonistasin ma talle siis, kui tema noorem poeg oli veel pisipisi ja minu oma polnud veel sündmise peale isegi mõtlema hakanud. Ehk siis väga ammu! 😛

Ja kord, kui Mummil oli synna, siis kinkisime talle konna ja mummiga särgi, aga mul on see pisike kiiks, et kui ma kinki põnevalt pakkida ei saa, siis võin selle täitsa pakkimata jätta. See kord sai aga Mummile särk yle antud sellises guashidega värvitud mummi-pakis, mis ripub tal siiani (juba aastaid) laes voodi kohal. Õhtul ytleb head und ja hommikul soovib ilusat uut tegusat päeva vist 🙂

Tahtsin ääred kenasti õmmelda, aga paber kippus punnis ja pungitava sisu pärast rebenema. Seestpoolt ääri liimides kippus see ka lahti naksatama ja nii sai siis äär lihtsalt teibitud. (Mul oli kogu kingi pakkimiseks 15 minti aega, sinna sisse mahtus idee synd ja teostus ja kodust välja synnipäevapeole kihutamine). Ja kes ei tea veel, siis guashid määrivad ka kuivana. Olen lugenud, et soovitatkse pva-liimi sisse segada, siis pidi tulemus olema puudutuskindlam. Või juukselakiga valmis pind üle spreitada, aga niiske guash arvatavasti ei arvaks ka sellest suurt midagi, Rääkimata sellest, et ega mul ju juukselakki kodus pole 😀 Ise kasutan ma nyyd akryyle just sellel samal põhjusel, sest need õnneks ei määri 🙂

Ja siis sai kunagi yhe yrituse raames tehtud peasilte – teate kyll sellised nagu lastel lasteaiapidudel vahel peas on – kapsas, porgand, jänes on kinnitatud pappriba kylge. Või no vähemalt minu lapsepõlves oli nii 😉 Vot, meie peol olid ka sellised. Mängisime nendega äraarvamismängu. Et igayks sai istuda toolile ja siis pandi talle pähe kaunis peakaunistus ja ta sai hakata arvama, kes või mis ta on. Selline ‘jah’ ja ‘ei’-vastustega arvamise mäng oli. Jube lõbus oli! Eriti arvestades seda, et enamus olid suured ja tõsised halli ärgipäeva mattunud juba jube vanad tööinimesed. Ja siis kui teised said igasugu muud vidinad ja elukad endale otsaette, siis Mumm oli mõistagi ikkagi mumm

Et siis sellised lood on meil Mummiga. Ja saladuskatte all võin öelda, et Mummil on varsti jälle synnipäev. Tal on see igal aastal ja igal aastal saab ta mugavalt… 22. Ja isegi siis, kui me oleme hirmus vanad, isegi siis on meil selle numbrimajandusega lihtne – uus sünnipäev toob alati ringiga tagasi värske numbri 22 ja kõik algab uuesti samanooruslikult! 😉

Lugu sellest, kuidas sündis meie karumõmm ehk eriti tehniline kirjeldus

by

Kunagi detsembris tegin oma pojale yhe kena mõmmi ja kui nyyd mõne päeva eest panin inksu jaoks kirja ka selle tegemise kirjelduse omal kilplasemoodi moel, siis mõtlesin, et äkki tunneb mõni teist veel huvi sellise mõmmi tegemise vastu. Mu enda arvates peaks sellise joonise ja jutu järgi ka väga õmbelmiskauge inimene karumeisterdamisega hakkama saama. Ka pisut suuremad lapsed saaksid kenasti sellega hakkama. Mäletan, kuidas lapsena pyydsin ise meeleheitlikult mõmmit teha. Lõige oli suht lihtne, aga no ei tulnud välja, viskasin lõpuks lihtsalt selle käkerdise minema. Suuremana olen nyyd targem – milleks peened lõiked, kui saab palju lihtsamalt – teen sellise asja nagu justnimelt tahan ja vaimusilmas näen. Ilma lõiketa 😀

No see lõige pole ikka yldse kohe lõige, rohkem lihtsalt mingi joonistuse moodi joonis. Aga ehk on siiski abiks. Tähtsamad kui täpsed mõõdud (joonisel sentimeetrites) on proportsioonid? No igatahes pistan kaasa ka karu täpse pildi. Kui selle valmis joonistad, siis saad kõik tykid vist niigi kätte. Ainult need jalaotsa heledamad ‘tallad’ pole pildilt otsevaates näha, aga no need on samasugused nagu ylemiste käpakeste omad, lihtsalt pisut suuremad. Lõikasin need ise ausaltöeldes täitsa silma järgi välja meie mõmmile.

Nii, ja tegelikult on sedasi, et esialgu ma mõtlesin yldse, et lõikan kohe kõik yhes tykis välja – pea, kõrvad, kere ja käpad, et siis lihtsalt need heledamad osad oleksin pärast juurde lõiganud ja peal õmmelnud, aga sattusin esimese mõmmiga nii hoogu, et lõikasin isegi kõik käpad-kõrvad kenasti topelttykkidedena välja ja siis muudkui nõelusin. Teise mõmmi plaanin kunagi ise ka yhes tykis teha, näis, millal see aeg kyll kätte jõuab. Ma usun, et nõndaviisi yhes tykis tehes, peaks ta jääma pehmem ja nt öösel kaissuvõtmiseks veidi mugavam elukas, aga see on vaid mu ettekujutus.

Mina aga tegin meie mõmmi nii, et lõikasin kõige pealt välja tykid 1-sentimeetrise varuga neist mõõtudest, mis mu kentsakal joonisel kirjas on. Ehk siis tykk:
‘A’ pea x2
‘B’ kere x2
‘C’ jalg x 4 (2 + 2 peegelpildis)
‘D’ käpake x 4 (2 + 2 peegelpildis)
‘E’ kõrv x 4 (2 + 2 peegelpildis)
‘F’ nina heledam osa x 1
‘G’ kõhu heledam osa x 1
Ja siis veel ilma tähistuseta ja siin ka ilma konkreetsete näidistena lõikasin välja 2 alumiste käppade heledamat otsa ehk nö tallad siis, ja 2 ylemiste käppade heledamat osa ehk siis peopesad ja siis ka 2 kõrvade heledamat osa. Ja nagu eelpool öeldud, siis need pisemad heledast riidest ringikujulised tykid said välja lõigatud silma järgi nii, et oleks lihtsalt kena vaadata. Mina lähtusin siis neist proportsioonidest, mis mõmmi-pildil ka näha on.

No ja tegelikult võiks ju yhel karul olla ka saba, aga meie omal veel pole 🙂

1 – Kõige pealt õmblesin kokku kõrvad, pöörasin ümber, toppisin vatiini täis ja siis kõrvade peale kinnitasin peitepistetega heledama osa.
2 – Siis õmblesin kokku käpad ja pöörasin ringi ja toppisin täis.
3 – Siis võtsin ette suured keretykid, panin pahempidi kokku ja nende vahele siis sättisin alumised käpad ja õmlesin need kerega koos kokku ja samamoodi ka siis ylemised käpad. Pöörasin kogu kere ymber ja toppisin täis. Hakkas juba looma 🙂
4 – Võtsin ette peatykid ja õmlesin samamoodi nagu kere puhul käpad, pea kylge siis kõrvad. Peatykil õigetpidi pöörd ja täidist täis.
5 – ja siis kohendasin kere ja pea kokku kenasti ja muudkui õmlesin pea kere kylge või siis vastupidi – kere pea kylge.
6 – Siis peale ninaosa heledam lapp peitpistetega kylge ja kui enamus on kyljes, siis pisut vatiini ka vahele, et ikka kohevam oleks. Ja samamoodi ka kõhutykiga.
7 – Siis veel kõigi käppade otstesse heledamad ringikujulised lapid (ylemistel siis lihtsalt käpa sisemisele poolele, alumistel aga talla alla (õmblus jäi siis täpselt lapi alla talla alt). Ja ylemiste käpakeste tykkidele ka pisut vatiini vahale, et ikka mõnusalt kohev oleks.
8 – suur must nööp ninaks, 2 pisemat silmadeks ja samasugune pisike veel nabaks ja ongi mõmmi valmis 😀

Mina tegin mõmmi froteest, tavalisest uuest käterätikust. Algselt kyll otsisin mõnusalt siledat puuvillast materjali, aga ei leidnud ilusaid värve. Aga tegelikult saab seda ju millest tahes teha vist.

Häbenen siin nyyd silmad peast, sest ma tõepoolest pole peale põhikooli kunagi enam lõigetega kokku puutunud (rohkem kui neid ema jaoks kalkale kopeerinud), aga loodan sydamest, et ehk sain siiski abiks olla neile, kel huvi säärast mõmmit ka teha. Kui soovid umbes samas mõõdus mõmmit nagu meie oma, siis oleks hea tegelikult mõmmi pilt a3 formaadis välja printida nt, aga enamvähem mahub ta a4 peale ka ära 🙂

Toredat meisterdamist!

Tervitustega,
pisihaldjas ja mõmm 🙂

Ma tegutsen! :)

by

Ma nyyd ei taha kohe yldse mitte ära sõnuda, aga näib, et lõpuks ometi olen ma soonele saanud ja suudan teha toredaid asju ka ilma suurema tagantsundimise. Tegemiserõõm ise on tagasi tulnud. Ja see on ometi ytlemata tore. On teist juba aastaid oodatud. Ja neid asju mida tahan ja pean tegema on kogunenud korraga nii palju, et ohohohoo, pidin eile isegi nimekirja koostama, sest vana pea ei pea enam kõike kinni. 🙂

Nädalavahetusel siis haarasin härjal sarvist ja pool kalendrit sai juba ka valmis – tundub, et ehk saame siiski kalendri seinale enne kui pool seda aastat läbi on. Aga ma ei hõiska enne jaani 😀

Aga siis istusin eile õhtul maha ja joonistasin kahele tydrukule tellitud nimetahvleid. Ja kui need jäid oma värvimise aega ootama, siis joonistasin tellimise peale ka yhe pisikese ryytlipoisi ja lohega nimetahvli (talle hirmsasti meeldivad lohed ja ryytlid lihtsalt). Ja siis oli käpp juba nii soe, et enam ei saanud pidama ja kohe valmis ka yks pisike kiisuga kott. Lihtsalt niisama, oma rõõmuks 😀

Huvitav, kas see on kevad, mis mind liikuma paneb. Või on see tõesti see igikestev kevadeni kestev sygis? Või on see siin ikkagi kohaliku keskkonna mõju, tugi ja julgustus? Ma usun, et eelkõige see viimane 😉

Teistmoodi joonega joonistused

by

Minu lastepäraste joonistuste juured on kuskil nii kaugel, et ma ei mäleta seda enam isegi. See tähendab, et nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen alati joonistanud selliseid rõõmsaid ymaralt täidlaste nägudega tegelasi. Aga seda, kuidas mu kätte harjusid sisse ka teistmoodi jooned ja kujud mäletan ma väga hästi. Tõenäoliselt leiaksin ma oma kastides tuulates (saaks ometi kord juba kolitud!!) esimesed katsetused isegi kuskilt ylikooliaegsete loengumärkmete juurest yles. Mida igavam oli loeng, seda rohkem sain ma pyhenduda joonistamisele ja ka siis enda jaoks teistmoodi stiili arendamisele (oli veel see aeg, kui plaanitäitmiseks õpetati ka jaburusi kohustuslikus korras ja samas peeti kõvasti arvet kohalistutud loengute pealt, muidu ei pääsenud eksamile. Meid oli kursuselt vaid napp 12, nii, et nägu pidi kohal olema. Mõte võis olla kustahes 😉

Algas kõik ruudulises vihikus tasapisi opkunsti harrastedes. Peagi kadus ruutude vajadus ja parem oligi valgel paberil vabalt jooni vedada. Neid mõnusaid ruutudest sisse- ja väljapoole punnitavaid mulle-palle mäletan ma veel nii selgelt, neid oli lahe maleruuduliseks värvida. Aga mitu korda sa yht asja ikka joonistad, igav hakkas ja nii syndisid siiruviirulised sydamed ja pisarad ja meritähed. Ja siis tulid silmad, kinnised ja lahtised, ja neile järgnesidki juba iseenesest ninad ja magusad huuled, soengud, ehted ja kõik muu. Ja nii see kõik algas. Hiljem on lisandunud linnud ja teetassid ja muu kraam.

Nyyd hiljuti sai kingituseks tehtud ka yks veinipudelikarp. Praegu vaatan, et sellel on kõigil tegelastel silmad unelevalt kinni vajunud. Veini mõju vist – ehhee! Pildil on siis karbi kaks kylge, kogu karbist pole mul paraku endalgi pilti. Nii kiireks läks yleandmisega.

Aga pisut muud juttu ka. Ma olen juba ammu endamisi arutlenud, et näen siin iga päev igasugu imelist isetehtud kraami kotte-salle-mytse ja muud. Ma käin omast arust päris palju rahva seas ja olen juba loomult selline uudishimulik ja tähelepanelik inimeste suhtes, aga mulle pole iial hakanud linnapildis selliseid kauneid käsitööesemeid silma, mida siin näinud olen. Olgu, suur osa isetegijatest ei ela tõepoolest pealinnas ega Tartus, aga no ikkagi. Raske oli uskuda, et neid kauneid asju vaid tehakse ja siin näidatakse ja tegelikkuses ei kasutata. Ja oi kui suur oli minu rõõm, kui möödunud reedel Sikupilli keskuses nägin kohe kahte erinevat pesakonda liikumas, kel olid imetoredad mytsid ja emal ka kaunis isetehtud kott käevangus. Ma võin pea anda, et tegu oli kellegagi meie seast. Ja ma sain ometi kord tunnistust, et te vaid netilehel ei eksisteeri vaid olete ka päriselt olemas. See teadmine ja tunne oli hea ja tore! Peaks end vist kokku võtma ja mingile kokkusaamisele ka kunagi tulema. Siis oleks uskumine veel lihtsam. Edu teile! 😀

Kolm pisikest isetegijat ja mesimumm Tannu

by

Uus nädal on alanud, aastavahetuse puhkus on läbi ja mina olen taas kõige kõrvalt ka endanimelise loomaia direktor 😀

Istun ja vaatan siin oma kolme hoolealust, just nimelt vaatan, sest ega mul eriti sekkuda ei lasta – kolme puhkusenädalaga on kahel neist toimunud arengus murranguline läbimurre ja kätte on jõudnud suur isetegemise aeg. Minu hoole all on seega kolm suurt ISETEGIJAT –
isepäine vanapoisist koerajuurikas – selline, kes linnalegendides lapsi sööb ja kaks 2aastast (teate kyll, mida ma silmas pean ;)). Ja kuigi nad nõudlikult tahavad kõike teha ISEEEE ega luba yleni näost kohupiima ja mustikamoosiga koos olles minul isegi oma suud puhtaks pyhkida, siis nemad kolmekesi võivad teha ikkagi kõike KOOS. Miskine Isetegijate salaliit vist?! 😀

Nyyd mõistate? Minu asi on vaikselt vaadata, et õnnetusi ei juhtuks ja vajadusel neid peenetundeliselt ja märkamatuks jäädes teenindada ning sobival hetkel ruttu telefoniga pilti teha. Kõige muuga saavad need kolm tegelast suurepäraselt ISE hakkama 😉

Aga reede öösel tegin mina ka midagi ise. Nimelt seisis meil laupäeva õhtul ees yks vääääga pidulik yritus ja kõigil oli kohustus ilmuda kohale pingviinidena ehk siis kenasti viksilt ja viisakalt mustvalges riietuses. Noh, endale surusin ikka musta pika kleidi selga, aga lapse puhul meel tõrkus. Fakt oli see, et kaasa ta tuleb, sest eraldi veel kutsuti, aga minu praktiline meel ei lasknud kohe mitte 2-aastasele ylikonda selga hankida – nagunii oleks see vaid väljaminek yheks korraks, milles ta end sugugi mugavalt ei tunneks ja seepärast kaapisingi poodi, et tuua sealt kaks kena riidetykki – natuke kena kollast ja natuke muhedat musta. Niiti ma ei ostnud ja alles kodus avastasin, et kolimiste käigus jumal-teab-kus asuvad õmblustarvikud on haihtunud ja mul on ainult nyri imeväikse silmaga nõel ja õhuke must niit. Õmblusmasinat mul mõistagi pole ja kõik, mis ma iial õmmelnud olen, on tehtud nagunii käsitsi ja ilma igasugu lõigeteta.

Mõeldud-tehtud, alati polegi ju vaja suurt arsenali ja saab ka hädapärasega midagi toredat teha. Kangas, käärid, niit, nõel olemas ja mõned tunnid näputööd, valutavad sõrmed ning laupäeva õhtul kihutas suurte ja pikkade pingviinide vahel ringi väike vilgas mesilane. Tundis end hästi ja mugavalt ja mis mulle veel meeldis, keegi ei nimetanud teda umbmääraselt lapseks (nime ju nagunii keegi kunagi ei viitsi mäletada) vaid toredasti mesimummiks. Poiss pidutses kohe kella 1-ni öösel, tantsis ja kihutas ja mida rõõmsamaks muutus peorahvas seda lõbustatum oli ka minu pisike mesimumm. 😀

Pidu oli väga tore ja igati shikk! Ilutulestiku ja mille kõigega. Aga mis te arvate, et pisike mees arvas, et kui pidu on läbi, siis on läbi ka tema mesimummipõlv? Ooo, ei! Kes ytles, et see oli vaid peoriietus? Nüüd on see tal rohkem nagu igapäeva-riietus, millega isegi jaledates kortermaja koridorides patseerida ja inimesi armsalt itsitama panna 🙂

Sellised lood siis meie soos. Olge terved ja nautige ilusat päikselist ilma. Järgmise korrani! 🙂

Mannu poiste preemiakastid

by

Mul on yle tyki aja kohe hea meel, et sain midagi vahvat teha, mis pole tore ainult minu enda arvates ja rõõmustab ka teisi 🙂

Nimelt palus MANNU mul enda poistele teha preemiakastid. Alguses rääkisime päkakastidest (millest on juttu ka allpool), aga sujuvalt jõudsime selleni, et ta soovis sellised aastaläbi käigus olevad ekstra tema poistele tehtud kaste. Mõeldud.. siis vaja tegema hakata 😀

Ma ikka alati pyyan uurida, et mida minult oodatakse ja mis lastele (saajale) meeldib ja mis värvi on juuksed ja milline iseloom ja muud säärast. Ja peale poiste kirjelduste saamist tuhnisin veel Mannu blogis ja hakkasin siis kaste otsast tegema. Eks lihtsam on ikka neile teha, keda ise tunned või vähemalt näinud oled, aga kuna iseloomustused olid nii toredad, siis tundub, et läks vist kirjutatut lugedes ja pilte vaadates täppi… kuigi mul on nyyd endal tunne, et tunnen Mannut ja ta poisse täitsa isiklikult juba 😀

Alustasin Rometi kastist. Tema enda joonistasin sõbralikult karu ja siiliga kaelakuti kaanele ja kuna plaan oli teha selline mootorsõidukite teemaline kast, siis sai Rometi O-st sujuvalt kohe ka traktoriratas

Ja siis joonistasin oma elu esimese traktori

Ka siis pistsin veel yhe triibulise kassi autorooli

Ning siis asusin Reiko karbi kallale. See oli pisut suurem pähkel mulle, aga syndis ta siis selliseks krutsikiga tegelaste pesapaigaks – täis lõbusalt ulakaid tegelasi – pärdik, kes näksib O-tähte ja plaanib seda vist minema hiivata. Hoidke tal hoolega silma peal! Ja siis ronis yhte nurka pikkade käppadega jänes, kes pyyab Reiko hernekomme yle lugeda ja mul on tunne, et ka endale põske pista. Kokkuvõttes näeb see kast siis välja selline

Mannu blogist lugesin välja, et Reikole meeldivad konnad. Ja et Karlsson on nende peres popp tyyp. Sellest teadmisest syndis minu peas propellerkonn – yks eriti tähtis tegelane 😀

Ja kui suure venna kastile sai juba kaks mootrsõidukit, siis pisem pidi ju ka yhe sellise saama. Eriti suure, kohe nii suure, et elevant sisse mahub ja elevatsi suurust kinnitab pisike õhupalliga lendav hiireke

Ja väike vigurimees, nagu Reiko pidi olema, siis otsustas ta minu pildil mesti lyya yhe pisut ulaka aga väga heasydamliku tiigrikutsuga. Käest kinni hoides on vahva ringi tatsata ja toredaid tegusid teha

Nii, et andke aga ette ja minusugusest paadunud printsessi- ja haldjajoonistajast saab ka poiste jaoks igasugu kraami välja pigistada. Eks mul on vaja ju enda poja tarvis käppa ka harjutada!

Aitäh Mannu!

Facebook

eva@eva-herrera.com