Tannu 2

31. märts 2005 oli ilus ja päikseline kevadpäev.

Ega ma sellest päevast suurt muud kui valu ei mäleta. Pelgulinna synnitusmaja synnitustoa kella mäletan ja see pilt on suisa sööbinud mu mällu ja seda mäletan ka, et ikka jube valus oli lihtsalt. Vesi vannis tegi haiget ja pani lapse mu sees märatsema. Ja kõige hirmsam oli see masin, mis midagi mõõtis ja mis mu pea terveks päevaks pikali voodisse aheldas. Samas lõbus oli ka, lõunasöögiga koos toodi moonisai. Lapseisa, kes näljast ja igavusest nõrkemas oli, pani mu söögi nahka. Mehed, noh. Mina sain endale moonisaiakeses. Ja siis oli mul hambavahel mooniseeme ja kätte ma seda ise ei saanud ja voodist tõusta ei lubatud, sest aparaat pidi ju ikka kogu aeg mõõtma ja siis ei jäänudki muud üle, kui opilambi valguses eemaldas lapseisa selle seemne nõelaotsaga mu esihammaste vahelt. Täiesti absurdne mälestus, aga sel hetkel oli see tõeliselt naljakas. Mida pikemaks päev venis, seda enam kasvas minus soov veel pisut oodata ja kannatada, et venitsaks ikka kuidagi uude päeva, uude kuusse välja. Arst kyll käratas mulle kella 10 ajal õhtul, et midagi me siin ei venita 😀 Aga ma ei jätnud jonni ja olin juba kella 4st hommikul kannatanud, seega pidin kasvõi nui neljaks veel pisut kannatama, et uude kuusse jõuda. Alates kella 23st lugesin minuteid, kohati isegi sekundeid arsti käekellal ja võrdlsesin neid seinakella omadega (arsti kell oli paar minutit ees. Kui see sai 00, siis teadsin, et olen õnnestunud oma suures yrituses. Ja tavaliselt vist loetakse minuteid, et laps juba synniks :D). Ja siis, 20 tundi hiljem ehk 9 minutit pärast sydaööd ta syndiski. Minu elu kõige nunnum ja ilusam aprillinali 😀

Parim oli muidugi see, et paljud ei teadnud yldse, et ma last ootasin. Ja kui sa ikka saad lambist sõnumi kellegi käest 1. aprilli hommikul, et soovi nyyd mulle õnne poja synni puhul, siis paratamatult loed selle aprillinaljaks ja ei reageeri. Seda lõbusam oli inimesi veenda. Mõni oli ikka väga veendunud, et tegemist on naljaga. Alles paar päeva tagasi (ehk siis 2 aastat hiljem) sain ma taas kõvasti itsitada, kui selgus, et mõni veel siiani peab seda kahe aasta taguseks naljaks ja see tuleb suure yllatusena, et mul ongi poeg ja juba nii suur 😀 Ja need, kes ka teadsid, et ma last ootasin, arvasid, et tal on tulemisega veel kuu aega aega, sest ma kartsin nii väga, et nad mind tüütama hakkavad oma küsimustega ja pistsin ametlikule tähtajale veel 2 nädalat otsa. No 42. nädalaks hiljemalt pidi ta ju kohal olema ka. No vot, ja siis ma helistan 1. aprilli öösel kell 1 koju oma vanematele. Arvake, kas nad uskusid? Muidugi mitte. Jälle mingi aprillinali, eks. A siis tegi pisike pojake häält ja ema jäi toru teises otsas vait 😀

Ja nüüd on pisike Tannu korraga juba 2aastane! Igatahes on meil siin nyyd alati tants ja trall ja nali kindlustatud 1. aprillil omast käest. Kõigil ylejäänud päevadel muidugi ka. 😀

Aga nagu ikka – klassika ju! – pole pagari lapsel saia, kingsepa lapsel saapaid jne. Siis polnud minu poisil siiani isegi emme joonistatud särki. Muust rääkimata. Sel aastal oli eraldi ylesanne talle ka midagi lõpuks teha. Saigi siis synnipäevasärk joonistatud tema jaoks kõike olulisemate tegelastega – päike on nii tore ja meie Õismäe korterisse paistab ta nii mõnusalt, mesimummid on niisama toredad,  Possu on pisipoja kõige lemmikum sõber, tort kahe küünlaga on kindel osa tähtsast päevast, sest neid saab puhuda, tema ise ja õhupall ja tähed ja kuu. Kuu oli selle pisikese mehe elu kõige esimene sõna 🙂

 

Rimides on praegu vahvate värvidega pisikesi lastsärke myygil. Kohe nii toredate värvidega, et ma suutsin iseenda seatud raamidestki välja murda ja joonistada muule kui valgele. Ja nagu kiuste oli mul värv otsakorral ja neljapäeval Vunderisse seigeldes selgus, et seal on kolmepäevane inventuur. Hea, et ma olen kokkuhoidlik inimene ja midagi ära ei viska 😀 Nii siis saingi kõigist oma tuubilõppudest lahti ja maja lagedamaks. Nyyd vaja uuesti minna Vunderit ryndama, sest kodus on värv absoluutselt otsas.

Ja kui ma olin hunniku erinevaid tegelasi juba ritta sedanud (enamus neist ju särgile ei mahtunud), siis võtsin ette ka 1 x 1 meetrise valge laudlina (Krenholm) ja syndiski peolaua lina. Kuna polnud vähimatki vajadust kõike niisama mõttevabalt täis joonistada, siis jäid ka mõned vabad kohad, kuhu saab siis aja jooksul uusi tähtsakssaanud tegelasi juurde lisada 🙂

Sellised toredad lood siis meie pool. Palju õnne, kallis Tannu! 😀

Jälgi mind Facebookis:

22 thoughts on “Tannu 2”

  1. Palju õnne!
    Särk ja lina on super, see idee, at järjest uusi pilte joonistad linale, on lahe (eks neid plekke ikka linale ju tekib, mida tähtsad tegelased oma laia selja taha varjama sobivad)!

    Reply
  2. Palju õnne teile sünnipäevaks!Sul vist sai ikka värv otsa sellepärast laualinal tühjad kohad? Aga minul sussikott käes ,jube armas aitähh!

    Reply
  3. Olen Su blogi alati imetlenud ja salaja kadestanud. Omapärane, äratuntav stiil ja perfektne teostus. Edu ja jaksu edaspidiseks! Ja muidugi palju õnne tähtsa päeva puhul!

    Reply
  4. Palju õnne!
    Mul see tunne tuttav, et ei taheta uskuda ja arvatakse, et see on apsillinali. Mul tütrepoeg sai 1 apsillil 1 aastaseks.

    Reply
  5. Palju õnne!
    Sa tegid küll vägeva aprillinalja:) Mõnus jutt, mõnus särk, mõnus laudlina ja üleüldse saab siit alati mõnusa tuju:)

    Reply
  6. Õnne ja rõõmu ja ikka rohkem:) No et seda va tralli ei peaks tikutulega taga ajama, vaid et seda oleks kohe palju. Kohe hästi palju!
    Eowyn

    Reply
  7. Ooooooooooh! Nii ilus! Kui mul kunagi peaks lastetoakujundajat vaja minema, siis ma tean kelle juurde otsejoones minna;) Hetkel aga pigem, et see kass, see kass, triibuline, noh, nagu seal laudlina peal, noh… Millist panka ma peaks r88vima, mida vahetuskaubaks pakkuma v6i millise soojamaa turismibrozhyyriga lehvitama, et selle kassi kuhugi saaks?

    Stuart, isetegijast, sisse logimata lihtsalt.

    Reply

Leave a comment