Martini ja Marie Linda nimetahvlid

Yhel päeval, kui maha sadas kerge lumekiht, syndis poisslaps nimega Martin. Sõbralik ja heatujuline poiss, kellel on tumepruunid sirged juuksed. Talle meeldib ujuda, tennist mängida ja jalgrattaga sõita. Kindlasti meeldib talle ka lennutada lohet. Ja yks vahva laigusilmaga kutsu on Martinit tulnud uudistama. Tegelikult on hästi vahva see, et yhest seltsikstulevast lohest oli juttu juba enne, aga kui pilt valmis oli ja hakkasin sellele kirjutama synniandmeid, selgus, et pildile on mahtunud ära tervelt kaks vahvat lohet 😀

Mõned aastad hiljem, yhel imekaunil sygispäeval syndis Martinile pisike õeke Marie Linda. Selline hästi armas ja iseteadlik, pysimatu loomuga pisike piiga, kelle blondid juuksed kisuvad lokki ja kellele yle kõige maailmas meeldib myrada – noh, nagu yks tõeline pisike printsess kohe! Tohutusuure õhupalliga maadlemisest ei ytle ta ka kindlasti ära. Marie Lindal on tasakesi käest kinni võtnud yks pisike pehme jänku ja kilpkonna-onu on tulnud vaatama, et mis suur kilkamine, tants ja trall siin kyll käib, äkki saab ka osa 😀

“Laheeee, mutid, jubee vinnnnge hooog!”

“Laheeee, mutid, jubee vinnnnge hooog! Jeeeee!” karjub vedrukiigel kaaluta lendlev 6-aastane mullaste põskedega Robi oma kahele esihambutule kaaslannale. Kõik kolm istuvad neoonkollased lasteaiavestid seljas nagu linnupojad rivis minu vastas suurel vedrukiigel ja on vaimustusest peaaegu hingetud. Vaid hetk enne seda kirtsutasid nad häbenemata nina, et nähh, jälle mingi titt tuleb (no lisaks kiikedele tõmbab minu pärdikut ka suuremate laste poole). Ja kui ma siis kavalalt kysisin, et kas nemad ise on ka kunagi pisikesed olnud, tuli kiirelt vastuseks, et nemad on juba suured, st see, mis läinud, on läinud. Sealhulgas ka hambad, järelikult vanadusest – ikkagi puruvanad mutid ju 😀

No ja kui nad siis said aru, et lisaks titele kavatsen ka mina oma taguotsa sinna kiigele istutada (mis kindlapeale kaalub rohkem kui kõik neli last sellel kiigel kokku), siis näod leebusid ja kui oleks olnud turvarihmad, siis oleks vast needki peale pandud, sest no sellised ameerikamägede-näod olid neil peas lihtsalt. Andsin siis endast parima. Hyppasin ja vedrutasin nagu jaksasin ja lapsed olid kõik rahul. Kui minu oma ära tydines, siis tõusin pysti ja avastasin seljatagant veel terve trobikonna kollasevestilisi kiigelekippujaid – no teate kyll, kus on järjekord, sinna moodustub kohe veel pikem järjekord 😀

Aaa, ja muide, tänu sellele pisikesel mudase näoga Robile ei saanud teoks minu yks suurimatest õudusunenägudest – suure karglemise käigus oli taskust välja libisenud mu tilluke telefon (et need ka enam ei või korralikud telliskivid olla, mille puudumist igal juhul märgata saaks :D) No ja kui me end juba minema asutasime, siis hyyatas toosama Robi mulle kenasti: ‘Tädi, su telefon kukkus liiva sisse!’ kusjuures mina polnudki MUTT 😀
Ohh, lapsed on nii toredad 😀

Ja viimasel ajal meie pere suurim isetegija mu pisike pojake. Päevad läbi käib remont (sai teine kingutuseks mängutööriistad, sealhulgas põriseva tikksae, noh, nagu päris). Ja siin ta mul nyyd seisab – myts pealael (mitte peas), jalas minu roosad kingad (vales jalas loomulikult) ja yhes käes tikksaag, teises mutrivõti ja nõuab häälekalt ‘Remonttti, remontti, põrr põrr, siigasaaga, emme, tuleee!’ 😀 Ega ma hetkel rohkem kirjutada ei saagi teile, sest vaja on minna remonti tegema. Muuhulgas pistis ta eile mu liivapaberi nahka. Pärast seda, kui oli ära söönud pool pakki rasvakriite (esimese sain veel suust kätte, sest see ei maitsenud, aga teised läks nosis vaikselt laua all purugi jätmata lihtsalt ära). Täna pistis ta hommikusöögiks nahka penoplastist muna (tykk jäigi kaduma) ja just hetk tagasi sain suust kätte pool läbinäritud kummipalli, teine pool oli veel peos. Ja söögiisu on tal suht nullilähedane. Ma mõtlesin, et see mittesöödavate asjade suhutoppimine võiks ju juba ometi läbi olla, sest vanust on juba 2? Ei tea kyll, mis tema kõhust kõik välja võiks veel tulla? 😀

Olgu, varsti olen asjalik ka. Hetkel lähen remonti tegema, st vaatama, kuidas tehakse, publikut on ju vaja 😀

Tormi nimetahvlike

Kõige pealt tuhat tänu teile õnnesoovide eest!

Olen siin nyyd pikemalt juurelnud elu ja oma tegemiste yle. Fakt on see, et käsitööga mina ära elada ei oska, sest viimased nädalad on möödunud silmklapid peas hullu (hullunud?) hobuse moodi galopeerides – 8 hommikul 00ni öösel kantseldan oma pisikest pärdikut ja siis istun maha ja joonistan varavalgeni, et paari tunni pärast taas ärgata ja otsast alata. No ei passi ma niisama, ei istu käed rypes, aga ikka ei saa ma kuidagi joonele ja tähtajad mööduvad minust ylehelikiirusel. Täitsa kohe häbi on juba. Läbipõlemissyndroom kolgib laia rusikaga uksele. Aga nädalavahetusel pakin asjad ja lendan nö sundpuhkusele. Kuigi, saladuskatte all, mõned pisemad asjad on juba ka kaasa pakitud. Noh juhuks, kui ma puhkamisest ära väsin. Ma vähemalt ise ei usu enam, et ma puhata oskan, aga näis. Peaasi, et see mulle meeldima ei hakka. Noh, see puhkamine 😀

Juba ammu-ammu kirjutas mulle Timps ja me rääkisime igasugu vahvatest teistmoodi asjaedest ja peaasjalikult just varrudest, tema pojast Tormist ja nimetahvlikesest, mida siis veel polnud. Kuna ma yhtegi sellist teistmoodi nimetahvlikest varem teinud polnud, siis jagus nuputamist päris jupiks ajaks, aga siin ta siis nyyd on – pisikese Tormi mitte nii tormiline ja tormakas nimetahvlike, pigem selline tyyne ja tasakaalustav 🙂

Uutmoodi minu jaoks just selles mõttes, et tavaliselt on lastele seltsiks igasugu elukad, siin aga läks laps loodusesse. Ja kui esmapilgul tudubki pilt ehk liiga seiskununa, siis mina vähemalt tajun kyll selle pildil elu ja mitmesugust liikumist – veevulinat, lehtede sahinat, kalakeste sulistamist-mulistamist, kiili põrinat, lepatriinude sosistamisi, õngenööri vihinat õhus, päikese paitust põsel, isegi nimetähed said pilvedekarva. Ma ei tea kuidas ja miks, aga see pilt ärkas ise kuidagi ellu ja selles on mingi kummaline aga hea vägi. Vähemalt minu jaoks. Ja mis peamine, pildil on selle omaniku jaoks oma tähendus, loodan, et suutsin seda piisavalt tabada 🙂

Ja täna öösel saavad veel kaks nimetahvlikest valmis ja siis tuleb veel kaks toolikest viimistleda ja lastelaud ja mänguasjakast ja mitu särki ja veel sada asja. Ja kõik peab olema valmis hiljemalt pyhapäevaks… selleks samaks pyhapäevaks, mis kohe nyyd tuleb. Huvitav kyll, kuidas? Mina igatahes ei tea. Aga katsun mitte veel topelt stressata ja teha nii palju kui jõuan ja ilusasti teha jaksan, sest ylejala ei taha ma midagi teha. Kui hingega teha ei saa, siis on ju ometi parem pisut viivitada? Või on tähtaeg see ylim? Kohusetunne igatahes piinab mind viimasel ajal eriti ja läbirääkimisi minuga ei pea, lihtsalt heidab ette. Samas hingeta asjad on ju tyhjad ja kasutud, on mul õigus? 🙂

Mina võitsin! Ma võitsin Mustika rahvusliku toa konkursi! :)

Mina võitsin! Mina võitsin! Hurraa!! Ma olen hetkel alles täielikus eufooriast, sest neid hetki, kui elus saab lihtsalt õnnest kiljuda, pole just liiga palju. Täna oli Mustika Keskuse rahvuslike tubade kujundmise konkursi finaal ja autasustamine. Ja et nii rahvas kui zhyrii olid yhel meelel minu lastetoa osas, siis seda enam olen ma õnnest täiesti oimetu hetkel. Juhhuu!! Ja niiiiid suured aitähid teile kõigile kaasaelamise ja toetuse eest! 🙂

Põhjalikuma ülevaate minu konkursitoast leiab SIIT! 🙂

***

Hiljem lisatud:

13. aprillil 2007 ilmus Õhtulehes Siret Mägi sulest ka Mustika rahvuslikust sisekujunduskonkursist LUGU 🙂

foto: Õhtuleht

Tannu 2

31. märts 2005 oli ilus ja päikseline kevadpäev.

Ega ma sellest päevast suurt muud kui valu ei mäleta. Pelgulinna synnitusmaja synnitustoa kella mäletan ja see pilt on suisa sööbinud mu mällu ja seda mäletan ka, et ikka jube valus oli lihtsalt. Vesi vannis tegi haiget ja pani lapse mu sees märatsema. Ja kõige hirmsam oli see masin, mis midagi mõõtis ja mis mu pea terveks päevaks pikali voodisse aheldas. Samas lõbus oli ka, lõunasöögiga koos toodi moonisai. Lapseisa, kes näljast ja igavusest nõrkemas oli, pani mu söögi nahka. Mehed, noh. Mina sain endale moonisaiakeses. Ja siis oli mul hambavahel mooniseeme ja kätte ma seda ise ei saanud ja voodist tõusta ei lubatud, sest aparaat pidi ju ikka kogu aeg mõõtma ja siis ei jäänudki muud üle, kui opilambi valguses eemaldas lapseisa selle seemne nõelaotsaga mu esihammaste vahelt. Täiesti absurdne mälestus, aga sel hetkel oli see tõeliselt naljakas. Mida pikemaks päev venis, seda enam kasvas minus soov veel pisut oodata ja kannatada, et venitsaks ikka kuidagi uude päeva, uude kuusse välja. Arst kyll käratas mulle kella 10 ajal õhtul, et midagi me siin ei venita 😀 Aga ma ei jätnud jonni ja olin juba kella 4st hommikul kannatanud, seega pidin kasvõi nui neljaks veel pisut kannatama, et uude kuusse jõuda. Alates kella 23st lugesin minuteid, kohati isegi sekundeid arsti käekellal ja võrdlsesin neid seinakella omadega (arsti kell oli paar minutit ees. Kui see sai 00, siis teadsin, et olen õnnestunud oma suures yrituses. Ja tavaliselt vist loetakse minuteid, et laps juba synniks :D). Ja siis, 20 tundi hiljem ehk 9 minutit pärast sydaööd ta syndiski. Minu elu kõige nunnum ja ilusam aprillinali 😀

Parim oli muidugi see, et paljud ei teadnud yldse, et ma last ootasin. Ja kui sa ikka saad lambist sõnumi kellegi käest 1. aprilli hommikul, et soovi nyyd mulle õnne poja synni puhul, siis paratamatult loed selle aprillinaljaks ja ei reageeri. Seda lõbusam oli inimesi veenda. Mõni oli ikka väga veendunud, et tegemist on naljaga. Alles paar päeva tagasi (ehk siis 2 aastat hiljem) sain ma taas kõvasti itsitada, kui selgus, et mõni veel siiani peab seda kahe aasta taguseks naljaks ja see tuleb suure yllatusena, et mul ongi poeg ja juba nii suur 😀 Ja need, kes ka teadsid, et ma last ootasin, arvasid, et tal on tulemisega veel kuu aega aega, sest ma kartsin nii väga, et nad mind tüütama hakkavad oma küsimustega ja pistsin ametlikule tähtajale veel 2 nädalat otsa. No 42. nädalaks hiljemalt pidi ta ju kohal olema ka. No vot, ja siis ma helistan 1. aprilli öösel kell 1 koju oma vanematele. Arvake, kas nad uskusid? Muidugi mitte. Jälle mingi aprillinali, eks. A siis tegi pisike pojake häält ja ema jäi toru teises otsas vait 😀

Ja nüüd on pisike Tannu korraga juba 2aastane! Igatahes on meil siin nyyd alati tants ja trall ja nali kindlustatud 1. aprillil omast käest. Kõigil ylejäänud päevadel muidugi ka. 😀

Aga nagu ikka – klassika ju! – pole pagari lapsel saia, kingsepa lapsel saapaid jne. Siis polnud minu poisil siiani isegi emme joonistatud särki. Muust rääkimata. Sel aastal oli eraldi ylesanne talle ka midagi lõpuks teha. Saigi siis synnipäevasärk joonistatud tema jaoks kõike olulisemate tegelastega – päike on nii tore ja meie Õismäe korterisse paistab ta nii mõnusalt, mesimummid on niisama toredad,  Possu on pisipoja kõige lemmikum sõber, tort kahe küünlaga on kindel osa tähtsast päevast, sest neid saab puhuda, tema ise ja õhupall ja tähed ja kuu. Kuu oli selle pisikese mehe elu kõige esimene sõna 🙂

 

Rimides on praegu vahvate värvidega pisikesi lastsärke myygil. Kohe nii toredate värvidega, et ma suutsin iseenda seatud raamidestki välja murda ja joonistada muule kui valgele. Ja nagu kiuste oli mul värv otsakorral ja neljapäeval Vunderisse seigeldes selgus, et seal on kolmepäevane inventuur. Hea, et ma olen kokkuhoidlik inimene ja midagi ära ei viska 😀 Nii siis saingi kõigist oma tuubilõppudest lahti ja maja lagedamaks. Nyyd vaja uuesti minna Vunderit ryndama, sest kodus on värv absoluutselt otsas.

Ja kui ma olin hunniku erinevaid tegelasi juba ritta sedanud (enamus neist ju särgile ei mahtunud), siis võtsin ette ka 1 x 1 meetrise valge laudlina (Krenholm) ja syndiski peolaua lina. Kuna polnud vähimatki vajadust kõike niisama mõttevabalt täis joonistada, siis jäid ka mõned vabad kohad, kuhu saab siis aja jooksul uusi tähtsakssaanud tegelasi juurde lisada 🙂

Sellised toredad lood siis meie pool. Palju õnne, kallis Tannu! 😀