Talve võlumaa ja Erki sünnipäev

Lumehelbed tantsivad akna taga, aga minu pojake on nii haige, et kukkus kohe keset päeva magama. Ei näegi lumehaldjate tantsupidu selle ilusaimas hiilguses. Aga mis teha, öö jäi meil mõlemal kiusliku nohukolli pärast magamata. Loodetavasti on lumehelbekestel sel aastal veel paar pidu plaanis pidada.

Ja muide, mille yle mul tegelikult hirmus hea meel on – igal pool ei ole veel vanu tuult ja sooja läbilaskvaid aknaid moodsate umbsete pakettakende vastu vahetatud – meie Lasnamäe aknal siin on juba mitu päeva jäälilled – yks looduse imetabasemaid kunstiteosed minu meelest. Lapsepõlv meenub! Eriti meeldisid mulle vanade Ikaruste akendele kylmanäppude joonistatud lilled – koolitee oli nii pikk, et vahel jõudis isegi joonistuse arengut jälgida. Kusjuures ma pole ise kunagi yhtegi jäälille vist puudutanud – nad on nii ilusad ja nii õrnad ja õitsevad ju nõnda lyhikeste aega, et patt oleks neid siis veel oma rohmaka inimkäega lõhkuda. Oma pojakesele pyydsin siis ka eile selgeks teha, et jäälill läheb katki. Ta vaatas mind suurte selgete silmadega, naeratus venis kõrvuni ja pistis välkkiirelt pisikeste sõrmedaga pika käe aknast välja ja krahmas kiiruga peotäie lund ja sõi selle momentaalselt ära – hea, kui emme uneleb ja unistab, siis saab teha seda, mida tema ise teha tahab 😀

Nyyd on ta aga haige ja kui yles ärkab, siis saab vaid nagu siilike nina lössis vastu teist aknaklaasi välja vaadata ja mängleva kergusega kylmas õhus tiirlevad helbed saavad talle hyyda ‘Põrsake, tule meiega mängima!’ – mäletate seda multikat?! Tohutult kub, aga nii ilus multikas oli. Ehh, vee kiskus silma praegu vesisesk. Huhh…

Nii, aga eile õhtul, enne kui poiss päris haigeks jäi, sai veel pisut asjalik oldud ja Mummile tema poja synnipäevakink kätte toimetatud. Kuna mul oli õigepisut aega kõigi toimetuste vahel, siis tegin kähku Mummile ka yhe pisikese kotikese:

Sinna oli hea Erki kingitused sisse pista nii, et poiss mingilgi juhul aimu ei saaks, et selle sisu tegelikult täna hommikul talle kuuluma saab. Mind ennast polnud juures, kui pakk Mummile yle anti ja kui ta siis kõike ymbritseva kilekotisuu avas, pidi ta kohe mulle helistama – alguses tuli 5 sekundit sõimu, siis 5 sekundit kiljumist ja ahhetamist ja siis sai temaga ka normaalseslt juba rääkida. Ma esimene pauk ehmusin ära, et mis siis nyyd juhtus ja lasin silme eest juba hullemad stsenaariumid läbi, aga selgus, et kõik on korras. Ta lihtsalt väljendas oma vaimustust yliemotsionaalsel moel. Minu armas Mumm 🙂

Ja täna on siis Erkil 6. synnipäev – PALJU ÕNNE pisike suur vapper rüütel ERKI! 🙂

Ja nagu ma kuulsin, siis oli ta ise oma kingitusega väga rahule jäänud, mille yle on mul muidugi hiiglama hea meel. Ja nagu öeldud – lapsesuu ei valeta ja sealt tuleb vahel ikka häid pirne, siis arvas tema, et minu joonistatud lahke lohe saab suurekskasvades draakoniks 😀 Noh nagu pisikiisust saab sydi kõust ja põrsast vana muhe kärss ja lohest saab siis draakon. Väga vahva mõttekäik, kas pole? Ma ise kasutasin lohe-sõna, sest see tundub mulle rohkem eestipärane kui draakon, aga kui nii, siis nii! 😀

Jälgi mind Facebookis:

7 thoughts on “Talve võlumaa ja Erki sünnipäev”

  1. Oi, mulle need Su joonistuste ümarad vormid meeldivad. Selline…nunnu.
    Ja palju õnne väiksele rüütlile! @—->——- 🙂

    Reply
  2. Sjuper, ma ütlen, täitsa sjuper;)
    Eriti see, et lohedest draakonid saavad. Käisime mõni aeg tagasi kinos, Eragoni vaatamas. Meie kolmeaastane oli ka kaasas ja kommenteeris lohe muna juures, et seal on tibuke sees. Kui lohepurakas munast väljas, ütles, et lohe. Ja mõni aeg hiljem, kui esiti nunnust pätakast sai hirmsuur möriseja, karjatas laps: Emme, vaata, draakon;)

    Reply

Leave a comment