Month: April 2007

Yhel päeval, kui maha sadas kerge lumekiht, syndis poisslaps nimega Martin. Sõbralik ja heatujuline poiss, kellel on tumepruunid sirged juuksed. Talle meeldib ujuda, tennist mängida ja jalgrattaga sõita. Kindlasti meeldib talle ka lennutada lohet. Ja yks vahva laigusilmaga kutsu on Martinit tulnud uudistama. Tegelikult on hästi vahva see, et yhest seltsikstulevast lohest oli juttu juba enne, aga kui pilt valmis oli ja hakkasin sellele kirjutama synniandmeid, selgus, et pildile on mahtunud ära tervelt kaks vahvat lohet 😀

Mõned aastad hiljem, yhel imekaunil sygispäeval syndis Martinile pisike õeke Marie Linda. Selline hästi armas ja iseteadlik, pysimatu loomuga pisike piiga, kelle blondid juuksed kisuvad lokki ja kellele yle kõige maailmas meeldib myrada – noh, nagu yks tõeline pisike printsess kohe! Tohutusuure õhupalliga maadlemisest ei ytle ta ka kindlasti ära. Marie Lindal on tasakesi käest kinni võtnud yks pisike pehme jänku ja kilpkonna-onu on tulnud vaatama, et mis suur kilkamine, tants ja trall siin kyll käib, äkki saab ka osa 😀

Kõige pealt tuhat tänu teile õnnesoovide eest!

Olen siin nyyd pikemalt juurelnud elu ja oma tegemiste yle. Fakt on see, et käsitööga mina ära elada ei oska, sest viimased nädalad on möödunud silmklapid peas hullu (hullunud?) hobuse moodi galopeerides – 8 hommikul 00ni öösel kantseldan oma pisikest pärdikut ja siis istun maha ja joonistan varavalgeni, et paari tunni pärast taas ärgata ja otsast alata. No ei passi ma niisama, ei istu käed rypes, aga ikka ei saa ma kuidagi joonele ja tähtajad mööduvad minust ylehelikiirusel. Täitsa kohe häbi on juba. Läbipõlemissyndroom kolgib laia rusikaga uksele. Aga nädalavahetusel pakin asjad ja lendan nö sundpuhkusele. Kuigi, saladuskatte all, mõned pisemad asjad on juba ka kaasa pakitud. Noh juhuks, kui ma puhkamisest ära väsin. Ma vähemalt ise ei usu enam, et ma puhata oskan, aga näis. Peaasi, et see mulle meeldima ei hakka. Noh, see puhkamine 😀

Juba ammu-ammu kirjutas mulle Timps ja me rääkisime igasugu vahvatest teistmoodi asjaedest ja peaasjalikult just varrudest, tema pojast Tormist ja nimetahvlikesest, mida siis veel polnud. Kuna ma yhtegi sellist teistmoodi nimetahvlikest varem teinud polnud, siis jagus nuputamist päris jupiks ajaks, aga siin ta siis nyyd on – pisikese Tormi mitte nii tormiline ja tormakas nimetahvlike, pigem selline tyyne ja tasakaalustav 🙂

Uutmoodi minu jaoks just selles mõttes, et tavaliselt on lastele seltsiks igasugu elukad, siin aga läks laps loodusesse. Ja kui esmapilgul tudubki pilt ehk liiga seiskununa, siis mina vähemalt tajun kyll selle pildil elu ja mitmesugust liikumist – veevulinat, lehtede sahinat, kalakeste sulistamist-mulistamist, kiili põrinat, lepatriinude sosistamisi, õngenööri vihinat õhus, päikese paitust põsel, isegi nimetähed said pilvedekarva. Ma ei tea kuidas ja miks, aga see pilt ärkas ise kuidagi ellu ja selles on mingi kummaline aga hea vägi. Vähemalt minu jaoks. Ja mis peamine, pildil on selle omaniku jaoks oma tähendus, loodan, et suutsin seda piisavalt tabada 🙂

Ja täna öösel saavad veel kaks nimetahvlikest valmis ja siis tuleb veel kaks toolikest viimistleda ja lastelaud ja mänguasjakast ja mitu särki ja veel sada asja. Ja kõik peab olema valmis hiljemalt pyhapäevaks… selleks samaks pyhapäevaks, mis kohe nyyd tuleb. Huvitav kyll, kuidas? Mina igatahes ei tea. Aga katsun mitte veel topelt stressata ja teha nii palju kui jõuan ja ilusasti teha jaksan, sest ylejala ei taha ma midagi teha. Kui hingega teha ei saa, siis on ju ometi parem pisut viivitada? Või on tähtaeg see ylim? Kohusetunne igatahes piinab mind viimasel ajal eriti ja läbirääkimisi minuga ei pea, lihtsalt heidab ette. Samas hingeta asjad on ju tyhjad ja kasutud, on mul õigus? 🙂

31. märts 2005 oli ilus ja päikseline kevadpäev.

Ega ma sellest päevast suurt muud kui valu ei mäleta. Pelgulinna synnitusmaja synnitustoa kella mäletan ja see pilt on suisa sööbinud mu mällu ja seda mäletan ka, et ikka jube valus oli lihtsalt. Vesi vannis tegi haiget ja pani lapse mu sees märatsema. Ja kõige hirmsam oli see masin, mis midagi mõõtis ja mis mu pea terveks päevaks pikali voodisse aheldas. Samas lõbus oli ka, lõunasöögiga koos toodi moonisai. Lapseisa, kes näljast ja igavusest nõrkemas oli, pani mu söögi nahka. Mehed, noh. Mina sain endale moonisaiakeses. Ja siis oli mul hambavahel mooniseeme ja kätte ma seda ise ei saanud ja voodist tõusta ei lubatud, sest aparaat pidi ju ikka kogu aeg mõõtma ja siis ei jäänudki muud üle, kui opilambi valguses eemaldas lapseisa selle seemne nõelaotsaga mu esihammaste vahelt. Täiesti absurdne mälestus, aga sel hetkel oli see tõeliselt naljakas. Mida pikemaks päev venis, seda enam kasvas minus soov veel pisut oodata ja kannatada, et venitsaks ikka kuidagi uude päeva, uude kuusse välja. Arst kyll käratas mulle kella 10 ajal õhtul, et midagi me siin ei venita 😀 Aga ma ei jätnud jonni ja olin juba kella 4st hommikul kannatanud, seega pidin kasvõi nui neljaks veel pisut kannatama, et uude kuusse jõuda. Alates kella 23st lugesin minuteid, kohati isegi sekundeid arsti käekellal ja võrdlsesin neid seinakella omadega (arsti kell oli paar minutit ees. Kui see sai 00, siis teadsin, et olen õnnestunud oma suures yrituses. Ja tavaliselt vist loetakse minuteid, et laps juba synniks :D). Ja siis, 20 tundi hiljem ehk 9 minutit pärast sydaööd ta syndiski. Minu elu kõige nunnum ja ilusam aprillinali 😀

Parim oli muidugi see, et paljud ei teadnud yldse, et ma last ootasin. Ja kui sa ikka saad lambist sõnumi kellegi käest 1. aprilli hommikul, et soovi nyyd mulle õnne poja synni puhul, siis paratamatult loed selle aprillinaljaks ja ei reageeri. Seda lõbusam oli inimesi veenda. Mõni oli ikka väga veendunud, et tegemist on naljaga. Alles paar päeva tagasi (ehk siis 2 aastat hiljem) sain ma taas kõvasti itsitada, kui selgus, et mõni veel siiani peab seda kahe aasta taguseks naljaks ja see tuleb suure yllatusena, et mul ongi poeg ja juba nii suur 😀 Ja need, kes ka teadsid, et ma last ootasin, arvasid, et tal on tulemisega veel kuu aega aega, sest ma kartsin nii väga, et nad mind tüütama hakkavad oma küsimustega ja pistsin ametlikule tähtajale veel 2 nädalat otsa. No 42. nädalaks hiljemalt pidi ta ju kohal olema ka. No vot, ja siis ma helistan 1. aprilli öösel kell 1 koju oma vanematele. Arvake, kas nad uskusid? Muidugi mitte. Jälle mingi aprillinali, eks. A siis tegi pisike pojake häält ja ema jäi toru teises otsas vait 😀

Ja nüüd on pisike Tannu korraga juba 2aastane! Igatahes on meil siin nyyd alati tants ja trall ja nali kindlustatud 1. aprillil omast käest. Kõigil ylejäänud päevadel muidugi ka. 😀

Aga nagu ikka – klassika ju! – pole pagari lapsel saia, kingsepa lapsel saapaid jne. Siis polnud minu poisil siiani isegi emme joonistatud särki. Muust rääkimata. Sel aastal oli eraldi ylesanne talle ka midagi lõpuks teha. Saigi siis synnipäevasärk joonistatud tema jaoks kõike olulisemate tegelastega – päike on nii tore ja meie Õismäe korterisse paistab ta nii mõnusalt, mesimummid on niisama toredad,  Possu on pisipoja kõige lemmikum sõber, tort kahe küünlaga on kindel osa tähtsast päevast, sest neid saab puhuda, tema ise ja õhupall ja tähed ja kuu. Kuu oli selle pisikese mehe elu kõige esimene sõna 🙂

Rimides on praegu vahvate värvidega pisikesi lastsärke myygil. Kohe nii toredate värvidega, et ma suutsin iseenda seatud raamidestki välja murda ja joonistada muule kui valgele. Ja nagu kiuste oli mul värv otsakorral ja neljapäeval Vunderisse seigeldes selgus, et seal on kolmepäevane inventuur. Hea, et ma olen kokkuhoidlik inimene ja midagi ära ei viska 😀 Nii siis saingi kõigist oma tuubilõppudest lahti ja maja lagedamaks. Nyyd vaja uuesti minna Vunderit ryndama, sest kodus on värv absoluutselt otsas.

Ja kui ma olin hunniku erinevaid tegelasi juba ritta sedanud (enamus neist ju särgile ei mahtunud), siis võtsin ette ka 1 x 1 meetrise valge laudlina (Krenholm) ja syndiski peolaua lina. Kuna polnud vähimatki vajadust kõike niisama mõttevabalt täis joonistada, siis jäid ka mõned vabad kohad, kuhu saab siis aja jooksul uusi tähtsakssaanud tegelasi juurde lisada 🙂

Sellised toredad lood siis meie pool. Palju õnne, kallis Tannu! 😀