Kolm pisikest isetegijat ja mesimumm Tannu

Uus nädal on alanud, aastavahetuse puhkus on läbi ja mina olen taas kõige kõrvalt ka endanimelise loomaia direktor 😀

Istun ja vaatan siin oma kolme hoolealust, just nimelt vaatan, sest ega mul eriti sekkuda ei lasta – kolme puhkusenädalaga on kahel neist toimunud arengus murranguline läbimurre ja kätte on jõudnud suur isetegemise aeg. Minu hoole all on seega kolm suurt ISETEGIJAT –
isepäine vanapoisist koerajuurikas – selline, kes linnalegendides lapsi sööb ja kaks 2aastast (teate kyll, mida ma silmas pean ;)). Ja kuigi nad nõudlikult tahavad kõike teha ISEEEE ega luba yleni näost kohupiima ja mustikamoosiga koos olles minul isegi oma suud puhtaks pyhkida, siis nemad kolmekesi võivad teha ikkagi kõike KOOS. Miskine Isetegijate salaliit vist?! 😀

Nyyd mõistate? Minu asi on vaikselt vaadata, et õnnetusi ei juhtuks ja vajadusel neid peenetundeliselt ja märkamatuks jäädes teenindada ning sobival hetkel ruttu telefoniga pilti teha. Kõige muuga saavad need kolm tegelast suurepäraselt ISE hakkama 😉

Aga reede öösel tegin mina ka midagi ise. Nimelt seisis meil laupäeva õhtul ees yks vääääga pidulik yritus ja kõigil oli kohustus ilmuda kohale pingviinidena ehk siis kenasti viksilt ja viisakalt mustvalges riietuses. Noh, endale surusin ikka musta pika kleidi selga, aga lapse puhul meel tõrkus. Fakt oli see, et kaasa ta tuleb, sest eraldi veel kutsuti, aga minu praktiline meel ei lasknud kohe mitte 2-aastasele ylikonda selga hankida – nagunii oleks see vaid väljaminek yheks korraks, milles ta end sugugi mugavalt ei tunneks ja seepärast kaapisingi poodi, et tuua sealt kaks kena riidetykki – natuke kena kollast ja natuke muhedat musta. Niiti ma ei ostnud ja alles kodus avastasin, et kolimiste käigus jumal-teab-kus asuvad õmblustarvikud on haihtunud ja mul on ainult nyri imeväikse silmaga nõel ja õhuke must niit. Õmblusmasinat mul mõistagi pole ja kõik, mis ma iial õmmelnud olen, on tehtud nagunii käsitsi ja ilma igasugu lõigeteta.

Mõeldud-tehtud, alati polegi ju vaja suurt arsenali ja saab ka hädapärasega midagi toredat teha. Kangas, käärid, niit, nõel olemas ja mõned tunnid näputööd, valutavad sõrmed ning laupäeva õhtul kihutas suurte ja pikkade pingviinide vahel ringi väike vilgas mesilane. Tundis end hästi ja mugavalt ja mis mulle veel meeldis, keegi ei nimetanud teda umbmääraselt lapseks (nime ju nagunii keegi kunagi ei viitsi mäletada) vaid toredasti mesimummiks. Poiss pidutses kohe kella 1-ni öösel, tantsis ja kihutas ja mida rõõmsamaks muutus peorahvas seda lõbustatum oli ka minu pisike mesimumm. 😀

Pidu oli väga tore ja igati shikk! Ilutulestiku ja mille kõigega. Aga mis te arvate, et pisike mees arvas, et kui pidu on läbi, siis on läbi ka tema mesimummipõlv? Ooo, ei! Kes ytles, et see oli vaid peoriietus? Nüüd on see tal rohkem nagu igapäeva-riietus, millega isegi jaledates kortermaja koridorides patseerida ja inimesi armsalt itsitama panna 🙂

Sellised lood siis meie soos. Olge terved ja nautige ilusat päikselist ilma. Järgmise korrani! 🙂