Month: December 2009

Palju aastaid tagasi olin ma kindel, et kord on mul jälle koer, kelle nimi on koduselt Bätu. Bat dog ehk maakeeli nahkhiirkoer või läbakapeni. Mulle on alati need nii öelda koledad koerad meeldinud. Hellitasin seda mõtet vargsi kaua-kaua ja arvasin, et noh, kunagi, kui poisid suuremad ja kooli lähevad… ehk siis võtame koera ka. Aga päkapikud on viimasel ajal eriti tähelepanelikud olnud.

Õues juba hämardus, kui ma õnnest õhetavana autosse istusin. Mul oli põues suurte nahkhiirekõrvadega koer. Tagaistmel istuvad poisid vakatasid. Nemad teadsid vaid, et me läksime korraks päkakontorisse salajasele suurele saadetisele järele, mida nad ise ei riskinud meie juurde tarida.

‘Emme, sul on kass!’

Tannu suutis seda tagareast veel kaks korda kasvava õhinaga öelda enne, kui ma tõstsin kutsika valgusesse ja näitasin, et ei olegi kass, hoopis koer on. Palju ei puudunud, et beebi-Bätu oleks nimeks Kiisu saanud hehee. Esimese asjana murdis ta uues kodus maha poiste möirgava plastikdraakoni. Tannu arvas, et Bätu perekonnanimi võiks olla Draakoniõgija.

Aga selline ta on, see meie pere noorim ja pisim aga kõige suuremate kõrvadega liige:

Nagu jõulude aegu ikka, on mulgi olnud kiired ajad. Suuresti salajased. Suuresti otsi kokkutõmbavad. Ysnagi magusad. Peagi teen põhjalikumad postitused. Siin aga eilsed kaks kommikarbikest tuntud headuses ingveriyllatusega:

Ja pakitult ka:

Nyyd aga need ägedad pisikesed porgandisuised poisid pessu ja tuttu ja siis ise joonistama. Veel jõuab mõne asja valmis. Ja näis, kuidas siis Bätul esimene öö uues kodus möödub 😉

Magusaid, helgeid ja valgeid jõule teile! 🙂

Mmmmagus vaatepilt eksole?

No ausõna, need suhkruselt vahulised rõõmurullid ei ole söödavad, kuigi pehmuse ja kerguse poolest on nad vahukommidega suht samas klassis. Aga maitse on tegelikult kibe ja suus ei sula ega närida eriti ei kannata. Kuuma käes tõenäoliselt käituvad samaväärselt. Jämeda sukanõelaga läbistada on lihtne. Vahukomme pole nõelunud, selles osas jään vastuse võlgu, aga kunagi sai plaksumaisist kuuseehteid tehtud ja see oli kyll sada korda tyytum ja vaevalisem tegevus kui vahulise materjaliga mängimine 😉

Lastele ka käärid ja suurem tykk pihku ja lõk-lõk-lõk oligi korraga põrand värvilist pudi täis. Suuremale, kes koristamisest midagi teada ei taha, nõel ja lõng pihku (muud head tugevat peene joonega nööri majast suure kiiruga lihtsalt leida ei õnnestunud) ja siis mis muud kui tykke nõelaga lõngale lykkima – saigi tuba puhtaks. Ja kõik minu mängude ylejäägid leidsid ka koha lõngal pikas rivis. Imekerge. Imepehme. Põhimõtteliselt purunematu. Lastele ohutu. Ja mis peamine, lastele lõbus valmistada ka. Sama saaks ju teha vildilehest, aga see oleks tunduvalt kallim tegevus.

Kuna mu silm igatseb veidi teistsuguseid värvikombinatsioone, siis nyyd poodi rohelise jahile. Äkki õnnestub ka midagi valget leida. Mul on pähe inglise lagritsa valge – must/hall – midagi värvilist kombinatsioonid kuidagi kinni jäänud, need tuleb sealt välja ju lasta 😀

Tegemist on siis kõige tavalisemate köögilappidega (Selver, Vileda) 😉

Natuke nalja ka. Samal ajal kui mina rullisin ja sinka-vonkatasin ja poisid pudi tekitasid tuli telekast sookoll Shreki multikas. Viskas siis Tannu pilgu telekasse ja vaatas, kuidas eesel ja sibulaga vehkiv roheline sookoll jalutasid päevalillepõllul.

‘Emme, kas need on hästi suured võililled?’
Mina vastu: ‘Ei, need on päevalilled’
Pisike vaikus.
‘Millise päeva?’

Mul kulus hea mitu sekundit enne kui mõistsin, mida ta siis nyyd teada tahab 😀