PÄIKESESÕLG ehk KOLM ÕDE
Alati ootan ma huviga, mis saab olema järgmise aasta Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu korraldatud igaastane eesti-oma-konkursi teema. See konkurss püsib mul alati meeles, vahel isegi mängin mõttega, et mida ja kuidas teha, aga ALATI kaob aeg käest. Kolme viimase aasta jooksul ei ole ma kordagi ööl enne lõpptähtaega maganud. See aasta on üldiselt üsna teistmoodi olnud, aga ei saanud erandit sellestki. Tegelikult polnud ka nii, et unustasin ja siis märkasin, et nüüd ja kohe on vaja midagi nui neljaks teha. Olin päris valmis asjal sel aastal minna laskma, aga laupäeval istusin ma üksinda kohvikus (poistel oli mängunurgas piisavalt tegemist, et mina sain end kohe päris üksinda tunda veidi aega). Sellest piisas. Öösel joonistasin ma idee puhtaks ja pühapäeval tegin esimesed trükikatsetused. Kuna mul printimisvõimalused puuduvad, siis lihtsalt uskusin, et asi peab hea olema. Mustal kangal esimesi õekesi vaadates… Harva juhtub, kui ma iseendaga NII rahul olen. Viimane öö möödus ideed lihvides. Esmaspäeval toimetasin ma üsna mitu tundi enne viimase kella kukkumist kotitäie erineval kujul esitatud õdesid õigele aadressile ja olin rahul. Maailma ja iseendaga. Eriti just iseendaga.
Selle kotitäiega, kuhu mahtusid mustal taustal õdedega vilttaustaga kõrvarõngad, puidust tasutaga kaelaripats, must sõlepidliga ehtekarp, kaks musta särki – ühel pisem, teisel suurem ‘sõlg’ rinnas ja valgetest versiooist vilttaustaga pross, riputamiseks pisem vidin, plekist rinnamärk ja seesama valge kott ka ise, no vaat ja selle kotiga kaasa läks ka kaaskiri. Milles seisi järgmine lugu:
Minu kolm õde seisavad vankumatult kõrvuti, õlg õla kõrval, käest hoides, teineteisele alati toeks olles. Neist saab kokku katkematu ring. Õed on keskendunult sulgenud silmad, et üheskoos siin kiirelt kihutavas maailmas hingata, tabada hetki, osata neid hoida ning valgust ja elurõõmu kasvatada. Eesti naised on hingelt ja vaimult tugevad. Neil on, mida jagada. Neile võib toetuda.
Õdede vahele moodustuv kolmjala-sarnane kujutis on kaitsemaagiline päikesesümbol, mida kohtas eestlaste sõlgedel juba palju sajandeid tagasi. Selleks, et igas päevas peituvat killukest rõõmu pühitseda, kannavad need naised meie kauneid lilledega kirjatud käiseid. Käistealase tikandi motiividega lillesõõr õdede ümber hoiab koos ja kaitseb nii neid kolme kui ka sõle kandjat ennast.
Minu unistustes oli see kolme õnnelikku naist, ühtekuuluvust, südamesoojust ja päikesevalgust kujutav sõlg hõbedast. Aga vaadates oma sõlemotiivi ja katsetades teda mitmel erineval viisil, jõudsin ma arusaamani, et minu jaoks muutub seda kasutades omamoodi eriliseks igapäeva-ehteks isegi kõige tavalisem plekist rinnamärk. Sõlena võib teda kanda rahvarõivastega, tema teisendid sobivad kokku rahvusliku stiiliga. Samas on ta kujundina ka ise ja päris üksi võimaline oma sõnumit edastama, looma oma ja eestimaise tunde. Sõlemotiivi ei pea kaugeltki mitte alati ja ainult rinda kinnitama. Lihtne ja kaunis on ta nii juustes, kõrvas, randme ümber, sõrmusekroonina ja ka paljudes teistes nähtavamates ja varjatumates paikades. Ehtima ei pea end teistele vaid ennekõike ikka iseendale. Ja ehtida võib alati ka maailma enese ümber.
Nii on ilusam, kindlam, helgem ja valgem olla!
Tallinna vanalinnas, Pika tänava Käsitöömajas on hetkel üleval näitus konkursitöödest ja teiste seas on pidulikul punasel laual ka minu pisike ehtevalik:
Ja kuigi sel aastal võttis konkursist osa tublisti üle saja autori, siis on mu rõõm seda suurem, et minu kolm õekest oma päikesesõlel jäid silma ja konkursilt graafilise lahenduse preemia koju tõid. Mina omalt poolt pühendan selle saavutuse enda jaoks kahele olulisele inimesele – oma kuldsete kätega vanaisa mälestusele, kes läbi elu tegi peenemat metallitööd ja kelle valmistatud on 90% minu hõbe- ja kuldehetest. Ja kui ta veel vaid meiega oleks, siis saaks ta minu hõbedase päikesesõle ka ellu äratada. Ja samuti pühendan ma selle oma tädi Ernale, minu mamma vanemale õele – ka neid on kokku kolm õde. Tädi Erna oli käsitöömeister ja ka ehete vallas kätt proovinud Tõeline eestlane. Ilma tädi Ernata ma tõenäoliselt meie rahva käsitööd nii palju ei armastaks. Aitäh teile!
Tuleval aastal ehk jälle. Ja ületuleval 🙂
