Beebidest, patjadest ja mudasest liust

Minu kallid sõbrad said tytre. Pisikese nunnu nupsu. No just nii nad teda kutsusid hetk pärast syndi kui pärisnime kysimus oli veel kaalumisel. Minul polnud mahti oodata, no rõõm oli kauaoodatud kallikesest nii suur, ja nii ma siis pisitydrukule tillukesele roosatäpilisele bodyle triibukiisu ja tema enda joonistasin.

Olen alati pidanud pahaks tooniks seda, kui värsket ema ja beebit kohe haiglasse õnnitlustega ryndama ronitakse, aga kuna Pelgulinnas on hetkel paras segadus ja raske oli leida viisi kuidas teretulemast-kingitus kohale toimetada, siis pidin ma ise liftiga sõitma minema. Plaansin vaid viisakalt osakonnaukse vahelt kingituse sisse poetada, aga kui ma sujuvalt seal olin, siis suunati mind otse liftist palatisse ja seal ta oli – pisike nunnu nupsu – Liisa 🙂

Eelmisel aastal sai mu poiste täditytar endale särgikese tõelise tydruku tõelisest olemusest – inglist ja kuradist:

Ja selline näeb see särgike välja nüü, aastakese hiljem, tegusa preili seljas. Särgike on juba kõvasti elu näinud ja teenib ausalt edasi:

Sellel aastal sai Carol Liina endale uue särgi. Kuigi ta on rohkem nagu pisike röövlitytar, siis särgile sai maalitud malbe koidumaine piiga. Kaunis ja kange:

Vahepeal sai Carol Liinast suur õde. Tal on nyyd pisike vennake, kes hoolimata tagasihoidlikust vanusest pole enam yldse nii pisike mees. Rohkem nagu väike vägilane. Vägilase-teema peale kangastus mu silme ees kohe stseen yhest vägevast titast, kel kaenlas leib ja peos kala ja kuna ta mulle Kalevipoega hakkas meenutama, siis sai tausatel ka yks Tallinna vaade uhke lipuga. Ja kui juba rahvuseepose radadele läksin, siis pistis kyljelt ka yks nutikas siil oma nina välja:

Vahepeal teostasin ka ammuse armsa idee – tiigripadja – saab kaissu võtta ja kallistada, muremõtted ja -pisarad peita ja tahtmise korral kasvõi temaga koos tantsida:

Ja kui me Sussimemme juures sussitegu vaatlemas käisime siis pidin taaskord enne minekut nentima, et mul ei ole ikka veel isetegija-yritusteks nimesilti. Täiesti masendav… Alati avastan ma seda viimasel hetkel ja ylejäänud aja on see mul peast pyhitud. AGA viimase hetke ideena leidsin koduukse kohal sobivas suuruses tunnuspildi ja sellega tuunisin ma siis pisut sõiduautot 😀 Parklas leian nyyd igal juhul selle sõiduriista kindlasti kiiremini yles. Aga nimesilt tuleb. Ega ta tulemata ju ei saa jääda 😀

Ja meie viimase aja maiuspala on ämblikmehe tort.

Tähelepanelikum vaataja leiab pildilt käbide vahelt ehk ka nahkhiirmehe (batman), aga ei, see oli, on ja jääb ämblikmehe (spiderman) tordiks. See must tegelane keset kooki on aga hoopis kassmees (catman), ytleb Tannu veendnult ja mis mul siis yle jääb kui lapsega nõstuda.

Leppinud olen ma ka sellega, et see kõrge, järsk ja mullane Haldjaoru mäenõlv meie maja ees sobib lumevaesel ajal suurepäraselt ka niisama liumäeks – nii lahe on tagumikul mullalaviinis liuelda ja siis suurte taskutega mulda mulle tuppa tassida. Taevas, saada mulle roosad prillid ja kannatust, hoia pyksitagumikke, kaitse pesumasinat ja torusid ummistuste eest, lapsi klaasikildude eest ja varja mind hetkel kui teised täiskasvanud me majast mööduvad, sest ma meeleldi tunneksin end vahel vähem kohtlasena 😀

Liu saab muide laheda. Aluspyksid on ka mulda täis. Jube lahe, eks!? Miks ma sellele lõbule kriipsu peale ei tõmba? Elemenataarne – ka mina olin kunagi ahv, kellest sirgus inimene neil samadel põnevatel mägedel ja ma mäletan suurepäraselt kõiki neid nippe ja nõkse ja rõõme. Ausalt öeldes kisub mind sinna ysna tihti tagasi. Tahaks ISE ka veel pisike olla, aga kere on liiga suur ja põrutustel oleks tõenäoliselt suht hullud tagajärjed hehee. Yks on kindel, kui ma sealt peaksin liugu laskma, siis võtaksin kilekoti vähemalt istumise alla ja parem oleks, kui eelnevalt oleks just vihma sadanud. Saaks pikema liu 😉