Month: September 2010

Ann on tore tüdruk. Selles, et mu tee sellise vahva tegelasega kokku juhtus, pean ma tänama Isetegija-foorumit. Kuidas see täpselt juhtus, et me suhtlema hakkasime, ei suuda me kumbki meenutada, aga kindel on see, et see juhtus ajal, mil mu pisem poiss võitles vapralt oma elu eest kosmoselaevas Lastehaigla reanimatsioonis ja intensiivis. Aga veel enne joonistasin ma talle taksikutsuga koti. Mind paneb alati muigama tõde, mida ema mulle lapsena alati raius, et sõbrad leiad sa koolist. Töölt ehk veel mõni lisandub, aga üldiselt ikka koolist ja kui need ei püsi, siis oledki üksi. Kas on ‘viga’ minus, et olen kiirelt seltsiv või kaasaja suhtlusvahendite paljususes võib vabalt leida uusi huvitavaid inimesi, kellega tõepoolest klapib jutt ja mõte ka ekraanidest eemal. Vast natuke kõike. Igal juhul on mul suur rõõm teada üht Annisugust tüdrukut.

Kui ma valmistusin suvel oma Mõmmi laia ilma saatma, siis oli see just Ann koos oma kahe toetava poolega (abikaasa ja koeraga), kes mul karule kaasapandud saatekirja ka võõkeelseks aitasid sättida. Ann sosistas juba tol korral, et tal oleks ka seesugust Mõmmi vaja. Aga punast ja pisemat. Noh, et saaks nt võtmetele seltsiks pista 🙂

Ma mõtlesin punasele Mõmmile pikalt. Aga ju on mu sõrmed veel liig’ töntsid ja julgus liig’ habras… Seega mõtlesin, et proovin esialgu joonistada. Aga punane Mõmm ei ole päris see, mida ma teha oskan. Aga üks siiski valmis, ekstra Annile. Tulipunase õiega tulipunane Mõmm:

Selle Mõmmi saab ta ise õmmelda-kinnitada soovitud kohta. Kannatab teine edukalt pesta-triikida. Aga siis võtsin riski – joonistasin-värvisin veel mõned karud, aga nii nagu minu maailmas karusid ikka värvitud on ja taustaks pistsin kõrvamõmmidele punase pehme kanga. Suts suurem mõmmisilt sai aga seltsiks kaks tulipunast õit. Et ikka punasem oleks!

Palju õnne Sulle, Ann! Karumõmmilist aastat! 🙂

***

Ja palju õnne ka kolmele pisibeebile, kes alles hiljaaegu siia ilma on saabunud.

Armsad beebitolmused bodid rändasid pisikesele beebiprintsessile, oma tänava uuele mõmmipõnnile ja ühele kauaoodatud pisipoisile! 🙂

Uute seiklusteni!

Lapsena oli sinine mu lemmikvärv. Ma ei kannatanud silmaotsastki roosat ega punast. Need olid nõmedad plikade värvid. Aga mingil hetkel asendus sinine märkamatult just nende eelnevalt vihatud värvidega. Ja sinine jäi mulle kaugeks. On mingit kindlat tooni siniseid, mida ma talun, aga üldiselt kohtab minu maailmas sinist üsna harva.

Kui ma avastasin viimasel hetkel, et selle aasta isateki-projektis on veel paar vaba kohta, siis küsisin ma endalt, kas mustvalged või sinised. Kirjud lapid tundusid olevat liiga suur väljakutse. Jäin siniste juurde. Kui Älin mulle mõne aja pärast vajaliku lõnga organiseeris ja vanaemaruudu heegeldamist demonstreeris, siis vaatasin ma seda asja kõhklevalt. Meie heegeldamise tugevus on sedavõrd erinev, et pidin nagunii kogu töö üles harutama ja otsast alustama ja kui kord juba konks ja lõng mu sõrmede vahel olid… ei tulnud sealt enam mingit vanaemaruutu… las need, kes seda asja mõistavad ilusalt teha, teevad. Mina hoidsin korraga peos hoopis sinist heegeldatud sõlge. Sõlge? No see tore ümar liistak oli oma kerges reljeefsuses justtäpselt sõle moodi minu silmis. Katkestasin lõnga ja tegin teise veel. Kolmanda. Neljanda. Ja panin nad siis kõrvu.

Armas oli. Näpuotsaga kaitsemaagiat ja ürgnaiselikku energiat. Sõle taga on kahtlemata inimesed. Terve ühtehoidev ja kokkukuuluv rahvas.

Mulle hirmsat moodi meeldis, aga kas see ka nõuetele vastab? Jälgisin kogu aeg silmanurgast teiste üha valmivaid ruute ja võitlesin enda sees. Äkki on liiga hõre? Äkki on liiga jäik? Äkki on liiga teistmoodi? Mõtlesin endamisi, et teen selle ruudu igal juhul valmis ja siis vaatan, kas suudan midagi neutraalsemat ka luua.

Sõlelapp oli ilus ka tagumiselt poolelt. Kuigi siin meenutasid sõled mulle rohkem mereloomi. Kuna meie meres sääraseid tegelasi ei esine, siis jäin omamaisele truuks. Aga nii vahva on ta ikkagi ka sellelelt peitujäävalt poolelt 🙂

Kui üks sõlelapp sai valmis tõusis käsi juba teist samasugust tegema, aga kuna ma endas kahtlesin, et kas nii üldse sobib, siis lasin aga minna ja kui heegelketas muudkui kasvas, siis tuli äratundmine, et näe, see on täpselt nagu aastaringidega seib puust. Eluringid. Ja keskmine osa ei ole mäda. Üldsegi mitte. See on naba. Naba on oluline. See on järjepidevuse ja jätkumise märk. Keskpunkt. Ja samas on iga inimene ju ikkagi kokkuvõttes oma maailma naba.

Seega sai lapp nimeks Naba ja Eluringid. Viimast 5-6 rida sain ma hiljem (peale fotosessiooni) veel korduvalt harutada, et ruut kindla käega ruuduks saada ja viimne kui loperdus minema ehmatada. Minu õnneks läks see mul lõuks ka korda 🙂

Aga mul oli lõnga veel. Juba eluringe keerutades hakkas mul silme ees lainetama. Ma olin ikka vaadanud teie tehtud armsaid rõõmsatriibulisi lainetavaid beebitekke ja sinine lõng näpuvahel… Meri! Aga lainetada ma ei osanud, pusisin jupp aega omaette.. aga siis tuli jälle külla päästeingel Älin, kes oskan igasugu imelikke asju lisaks söögitegemisele. Natuke nii ja natuke naa ja tema ülejäänud külaskäigu imetlesin mina vaid oma laineid. Asi hakkas looma.

Ilm oli vaikne ja rahulik ja nii tuli lainegi lauge. Aga kel seda tormist merd koju nii väga nüüd ikka vaja on. Tasaselt loksuv meri on turvaline ja kõige omam vast. Ja nii, ühe hooga saigi valmis minu Merelaineruutu.

Ja see eriti sisnine postitus nüüd pidulikult lõpetada, siis minu kõik kolm selle aasta Isateki heegellappi veel üheskoos ka – Minu Eesti – inimene, tema ise ja päris oma elukäiguga, kaitsev rahvas sõlekilpidega varustatult tema ümber ja meri nagu maailm, meie kõigi ümber.

Kuigi mu värilemmikud on ikka arbuus-kiivi-mango-virsik, hernes-porgand-mais-tshilli, sinitaevas-pilvetupsud-heinamaa-küps viljapõld, siis tumedam sinine on selle projekti lõpuks leidnud tee tagasi minu südamesse. See konkreetne sinine lõngatoon on ilus.

Lõpetuseks veel kord minu kõige lemmikum, Sõleruut. Ikka sinine!

Käisin täna Isetegija sünnipäevapeol. Saab teine kohe-kohe juba viieaastaseks 🙂

Aga nagu meie pidudel ja koosviibimistel ikka, on heaks tavaks enda külge haakida ka nimesilt… mida mul endisel veel olemas ei olnud. Seega tuli see kibekiirelt valmistada. Sattusin hoogu ja tegin natuke seda ja teist veel.

Olen ikka ja alati imetlenud Susa siinset blogi, aga tema jutublogisse ma lausa armusin ülepea kohe esimesest pilgust. Kõik need vahvad reisimuljed ja pildid.. Mõtlesin alati, et hääl meelel sätiks end tema taskusse.. Selle mõtte tegingi ma omalt poolt teoks. Nüüd mahun ma Susa taskusse, kui ta mind kaasa soovib haarata! Ja et tal selleks rohkem põhjust oleks, siis soojast päikesekollasest peidukohast saab vajadusel alati näpuotsaga haldjatolmu haarata. Midagi saab sinna kindlast veel peita 🙂

See, et mulle meeldivad konnaprintsid, pole mingi uudis. “Anna mulle musi” – koti pildi tegin ma algselt iseendale. Keerulisel ajal, mil sai loodud Mustika keskusesse armas printsessituba. See musikonn on üks ütlemata nunnu tegelane. Hüppas teine uljalt krooksatades nüüd ka tillukesele käsitsiõmmeldud kotile ja tuli peole hästi häbelikult kaasa. Kui aga suuremaks oksjonipidamiseks läks, puges konn peidust välja ja teatas, et tema tahab musi. Alghind oli 1 raha.

Suuremat mänguasjade koostegemist meil välja ei kujunenud, aga kraam oli mul kaasas. Üks ja teine tegi juttu ja joonistas mu algselt karu jaoks tehtud lõike endale koju kaasavõtmiseks. Selle toel saab ju pisikeste muudatusetega vägagi erinevaid tegelasi valmis meistredada. Eeskujulik isetegija Älin ja asus aga agaralt asja kallale ja lõikas minu universaallõike järgi välja oranzhi jänese. Samal ajal käis ka oksjon.

Ja siis tuunisime Ritaga kaasas olnud nööbivaranduse abil jänksile ka isikupärase silmnäo. Täiesti juhuslikult ladusime silmadeks hiigelssured nööbirattad minu tavapäraste täppsilmade asemel ja need olid jubevahvad. Lõpuks sai jänks Älin ivalikul sobivas toonis silmad ja ninaks EÕM punase nööbi 😀

Ja oligi käes aeg kuulutada välja selle aasta isetegijad… Sokike ja Susa! Sokike oli samal ajal teisel peol, aga meiega oli sama maanurga Tumevalge, kes sirutas käe kõneaparaadini ja vajutas helistamise nuppu:

Ja päris õige Sokike oligi võluväel üle mere Tumevalge kõrva vastas! Meie kõlav aplaus ja ovatsioonid. Tumevalge võttis pidulikult Sokikese nimel vastu Tubli Tunnustuse Märgi:

Ja siis sõime me torti. Suuuuurt Isetegija-juubelitorti 🙂

Sellise söömaaja järel tuleb igaks juhuks pilt peeglisse heita ja eneselt karmilt küsida, kas võib veel patustada või aitab kah…

… ja siis avastasin, et mu eriti oluline ettevalmistus peoks – nimesilt – on veel jäädvustamata! Seega astusin järgmise peegli ette ja..

Kes ütles, et nimesilt peab olema rinnas? Minu sildid on sedapuhku hoopis kõrvas. Nii olen ma tuvastatav mõlemalt poolelt 😀

Vahva kooviibimine oli, aitäh!
Palju õnne ja pikka iga Isetegijale!
Palju õnne, nobedaid näppe ja toredaid tegusid meile kõigile!

Soe suvi on vist läbi. Ma mäletan, et oli pikk lumine talv ja lõpuks tekkis tunne, et kevad on lähedal. Siis tuli suur auk. Ja nüüd on sügis. Ilmad on jahedamad. Ma järeldan seda sellest, et enam ei paterdata mul siin põiki üle toa veest nõretavate veepüsside ja mudamärgade jalgadega. Ja aknast vihmasadu märgates ei koorita end kiljudes ülehelikiirusel paljaks, et alasti hoovile silgata ja iga viimane kui piisk kinni püüda. Ja porilombis põrsastena puristada. Ja liiva ei pea ka enam labidaga õhtuti toast välja kühveldama. Aga varsti tuleb jälle lumi. Aga enne seda on veel mõne kuu jagu pimedust, rõskust ja soppa. Sügis ei ole ilmselgelt minu aastaaeg ja ma püsin meelsasti toas. Võibolla ei ole sügis minu aastaaeg seepärast, et elan kesk okaspuid. Need on igal aastaajal peaagu sama nägu ja tegu. Värvilised lehed on muidugi toredad. Aga neid jagub vaid hetkeks. Enne kui kirb kõdunemislehk nende ilu enda alla matab.

Aga meil läheb kenasti. Poisid on nagu poisid ikka. Kui ei kuku, siis ronivad ja teevad oma tempe. Lasteaias nad ei käi ja nii on meil tore koos ja kõrvu veeta kõik päevad. Nii pikad argi- kui lühematena näivad pidupäevad. Ja vahepeal käis meil külas õunatu õunapuu otsas õunu näkitsevaid ahvipärdikuid tabamas Maaleht 🙂

(foto: Ingmar Muusikus)

Aga mina peaksin tegema rohkem kui teha jõuan. Ööd jäävad liiga lühikeseks ja päeval tunnen vahel laste ees süümekaid, kui nendega konkreetsema tegelemise asemel lasen neil niisama olla ja mängida ja ise end värvide ja pintslite juures hoian. Viimase nädala olen vaikselt ja vabamalt nokitsenud pisemate asjade kallal, aga enne seda olin kaks pingelist nädalat. Teha oli üks üüratusuur ja peen tellimustöö. Lipp ühele kaugele pisikesele lasteaiale. Korraliku majalipu mõõdus, et sinimustvalgel oleks seltsim lehvida. Selleks, et lipp kenasti tuules mängleks ei saanud kangas olla liiga paks ega ka topelt. Ka aplikatsioonitehnika välistati. Kasutusse tuli tihedama koega ökopuuvillane valge riidepalakas. Kuna mul sellises mõõdus lauda ei ole, siis sain korralikult tsirkuseakrobaadi kombel ronida ja roomata. Korraliku vanainimese jaoks oli see parasjagu kontimurdev tegevus. Küünarnukilt on nahk siiani maas ja põlved naksuvad. Selja puhul aitas kõval põrandal magamine 😀

Lumivalge läbikumav kangas seadis lisaks füüsilisele töötegemise keerukusele veel ka lisapiirangu – mitte ühtegi eksimust ega pisimatki käevääratust ei saanud endale lubada. Sest kui muidu saab pisivigu ikka peita tillukeste lisade või lihtsalt topelt värvikihiga, siis antud juhul sellised asjad ei oleks toimunud. Vastu valgust pasitaks kõik halastamatult läbi. Õnneks läks mul õnneks. Topeltõnneks, sest kogu tööd sain teha kaks korda – lipul on ju kaks poolt. Kui midagi oleks nihu läinud, siis oleks see tähendanud otsast alustamist. Aga aega ja ka värvi mul rohkem varuks polnud. See oli uskumatu, kui palju sellele tööle aega ja eriti värvi kulus. Viimaste triipude juures olin korralikult krambis ja hoidsin hinge kinni, et koer kogemata torkima ei tule või ma mõne krõpsu peale ei võpataks. Aga ma sain ta valmis ja see rahulolu, mis mind valdas on suur ja sügav.

Fotol on näha lipu tegelik suurus. Üks väikemees vajas lipu esitlemisel toolikest abiks. Lipulapsed on seega korraliku 2-aastase pikkused ja vähemalt kaks korda nii laiad 😀

Sedasi me siin siis elame. Joonistame-joonestame. Päästame paate. Mõõdame merd. Ja oleme lihtsalt hirmus nunnud!

Varsti jälle! 🙂