Isetegemisi on mitut sorti. Kes teeb peenemat näputööd, kes saeb, needib, joonistab, pildistab, kirjutab või lihtsalt mõtleb hulle ja helgeid mõtteid. Lubage mul siinkohal teile näidata minu eelmise aasta yhte kõige vahvamat isetegmist – raamatut. Päris oma peaaegu pärisraamatut.
Paar mu pisijutukest on ilmunud siin ja seal. Koduarvutis on kaust, kus sees on mu luuletusi ja muinasjutte, riiulikastis pildidki enamusele stardivalmis seatud. Kui aus olla, siis tegelikult on neist olemas ka käsitsi joonistatud-kirjutatud originaaleksemplarid. Lihtsalt iseenda ja oma laste tarvis. Aga trykkijõudmise osas on mõned tagasilöögid mind kõhklevaks muutnud. Eks maitseid on ju igasuguseid. Aga antud jutukese puhul on mu syda rahul ja rõõmu täis. Lihtsalt yks lihtne, armas ja õige asi. See lugu ei jõua tõenäoliselt kunagi kaante vahele traditsioonilises mõttes, sest sihtgrupp on väga väike (tegelikult oleks maailm palju parem paik, kui sellel raamatul sihtgrupp sootuks puuduks, aga see on vaid hele unistus). Õige pea rändavad selle raamatu printversioonid Tallinna Lastehaiglasse – sinna, kus on selle õige koht ja kodu, et olla toeks ja lohutuseks meie teistele saatusekaaslastele.
Kel huvi, aega, jaksu ja tahtmist – siin on minu titalugu:
ELUST-OLUST ENNEAEGSE TITAGA TALLINNA LASTEHAIGLA VASTSÜNDINUTE JA IMIKUTE OSAKONNAS
Tannule, mu vanemale pojale
Vantsule, mu pisemale, kes sündis enneaegsena
ja kõigile teile, keda see pisike jutustus puudutab ja liigutab.
Tere, mina olen Tannu. Ma olen kolm aastat vana ja ma olen juba suur. Emme rääkis mulle möödunud suvel, et minust saab järgmisel aastal suur vend. Kõigepealt tuleb sügis ja puudel langevad lehed maha, läheb külmaks ja pimedamaks. Siis sajab lumi maha ja ringi hakkavad käima päkapikud. Siis tuleb talv ja jõulud ja jõuluvana ja näärid ja uus aasta ja ilutulestik ja vaat siis läheb emme paariks päevaks haiglasse ja toob sealt meile ühe pisikese tita. Selleks ajaks on tita, kes emme kõhus elab, juba suureks kasvanud, tuleb kõhust välja ja hakkab päriselt meie juures elama.
Tavaliselt sünnivad titad siis, kui emmedel on juba hästi suured kõhud. Noh, umbes nii suured ja punnis nagu oleksid nad suure kõrvitsa või arbuusi alla neelanud või rannapalli kleidi alla peitnud. Vahel ei jõua emmed kohe üldse ära oodata, millal oma titaga juba ometi kord kohtuvad. Aga kui õige aeg lõpuks kätte jõuab, koputab tita kõhust emmele, nad lähevad haiglasse ja paari päeva pärast tulevad kahekesi koos koju tagasi.
Mõned titad on aga hästi uudishimulikud ja kannatamatud. Nemad tahavad meid üllatada ja tulevad emme kõhust hästi vara välja. Kui aga tita sünnib liiga vara, siis on ta veel väga-väga pisike ja väeti ning peab vahel emmega koos päris tükk aega haiglas arstide juures elama ja kasvama. Sellised titad vajavad alguses kohe hästi palju erilist hoolt. Mõni tita ei oska ise veel hingata ega süüa, mõni ei jaksa isegi soojas toas soojana püsida, kuigi tal on riided seljas. Mõni tita on vahel ka natuke haige.
Keegi ei tea miks, aga meie tital hakkas ka kiire ja ta sündis liiga vara. Tervelt kaks kuud enne õiget aega, siis, kui oodatud jõuludeni oli veel kuu. Minu väikevend kaalus vaid poolteist kilo. See on ainult nii palju kui suur pudelitäis vett. Õigel ajal sündinud titad kaaluvad tavaliselt nii palju kui kaks suurt pudelit vett või isegi rohkem. Aga mõned titad on sündides veel palju-palju pisemad kui minu väikevend.
Meie titaga oli alguses palju muret. Esimese nädala oli ta lastehaigla intensiivravi osakonnas ehk reanimatsioonis ja emme käis teda seal iga päev vaatamas ja talle piima viimas. Ta tegi titast iga päev palju pilte ja näitas neid siis kodus ka minule. Emme süles oli hea istuda ja kuulata, sest eks mina ju ka kartsin natuke. Kõik ütlesid mulle, et ma olen nüüd suur vend, aga meil polnud kodus ühtegi titat ja emme kõht oli ka alles päris punnis.
Ühel päeval helistas emme haiglasse ja sai teada, et meie tita on viidud üle teise majja. Vanaema viis meid autoga tita pildiga haiglamaja juurde ja emme läkski natukeseks ajaks haiglasse mu väikevenna juurde elama. Mina elasin senikaua vanaema juures. Aga emme helistas mulle iga päev ja ütles alati, kui väga ta mind armastab. Alguses sai emme vahel päeval, sel ajal kui tita haiglas magas, mul kodus külas käia. Ja mina käisin vanaemaga teda haigla ees vaatamas ja hoovis jalutamas. Sisse mind veel ei lubatud, sest ma olevat alles liiga väike. Paar korda käisime koos lähedal asuvas poes ja kohvikus ka. Vanaema ütles, et on väga oluline, et emme ennast vahepeal natuke tuulutada saaks.
Iga kord, kui me emmega kokku saime, võttis ta mu sülle ning kallistas hästi kõvasti ja kaua. Ja siis ta jutustas mulle kõigest, mida nad titaga koos haiglas teevad, kus tita elab, kuidas ta kasvab ja üldse kõigest-kõigest.
Tuli välja, et meie pisike tita ei magagi tavalises voodis. Isegi mitte sellises pulkadega titavoodis nagu meil kodus on, vaid ta on nagu piske kosmonaut, kes elab ööd kui päevad oma tillukeses klaasist kosmoselaevas. Emme ütles, et selle paljude numbrite ja anduritega klaaskasti nimi on kuvöös ehk inkubaator. Seal on tital hea ja soe olla, temperatuur ja õhuniiskus on talle sobivaks seatud. Kui kuvöösi peal on tume kardin, siis on tital seal hämaras hubasem – justnagu ikka veel emme kõhus.
Alguses ei saanud meie tita hingamisega päris ise hakkama ja üks masin hingas tema eest. Hiljem aga olid titale hingamisel abiks pisikesed õhuvuntsid. See on selline õhutoru, kust kaks pisikest kõrrejuppi titale ninna õhku puhuvad (CPAP). Ja kui tita juba päris tragi oli, sai ta endale igaks juhuks nina ja suu juurde ühe voolikuga kopsiku. Emme ütles, et selle asja nimi on hapnikumask, aga minu meelest näeb see küll rohkem välja nagu mikrofon. Äkki tahab meie tita lauljaks saada ja harjutab juba varakult?
Tihti lähevad titad alguses õige natuke kollaseks. Kui aga titad väga kollaseks lähevad ja nende veres bilirubiini tase liiga kõrgeks tõuseb, pole see eriti hea ja siis hakatakse titasid päevitama. Meie tita päevitas ka kohe üsna mitu päeva. Tal võeti riided ära ja pandi pisikesed paberist päevitusprillid pähe, et silmad eredas valguses viga ei saaks. Tema kosmoselaeva kohale veeti mängupäike. See on selline hästi heleda valgusega lamp, mis titat soojendab ja päevitab. Päikesevõtmise ajaks tõmmatakse kuvöösile hele kardin ka ümber, siis on veel eriti valge ja hea. Kuna tital võib vahel päevitades liiga palav hakata ja tuuletõmbust kuvöösi luuke avades tekitada pole hea, siis haiglatädid või emme ise jälgivad titat hoolega selle protseduuri ajal. Vahel käivad ka täiesti õigel ajal sündinud ja muidu igati terved titad seal pisikeste juures päevitamas.
Kuvöösis ehk selles kosmoselaeva moodi klaaspesas on titadel soe ja turvaline olla, aga kui nad on juba nii tragid, et neid võib sealt välja võtta ja pärisvoodisse panna, siis vajavad nad alguses vahel endale külje alla sooja vesimadratsit. See aitab titadel soojana püsida ja nii ei külmeta nad tavalises toaõhus ära. Toaõhk on neile ju alguses harjumatult jahe. Emmed kraadivad ja haiglatädid jälgivad tita kehatemperatuuri. Kui ta püsib ise soojana, keeratakse pehme loksuva madratsi kraade järjest madalamaks. Ja kui madrats on sama jahe kui tuba, võetakse see üldse ära.
Minu vennake oli kuvöösis kaks nädalat, aga soojal vesimadratsil mõnules peaaegu terve kuu. Emme itsitas, et meie tital on täiesti luksuslik elamine – kõik tehakse ette ja taha ära, tema aga mõnuleb soojas ja pehmes vesivoodis.
Titavoodeid on haiglas kahesuguseid – pealt avatud akvaariumi moodi klaasvoodikesi ja pisikeste puuride moodi võrevoodikesi. Meie tital oli võrevoodi ja talle meeldis vahel hirmsasti võrepulkadest kinni hoida, kui emme või artitädi tahtsid teda voodist välja tõsta. Eks ta ütles neile omal moel, et ärge torkige mind, tahan puhata ja mõnuleda.
Kui kuvöösis oli mõnus ja soe ning tital polnud riideid vajagi, siis tavalises voodis on tal vaja nii riideid kui ka sooja tekki. Kuna tita pea on suur ja toaõhk võib selle kaudu kogu keha temperatuuri liiga palju jahutada, siis peab tita ka toas mütsikest kandma. Kui tita sõrmed ja varbad kippusid külmaks minema, pandi talle kätte tillukesed sokimoodi kindad ja jalga sokikesed.
Tekk on omaette põnev teema. Tavaline baikatekk on küll mõnus ja soe ning sobib suurpäraselt õigel ajal sündinud titadele, aga pisitillukeste titade jaoks on see tihti liiga raske.
Kord, kui meie tita kaalus veel alla kahe kilo, tegi emme koos haiglatädiga katse – nad kaalusid ära tita tekid. Baikatekk ja pealistekk kaalusid kokku üle kilo! Katsu ise magada teki all, mis kaalub pool sinu keha raskusest! Emme seadis küll raske teki tita jaoks alati kenasti tunneliks, et see talle peale ei suruks, aga siis ei saanud jällegi kindel olla, kas tital ikka piisavalt soe on. Haiglatädid soovitasid emmel tuua titale fliistekikese. Fliis on küll tehismaterjal, aga see on kerge ja aitab tital soojana püsida – just sobiv ja hea pisibeebile. Reanimatsiooniosakonnas olid titad tihtipeale ilma riieteta fliisitüki sisse pisikesteks kapsaussikesteks keeratud.
Kapsaussiks või vorstikeseks keeravad haiglatädid titad sageli ka titamaja teisel korrusel. Nii tunnevad titad end turvalisemalt, sest ka emme kõhus on nad olnud mõnusalt kokkupakitud. Sel moel rahunevad nad sageli ka siis, kui emmet lähedal pole.
Vahel juhtus ka nii, et meie emme läks titale süüa andma, tema polnudki veel näljasena ärkvel ootamas, vaid magas tihkelt lina sisse mähituna magusasti. Pühade ajal said emmed isekeskis armsalt nalja visata oma tillukeste jõulu- ja näärivorstikeste üle.
Emmedel ja titadel on haiglas kindel päevaplaan. Iga kolme tunni tagant mõõdetakse kraadiklaasiga titade kehasoojust, et teada saada, kas nad tunnevad end ikka hästi ja veenduda, et neil pole liiga palav ega liiga külm. Kui nad on kakanud või palju pissinud, tehakse neil pepud puhtaks. Päevas antakse haigla poolt titadele viis mähet, seepärast on hea, kui emmel on igaks juhuks varuks mõni mähku. Digitaalse kraadiklaasi, niisked pepulapid ja beebikreemid peavad emmed ise muretsema. Haigla poolt on titade tarvis olemas ravimid, naba ja huulte hooldusvahendid.
Kord päevas titasid kaalutakse ja vaadatakse, kui palju nad kaalus juurde on võtnud. Nende numbrite põhjal oskavad arstitädid ja -onud ütleda, kui palju peab titale edaspidi süüa andma. Kaalust sõltuvad sageli ka erinevate ravimite kogused. Seepärast kannavad arstid tihti taskus kaasas pisikest arvutusmasinat.
Kord päevas tehakse titad ka üleni puhtaks. Päris sageli puhastatkse pisititasid lihtsalt niiske lapikesega, aga kui haiglatädid lubavad, võib titat ka kraanikausis kähku duitada või vannitada. Titadele meeldib tavaliselt vesi väga, aga kui nad natuke pelgavad, pannakse nad vee alla nii, et pehme rätik on ümber keha. Siis läheb kõigepealt rätik mõnusalt soojaks ja märjaks ning tita ei ehmugi. Kui ta on vee soojusega harjunud, võib rätiku vees õrnalt ära võtta ja tita kenasti puhtaks pesta.
Pärast pesu tuleb tita hästi ruttu kuivatada ja riidesse panna, et ta külma ei saaks. Titale saab puhtad riided selga ja ka kuvöösi või voodikesse pannakse iga päev uued linad. Vajaduse korral vahetakse nii riideid kui ka linu tihedamini, sest märgade ja määrdunud riiete vahel ei ole tital hea olla. Haiglatädi annab titale kasutamiseks 2 komplekti riideid ja 5 lina päevas. Reedel arvestatakse ka eeloleva nädalavahetusega ja tuuakse kõiki asju kolmekordselt.
Titad saavad süüa iga kolme tunni tagant. Kõik vajalikud protseduurid tehakse enne söömist, sest siis saavad titad kohe pärast einet rahus magama jääda. Nii pole karta, et nad loksutamise pärast kogemata toitu kurku või välja ajaksid. Kui aga tõesti juhtub nii, et tita kakab söömise ajal või kohe pärast seda, siis on mõistlik mähkme vahetamisega igaks juhuks pool tunnikest oodata. Piss imendub mähkmesse, aga õrna peput ei tohi happelise kaka sisse kauaks hauduma jätta.
Kuna meie tita alguses ise süüa ei osanud, siis oli tal suus, hiljem ninas, toidutoru. See on pehme, peenike ja pikk kõrs, mis läheb ninast otse kõhtu. Arstitädid nimetavad seda kõrt sondiks. Tital ei ole sellega valus, aga see ei ole mänguasi, haiglatädid paigaldavad selle titale hästi ettevaatlikult ja panevad siis plaastriga põse külge kenasti kinni. Kui titad toidukõrt ise lahti ei tõmba ja sond muul moel viga ei saa, vahetavad haiglatädid seda iga 5 päeva tagant. Sondi kaudu saavad titad tavaliselt enne sööki ka kõik arstide poolt määratud vitamiinid ja suukaudsed ravimid.
Alguses, kui meie tita oli veel hästi pisike ja tema toidukogused väga väikesed, oli toidutoru ühendatud söögiautomaadi ehk perfuusoriga. See on selline automaatne süstal, mis teab täpselt millal ja kui palju peab titale süüa andma. Selle aparaadiga saab anda hästi ühtlaselt imeväikeseid koguseid. Perfuusorit kasutatakse ka mõnede ravimite ja muude vajalike vedelike manustamisel. Automaatsüstla piiksumine annab haiglatädidele märku, et süstal on tühjaks saanud või tekkinud pisike tõrge süstla töös. Emmedel pole vaja selle pärast muretseda, turvalise süstla-aparaadi piiksumine ei tähenda, et lapse seisund on halvenenud ega ohusta titat kuidagi.
Kui meie tita oli juba natuke suuremaks kasvanud ja tema söögikogused suurenenud, lubas arstitädi emmel hakata ise titale süstlaga läbi ninasondi piima andma. Emme ühendas piimaga süstla sondi külge ja iga natukese aja tagant vajutas süstlast pisut piima titale kõhtu. Sellist söötmise viisi nimetatakse boolustena toitmiseks. Seitse korda päevas käis emme ise titale süüa andmas, ainult kell 3 öösel tegi vana tuttav automaatsöötja emme eest tähtsa töö ära.
Kuigi emmed võivad tegelikult kogu aeg oma titade juures olla, siis vahepeal peavad ka nemad puhkama ja korralikult sööma. Teise ja kolmanda korruse emmed käivad kolm korda päevas ise kolmanda korruse söögitoas söömas. Tööpäeviti pääseb keldrikorruse kaudu puhvetisse ja igal korrusel on emade söögi jaoks ka külmkapp. Vahel õnnestub lipata ka lähedal asuvasse poodi, aga siis tuleb kindlasti haiglaõdedele oma käikudest teada anda, et nad ise tital silma peal hoiaksid.
Selleks, et titad, kes ise veel süüa ei oska või ei saa, saaksid ikka kõige paremat ja kosumiseks sobivaimat toitu, käivad teise korruse emmed vahetult iga toidukorra eel pumbajaamas või askeldavad ise ja toovad oma lastele maitsvat piima. Öiseks toidukorraks koguvad emmed päeva jooksul piima ja annavad selle siis haiglatädide juurde piimaruumi hoiule. Kui emmedel endal piima ei ole või ei jagu, siis toovad piimatädid titadele maitsvat piimasegu.
Pärast söömist ja ravimite manustamist söögivälisel ajal, tuleb sond alati puhastada. Tavaliselt kasutatakse selleks ORS-nimelist lahust, mida ilma nõelata süstlaga sondist läbi lastakse. Pisititade puhul on iga tilk oluline ja seepärast peab täpselt teadma, kuidas ja mida titale anda, ning kindlasti tuleb ka see pisike puhastusvedeliku kogus tarbitud vedelike arvestusse kirja panna.
Kui titad on juba piisavalt hakkajad, algab tähtis ise söömaõppimise protsess. Vahel on see päris pikk ja keeruline ettevõtmine. Haiglatädid, keda kutsutakse ämmaemandateks, tulevad emmedele appi. Iga toidukorra eel ja järel kaalutakse riides titat, et teada saada, kas ja kui palju ta sõi. Arvel on iga gramm. Ise söömine on titade jaoks suur pingutus ja neil kulub selleks palju energiat. Vahel juhtub ka nii, et tita sööb ja imeb innukalt, aga kui pärast söömist kaalutakse, siis kaalub ta hoopis mõni gramm vähem kui enne söömist.
Kehatemperatuur, pissimine-kakamine, söömine ja kaalumine on pisitillukeste titade puhul arstitädide jaoks väga tähtsad asjad ja seepärast panevad emmed kõik need asjad hoolega paberile kirja. Seda paberit nimetatakse ema päevikuks ja mõnel emmel võib sellest saada kohe täitsa ema raamat. Minu emme päevikus oli lõpuks tervelt 12 lehekülge. Haiglast lahkudes annavad emmed oma märkmed haiglaõe kätte ja need lisatakse tita haigusloole. Minu emme arvas, et neid märkmeid, kuidas tita päev-päevalt kasvas ja mida tegi, võib olla kunagi hiljem huvitav vaadata, ning kirjutas nende märkmete põhjal päris oma raamatu.
Kord päevas, reeglina hommikupoolikul, käivad titasid vaatamas ka nende oma raviarstid. Pühade ja puhkepäevade ajal külastab teise korruse intensiivi titasid valvearst. Tema vaatab last ja ema päevikut ning vestleb emaga. Tavaliselt arstid kuulavad tita kopse ning vahel mõõdavad pea ümbermõõtu ja räägivad vajalikest asjadest. Titade pikkust aitavad mõõta haiglaõed, kui arstid on nii palunud. Vahel on arstid määranud titale raviks ja kosutuseks mitu erinevat rohtu ja siis on hea, kui emme paneb kõik ka enda jaoks kirja kasvõi sinna ema päeviku servale.
Kui arst ei ole erakorraliselt midagi määranud, siis võetakse titadelt kõik vereanalüüsid hommikul. Vahel võetakse proov sutsti näpust, vahel veenist. Emmedel on õigus protseduuride ja uuringute ajal oma tita juures viibida, aga kui emme ise neid protseduure natuke pelgab ja end ebakindlalt tunneb, nähes oma pisikese võimalikku valureaktsiooni, siis on parem, kui kogenud analüüsivõtjad üksi rahulikult vajaliku ära korraldavad. Pisititad tajuvad ülihästi emmede hirme ja kartusi ning on parem neid lisaks mitte ärritada. Samas rahuliku emme kindlusttekitavast jutust ja käesthoidmisest võib olla titale palju abi ja tuge.
Sama kehtib ka teiste protseduuride kohta nagu sondivahetus, nina- ja kurgupuhastamine ehk aspireerimine ja klistiiri ning “gaasitoru” tegemine. Kui tita püsib rahulik, on vägagi võimalik, et ei sondivahetus ega ninapuhastus põhjusta talle vähimatki valu. “Gaasitoru” võib küll tunduda emmedele hirmutav, aga tegelikkuses ei nuta titad mitte sekkumise, vaid ikka nendesamade gaasivalude pärast, mis kõhus pakitsevad. Kui protseduur tehtud, tunneb titagi end reeglina peagi paremini. Kõik sellised “surkimised” tehakse alati enne söömist, et tita õrna kõhtu mitte ärritada.
Tihtipeale on vaja eriarstidel pisititasid jälgida ja uurida. Kuna nii tillukesed beebid on veel väga õrnad ja haigustele vastuvõtlikkud, siis on parem, kui nad püsivad võimalikult samas keskkonnas. Emmed ei pea tillukesi teise korruse titasid ise lastehaigla teistesse osakondnadesse uuringutel viima, vaid peened aparaadid tulevad koos doktoritega ise nende juurde. Ratastel sõidab kohale nii ultraheliapararaat, mis on nagu suur arvuti või televiisor kui ka röntgenimasin, millega saab tita sees olevatest luudest ja organitest pilti teha. Ainus protseduur, kus kõrvalistel isikutel, sealhulgas ka emmedel, palutakse palatist korraks lahkuda, on röntgenpildi tegemine.
Väga vara sündinud väikese sünnikaaluga pisititadel uuritakse reeglina kogu haiglasoleku ajal ka silmi. See käib nii, et kõigepealt tuleb haiglatädi ja paneb titale silma tilgad. Mõnikord käib ta koguni kaks korda. Kui silmapupillid, need on need mustad terakesed seal värviliste osade keskel, on tilkade mõjul hästi suureks läinud, tuleb silmaarst ise kohale. Tal on peas väike vahva kaevurilambike ja ta vaatab läbi suurendusklaasi titale hästi sügavale silma sisse. Vahel punnivad titad hoolega vastu ja suurest võitlemisest on silmad pärast paar päeva veidi turses, aga see möödub peagi ja tähtsam kõigest on ju ikkagi teadmine, et lapse silmad on korras.
Intensiivravi osakonnas ehk teisel korrusel elavad emmed ja titad küll eraldi palatites, aga emmedel on õigus kogu aeg oma tita juures viibida. Kui haiglatädid ja arstid on lubanud ja tita seisund võimaldab, siis on väga kasulik titasid võimalikult palju süles ja enda vastas hoida, lasta neil kuulata tuttavaid südamelööke, harjuda lõhnade ja häältega. Titale võib voodikese juurde tuua ka värvilise mänguasja. Talle võib selga panna ka päris tema enda riideid, siis lihtsalt peab emme ise hoolitsema nende pesemise ja hooldamise eest ega või neid palatis olevasse üldisesse musta pesu kasti pista.
Peaaegu kõigi teise korruse titade juures on piiksuvad aparaadid. Käe või jala külge on õrnalt, aga kindlalt ühendatud andurid, mis näitavad tita südamelööke ehk pulssi ja hapniku taset veres ehk saturatsiooni. Iga tita jaoks on vastavalt vanusele, kaalule ja muudele iseärasustele ette nähtud kindlad normid ja seda oskavad arstid emmedele kenasti selgitada, mida ja kuidas jälgida. Kuigi emmede asi on pigem jälgida oma titat mitte numbreid ja need aparaadid on olulised pigem haiglatädide jaoks, siis paratamatult ehmatavad valjult piiksuvad masinad emmed vahel päris ära. Enamasti pole paanikaks siiski vähimatki põhjust, sest mõni aparaat on lihtsalt väga tundlik ja reageerib valjuhäälselt igale tita liigutusele, kuigi tita ise näib end tundvat suurepäraselt. Aktiivselt siputavatele titadele pannakse andurid plaastriga käe või jala külge kindlamalt kinni, sest õigelt kohalt nihkunud andur annab muidu pidevalt häälekalt valehäireid. Kuvöösi-titadele saab vajaduse korral püsivalt panna külge ka kehasoojuse mõõtja, mis annab märku, kui temperatuur normist kõrvale kaldub.
Mina olen alles nii väike, et mind haiglasse titat vaatama ei lubatud. See võib pisikestele beebidele väga ohtlik olla, sest lastel on omad haigused, mida ainult nemad põevad ja edasi võivad anda ning mitte keegi ju ei taha, et imetillukesed titad mõne sellise haiguse saaksid. Aga minu vanaema on suur ja tema käis küll meie titat piilumas. Ta sättis end kenasti riidesse, tegi lokid pähe, pani sinised kilesussid jalga ja pesi enne titaga kohtumist käed mitu korda hoolega puhtaks. Kui ta koju tuli, siis ta muud ei rääkinudki, kui et “Sa ei kujuta ette, kui pisike meie tita on. Ta pole mitte nii suur kui konnapoeg, vaid ta on kohe nii tilluke nagu kirp.”
Kuna mind haiglasse ei lubatud, siis mõtles emme välja nipi, kuidas ka mina titat päriselt näeksin – ta näitas meile titat palati aknast. Kui tita ennast juba paremini tundis ja enam kuvöösis elama ei pidanud, sai emme teda ka rohkem süles hoida. Vahel me leppisimegi temaga kokku, et tuleme vanaema ja vanaisaga koos tita palati akna alla ning emme tuleb siis mu väikevennaga aknale. Lastehaiglal on natuke peegeldavast klaasist tumedamad aknad ja päevasel ajal ei pruugi eriti hästi tuppa paista. Õhtul aga, kui palatis tuled põlesid, oli emmet koos titaga hästi näha. Mina lehvitasin titale ja emme aitas tital ka mulle lehvitada.
Uue aasta alguses saadeti minu emme koos titaga kolmandale korrusele elama, siis tegelikult kodu juba peaagu paistis, ütles emme. Teise korruse intensiivist tulnutele on kolmas nagu edasijõudnute korrus. Seal sai ta titaga kogu aeg koos olla. Tita magas tema voodi kõrval pisikeses voodikeses ja vahel puges emmele kaissu ka. Tita juurest võeti järjest ära igasugu piiksuvad aparaadid ja voolikud. Seejärel võisid nad juba korra päevas isegi õue jalutama tulla. Tegelikult siis ma nägingi meie titat esimest korda päris lähedalt. Arstitädi oli küll emmele ütlenud, et parem on, kui keegi titat ei puuduta ega liiga lähedale ei tule, aga ma pidin oma väikevennale ometi korralikult elu esimese tere ütlema. Tegin talle salaja kähku kalli ja otsaette ühe pisikese musi ka. Õnneks ei juhtunud sellest midagi halba.
Selleks ajaks, kui meie tita oleks pidanud tegelikult sündima, oli ta juba kaks kuud vana. Ühel päeval leidsid arstitädid, et minu väikene vennake on piisavalt suur ja tragi oskab ise hingata, soojana püsida ja ise süüa ning on aeg minna katsetama, kuidas oleks elada oma päriskodus. Sellest päevast peale tean ma täpselt, mis tunne on olla suur vend. Aga iga päev õpin ma selles raskes ametis üha uusi nippe ja trikke.
Kui tita ennast juba paremini tundis, tegi emme temast vahvaid pilte, kus oli hästi näha, kui pisike ta päriselt on. Tavalisel titapildil ei saa päris täpselt aru, kui suur või väike laps on, aga selliseid asju on palju, mille suurust oskavad hinnata kõik ja millega võrreldes saab igaühele selgeks, et mõni tita ongi päriselt imetilluke. Meil on titast pildid tavalise tita papudega need on talle hiigelsuured, umbes sama suured, kui emme kingad minu jalas. Siis on meil pilt tita jalasäärest ja kraadiklaasi topsikust. Need on peaaegu ühejämedused. Siis on pilt suure veepudeliga meie tita pole sellest sugugi palju suurem. Ilus pilt on ka sellest, kuidas tita hoiab emme sõrmest kinni. Tema käsi on tibatilluke! Hästi vahvad on need võrdluspildid, kus mu väikevend on kõrvuti ühe oma mänguloomaga mida aeg edasi, seda pisemaks jääb see mänguloom.
Jõuludeks joonistas emme tita sipukatele päkapiku ja kirjutas “ma ei ole väikene tita, olen hoopis suur päkapikk”. Ahjaa, meil on kodus ka emme saadetud jõulukaardid, kus on peal pisitita käe- ja jalajäljed. Nad olid koos haiglatädiga need meile üllatuseks ja mälestuseks teinud. Emme oli mu väikevennaga haiglas ju nii jõulud kui ka näärid.
Suveks oli meie tita juba pooleaastane ja seitsmekilone vahva poiss. Talle meeldis emme süles süüa, mitte eriti palju magada ja talle meeldis hirmsat moodi see, kui temaga räägiti ja koos naerdi. Talle maitsesid hirmsasti ta enda varbad ja tegelikult kõlbasid kõik asjad pakitsevate igemete sügamiseks. Suve alguseks õppis ta kõhuli keeramise selgeks ja kesksuveks istus ning roomas juba usinalt. Veel enne sügise algust oli tal hammas suus, ta roomas ülikiirelt, peamiselt selleks, et end igale poole püsti ajada ja käia oskas ta toe najal ka. Talle meeldis mänguasju uurida ja kõigega trummi mängida. Sügise alguses hakkas ta häälekalt ka süüa nõudma: mämm-mämm-mämm. Ja nüüd, aastasena, on tal juba neli hammast, ta käib kahel jalal ja on mulle juba vahvaks mängukaaslaseks.
Mina olen aga emme suur abimees. Kui vaja toon puhta mähkme, vahel lubatakse mul ka mähkmevahetuses osaleda, kui ma tahan. Titale toon ma mänguasju, mängin talle muusikat, laulan ja tantsin. Ta on lõbus ja tore poiss ning mulle meeldib ta väga. Vahel tahaksin ma muidugi ise tita asemel emme süles istuda ja temaga rohkem mängida. Siis olen ma emmele soovitanud, et andku titale parem pudelist piima. Aga emme naeratab, teeb mulle pai ning ütleb, et tita sööb kähku ära, siis ta kohe tuleb ja me teeme jälle kõik koos midagi põnevat. Pealegi on emmel kaks põlve ja mina mahun talle koos titaga veel suurepäraselt sülle.
SUURTELE LUGEJATELE
Enamuse siinloetust panin märksõnadena kirja haiglas neil öödel, kui oma pisikese und haiguse ajal teise korruse esimeses intensiivis valvasin. Kribasin hämaras valguses põlve otsas käepärasele kätekuivatuspaberile ja mõtlesin, et kui palju on meil, erineva taustaga emadel, siin ühist. Kõik need hirmud ja mured, sageli ka teadmatus, ent samas ka piskesed naljad liitsid meid väga.
Miks ma kirjutasin? Seepärast, et nii mina kui ka mitmed minuga koos haiglas oma laste juures viibinud emad tundsid puudust sellisest lihtsast, just selle osakonna ja korruse eripära arvestavast igapäeva elu ja toimetusi selgitavast materjalist. Paljud toimingud ja väljendid, mis õdede ja arstide jaoks on igapäevatöö ja käibefraasid, tekitavad sageli meditsiinikaugetes vanemates asjatut hirmu ja segadust. Reeglina küll tutvustatakse uuele asukale päevakorda ning kõike muud elu-olu ja lapse tervisega seonduvat, kuid vahel läheb suures infotulvas murest niigi murtud vanemate jaoks mõni oluline killuke kaduma. Teisalt, kõik ei saagi korraga meelde jääda ja kõike uuesti üle küsima hakata ka nagu alati ei tihka ja ei oskagi. Ehk on just siis sellest väikesest kirjutisest veidi abi. Samas rõhutan, et ärge kartke ja küsige julgelt õdedelt või arstilt, kui teil midagi hingel kripeldab!
Miks ma kirjutasin sellises vormis? Esiteks kindlasti seepärast, et sedasama lugu olen ma teatud mugandustega jutustanud oma vanemale pojale, kes polnud pisema sündides veel kolmeaastanegi. Kuna kogu see olukord puudutas ja puudutab siiani väga sügavalt ka teda, siis tundsin, et rõõmsate piltidega ilmestatud selgitava juturaamatu abil suudan ma aidata tal kogu seda väikese inimese peas ja südames tekkinud küsimuste sasipundart paremini lahti harutada. Lisaks on tõenäoline, et pisipoiss soovib kunagi ka ise teada, mis ja kuidas oli. See on väga tähtis osa tema elust ja selle algus pole olnud kahtlemata tavapärane. Nii tundus mulle täiesti loomulikuna esitada see tegelikult absoluutselt tõetruu lugu rõõmsates toonides lapse suu läbi.
Teiseks usun, et üks tugev peotäis positiivusest selles nukras ja hirmutavas olukorras ei tee kellelegi paha.
***
Üheksas ehk vastsündinute ja imikute osakond, seesama tore tita pildiga maja Tallinna Lastehaigla suure maja taga, on väga teistmoodi osakond nii oma elurütmi kui ka korralduse poolest. Alustades sellest, et kui kõik alati arvavad, et haiglas on hirmpalju aega ja kohutavalt igav päevi surnuks lüüa, siis siin seda muret ei ole – programm on tihe ja hea, kui ema endale veidi aega leiab. Talvisel ajal ei saanud üsna ruttu enam aru, kas kell on 6 hommikul või 6 õhtul. Ja elu näitas, mida aeg edasi, seda kiiremaks ja tihedamaks meie programm läks.
Ma ju tean, et see kõik ei ole üldsegi lihtne. Haiglas pole kerge olla. Enda last on raske näha kannatamas. Tean, kuidas juhuslikult mööduva kiirabiauto nägemine veel tükk aega hiljem võpatama võib panna, kuidas piiksuvad aparaadid kummitavad veel kaua pärast nende kadumist poodides-pankades-liftikellades, kuidas öö ja päev sassi lähevad. Tean ka seda, kuidas murest murtuna kõige hullemat kartes ei julge oma kallist last endale justnagu südames väga lähedale lastagi. Hirm tema kaotamise ees on nii kohutav. See tunne, mis mind valdas siis, kui alguses oma pisipoega iga päev reanimatsioonis vaatamas käisin, oli kohutav. See ei unune kunagi. Iga kord soovisin osakonna uste vahel käsi puhastades, et oleksin kaelkirjak ja saaksin juba ette veenduda, enne kui mu keha, süda ja mõistus kohale jõuavad, et kuvöös on kenasti omal kohal ja mu lapsega on kõik korras. Need loetud sammud osakonna uksest palatini olid alati kõige hirmsamad teadmatuse ja enese rahustamise, samas halvimaks ettevalmistamise hetked. Kuigi tema seisund muutus vahepeal ka halvemaks, siis oli õnneks kõik siiski alati omal kohal. Ja meil läks õnneks. Aga kõigil ei lähe.
Titamajja kolimine oli suur kergendus. Samas selle maja teisel korrusel kehtiv kord, kus lapsed ja emad elavad eraldi, muutus pikapeale kurnavaks ja painavaks. Nii väga oleks tahtnud olla segamatult kogu aeg oma lapse kõrval. Selles mõttes oli kolmandale korrusele pääsemine tohutu edasiminek, see mõjus hästi ja arendavalt meile mõlemale.
Tean ka tunnet, kuidas tahaks oma last nii väga sülle võtta ja hoida, aga kuidas aparaadid seepeale kisama pistavad ja näitavad, et lapse seisund halveneb. Päris sageli tuleneb see vaid ema erutusest kiiresti löövast südamest – emaga veel väga tihedalt seotud tita mõistab südemekeelt ja erutub, kui kuuleb ja tunneb, et ema on ärevuses. See on ka põhjus, miks pisike võib õdede käes palju rahulikumalt käituda, aga seepeale ei maksa meelt heita, kõik hakkab pisitasa sujuma.
Ka seda veidrat tunnet tean, kui võtad oma pisikese sülle ja su oma käed on kuidagi liiga suured ja pikad tema jaoks – nii pisikest kullakest ei saagi nagu hästi süles hoida ja piisavalt toetada, ta kaob justkui sülle ära. Kuigi ma olen ka varem vastusündinuid tõstnud ja sülle võtnud, siis miski sellest ei sarnane enneaegse lapse hoidmisega, kes on kuvöösis nii soe ja niiske ja lõtv, ent samas vahel ootamatult äkilisi-jõulisi liigutusi teeb. Selle kõigega tuleb lihtsalt harjuda.
Kogu niigi raske olukorra tegi minu südames raskemaks aga see, et mul oli kodus kolmeaastane kodune laps, kes oli harjunud minu pideva kohal- ja lähedalolekuga. Kõik toimus nii äkki ja kiiresti, et ega mul suurt võimalust polnud temaga rääkida ja teda rohkem ette valmistada ja nii kukkus temagi ootamatult tundmatusse. Hullemasse tundmatusse, kui see hoomamatu suureks vennaks saamine muidu oleks iial tähendanud.
Iga laps ja lugu on erinev, kõigist asjadest ja suure inimese hirmudest ei tohigi väikelapsele rääkida, aga ma pidasin vajalikuks oma kolmeaastasele päris paljusid asju selgitada ja temale arusaadavaks teha. Mõistagi ei osanud ta ise küsida paljut, aga näha oli, et teda ühelt poolt painas ja teiselt poolt ka huvitas kõik tema ümber ja meiega toimuv, eriti see, miks mina tema juures enam püsivalt pole. Minu jutustuste peale elavnes ta alati silmnähtavalt ja kuulas huviga ning küsis kohe hästi palju küsimusi. Ja küsib siiani, kui me oleme juba terve aasta pisikesega kodus olnud.
Asju pole vaja ülemäära ilustada, sest keegi ju lõpuks ei tea, millal valed üle pea kasvavad ja tõehetk võib olla seda valusam. Samas, raseduse edenedes ei saa ju hakata kohe ka last hirmutama, et tita võib mingil põhjusel varem sündida või üldse “ära kaduda”. Kuna meie tita olukord polnud päris tükk aega just kõige parem, olime haiglas kokku 2 kuud, siis pidin ma olema ise valmis halvimaks ja jätma endale alati võimaluse sellest ka suuremale lapsele temale sobival moel selgitusi jagada ja emotsionaalselt toeks olla. Kuigi paljud pidasid mu käitumisviisi ja teemakohaseid selgitusi nii väikesele lapsele naeruväärseks, et mida see kolmeaastane ikka taipab, siis elu näitab, et taipab päris paljut ja kahtlemata huvitab teda, miks pole emmega kõik korras, miks emme on mures, närviline, hirmunud, kurb, väsinud. Miks tema ei saa koos emmega haiglas elada ja isegi mitte väikest vennakest vaatama tulla. Ta vajas vastuseid, et hinge ei jääks aastateks kriipima rahutus, valus teadmatus ja segadus.
Aga kogu selle mure ja valu juures tean ma nüüd ka seda, et enneaegsena sündnud laste vanematel on üks suur õnn ja rõõm rohkem kui tavaliste titade vanematel – seda kiidetud, alati liiga lühikeseks jäävat ja sageli tagaigatsetud õnnelikku “titaiga”, on neil märkimisväärselt kauem. Kui muid suuremaid muresid pole, siis olgu vähemalt see armas teadmine see, mis teie ebakindlust ja vahel ka nukrust täis päevad juba ette rõõmsamaks värvib.
Ja et ikka igast pisikest saaks kord suur!
idee, tekst ja pildid Eva Herrera
2008
