Kuidas lõhnab taevas? Aga põrgu?

Harutasin pisut enda fotomajanduse sasipundart siin arvutiekraanil ja näppu jäi teiste seas ka yks unustatud foto.

Lõhnad… Mulle meeldib sireliõite lõhn. Neile järgneb pea ebajasmiinide õitseaeg. Nii sageli kui võimalik surun ma suvel pea neisse õitsvatesse põõsastesse ja unustan kõik muu. Ahmin neid enesesse ja pyyan läbi imbuda järgmise suveni. Vastniidetud muru on hea lõhnaga. Vihm. Paplite kleepjate kestade magus lõhn – mu lapsepõlve absoluutne lemmik. Ja raudtee äärsete valgedte kesksuve metsikute flokside (?) lõhn. Ritikheinad. Lehtede kylm kõdunemise lõhn. Kargete jäälilllede ja -purikate lõhn ja maitse. Kevade lõhn. Kyps arbuus. Päevalilled. Maasikad. Mälestus isa riidekapist. Aniis. Päris-päevalilled. Mõni meeldiv lõhn on veel, aga neid on siiski vist vähe, mis mulle nii-nii väga meeldivad.

Ma olen valiv looduse lõhnade suhtes. Enamus lillepoe lilledest lõhnab minu jaoks tapvalt vängelt (aga hunnitu õis ilma lõhnata pole jälle midagi väärt). Veel valivam olen ma kunstlikult kokkusobitatu suhtes. Pean tunnistama, et mul on kapis ysna kobe hulk pudelikesi, yhes peenem lõhnaõli kui teises. Mitmest neist pole iial isegi piisakest piserdatud. Isegi pakendi kilet pole eemaldanud, sest ma tean nende lõhna. Aga mul on kaks lemmiklõhnaõli. Neid on mul aastate jooksul kulunud palju pudeleid. Kohe ikka väga mitu, pudel-kaks aastas. Nyyd on nad mõlemad juba aastaid tootmisest maas. Aga ma armastan neid ikkagi ja õnneks on mul neid pudeli põhjas ka õige pisut veel alles. Ja vahel võtan ma neil lihtsalt korgi maha ja nuusutada… et uppuda ja unistada 🙂

Syytu ja ulakas. Taevas ja põrgu. Need on mu kahe pudelikese sisude märksõnad. Kuna neid pole enam palju alles jäänud, siis kasutan neid vaid erandjuhtudel. Syytut siis kui on kerge, karge ja ilus olla. Ka siis kui on valus ja nukrus on võimust võtnud. See õrn, minu jaoks kerge sireli mekiga lõhn, uhub meele klaariks ja aitab edasi olla. Ta tegi seda juba 1997. aastal ehk enam kui kümme aastat tagasi, teeb ka nyyd. Tegi ka täna ja osaliselt ka just seepärast see jutt siin. See on lõhnaõli on Chloe Innocence oma haldjalikult süütus heleheleroosas voolavas pudelis on parfüüm, milles ma võiksin ujuda ja vanni võtta. Kummaline on see, et ma peaagu ei tunnegi seda, ma lihtsalt tean, et ta on minuga, sest see on nii-nii-nii mina. Kõige huvitavam on see, et kui seda 1995. aastal tootma hakati, siis mõned ajad hiljem nägin seda uusi parfüüme tutvustavas klantsajakirjas ja ma teadsin, et ma vajan seda. Mina, kes ma isegi lõhnapoest kunagi midagi ei leia, mida kannataksin kauem kui 10 minutit oma nahal ja enda ümber.. justnimelt mina tegin oma elu suurima lemmiku valiku suvalise ajakirja pisikese pildi järgi. Ja ma ei eksinud. Ju on selle pudelikese kujundus siis nii kooskõlas selle sisuga ja see omakorda minuga.

Aga vaat see kelmikas põrguline? Tema on ulakas. Julge ja peaagu pöörane lõhn! Keerdus kelmika rohelise kapsaussi kujulises pudelis, mille korgiks on roosakas-lillalt läikiv ussiprintsessi kroon Les Belles De Ricci Liberty Fizz – Nina Riccilt. See kergelt tomatitaime-lõhnaline parfüüm on nii palju jõudu ja julgust süstiv, et oma kelmikas hulluses on mul teda vahel LIHTSALT vaja. Pealegi on ta lõbus lõhn! Lapsed on ootesaalides paaril korral vanemaid punastama ajades otsinud ‘hirmus hea kommilõhna’ allikat. Tomatitaim või komm? Ega vahet polegi, sest mulle ta meeletult meeldib. See on just see, mis mulle sobib ja toetab mu muidu pööraseid tempe ja olemisi.

Ja nende kahe lõhnaõli vahel valitseb minu maailmas ja olemuses tasakaal. Aga neid ei toodeta enam ja varem või hiljem pean ma midagi uut leidam, Vähemalt midagi sarnast. Ja kui palju kordi olen ma käinud lõhnapoodides, otsinud, katsetanud, ostnud isegi mõne pudeli. Aga hiljem rahus katsetades selgub ikkagi, et no ei ole see. Ei sobi. Minu maailmal juba on lihtsalt oma lõhn. Ja sinna sobivad ainult need kaks. Minu ja mu olemise kaks põhitahku…

Aga ammustel aegadel, siis kui veel tootmise lõppu näha ei olnud, siis sai neid vabalt kasutada ja siis lõhnastasin ma nendega enda kirju ja muud kingituseks tehtud endaloodut. Kord aga tekkis soov saata kauge maa ja mere taha aimdus sellest, kuidas minu maailm lõhnab. Mõtlesin. Jupp aega mõtlesin, et mida ja kuidas. Jabur tundus paberit parfüümis ujutada, sest pika teekonna jooksul jõuaks ta nagunii juba sellelt haihtuda. Ja nii need kaks tillukest puuvillast padjakest syndisid. Minu enda padjapyyrist said nad lõigatud, volditud, õmmeldud. Ja lõhnastatud. Ilus ja armas oli. Ja kui ma nad siis eraldi kilekotikestesse pakkisin, siis lõhn tõepoolest ka püsis. 🙂

Minu tasakaal – kurat ja ingel. Põrgu ja taevas. Ulakas ja nii-nii süütu 🙂