Tegemisi täis kirju suvi

Kinnitan, ma ei ole puhkusel. Veel vähem olen ma kuskile kaduma läinud. Lihtsalt pärast seda kui ma jaaniõhtul hoovist leitud päriskärnkonnale pärismusi andsin, kodus elamise totaalselt ymber tõstsin ja pea blondiks värvisin, on mu elus yhtkoma teist juhtunud. Usute te, et konnadest päriselt printse saab võluda? Tulev välja, et äkki isegi saab 😉

Igal juhul on mu elu olnud alates jaanipäevast parasjagu peapeale pööratud. Meeldivalt. Õhus on julgeid ideid ja mõtteid, mis ootavad teostamist. Aga kõigest sellest kuulete te pikkamööda. 😀

Aga tagasivaatavalt siis veidi pildikesi:

Jaanipäevaks põrutasime me sirgelt metsa. Ja isetegemistest rääkides… No mu absoluutselt suurim isetegemine läbi elu on ikka ja alati hea ja lihtne ette näidata. Putukad ise arvavad asjast aga sedaviisi:

“Meie emme on kaamel. Kaksküür kaamel” 😀

Jaaniööl on pärg kohustuslik. Mõistagi isepunutud. Pisipoistes tekitas see kõvasti elevust. Ja suure jurakas konna võlus see ka ei-tea-kust hoovile, et talle üks lootusrikas musi anda:

Vahepeal sai meie sõber Rasmus endale pisikese õekese. Õeke sai särgikese. Rasmuse enda särgi-idee otsib toorikut hetkel:

Ja siis sai käidud Liina noorima tytrekese ristsetel. Kui kaks vanemat piigat on endale saanud nimega sydamed, siis oli ytlematagi selge, et sellise saab ka kolmas. Punaste lokkidega ingel, kiisu sõbraks – nii mulle öeldi ja nii ka syda syndis (Lisa: täispuhutav batuut on maailma parim kompressoriga lapsehoidja. Jätan selle endale meelde 🙂 ):

Sõprade sõbrad heitsid yhte. Moodsad kombed näevad tänapäeva tihtipeale ka enne pulmi ette teatud protseduure vallalisepõlvest loobumise tähistamiseks. Nii siis meespoole sõbrad andsid sisse tellimuse pildile – peategelane ise, selja taga paheline mitte-väga-kaetud daame. Aga kõigist ahvatlustest hoolimata on noormehe mõtted ikkagi kõige kallima ja eesseisva tähtsa syndmuse juures. Igati ontlik ja viisakas värk, eksole?! Ja minu poisid itsitasid miskipärast nende “meritähtede” peale endal kõhud kõveraks 🙂
Pilt ise:

Ja pilt õigel õhtul peategelase seljas just nii nagu see sinna ‘trykitud’ sai:

Augusti alguses saime me endale uued naabrid ja kenas Haldjaoru konnatiigis on kombeks kiiresti sõbruneda. Ei ole meeleheitel koduperenaised, täitsa meeleheitevabad oleme. Ja nii me siis pärast esimese tere ytlemist ja 250 meetri pikkust yhist jalutuskäiku ka pisi-Eva 8-kuuseks saamist tähistama maandusime. Kojupõige lubas kaasa haarata pisikese tutvumis-soolaleivakingituse kahe tydruklapsega majapidamisse:

Ema käis vahepeal sugulastel Rootsimaal kylas. 15 minutit enne laevale tormamist sadas ta sisse, et kas mul on äkki varuks seda või teist. Kingituste kiirabi kaevas kastidest ja kappidest välja nii raamitud presidendid, Meie-Eesti-koti kui kaks päkakasti – jõuludeni pole ju enam palju aega (see toob meelde, et tuleb ikkagi kuskilt neid soolavaka-toorikud tõsisemalt otsima hakata juba)

Pisike Greete Eliise sai vahepeal jälle aasta ilusamaks. Eelmise aasta särk oli nii popp, et selleks aastaks oli uut ja suuremat juba vaja. Printsessiteema on popp, aga kuna särgitoorik sai juba ise piisavalt särtsakas, siis printsessijoonistamise asemel sai ta endale kaenla alla hoopis kõdijänku:

Ja seljale kinnituse, et tegemist on ikkagi pärisprintsessi endaga:

No ja vaat see minu jaaniööl musitatud konn… õige pea pärast jaani ilmus välja üks tüüp, kes kinnitas, et tema ongi see konn. No ma ei tea… aga igal juhul üks on kindel, see konn on lejutaja. Ja siis mul oli yle väga pika aja võimalus kasutada ka oma inseneriharidust. Liites kokku mu lihtsa maailmakujutamise ja arusaamise veidi keerukamatest tehnilistest asjadest andis kokku väga ägeda asja. Siin siis pildike sellest, kuidas yks imeaparaat suudab veealust maailma inimsilmale arusaadavalt kuvada 🙂

Ja emal oli vahepeal magus synnipäev:

Õige peatsete kirjutamisteni ja mõnusat suve jätku ikka ka! 🙂

LISA:
Kulla tumevalge, siin Sulle näide ka mu blondist peast (hetkel on see kyll juba veel palju blondim) 😉 Ymber kere on mul kusjuures vanatädi endatehtud vöö sealt Sinu kandist. Teate kyll mille juurde see tegelikult kuulub. Ma pidin ju ka oma tibikontsadest ja õlekarva peast hoolimata laulupeol rahvuslik olema 😀