Täna hommikul oli taevas linna kohal sinisinine ja päike paistis eredalt. Ikkagi vaba päev, mõtlesin ma rõõmsalt ja pöörasin teise külje.
Andreas aga sirutas ennast reipalt ja küsis, et mida me siin Eestis nii ilusal päeval tavaliselt ka teeme, kui talv korraga otsa saab ja tööle minema ei pea.
“Mmmm, ma ei tea, randa minnakse?” itsitasin ma uniselt talle vastuseks.
“Randa?! Aga no lähme siis randa!”
Poiste näod olid umbes sama pikad kui minu oma, kui ta selle plaaniga neid äratama läks. Aga Piritale me sõitsime ja nagu selgus, siis me polnud üldse ainsad seal.
Seega võib vist sel aastal ametlikult märtsi lõpuga rannahooaja avatuks lugeda? Ega meil siin Eestis lapsed ju rannas mängvadki lume ja jää ja jääkülma sulaveega ja ega keegi ju ei tea, mis ilmaga see kalendrisuvi veel tuleb.
Andreas imes ilmse naudinguga endasse päikest ja hullutas seejärel oma sõpru šokolaadimägedes, et Eestis ongi siis nüüd rannahooaeg alanud. Muidugi on.
Tavaliselt me käimegi jopedes ja suusamütsides rannas 🙂
Aga no ilm oli igavesti ilus, isegi väga külm ei olnud ja see rannaskäik oli Andreasel üks tore mõte.
Ja nüüd arvavad kõik ära, mis on Tannul põses. Loomulikult söövad meie lapsed rannas liiva. Ptui, ikka lund ja jääd 🙂
Depressioon on osa mu minevikust ja argipäevast. Paljud teist teavad neid mu lugusid, aga panin nad tervikuna kokku musta lume jutuks. Ka pealtnäha kõige rõõmsamal võib taskus või südames sügaval olla oma vari. Nii lihtsalt on. Ka nii saab elada. Ja vahel ka rõõmus olla.
***
Südatalv. Ma olin 21 aastat vana, kui mu esimene rasedus peetus. Seda kõike imelist jõudis mu elus olla vaid paar intensiivset nädalat, aga see tähendas mu jaoks kõike. Ja siis kukkus kogu maailm kokku. Kogu kindlus, elutahe, jaks, jõud. See kõik on siiani mu peas nagu film. Venivad kaadrid ja nende vahel õe tige urahtus, kui puhastuse ja narkoosi eel kätt kanüüli eest tahtsin ära tõmmata. Mul polnud elus olnud ühtegi füüsilist häda, ei ühtegi kanüüli. Öö otsa olin ma haiglas olnud teadmisega, et lapse süda enam ei löö ja raiunud endale, et see pidi olema viga ja ju nad ikka ei näinud õigesti, aga seal ma olin, ja õde urahtas mu nõeltorke valu peale: „Ja sinusugune tahtis veel sünnitada?“
Auk.
Kaks päeva hiljem läksin ma kooli. Mul oli oluline ehituse loeng ja kui mu elus pole enam last keda oodata, siis ma pean ju normaalsesse ellu tagasi pöörduma? Pigem kohe, et poleks aega kurb olla. Ja siis kohtusin koridoris sõbrannaga, kes nõudis, miks ma eile ta kõnedele ei vastanud ja miks ma nii lopergune välja näen. Kangutasin enda seest sõnad, millele ma mõeldagi ei tahtnud, jõuga välja. Sõbranna vihastas, et ma talle kohe ja kõige esimesena ei olnud kõigest rääkinud.
Auk.
Nädal hiljem sõitsin Tallinnasse vanemate juurde. Paar tundi hiljem tagasi Tartusse, sest ma ei suutnud seal olla. Ma ei olnud jõudnud neile veel rääkidagi, et ma last ootan ja kuidas pidin ma neile rääkima, et ma nüüd enam ei oota. Ja vahepeal oli ka mu kätt palutud ja sellest ei olnud ma vanematele ka rääkinud. Kas ja kuidas sellistest asjadest räägitakse? Tartusse tagasi jõudes helistasin emale ja palusin nuttes tulla tal kohe Tartusse. See kõik juhtus ühe kuupäeva sees, mil ma ennast nii väga kokku püüdsin võtta ja abi otsida. Ema tuli. See üks ja ainus kord. Rääkisin talle ettevaatlikult kombates oma loo. Tema reaktsioon oli pigem kergendust täis ja üle huulte pudenes lause, et aga nii ongi ju parem.
Auk.
Lõputa auk.
Need sõnad ja laused on ainsad, mida ma sellest ajast meenutada suudan. Kõik need sõnad on verivalusalt mu sisse kriibitud, kuigi ma hiljem suutsin need endale lahti harutada ja mõista, et keegi neist ei mõtelnud ju halba. Nad lihtsalt ei osanud asju näha nii nagu mina nägin ja tunda nii nagu mina tundsin. Need sõnad näitavad mulle tänase päevani KUI oluline on sellisel hetkel valida, mida, milla, kus ja kuidas teha ja ütelda.
Edasi tuli kuudepikkune auk. Ma magasin päevad ja magasin ööd. Ei söönud. Ei käinud väljas rohkem kui kord päevas koera tungival nõudmisel. Ja kuna ma elasin üksinda, siis oli mul rahus võimalik sedasi oma kookonis lihtsalt hääbuda. Koolis ei käinud ma juba tollest õnnetust ehituse loengu päevast alates. Ma ei suutnud. Telefonile mitte vastata oli väga lihtne. Kui üks sõber mu juures telekat poleks käinud vaatamas oma võtmega, siis ma oleksingi sinna vist kadunud.
Ja siis saabus kevad. Valgust oli liiga palju. See oli valus ja vastik. Ärritav. Ma olin alakaaluline ja ainus, mida ma tahtsin, oli mitte olla. Mu elul ei olnud ilma lapseta mitte mingit mõtet ja ma teadsin, et keegi nagunii ei mõista mind. See laps polnudki ju laps – see oli ju vaid mingi viljastatud munarakk?! Ju ta oli kohe alguses siis mingi veaga ega pidanudki kunagi sündima – loodus on tark, loodus teab ise?! Sa oled veel nii noor, küll sa jõuad veel ja veel?! Seda kõike olin ma kuulnud ja ma ei otsinud võimalustki enda maailma lõpust ja suurimast ängistusest rääkida. Kõik oligi päriselt kadunud.
Ma ei mäleta, kuidas ma me peretuttavast psühhiaatri juurde jõudsin, aga mäletan, kuidas ema mu ta kabineti ukse vahelt sisse lükkas ja ma seal ma siis istusin. Teatasin kuivalt ende ette vahtides, et ma ei taha elada. Ok, korduv depressiivne episood? Ta pakkus, kas ma tahaksin mõneks ajaks haiglasse jääda. Ma ei tahtnud. Tahtsin vaid tagasi enda urgu.
Ta kirjutas mulle antidepressandid. Mul oli täiesti ükskõik kõigest, aga ometi võtsin ma igal hommikul oma rohe-kollase kapsli. Kuu aja pärast oli vist juba natuke inimlikum olla? Ühel päeval astusin ma poest tulles läbi lapsehoidjaid välismaale vahendavast kontorist, täitsin paberid, päev hiljem võtsin koolist, kuhu ma vahepeal jalgagi tõstnud ei olnud, akadeemilise ja nädal hiljem olin ma Prantsusmaal kahe lapse lapsehoidja. Ma olin teadlikult valinud väikesed lapsed – aastane tüdruk ja tema kuune õde. Ma tundsin, et mul on seda vaja. Mul on vaja keskkonna täielikku vahetust. Mul on vaja seda kogemust väikelastega ja kedagi, kellele kinkida enda lapsele kootud imearmsad riided ja mänguasjad, et keegi neist rõõmu tunneks ja hea tunne edasi kanduks. Ma ei suutnud neid hävitada ja niisama annetuskasti visata. Mul oli vaja näha neid kellegi seljas, et rahu saada.
Ma pidasin lapsehoidjana vastu napilt kaks kuud. Ma ei suutnud elada kohas, kus kaks pisikest olid pikad päevad minuga, nägid oma ema parimal juhul õhtul vaid viivu. Kõike tegin paratamatult nendega mina. Ka õhtul oma eraldi tuppa viisin ma nad magama. Suletud ukse taha. Üksi. See oli vale. Minu ettekujutus lapsesaamisest ja kasvatamisest oli nii sügavalt erineva sellest, et ma lihtsalt ei suutnud…
Tagasi oma koju ei suutnud ma ka minna. Liiga raske oli seal üksinda olla kõigi nende emotsioonide ja mälestuste sees. Rentisin enda elamise välja ja sukeldusin hullumeelsesse tudengiellu taas tagasi. Ümbritsesin end maapealse põrguga. Naerdes ja nuttes samaaegselt. Sundides ennast. Vahepeal olin ma ise vähekenegi tugevamaks saanud. Vaevu. Aga siiski. Pealtnäha toimisin ma küll üsna kabedalt. Minu sisse ei viitsinud keegi näha. Võib-olla ma ka varjasin hästi.
Pool aastat hiljem märkasin ühel hommikul, kuidas läbi raagus kastanivõrade paistab tuppa päike ja see on hea ja soe tunne. Läks veel tükk aega enne, kui ma ennast päriselt paremini tundma hakkasin. Emotsioonid lehvisid mäest üles ja alla. Jõuga lükkasin nad üles ja kolinal tulid nad vahel alla. Vahel ma murdusin. Aga enamuse ajast põgenesin iseenda eest ja mängisin mõttega elust ja surmast. Mis oleks siis, kui… ja siis kui… Kirjutasin oma tundeid endast välja. Hüvastijätukirju. Need jäid minuga ja on kusagil siiani alles.
Ma olin nii katki ja uue talve tulek tegi mu veel rohkem katki. Otsisin paaniliselt uut suhet, et ma ei peaks üksi olema. Pool aastat hiljem abiellusin. Sellest kuu hiljem kolisin üksinda Soome õppima. Kaheks pikaks aastaks, mis neelasid mind oma intensiivuses enda sisse ja lasid mul tegeleda kõige muu kui enda murega. Ma harjusin neid tundeid kontrollima.
***
Viis aastat hiljem, jälle talvel, olin ma jälle natuke rase. Hirmunud. Ettevaatlik. Lootusrikas. Käisin hoolega vereanalüüse andmas ja mitu korda ultrahelis. Mu rasedusest teadis vaid mu lapse isa. Varjasin kiivalt ja hoidsin vaid endale seda hella ja imelist uudist. Ma tahtsin uskuda, et kui keegi ei tea, siis suudan ma last rohkem kaitsta.
Päeval, mil ma elus esimest korda tunnistasin, sõnadega, et ma olen õnnelik… sellele järgneval päeval kadus kõik…
Haiglas puhastuselt tulles läksin ma otse poodi. Toidupoodi. Ostsin kõike, mis mulle vähegi meeldis või kunagi oli huvi pakkunud, aga mille ostmist ma edasi olin lükanud aega, mil ma seda endale lubada saan. See pidi olema minu viimane õhtusöök. Apaatsus. Aga miski hoidis mind siiski elu küljes kinni.
Võtsin töölt haiguslehe. Kauaks. Perearst, muhe inimene, teatas mulle, et ma peaksin Pratchettit lugema, jutustas pool Kettamaailma mulle lahti ja lasi mu rahus koju puhkama. Mul oli depressioon, aga ma raiusin endale, et ma saan sel korral ravimiteta hakkama. Kaks kuud hiljem lahkusin töölt omal soovil. Ma ei suutnud tagasi minna. Ma ei suutnud rääkida ka enda teise lapse kaotusest, sest ma polnud ju kunagi rääkinud, et ma rase üldse olin. Kuidas ma siis sedasi teisi lähen selle ebamugava teemaga koormama, kui neile ka mu rasedus rõõmu ei valmistaks?
Sel korral olid vähemalt arstid aktiivsemad ja uuriti, miks seegi rasedus peetunud oli. Suve alguseks oli teadmine, et ma ei saagi lapsi. Ja suve lõpuks olin ma rase. See oli keeruline rasedus. Isegi väga. Ma olin 6 kuud rase, kui ma esimest korda iitsatasin oma perele ja paarile sõbrale, et ma last ootan. Ma kartsin veel ka ajalist last sünnitama minnes, et äkki see rasedus nüüd ikkagi katkeb.
Läbi kõikide imede sain ma maruvahva lapse emaks. Tema tulek võttis ära ängistuse ja röökiva valu, mida eelmised kaks tulemist ja minemist olid endast minu sisse maha jätnud. Minu maailmas oli see üks ja sama laps, kes minu juurde teed otsis. Mul oli sedasi lihtsam seda endale talutavaks muuta. Lapse sünd lubas mul ühel hetkel lahti lasta mu peetunud raseduste ultrahelipiltidest ja positiivsetest rasedustestidest, mida ma enda lähedal alati hoidsin. Need olid mu ainsad mälestused mu esimestest lastest ja ilma nendeta poleks ma edasi suutnud minna. Lapse sünd andis uue hingamise, aitas tõeliselt edasi liikuda ja lasi mul vanad valusad mälestused tuhana tuulde puhuda.
Elu keeras uue lehekülje. Uue peatüki. Ja läks edasi. Mitte, et ma vahel mõttega ei mängi, kui vanad oleksid praegu mu esimesed herneteraksed. Ja mida ma teile kõigile öelda tahan, kes te mühatate, et selline terake pole veel kellegi laps. Aga on ikka küll. Ka veel palju pisem, ainult mõte või lootus loeb ja võib vallandada tugeva kaotuse reaktsiooni. Iga kuu. Ja kui sa oled näinud ekraanil selle hernekese südamelööke, siis see laps elab su sees väga päriselt ja igavesti. Minu esimene herneke saaks sel aastal juba uskumatud 19, aga ta oli pikalt teel ja on siin minuga ja saab nädala pärast 13 ja selle eest olen ma lõpmata tänulik!
***
Kui mu teine laps liiga palju enne aega sündis ja me mõlemad teispoolsusele liigagi lähedal olime, tõotasin ma endale, et ma ei luba endal enam iial mõtelda valusaid mõtteid enese tapmisest. See oli pöördeline hetk. Vabadus ja kohustus samaaegselt. Mul oli põhjus ja vajadus ja tahtmine olla. Alati. Mis ei tähenda, et vahel võib meel väga hämar olla ja elu pole mingi roosamanna. Oluline on oskus leida üles need helged hetked, mis kannavad.
Kurvameelsus pole mu juurest kunagi lahkunud. Ta on mu sees peidus alati ja igal hetkel. Mu üdiolemises. Aga ma tulen temaga toime. Enamasti. Ta hiilib mu ümber, aga ma püüan teda mitte toita. Ma võin isegi ütelda, et me oleme natuke nagu sõbraks temaga saanud.
On olnud aeg, mil mulle tegid haiget teiste rõõmsad ja õnnelikud tegemised. Uued lapsed, suhted, pulmad, perepildid, reisid, töökohad ja niisama kõiksugu õndsad õhkamised. Olgu need siis päris või teiste ja enda veenmiseks väljanäitusele pandud. Ma sain ju oma peas aru, et need ei ole minu kiusamiseks – inimesed elavad lihtsalt oma elu, nii hästi või halvasti, kui nad oskavad, ja neile ei tule pähegi, et see võib kellegi jaoks väga valus olla. Ebaõiglane. Isegi vale. Neist hetkedest olen ma enda järgnevasse ellu võtnud kaasa selle teadmise, et alati võib taustal olla keegi, kelle jaoks minu rõõm ei saa olla tema rõõm ja see on ok. Selle pärast süüd tunda, et sa ei suuda tulla ja olla ja kaasarõõmustada igal erilisel hetkel, pole vähimat vajadust. On täiesti ok katkestada suhteid, kui ei suuda taluda õnne ja rõõmu ja on ok mõne aja pärast tagasi pöörduda. Eksju?! Me kõik püüame siin hullult marutavas maailmas ellu jääda ja oma majakat otsida.
Mul on alati olnud võime teiste jaoks maailma rõõmsamaks värvida. Juba lapsena. Iseenda jaoks olen ma pidanud seda aga õppima. See on sisemine tung, Ellujäämise vajadus. Ja see on ka see, mis Andreast algusest peale võlub. Tark jõud olla ja jääda ja leida see põhjus. Julgus kuulata ja olemas olla. Kui ta ütleb, et ta enam ei oska ega taha ega suuda, ta tahab pigem surnud olla, siis ma ei kuku hurjutama, et ohh, ära räägi lolli juttu ega kihuta talle esitama nimekirja miljonist põhjusest, miks ta nii ei peaks mõtlema. See lollide mõtete lause pärineb mu emalt – vähe on neid, kellele ma olen need mõtted otse välja ütelnud, enda, Andrease, me poiste kohta. Ema on siis ikka ütelnud, et ma lolli juttu ei ajaks. Aga mul on hea meel, et ajas on ka temale mõistmine lähemale jõudnud, et hurjutamine ja mitterääkimine ei ole lahendus. Ja neist asjadest rääkimine ei ole ähvardus vaid appikarje. Jaa, on neid, kes tegelevad ka ähvardamisega, aga ka siis tuleb pigem uurida, mis selle taga tegelikult on. Neist asjadest tuleb rääkida, sest ainult siis saab kibe mürk lahustuda.
Meil on tundeid, millega tuleb vahel rinda pista, mida tuleb hajutada ja hekseldada. Eitamine ja varjamine ei aita. Need tunded elavad meiega koos ja pääsevad vangikongidest vahel välja. Vahel väga välja ja neelavad meid alla. Neid tundeid ei pea kartma, neist tuleb rääkida. Kui neid ei kuulata või ei mõisteta, siis tuleb neist järgmistele inimestele rääkida ja otsida nii kaua kuni need tunded päikest kannatavad ja toetajad, kes selle teadmisega toime tulevad, püsima jäävad. Kindlana. Kartmatuna. Inimestena.
Võib-olla jäi teile silma, et ma mainisin ka me poisse? Tan on alati kergelt kurvameelne olnud. Väga tundlik. Vanc elab selle ametliku diagnoosiga teist aastat. Teistmoodi kui Tan ja meie teised. Kas me elame hirmus? Ei, me ei ela hirmus. Oskus elada teadmisega, et sellised mõtted ja tunded on ok, aga alati on olemas teine ja palju suurem valik ja võimalus, mis vajab meeldetuletamist ja läbirääkimist ja vahel ka tõestamist, on lihtsalt elu ja olemise osa. Seda ignoreerides oleksime me vaid pimedad. Seepärast jagage neid lugusid ja julgege kuulata lõpuni, et need jõuaksid kaugele, jõuaks nendeni, kes neid lugusid kõige enam vajavad, et oma lugusid sõnastada ja jagada.
Depressioon ei ole kole koll, kes kükitab nurgas ja teeb hirmsaid hääli. Ta pole keegi, keda saab pesuveega koos aknast välja visata. Ta on mitmepealine lohe ja tuhande näoga muunduja, vinduv ving ja sulva lumi. Ta on meie kõrval, hingab kuklasse, on meie sees ja meie ümber. Vahel kägistab. Vahel piitsutab. Vahel petab. Vahel laseb olla. Ka pime näeb teda ja kurt kuuleb. Ta lihtsalt on. Aga temaga koos saab elada. Kui ta liiga kurjaks muutub, siis saab tema tahet kärpida, et tugevam oleks olla. Valgus ei pea alati vallutama. Ta peab pimedusega tasakaalus olema.
***
Minu nädalavahetus möödus kõige armsama ja turvalisema grupi keskel kriisiabi kogemusnõustamise koolitusel leinateemat risti ja põiki lahates. Teise päeva lõpuks pugesid need pehmed jänkud pildile.
Kevad astub hooga lähemale. Hommikud ja õhtud on valgemad ja mul oli üle pika aja üks vaba nädalavahetus. Esimene alates jaanuarikuust, mil ma veel tööl ei käinud ja nagunii kõik päevad kolimise ja muu olulisega hõivatud olid.
Istusin reede õhtul maha ja vaatasin üle oma pika “vaja teha” nimekirja, tegin ära mõned pakilisemad asjad, saime kokku Annikaga, meenutasime me lõputöö kirjutamist, käisime mu emal ja mammal külas, käisime vanalinnas jalutamas, tõstsime poistega nende tuba ümber ja veel palju muud sai tehtud. Hetkel ei suuda ma isegi meenutada, mida ma serverist otsima läksin, aga pidama jäin me möödunud suve pulma piltidele. Need haarasid mind nii endasse kogu oma suvesoojuse ja õnne ja rõõmuga ja lõbusate hetkedega, et ma ju pean neid teile ka näitama, eks? Lähemad sõbrad on neid näinud, aga FB on FB ja siin on neil igal juhul parem ja kindlam koht.
Olete suuremaks romantikalaksuks valmis?!
Kõik algas mõistagi sellest, et me juuli keskel mamma sünnipäevaks Eestisse tulime. Siis polnud meil isegi veel mõttes Eestisse kolimine. Kolisime me sel ajal ju alles mägede suunas. Või no algas see pulmavärk sel korral kõik ikka poolteist kuud varem, kui me paika panime, et 21. juulil tuleb me pulmapidu Eestis.
Ettevalmistused peoks olin ma teinud kõik neti teel ja tohutu rabelemise asemel oskasin ma sel korral kogu seda protsessi palju rohkem nautida. Kuidagi rahulik ja hea tunne oli. Arvatavasti kõik, mis oli saanud kunagi metsa minna me pidudega, oli juba metsas ära käinud. Alles oli vaid lust ikka ja uuesti abielluda, et ka meile kallid sellest kõigest osa saaksid. Kes ütles, et sama inimesega ei või mitu korda abielluda? Või noh, tegelikult oli see ühe pulma teine vaatus lihtsalt, sest mul polnud selle hetkeni veel tunnet, et ma päriselt abielus olen. Metsik taltsutamatu kass, eksole 😛
Me olime Andreasega kunagi ammu mõlemad abielus käinud. Ametlikult abiellusime me 2016. aasta jaanilaupäeval Šveitsis, aga kuna me ka siinsete sõpradega soovisime pidusteda ja meie abiellumise nimekirjast puudusid peale kaht pulmapidu ikka veel poissmeeste/tüdrukute õhtu, pulmaöö, fotograaf ehk ilusad pildid, ma ei olnud saanud oma nime isale tagasi anda ja Andreas mu kätt mu isalt paluda, mul polnud enda pulmas olnud pikki juukseid, midagi oli vist veel? Ühesõnaga meil oli hulk asju, mille nimel sammukese taas oma unistustele lähemale tatsata.
See, kuidas kogu see asi toimima hakkas ja paljud eriti erilised ja esialgu täiesti võimatuna tunduvad asjad lihtsalt sujusid, oli imeline. Alustades ilmast, mida terve nädala jagu ette ennustati iga päev aina hullema vihmasajuga. Ja no Andreas muidugi vahepeal hullus ka, kui ma ta päev enne pidu ehituspoodi vedasin, et osta 18 meetrit paksemat kasvuhoonekilet. Ega tema ju teadnud, et mul oli salaplaan talle peoööks bassein aia äärde ehitada ja ma ei tahtnud saladust reeta ka. Eks ma kogu sellest korraldamise asjast saan teile kunagi veel eraldi ka kirjutada, sest ema arvas mu toimetamisi kõrvalt vaadates, et ehk peaksingi ma hoopis sellega leiba teenima. Minu ema suust oli see absoluutselt kõigi tunnustuste tipp iial, sest mu elu kõrghetkedel on ta ütelnud “ehk saab su’st isegi asja, kui külm ära ei võta!” Thanks, ema! 😛 Aga kuidas sisuliselt kahe nädalaga korraldada teises Euroopa otsas üks isemoodi pulm, see on lugu omaette.
Üks meie suurtest imedest oli see, et lisaks ilmale ja me armsale Liinale, kes me pulmas pilte tegi, saime me sabast kinni ka Stina Kasel. Kirjutasin talle oma unistusest – enda omast, sest meie Šveitsi pulm oli asukoha ja olustiku poolest Andrease muinasjutt, kuhu ta mind viis. Sel korral oli lugu siis vastupidine – mina tõin Andrease enda muinasjutt, enda Haldjaorgu 🙂
Pulmapäeva hommikul ärgates ja silmi avades vaatas lubatud vihmatormi asemel aknast sisse päike. Olin õhtul me riided kardinapuu külge rippuma pannud ja süda hüppas rõõmust, et õuest kumas tuppa sooja valgust 🙂
Hommikul oli omajagu siblimist, tulid ühed ja teised ja kolmandad asjad ja kõik jõudsid kohale täpselt samal ajal. Aga ometi kõik sujus. Ma sain isegi õigeaegselt endale kauni silmnäo pähe. Samal ajal käis mamma me ümber ringi ja tupsutas põsepuna ja sättis rulle kukalsse.
Pirita poole, kus me pidime Stinaga kohtuma, kihutades, helistasin Kalale, et kuuuuule, meil pole endiselt mingit muusikat ega masinat, mis seda muusikat mängiks. No, et äkki tal on mingi idee ja mõte ja võte, kuidas seda asja korraldada. Peo alguseni oli sel hetkel nii umbes kolm tundi.
Pilt on tehtud Kadriorus, enne kõnet onu Kalale, Piritale jõudes oli olulise muusika valik tehtud ja ka kõik muu andis lootust, et sujub. Muidugi sujub! Kui ei suju, siis laulame ise või teeme midagi muud. Linnulaul ja puulehtede sahin pole üldse kehvemad, kui minu hetkemõtted.
Piritalt alustasime me aga seepärast, et seal, Läänemere vahustes lainetes, lustib juba palju aastaid mu isa. Andreas pidi naljatamisi mu isalt saama lubatähe minuga abiellumiseks ja mina pidin siis isale temalt saadud nime tagasi andma. Selles, et isa Andreasele loa annab, ei kahelnud ma hetkekski. Need kaks oleks väga head sõbrad olnud, kui isa vaid minema poleks kihutanud liiga vara. Aga ma usun endiselt, et tema võimas karvane käsi mängis me loos oma rolli. Liiga imeline tundub see kõik veel ka aastaid hiljem. Vähemalt meeldib meile seda nii näha 🙂
Ja siit algab nüüd me Haldjaoru pulmaseiklus pildis.
Ja isa saigi mu 40 aastat auga kantud nime enda kätte hoiule 🙂
Haldjaorgu tagasi jõudes sillerdas päike läbi suvepuude ja eelmise suve pulma südamed, koos kogemata katki lõigatud ja kokkusõlmitud tamiiliga, õõtsusid õrnalt männi ja õunapuu vahel.
Elu ON lill. Olgu või kaktus. See on minu hüüdlause olnud viimased 20 aastat kindlasti. Kaktus, mu vapilill, sa okkaline taim – ilus, vähenõudlik ja väga visa. Võimeline isegi minu kõrval ellu jääma. Eks seepärast ta ka sel korral pildile pääses 🙂
Esimesed külalised, Andrease vanemad, tegid aias aega parajaks.
Mamma. Tema igapäevane lehelugemine. Minu vana köögi sume valgus. Mu igivana aaloe. Lapsepõlve suhkrutoos. Tan, kes on Andrease prillid endale pähe ajanud ega näe arvatavasti mitte midagi, aga paistab hirmus asjalik. Milline idüll – Stina, tead, just nende hetkede eest olen ma Sulle veel kõige tänulikum!
Kuidas Evast saab Eva. Haldjast draakon. Naisest jumalanna. Sõdalasest (viikingi)kuninganna. See metamorfoos ja samas iseendaks saamine oli imeline. Aitäh, Sulle, Külliki, unistuse täitmise ja maailma kõige ägedama pruudisoengu eest!
Tegelikult pidi Andreas endale peo ajaks mustad vuntsidega misteri sokid jalga ajama, aga parajal hetkel olin ma need minema sokutanud ja nii läks tema oma pulma kollastes sokkides, mis kinnitasid, et ta peaks jääma veidraks ja isemoodi. Muidugi, peabki! 😛 Sel hetkel, kui saabus aga aeg mul endal sokk jalga panna, olid kõik sokid me majast kadunud. Vancu omad leidsin, aga need mulle jalga ei läinud. Kuna mul muud üle ei jäänud ja saabas vajas sokki, siis kaevasin peidust Andrease härra-sokid välja. Arvestades me eelmise pulma sokiseiklust, kust me ellu astusime kahepeale ühe paari sokkidega, siis läks sel korral päris edukalt 😛
Minu truud saapad, mis on minuga sama sammu astunud alates aastast 1994!
Minu kõige ägedam pruutneitsi Hanna-Liisa koos oma ägeda ema, Küllikiga! <3
(Abi)eluks valmis!
Senikaua, kui rahvas me Haldjaorgu kogunes, silkasime meie maja taha Võlumetsa, mu juurte ja vereringe juurde.
See tammepuu me vahel on ei rohkem ega vähem kui 35 aastat tagasi tammetõrust Nõmme liivases pinnas kasvama läinud. Ma olin viiene, kui papaga kaks tammetõru me aias mu liivakasti kõrvale maha panime. Aasta oli siis 1982. Tammetõrud ärkasid ellu ja neist said pisikesed puud. Isa muruniitmiste ja koerte trampimiste eest kaitsesime me neid maa sisse surutud pulkadega. 1992. aastal tehti me majale juurdeehitus ja mamma kolis mu põlvekõrgused puukesed ehituse eest aia taha. Nad jäid vinduma. Vindusid mitu-mitu aastat. Üks neist hukkus, aga see teine, visa hing, on seal aia taga kuivad liivasel pinnal suurte kivide ja jändriku männi vahel endiselt alles. Iga kord, kui ma näen, et ta on seal alles, elus ja terve, on mul tema üle hea meel. Ta on nii pisike, et keegi ei usu iial, kui vana ta tegelikult on. Vaid vitsake! Aga ta on ja seda sitkust, mis on tal seal lasknud kõik need aastad ellu jääda, on temas palju! On ka meis.
Võlumetsa kanarbikud ja kukeharjad, lõikeheinad! Raudtee, selle muutumine 40 ja tegelikult ka enama aasta jooksul, sest ema lapsepõlvelugude kaudu tean ma ka kaugemaid aastakümneid, on olnud mu lapsepõlve mängumaa ja argipäev. Raudtee, millel me lasime rongidel kopikaid lahedalt laiaks litsuda, vana Peetri-aegne raudteetamm ja sild, mille all ja peal möödusid mu suureks sirgumise suurte armumiste ja armastuste hetked ja igavikud. Ja raudtee tagune surnuaed, kuhu meil, lastel, minna ei lubatud, aga me ometi käisime. Ajal, mil Rahumäe surnuaia ümber veel paekivist müüri ei olnud, kasvasid seal metsmaasikad. Siis olid rongid teised. Ja nüüd rändame me ajas. Igas suunas. Koos.
Hmm, oot, kuhu me siis need sõrmused nüüd panemegi? Olin pildistamise ajal korjanud valge ristiku õisi, ehk punuks need pärga? Paneks sõrmused kimbu ümber? Rahvas oli aias valmis ja ootel. Istusid põhupakkidel nägudega mu tulemise suunas. Alguses oli küll mõte, et nad võiksid teises suunas vaadata, aga tegelikult vahet ju polnud – nii oligi parem ehk. Värvale lähenedes silmasin metsaraja ääres kohevat sammalt. Veel kümme aastat tagasi oli me puudealune väga teistmoodi. Krahmasin peoga ühe toreda tuusti kaasa.
Toas otsisin mingit vaasi või asja, kuhu sisse see alt mullane samblapuhmas pista… kui korraga taipasin, et me enda vastvalminud tassid on selleks puhuks parim mõledav anum üldse. Sammal tassi, sõrmused sambla sisse , tass Külliki kätte ja sealt edasi Hanna-Liisale. Me olemegi lõpuks valmis! 🙂
Ja siis see kõik algas. Päriselt!
Kogu me Haldjaorg helises ja süda värises mu sees õnnest, kui plaadikrõbinal kõlas läbi õrna tuule Olav Ehala “Vaid see on armastus” ja Andreas tuli ühelt poolt mu lapsepõlve kodumaja…
… ja mina teiselt poolt…
… ja kaheharulise kõrgelt laasunud männipuu all saime me kokku. Sellel puul, selle kõrval kasvaval papa õunapuul ja teisel pool laiutaval jugapuul on minu elu muinasjutus oma koht ja lugu.
Meil ei olnud paaripanijat. Ka sel korral mitte. Meil ei olnud ka tõotusi ja vandeid, sest need ei pruugi ühel hetkel midagi maksta. Aga meil oli meie armastuse lugu. Tunded, valgused, värvid, värelused, mida me endas oleme ära tundnud ja teineteises loonud ja iga hetkega juurde loome.
Lugesin enda jutu Andreasele ette. Inglise keeles, et ta minust kindlapeale aru saaks.
Ja Annika tõlkis selle lause lauselt minuga vaheldumisi eesti keelde ka kõigi teiste jaoks.
Mu jutt oli pikk. Mul oli vaja ju kõik oluline ära ütelda. Ema jõudis vahepeal juba Älinile hädaldada, et miks ma ometi nii palju jutustama pean. Aga no üks kord elus ju tohib? Eelmisel korral ma ju ei jõudnudki midagi kirja panna ega ütelda. Või tahab ta järgmisel aastal jälle me pulma tulla? 😉 Ja alles hiljem taipasime, et mitte keegi ei taibanud me juttude ajal istuda ja kõik seisid ja nägin ka pisaraid vist läigatamas…
Ja siis rääkis Andreas mulle enda loo. Mina naersin ja tupsutasin samal ajal liigutusest pisaraid. Annika tõlkis ka Andrease jutu kenasti ära. See pilt siin on aga üks eriti oluline. Kaaludes peokohta, jäime me mitmel erineval põhjusel mu lapsepõlvekodu aia juurde pidama. Üheks eriti oluliseks otsustuspunktiks oli mu 94aastane mamma, keda ma üle kõige me peole soovisin. Ja kui tema ei tule peole, siis tuleb pidu tema juurde. Nii lihtne see meie jaoks oligi! Ja ta tuli ja oli! <3
Minu vana köögiaken oli me tunnistaja.
Kui ema on ahv (aitäh, isa!). siis ega mu lapsed saa paremad olla. Tsirkust ja leiba ikka täie raua eest 😛
Ja siis leidsin mina puu alt kenad kaksikud ja uurisin Andreaselt, mis tema me uuest elukorraldusest arvata võiks 😛
Tundmatuid jooke ei riski ma kõhklemata ja usutlemata võtta isegi enda mitmekordse abikaasa käest. Olevat vein olnud. Otse pudelist. Aga mine seda hullu tea 😛
“Niii! Aga teeme nüüd kõik koos pilti ka?!”
Enne, kui me selle pildi peal kokku saime, juhtus nii mõndagi. Vancu pildile saamine oli täielik katsumus – liiga palju inimesi, keda ta ei tunne või ei mäleta. Mammaga läks õnneks veidi lihtsamalt. Tan oli vaja puu otsast kätte saada. Ja siis otsustas Happy lahtisest aknast välja volksatada ja avatud väravast raudtee poole plagama panna ja siis pani pool kampa koeral sabas teda kinni püüdma. Aga pildile me jõudsime! 😉
Stina võttis meid endaga kaasa, sest loojuva päikese valgus, mis üle puulatvade valgust heitis, oli nii ilus, et tal oli vaja meid metsa tagasi viia, nüüd ja kohe. Värva taga ootas meid me äge ratastel rendisaun, mille aken oli ideaalne põrsakese mängimiseks. Mäletate ikka seda multikat? Ma tõesõna ei teadnud, et ma nii hulle nägusid teha oskan. Kui keegi teab, kust leiab antud multika, siis olen äärmiselt tänulik 😛
Saab ka niipidi! 😛
Ma ei saa mainimata jätta, et 40 aastat tagasi pesti selles vannis mind, mitte ei hoitud jääkuubikute vahel peojooke. Kaasajal sobib ta muidugi paremini peojookidele, sest mina sinna enam kahjuks lihtsalt ei mahu 😉
Kuidas mehed said aimu sellest, mis minuga kõik mu tüdrukuteõhtul toimunud oli. Või siiski mitte veel päris kõigest 😉
Viinapudel kuupäevaga 21. juuli 2000 ehk päevapealt 17 aastat vana kraam – minu elu esimese pulma viin. Ühest teisest ajastust, teisest pulmas ja kõige viimane sarnaste seas. Selle eelmise ajastu lõpetamiseks tuli sellele pudelile päkad sirgelt silma ajada. Kes veel kahtleb (ja ma tean, et neid leidub 😛 ), siis Eesti Pulma saab pidada täiesti ilma viinata või hädapärast sümboolselt ühe pooleliitrise viinaga, mida keegi juua ei taha ja pidu võib lõbusalt ikkagi hommikuni või ülejärgmise hommikuni kesta 🙂
Meie pulmas oli kaks “pulmatorti” – Maarja tehtud universumi parim napolenikook, millest ma saingi vaid ühe pisikese tüki ja kuulsin kõigi kiitvaid sõnu ja käisin lakkusin pärast puidust alust, mille peal see kook olnud oli! Maarja, äkki saame kaubale ja mul õnnestub veel seda imelist kooki maitsta?
Ja Rita tehtud šokolaadi uputatud kringel, mis on universumi parim kringel. Päriselt ka! Ja arvake nüüd ära, kuidas on nende tortide-kookide-kringlitega kohane pulmas toimetada? Et toome paramaparaa! lagedale ja siis lõikame koos ja sööme ja anname teistele ka? Võib-olla mõnes pulmas ongi nii. Meie hiilisime Stinaga hoopis keldrisse, kus “tordid” olid sooja ilma või hoopis ahnete pilkude eest varjule toodud. Et siis sellised maiuspalad? Hmm, mine tea, mida kõike need sisaldavad… neid peaks äkki ikka enne külalistele pakkumist maitsma!?
Mõeldud… tehtud! Muidugi peab neid katsetama. Salaja. Kohe. Ja hästi palju!
Kui ma keele kurgust lõpuks kätte sain. No ma neelasin selle ju koos pulmatortidega alla! Vat siis, kui ma sealt keldrist taas välja suutsin ronida, ise naerukrampides, sest kes seda enne näinud on, et pruut salaja tordiga maiustamas käib enne õiget aega?! Just siis oli paras aeg teha üks pulmatants. Eelmises pulmas jäi meil see tegemata, sest ma läksin ju enne tantsu jalgu puhkama ja ärkasin alles hommikul 😛
Kinnitamaks meie ülimat normaalsust, sai Andreas enda üllatuseks naeruturtsatuse peale tantsida minuga me abielu esimese ametliku pulmatantsu Milow “You and Me” saatel. Soovitan jälgida ka teksti. Ja kui keegi saab veel kätte kontsertsalvestisi, siis sealt pudeneb veel veidralt naljakaid ridu juurde 😛
Täiesti normaalne lauluvalik. Meie jaoks 🙂
Ja ega sellega veel pidu otsa ei saanud! Kaugel sellest! Siis me alles hakkasime torti sööma ja sissejuhatuseks andsin ma teada, et mulle kohe üldse ei meeldi nõusid pesta. Ja ega ma nagu vett ka väga raisata taha. Seega kuulutasin ma veenvalt, et kõik, kes tasse kasutavad, on sunnitud need endaga oma koju kaasa võtma. Eks see oli väikese konksuga kuulutus 🙂
Olime peo ajaks tellinud eriti armsad plekkkruuse meenutavad tassid. Sõlepilt just nii, et see tassi pihkude vahel hoides annaks endast parima. Aitäh, Kerli, et Sa seisid hea, et need tassid läbi imede ikkagi valmis said õigeks ajaks! Ja imelise foto eest tänud Liinale! 🙂
Liina tehtud piltidest on meil ka tema tehtud pildivideo 🙂
Imeimelised mälestused, mille väärtus ajas vaid kasvab! Aitäh teile kõigile! <3
Meie Haldjaoru pulmapeo tehnilised andmed
Kuupäev, mis me peres on oma väärtuseg – 21. juuli 2017
Kõige armsam ja õigem peokoht – Haldjaorg, minu lapsepõlvekodu ja mängumaa
Minu peo- ja pisarakindel veel ilusam nägu – Ellen Wage
Minu kõige imelisem pruudisoeng – Külliki Virulaane Vunk
Imelised pildid ja neist tehtud pildivideo – meie armas Liina, Liinale tänud ka veel väga palju muu eest!
Ehk on sellest infost abi teile, keda me lugu ja pidu lummas 🙂
21. juuli 2017 oli ilmselgelt nii minu kui ka Andrease üks kõige erilisem ja õnnelikum ja lõbusam päev ja selle tegite võimalikuks kõik teie, me sõbrad, kes te olite kohal ja ka eemalt mõttes meiega. Aitäh! 🙂
Mis muud, kui me oma sõberklassikuid tsiteerides – “Järgmise pulmani!”
Andreas ikka vahel küsib, kas ma talle naiseks tulen ja millal me jälle pulmi peame. Naiseks lähen ma talle iga hetk ikka ja jälle. Pulmade peale pole olnud aega mõtelda. Ju siis, üllatus-üllatus, ei sügele hetkel miski mu sees ja ma olen rahul sellega, mis on. Just nii, nagu on. Nii ongi kõige parem.
Sellest, kuidas õhtu jätkus siis, kui päike looja läks ja uuesti tõusis ja jälle loojus, räägin ma teile mõnel teisel homsel. Vahepeal peaks ka me kirjad teineteisele üles otsima. Ja veel palju muudki, et nad minema ja peitu ei lipsaks me mälukoridoride rägastikus 🙂
“Tere… mina olen Eva!” ja näkku venib lai häbelik naeratus, et kohmetust tasakaalustada. Põsed arvatavast hõõguvad nabani ja mul on hea meel, et ma ennast peeglist näha ei saa ja tund edasi peab minema.
Tutvustamine rahva ees on mind alati koletult krampi ajanud. Natuke nagu kõhe on ja ebamugav ka, kui keel kurgulakke kleebib ja hääl päris nii noka vahelt välja ei tule kui peaks. Isegi siis, kui seltskond enamvähem tuttav on. Samas, kui on rahva seas istudes vaja suures saalis midagi küsida või vastata, siis see pole mulle kunagi probleeme valmistanud. Ja kui ma seal klassi ees juba olen ja asjast hakkan rääkima, siis kaob ära ka see tutvustamise hirm, aga alguses on alati natuke kõhe.
Reedel koolimajast väljudes ja üle krudiseva lume bussipeatuse poole kõmpides, endal käed alles kunstverest roosakirjud ja silmad natuke pandad, muigasin ma endamisi, et näed, ongi üks kuu läinud nagu lupsti. Täpselt kuu ja see on olnud mu elu vist kõige ägedam kuu üldse, sest selle sisse on mahtunud nii palju ja veel rohkem.
Tegelikult alustasin ma küll soojendusega mõned päevad varem, jaanuari lõpus, ja rääkisin lapsehoidjatega imiku hooldamisest. Või noh, tegelikult alustasin ma ikka veel varem, juba poole kolimise pealt, kui ma ilma ühegi varasema kogemuseta panin kokku kogu ainematerjali – 20 tundi e-õpet, ülesanded, grupitööd ja 4+4 tundi praktilisi tunde. Natuke andis see servast ka julgust juurde, sest mulle tundus korraga, et ma tõsimeeli tean, mida ma räägin ja mitte kõik ei tea neid asju veel päris täpselt ja hea on asju läbi arutada ja proovida. Just julgus küsida, tegutseda, vajadusel sekkuda, tunnistada eksimusi, otsida abi ja tuge, on see, mida ma neile enda tundidest kaasa püüdsin anda, sest lisaks olulistele faktidele on terve rida asju, milles kõik tuginebki vaid suhtumisele, suhtlemisele ja koostööle.
Hüppasin jaanuari lõpupäevil oma kastimaailmast ja kolimismeeleolude keskelt pea ees vette ja sellest sai üks igavesti tore kogemus ja hea algus mu igapäevatööle. Mul endal oli nii hea meel, et Kadi sai tookord tulla meile rääkima laste linas- ja kotiskandmisest. See oli niii äge harjutamise tund kõigele muule olulisele lisaks, mida me neis tundides tegime. Aitäh, teile, tulevased lapsehoidjad! Mul oli teiega väga tore seda ainet läbida. Ja meie kooli titad jäid meiega väga rahule 🙂
Kõrgkooli läksin ma täiskohaga tööle veebruari alguses ehk siis reedese seisuga täpselt kuu tagasi.
Ma läksin kooli tööle koos kalaga. Kes käib tööl autoga, kes bussiga. Mina otsustasin käia kalaga. Kalale meeldib koolis. Mulle ka!
Ta on selline hea kaaslane, kes vajalikul hetkel oskab kenasti jääd murda. Kui tekkis küsimus, mis on kala nimi, siis esimese hooga vastasin ma kohe, et ju ta Andreas on. Aga tegelikult kutsun ma teda lihtsalt kalaks. Vahel on mööda koridore kala sabapidi näpu vahel hoides tore kulgeda ja näoilmeid jälgida 😉
Minu teine tööpäev sisaldas lõpuaktust. Kolm aastat varem olin ma samas saalis istunud kaks rida ülevalpool lõpetajana. Elevuse asemel oli minu sees suur ja sügav rahu.
Kolmandal tööpäeval toimus uute tulijate jaoks avaaktus. Aeg ja selle kulgemine on koolis nii isemoodi tajutav – tund, vahetund, päev, nädal, kuu, semester, õppeaasta, kooliaeg! Ma ju alles äsja olin ise ka siin! Alles tõin enda pabereid kooli ja Nõmme tee nurgal tilkusid pärnad mett ja maailm lõhnast imetabaselt ja siis viskas lõõtsutav tuuli mu kollase puhvis alusseeliku mul peaaegu üle pea, kui me Äliniga minust lõpudiplom näpus ja lilled süles aktusele sõitnud kiirabiauto ees pilte tegime. Ja siin ma nüüd olen – tagasi koolis! Ring on isemoodi täis saanud. Ma olen nagu tagasi koju jõudnud. Tunne on eatu ja kui mu töökaaslane kord armsalt itsitades õhkas, et ta ise on nii noor, aga juba õpetab teisi (ja väga hästi õpetab!), siis ma pidin tunnistama, et ma tunnen end samamoodi, kuigi ma temast 15 aastat vanem olen. Õhevil ja ilus on olla. Ja nii hirmus huvitav ka. Ja teate, mis kõige ägedam on?! See, et mul on võimalus teha tööd, mis ei tundugi tööna, õpetajate kõrval ja koos nendega, kes on nii väga mu südames ja keda ma imetlen läbi ja lõhki. Ja see tunne, kui üliõpilased tunnis aktiivselt osalevad, nende säravad silmad ka hommikul vara ja vahel ka peale öövahetusi ja veel eriti see, kui sa midagi klassi ees räägid ja keegi korraks näpu püsti ajab, et omaette siblivat seltskonda ohajata ja paremini kuulda, vaat see on see, mis paneb sees jõnksatama!
Lisaks kalale elab minu juures koolis ka Elmo. Ah, et kes on Elmo?
Elmo on minu pisike punane sõber. Ta on koolis minu tugiisik. Me teeme paljusid asju temaga koos. Pildil on Elmo koos oma suure sõbra Urriga. Urr elab ka me koolis. Täitsa päriselt. Elas juba enne Elmot.
Minu kolmandal tööpäeval tuli meie kooli oma mamma Mare juurde üks pisike vahva ja mulle juba natuke tuttav poiss 🙂
Täiesti ootamatult olid samal päeval meie kooli kolinud ka minu karud. Kohe terve perega. Ja siis hakkas nendega kõiksugu asju juhtuma. No, et kus on palju karusid, seal ju ikka juhtub?
Juhtus ikka kohe nii, et me avasime kohe vaikselt eksperimentaalse Karukliiniku, sest mida muud teeb üks pisike poiss Tervishoiu Kõrgkoolis, kui ta on sattunud perekeskse õenduse kõige positiivsemasse epitsentrisse?! Karusid abistada ja nende perega saab kenasti perekeskset õendust harjutada ja järeltulevatele põlvedele maast ja madalast edasi anda häid põhiväärtusi. Nendega saab harjutada märkamist, oskusi ja empaatiat arendada. See toimib ka suuremate puhul hea mudelina, aga me proovisime asja ikka kõige õigema vanusegrupi peal ära ja tulemus oli vaimustav. Suurtel on, kust õppida! Ja pisematel hea kasvada teadmistega, mis ja kuidas on õige.
Kui karud olid abi saanud ja pikutama läinud, siis täitis pisike spetsialist dr Elmo abiga ka karude õendusdokumentatsiooni 😉
Sedasi nägi meie Karukliinik sel päeval välja. Mõmmikud paranesid jõudsalt.
Kuigi tunniplaani järgi oleksin ma saanud veel vaikselt sisse elada ja kohaneda, siis kuuendal tööpäeval juhtus nii, et ootamatult sadas mulle sülle võimalus minna esimesse tundi.
Võtsin oma Elmo kaasa ja astusin koos ühe üliõpilasega klassi ette rääkima esmaabist. Alguses rääkis tema, siis mina ja siis tegutses Elmo ja meie toetasime. Meie õpilasteks olid maruvahvad lasteaialapsed ja meie ülesandeks oli neile rääkida natuke esmaabist. Pidime rääkima sellest, millal ja miks ja kuidas panna haavale plaastrit, aga tegelikkuses jõudsime me selle ettenähtud 20 minuti jooksul palju enamat. Tegime sama asja läbi neli korda järjest ja iga grupiga jõudsime pisikeste haavade juurest kes teab milleni – esimestega läks teema lõpuks sujuvalt ninaverejooksule ja õppisime, mida siis tegema peab, teistele meeldis rohkem rullplaastriga plaasterdamine, kolmandatega arutasime peale kohustusliku osa läbimist veidi reproduktiivtervise teemadel, et kuiii pisikesed need titad siis alguses ikkagi on ja neljandad vaimustusid sidumisest. Said meiegi käed ja põlved nende poolt seotud 🙂
Lisaks sellele, et Elmol on imeline võime kukkuda, viga saada ja haigestuda ka kõige hullematesse tõbedesse imelise kiirusega sobival hetkel, siis on tal veel imelisem võime kõigist neist hädadest alati hiljemalt päeva lõpuks taastuda ja paraneda. Ja talle meeldib see kõik. Igal juhul on minul temast palju abi ja tuge. Ta aitab jääd sulatada ja hoiab mul käest kinni sel hetkel, kui ma pean ennast tutvustama hakkama ja vajan ekstreemsemaid näiteid. Lasteaialastele meeldisid Elmo ja Urr ka. Urr on see suur ja valge esireas. Pisike punane Elmo lehvitab teile aga tagumisest reast 🙂
Sama ootamatult, kui kuuenda päeva lasteaialaste tund, tekkis mu plaanidesse seitsmenda päeva gümnaasiuminoorte esmaabitund. Nad käivad meie juures mitu korda, aga sel korral olid plaanid veidi puntras ja mina läksin külalisesinejana nende ette. Ma oleksin võinud teha läbi ettenähtud kohustuslikku programmi, aga ma jätsin selle osa ikkagi neile, kes seda asja muidu igavpäevaselt teevad, et asi õpilaste jaoks ühtlasem ja sujuvam oleks ja selle asemel rääkisime kaks tundi hoopis esmaabiga seonduvatest asjadest. Alustuseks viskasin ma end ettehoiatamisega, et see on ainult harjutus, klassi ette pikali maha ja jäin ootama, kas ja kuidas mulle abi hakatakse andma. Esimesena taheti mind kohe elustada, sest ma ei vastanud. Läbi selle situatsiooni jõudsime oluliste punktideni, mida tuleb veel lisaks pumpamisele teha. Kuidas abivajajale reaalses olukorras läheneda, kuidas saada paremini teisi endaga koostööd tegema abi andmisel ja miks on hea selge häälega rääkida, mida parasjagu tehakse ka siis, kui kannatanud tundub teadvuseta olevat ja teised näevad ise, mida sa teed. Psühholoogilisest esmaabist rääkisime, sellest, mida võivad tunda abivajaja ja abiandja, millised on selliste olukordade võimalikud psüühilised ja füüsilised mõjud meile koheselt ja hiljem. Mind oli ette hoiatatud, et nende noortega võib keeruline olla, sest telefonid nihkuvad näppude vahele ja pilgud kaovad laua alla, aga mul ei õnnestunud näha ühtegi telefoni ja meie silmside oli püsiv. Läksin hiljem nendega veel kaasa ka teise õpetaja elustamise tundi, sest see oli nii vaimustav kogemus.
Kaheksanda päeva hommikul võtsin kala näppu ja Elmo kaenlasse ja astusin koos Marega, kes oli ja on minu õpetaja, juhendaja, mentor ja armas sõber, elu esimesse haige lapse õenduse tundi, mis on läbi ja lõhki Mare aine lisaks paljudele teistele õenduainetele.
Astuda kolmanda kursuse ette, kes on kõik peaaegu valmis õed juba ise, on väljakutse, sest rohkem kui üliõpilased on nad juba ammu ju kolleegid ja suure tarkuse jagamise asemel ongi oluline lihtsalt asju koos läbi arutada, avastada ja avatud olla. Märkamist ja mõistmist arendada, kui vaja. Minu esimene päristund lõppes ettepanekuga juhendada Marega koos üht lõputööd. Võimalik, et kunagi hiljem tööde kuhjade all ägades ei oska ma selle üle nii palju rõõmu tunda, aga see hetk oli kuidagi väga eriline.
See tunne, kuidas on Mare kõrval õpetaja olla, on lihtsalt kirjeldamatult hea kogemus. Tema emalik, soe, hooliv ja hoolitsev hoiak loob turvatunde. Vahel unustan ma teda kuulama ja imetlema nagu siis, kui ma veel ise samades ruumides tagumises reas tema tundides üliõpilasena viibisin. See on lihtsalt nii ilus. Tabades ära tema kui õpetaja emaliku lähenemise, sain ma enda jaoks selgeks ka iseenda koha selles loos – mina olen natuke nagu vanem õde. Mitte see tegelane haiglast vaid ikka perekonnast. Positiivne näide, julgustav, toetav, avastamisele innustav ja lihtsalt olemas. Ma ei karda rääkida rasketest asjadest lihtsate sõnadega ja ma leian, et neist asjust peab rääkima. Otse ja ausalt 🙂
Tööpäeval number 16 käisin ma koos üliõpilastega Haabneeme Kooli karjääripäeval 4.-6. klassi õpilastele õenduse erialast rääkimas. Alguses tutvustasid üliõpilased ennast, rääkisid, miks nad õeks õppima läksid ja mida see õendus endast üldse kujutab ja siis testisid spetsiaalse lambi all, kui puhtaks oskavad lapsed enda käsi teha. Oskasid väga kenasti. Selle kohta said nad ka nimelised tunnistused ja kingituseks kleepsud ja siniseks kindad. Aega oli veel küll ja siis astusin mina ka ligi. Meil õnnestus üheskoos üliõpilastega vastata kõiksugu huvitavatele küsimustele nii õendusest kui ka esmaabist. Ja siis said lapsed tuttavaks ka hammasteta krokodilliga, kes mu kotis juhuslikult pesa oli teinud. See on selline jõehobu moodi hammasteta krokodill, kes vahel kiirabi tulles või ka arsti juures käies võib end nende sõrme otsa ampsata. Selle krokodilli nimi on pulssoksümeeter ja ta tuleb appi siis, kui vahel on kähku vaja teada saada, kui kiiresti süda tuksub ja kui hästi õnnestub hingamine. Lapsed vahel pelgavad selliseid asju väga. No et teeb haiget või nii. Ikkagi mingi tundmatu elukas. Krokodill oli väga pai ja haiget ei saanud mitte keegi. Lapsed said natuke julgemaks. 🙂
Ja tänutäheks anti meile ka tänukirjad. Niiih äge tunne on olla mutrike suures masinavärgis. Arvatavasti oli meil palju abi ka sellest, et Elmo vaikselt mu seljakotis istus ja kogu seda värki vaikselt muhistades pealt vaatas. No ta sai aru, et me saame hakkama 🙂
Selle kuu aja jooksul, mil ma koolis tööl olen olnud, on nii palju põnevat juhtunud. Näiteks õnnestus mul hoida meie suurte tegijate soojendusdresse päeval, mil rahvusvaheline komisjon käis andmas hinnangut me kooli valmisolekule ja suutlikkusele alustada uue eriõe magistritaseme õppekavaga. Päev oli emotsionaalne ja kooli ja meie kõigi jaoks äärmiselt oluline. Lisaks saime me teada, kui ägedad me oleme ja seda oli nii hea kuulda. Nii, ja siis olen ma veel käinud rektori infotunnis ja koosolekutel ja kuulamas loengut vitamiinidest ja meie kooli optomeetria üliõpilaste juures käinud põhjalikus silmakontrollis. Vabariigi aastapäeva eel sõime koolisaalis samblikukooki ja jutustasime rektori üleskutsel vanu armsaid lugusid. Ja kallistasime ka. Meie siin kalli Mare ja mu kõvera pihikseelikuga 🙂
Nii, ja siis olen ma veel saanud natuke olla abiks simulatsioonikeskuses ja ASTRA üliõpilaste teaduskohvikus arutamas, mis on nutikas lõputöö ja veel paljut-paljut muud. Ja siis on meil koolis väga hea plaan aidata õdedel paremini mõista erinevate erivajadustega inimesi ja neid seeläbi ka paremini toetada erivajadusega patsiendi käsitluse koolituse info leiad siit! 🙂
Rutiini üle ma küll kuidagi kurta ei saa, sest iga päev ja hetk on olnud ikka väga isemoodi ja ees ootavad igavesti põnevad ajad. Samal ajal käivad koolis hetkel suured ehitustööd ja mul õnnestus isegi oluline hetk, kus paneele paigaldati, pildile püüda!
Minu esimese kuu viimase paari päeva märksõnaks oli lähisuhte vägivalla aine. Projekt, kus tulevased tervishoiutöötajad ja politseikadetid harjutavad koostööd, on minu meelest üks ülioluline õppimise koht. Mul õnnestus omal ajal esimesel kursusel vabakuulajana osaleda vägivalla valikaines ja see jättis mulle kustumatu mulje – oli üks sisukamaid ja olulisemaid kogu me kooliprogrammi jooksul ja kuna see teema on nüüd taas isemoodi olemas, siis olen neil huviga silma peal hoidnud. Lisaks situatsioonide läbitöötamisel osalemisele varusin ma juba nädala alguses kunstverd ja värve ja vaha ja muud seesugust ning tegin mõned harjutused sabale. Või siis silmale.
Kahvlite “selgasurumist” harjutasime me Andrease peal ka nii ja naa 😉
Reedel läksime poole perega kooli, sest praktiline lähisuhte vägivalla tund toimus meie kooli simulatsioonikeskuses ja ees ootas kahe situatsiooni läbimängimine. Esimeses situatsioonis mängis kooliõe kabinetis Tan väikest poissi, keda kasuisa jõhkralt peksab, sest ta julgeb vahele minna, kui mees ta ema lööb. Laps kardab meeletult enda ema pärast.
Sedasi valmistas ta end rolliks ette.
Ja selline hirmutav ja usutav nägi ta oma rollis läbi me ekraani välja. Mul võttis korraks peegli taga kastis seistes isegi silma niiskeks. Polnud üldse lihtne roll, aga ta oli väga usutav ja sai hästi hakkama!
Tulevased õed ja teised tegelased said samamoodi väga hästi hakkama! Igaüks isemoodi ja teineteist täiendades ja täiustades 🙂
Teises situatsioonis pidasime meie Andreasega, kes kehastus väikeküla vabrikutöölisest Freddyks, maha kehva lõpuga Eesti Vabariigi sünnipäevapeo. Isegi mu kala tuli lisaks kulbile ja potile mängu ja lendas lipa-lopa ringi me vahel. “Selgunud tõsiasjad” olid ootamatud ja äärmiselt härivad, aga enne ja pärast inetut situatsiooni, mida politsei ja tulevased ämmakad lahendasid, oli meil valmistudes ja hiljem koristades meie endi päriselus natuke lõbus ka. No minu süüüüda oli ikka tükkkkkideks rebituuud mängult ja ma suutsin muude maalingute keskel endale tühja viinapudeliga päriselt kogemata paraja obaduse vastu pead panna.
Värvilise perepildi saime ka tehtud. Kaladel oli igatahes pidu…
Mõnegi inimese suutsime me sel päeval ära ehmatada ja ma käisin koridoris käsi pikalt ees ja korrutasin, et see on ainult mäng! See on oluline, et see info koheselt kohale jõuab, sest mine tea, keda ja kuidas see hiljem häirima võiks jääda ja seda pole vaja. Me mõtlesime eelnevalt enda jaoks asjad väga hoolega läbi ja rääkisime eesmärgi endale ja teineteisele selgeks. Tannuga tegime me ka eelnevalt korraliku eeltöö ära ja arutasime läbi ka selle, miks tema rollitäitmine on antud juhul oluline, mida see tegelikult teistele – nii abistajatele kui ka abivajatele võib anda ja kui palju see teda ennast puudutada võib. Üks asi oleks need situatsioonid lihtsalt kiirelt läbi mängida, aga me leidsime, et oluline on luua võimalikult realistlik pilt. Tundus, et me saime üsna kenasti hakkama. Kahvlid Andrease seljas, koletu kuuma triikraua jälg ja minu nutetud ja ärahüsteeritsetud võika ilmega nägu “ei-ei, meiega on kõik kõige paremas korras!”
Hiljem üheskoos salvestisi vaadates ja asjade üle arutledes saime veel paremini aru, KUI oluline on sellist asjade koosõppimine, et abi ja tugi oleks abivajajate palju jätkusuutlikum ja kogu protsess seeläbi ladusam. Abivajaja on siinjuures nii kannatanu/ohver kui ka see, kes on raskema käe-jala ja teravama keelega ja ka see, keda see olukord mingil põhjusel ka kaudselt puudutab ja rivist välja lööb. Meie, kui õdede, tervishoiutöötajate, jaoks on oluline suuta jääda neutraalseks ja keskenduda inimeste abistamisele ja toetamisele ka siis, kui see emotsionaalselt ka üle taluvuse piiride läheb vahel. Oskus ja julgus otsida abi otsestele abivajajatele ja aidata ja otsida abi ka iseendale on selles protsessis äärmiselt oluline.
Vaat sedasi see esimene töökuu mul möödunud ongi. Onju äge?! Minu meelest on küll.
Kui ma peaksin taas kuuks ajaks vait jääma, mida ma küll vältida püüan, siis meiega on kõik ikka kenasti! Me kohaneme eluga Eestis. Elame endiselt osaliselt kastide otsas ja vahel ja oleme lihtsalt moodustanud enamvähem läbitavad tunnelid ja kasutusintensiivsuse järgi ka kõrguvad püramiidid. Panipaikadega on meil siin eriti kitsas, aga elatud saab, sest püramiidi alumise korruse jõuluehteid veel vaja pole ju?! Ja lae alla kasti otsa ei roni ka Happy teki peale magama. Seega selles kõiges on omajagu ka praktilisust 😛
Andreas jätkab ikka oma tööga, õpib eesti keelt, käib kirglikult keskaegse mõõgavõitluse trennis ja juhendab peagi taas päris meie oma praktikanti. Poisid on koduõppel ja selle semestri põhiteemaks on neil teater laiahaardelises mõttes ja integreerituna millesse kõigesse. Nad paistavad sedaviisi lähenemist vägagi nautivat. Mõlemad on vahepeal nii palju kasvanud, et ma pidin oma talvesaapad Tannule loovutama, sest järgmiseks hooajaks oleks tal praegused kindlasti väikesed. Eile käisime Tabasalus nendega ronimas ja mul õnnestus see klounide kamp ka tabada. Antud pildil on Tannul küll jalas juba ka Andrease saapad 😛
Happy naudib lund ja koeraplatse ja uusi põnevaid koersõpru ja mina? Lisaks koolile on mul hetkel jooksmas viis pikemaajalist koolitusprogrammi, milles osalemine viib mind lähemale kõigele sellele, millest ma niiiiii kaua unistanud olen ja täiustab minu jaoks maailmast arusaamist lisaks isiklikule arengule just õenduse seisukohast. Suurest unistamisest ja nukrusest ja kohati isegi meeleheitest on kokku vormunud võimas mänglev jõgi, mille jõulistes lainetes sulpsates tunnen ma end vaba ja õnnelikuna ja vaat see tunne on väärt rohkem, kui sõnadesse mahub ja mul on isegi aega pere ja kodu jaoks 🙂
Isemoodi õpetajaprovva paraadpilt ka tulevastele põlvedele siia mälestuseks. Teraapilisi kõrvarõngaid märkate? 😛
Nii, ja homme algab minu teine töökuu kõrgkoolis. Kohe hommikul ootab mind mu elu esimene õendutoimingute tund. Hoidke mulle siis pöialt, et “Tere, mina olen Eva!” tuleks mul juba ladusamalt välja 🙂
