Kõige pealt tuhat tänu teile õnnesoovide eest!
Olen siin nyyd pikemalt juurelnud elu ja oma tegemiste yle. Fakt on see, et käsitööga mina ära elada ei oska, sest viimased nädalad on möödunud silmklapid peas hullu (hullunud?) hobuse moodi galopeerides – 8 hommikul 00ni öösel kantseldan oma pisikest pärdikut ja siis istun maha ja joonistan varavalgeni, et paari tunni pärast taas ärgata ja otsast alata. No ei passi ma niisama, ei istu käed rypes, aga ikka ei saa ma kuidagi joonele ja tähtajad mööduvad minust ylehelikiirusel. Täitsa kohe häbi on juba. Läbipõlemissyndroom kolgib laia rusikaga uksele. Aga nädalavahetusel pakin asjad ja lendan nö sundpuhkusele. Kuigi, saladuskatte all, mõned pisemad asjad on juba ka kaasa pakitud. Noh juhuks, kui ma puhkamisest ära väsin. Ma vähemalt ise ei usu enam, et ma puhata oskan, aga näis. Peaasi, et see mulle meeldima ei hakka. Noh, see puhkamine 😀
Juba ammu-ammu kirjutas mulle Timps ja me rääkisime igasugu vahvatest teistmoodi asjaedest ja peaasjalikult just varrudest, tema pojast Tormist ja nimetahvlikesest, mida siis veel polnud. Kuna ma yhtegi sellist teistmoodi nimetahvlikest varem teinud polnud, siis jagus nuputamist päris jupiks ajaks, aga siin ta siis nyyd on – pisikese Tormi mitte nii tormiline ja tormakas nimetahvlike, pigem selline tyyne ja tasakaalustav 🙂
Uutmoodi minu jaoks just selles mõttes, et tavaliselt on lastele seltsiks igasugu elukad, siin aga läks laps loodusesse. Ja kui esmapilgul tudubki pilt ehk liiga seiskununa, siis mina vähemalt tajun kyll selle pildil elu ja mitmesugust liikumist – veevulinat, lehtede sahinat, kalakeste sulistamist-mulistamist, kiili põrinat, lepatriinude sosistamisi, õngenööri vihinat õhus, päikese paitust põsel, isegi nimetähed said pilvedekarva. Ma ei tea kuidas ja miks, aga see pilt ärkas ise kuidagi ellu ja selles on mingi kummaline aga hea vägi. Vähemalt minu jaoks. Ja mis peamine, pildil on selle omaniku jaoks oma tähendus, loodan, et suutsin seda piisavalt tabada 🙂
Ja täna öösel saavad veel kaks nimetahvlikest valmis ja siis tuleb veel kaks toolikest viimistleda ja lastelaud ja mänguasjakast ja mitu särki ja veel sada asja. Ja kõik peab olema valmis hiljemalt pyhapäevaks… selleks samaks pyhapäevaks, mis kohe nyyd tuleb. Huvitav kyll, kuidas? Mina igatahes ei tea. Aga katsun mitte veel topelt stressata ja teha nii palju kui jõuan ja ilusasti teha jaksan, sest ylejala ei taha ma midagi teha. Kui hingega teha ei saa, siis on ju ometi parem pisut viivitada? Või on tähtaeg see ylim? Kohusetunne igatahes piinab mind viimasel ajal eriti ja läbirääkimisi minuga ei pea, lihtsalt heidab ette. Samas hingeta asjad on ju tyhjad ja kasutud, on mul õigus? 🙂
16 thoughts on “Tormi nimetahvlike”
Nimetahvel on vägagi elav, mina tajun samamoodi seal liikumist ja loodushääli:)
Mina teen tähtaegadega nii, et annan veidi pikemad tähtajad (no nii 2 nädalat umbes), siis ikka enamasti jõuan õigeks ajaks valmis. Kiirustades ei tule mul üldse ideid. Vahel harva on juhtunud, et ma mingil põhjusel ei jõua ikkagi valmis, siis räägin selle kohe tellijaga läbi, siiani on väga sõbralikult lubatud mul tähtaega pikendada:)
kiirustades, lustita ja mööndusi tehes ei tasu tõesti midagi teha, ei endale, ei teistele. asjasse tuleb siis negatiivne energia mu meelest.
nimetahvlike on väga mõnus. rahulik (rahustav), aga kindlasti mitte elutu 🙂
kullake võta aeg maha ja tellijatele ütle konkreetselt ,et tähtaeg venib ega oma olemise ja enesetunde arvelt asju küll teha ei tohi.Kui see ka ei aita palu keegi hea hing last valvama siis saad päeval mõned asjad kaelast ära 🙂
Vahvat puhkust Sulle!
Kohe tuju läheb paremaks, kui vaadata sinu toredaid töid!
Ma nägin ka seda saadet, Sinu tuba oli ikka peajagu üle teistest. Palju õnne!
Hingega tehtud asjad on ikka õiged asjad ja seda on ka kohe tundu, kui hing on sees… Sinu asjades seda igatahes leidub ja kuhjaga :)))
Minu särkidega nii kiiret pole 😉
Mina soovitaks ka kedagi lapsega tegelema võtta ja saad siis oma asju teha.Loomulikult kui on keda võtta,mul on see võimalus puudunud .Aitaks ise,aga kardan et me pole samast kandist,või oleme?
Mina üldse koguaeg imestan, kuidas Sa sellises vanuses lapsukese kõrvalt nii palju teha suudad!
Kristi68, just sel hetkel, kui Sa siia kirjutasid joonistasin teise särgi mustandit 😀
Annlaa ja killukalli, paraku pole mul kedagi last vaatama paluda ja kui poiss ikkagi läheduses on, siis ega ma rahus teha midagi ei saa – yhelt poolt käib ja uurib tema siis mida ma teen, sest põnev ju on ja teisalt kuulan ise hoolega, et kas tal ikka kõik kenasti on – pole veel õppinud rahulikult asju võtma. Kuigi pean tunnistama, et ta kipub viimasel ajal ise hirmsasti lasetaia poole ja teiste laste sekka, aga ma pole teda isegi veel kirja pannud kuna elukoht on olnud pidevas muutumuses suurte vahemaadega. Hetkel asukohaks Tln Õismäe.
Gloria, ega lapse kõrvalt ei jõuagi, ikka ainult enda uneaja arvelt – eks see yks pikk ja piinarikkas enesehävitamine on, aga vähemalt õilsal eesmärgil 🙂
pisihaldjas
su tööd on imearmsad!!! Soovin palju jõudu ja jaksu 100 asjaga tegelemisel, lootes, et siiski üle ei pinguta…kui ikka ei jõua, siis ei jõua ja tuleb tähtaegu edasi lükata-tervis on hindamatu:) Aga head puhkust sulle ja proovi siis ikka puhata:)
Jõudu, jaksu ja päikest!
Hingeta asju ei tohi teha! Need ongi tühjad – täitsa õieti kirjutad – need on masstöö, mille tegemises puudub nauding. Aga Sinu asjades on seda hinge lausa mitmejagu! Väga vahva, et võtsid endale puhkust! Naudi seda – pärast on hoopis etem tunne! Ja kui tähtajad üle ääre hakkavad ajama, siis räägi lihtsalt tellijatega – kõigil on tänapäeval hirmus kiire ja kindlasti saadakse aru kui neid aegu veidi nihutad. Veelkord – jõudu Sulle!
Armsad "nimelahendused". Aga kas sa oskaksid soovitada midagi poisinimele Pärtel? Ä-täppideks kindlasti sobiks lepatriinud – poiss on putukate fänn… Aga teised tähed väikesele kalatähtkujust autofännile millised võiks olla?
Imeilus (nuuts! — liigutusest).
Ja kõik need mutukate ronimised ja sahinad -vulinad-paitused on seal tõepoolest sees.
Ja pildil on Tormi mis Tormi 🙂
Aitäh!
Tormi vanaema