Titabeebide rõõmsad riided

Pisikese Pireti vanaema rõõm esimese lapselapsest oli nii suur ja õnnest nakkav, et sellest syndis pilt Piretist kesk palavat päikeseratast – ‘Meie väike päike’ sai allkirjaks ja varbaotsa-kõditajast lepatriinust 🙂

Umbes samal ajal syndis yhes teises Eestimaa otsas paras pirakas poiss – ‘Väike vägilane’, ytlesid need, kes teadsid 🙂

Veidi hiljem syndis yks imepisike tydruk, veel pisem kui minu Vantsu synides oli. Tema sai koostöös tädi Kärdi ja onu Jussiga endale terve komplekti riideid.

Korraliku esindusmytsi:

Ja pisipiigale sobiva kelmika kostyymi. Julge roosatriibuline toorik ootas pea kaks nädalat kapil enne kui tihkasin selle ette võtta (no valgele on tunduvalt riskivabam joonistada). Mul oli selgelt meeles onu Jussi soovitus joonistada seljale number 1 – nagu sportlasel, ytles ta. Ja uskuge, kui meesterahvas juba mõne idee välja käib, siis oleks ylekohtune jätta see tähelepanuta 😀 Särgiselga sai kaunistama suur number yks ja omalt poolt lisasin, et tegemist on ‘yhe pisikese tydrukuga’, et ikka vahvam ja mitmekihilisem oleks. 🙂

Myts sai ka numbri otsaette. Ja tädi Kärdi soovitusel lendasid kohale mesimummid, sest tädi Kärdi vanematel on mesilased. Ja mesilastele meeldivad lilled. Tegelikult oleksin ma niiväga tahtnud sinna joonistada ka tädi Kärdi ja onu Jussi Brita-kutsu nina või sabajupi, aga kuna tegemist on tõeliselt miniatuurse riideesemega, siis isegi taksikoer oleks sellel hobusemõõtu olnud. Las pisike Loviis kasvab enne pisut, kyll siis mahub ka Brita teda piiluma, hihii 😉

Ja siis veel yks pisike ehtne Eesti tita, kel nimeks Jarmo 🙂

Ja see ei ole veel kõik, lisa on teel. Rääkigu see statistika mida tahes, pisikesi vahvaid eestimaalasi synnib iga päev juurde 🙂

Ahjaa, kui juba beeitamiseks läks, siis kaevasin ma kusagilt välja ka pildi kunagi pisitillukesele Vantsule tehtud bodist, mida siin vist kordagi teile näidanud pole. See on tänaseks päevaks meil suure mõnusa raami sees klaasi all. Mälestuseks titapõlvest 🙂