Teistmoodi joonega joonistused

Minu lastepäraste joonistuste juured on kuskil nii kaugel, et ma ei mäleta seda enam isegi. See tähendab, et nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen alati joonistanud selliseid rõõmsaid ymaralt täidlaste nägudega tegelasi. Aga seda, kuidas mu kätte harjusid sisse ka teistmoodi jooned ja kujud mäletan ma väga hästi. Tõenäoliselt leiaksin ma oma kastides tuulates (saaks ometi kord juba kolitud!!) esimesed katsetused isegi kuskilt ylikooliaegsete loengumärkmete juurest yles. Mida igavam oli loeng, seda rohkem sain ma pyhenduda joonistamisele ja ka siis enda jaoks teistmoodi stiili arendamisele (oli veel see aeg, kui plaanitäitmiseks õpetati ka jaburusi kohustuslikus korras ja samas peeti kõvasti arvet kohalistutud loengute pealt, muidu ei pääsenud eksamile. Meid oli kursuselt vaid napp 12, nii, et nägu pidi kohal olema. Mõte võis olla kustahes 😉

Algas kõik ruudulises vihikus tasapisi opkunsti harrastedes. Peagi kadus ruutude vajadus ja parem oligi valgel paberil vabalt jooni vedada. Neid mõnusaid ruutudest sisse- ja väljapoole punnitavaid mulle-palle mäletan ma veel nii selgelt, neid oli lahe maleruuduliseks värvida. Aga mitu korda sa yht asja ikka joonistad, igav hakkas ja nii syndisid siiruviirulised sydamed ja pisarad ja meritähed. Ja siis tulid silmad, kinnised ja lahtised, ja neile järgnesidki juba iseenesest ninad ja magusad huuled, soengud, ehted ja kõik muu. Ja nii see kõik algas. Hiljem on lisandunud linnud ja teetassid ja muu kraam.

Nyyd hiljuti sai kingituseks tehtud ka yks veinipudelikarp. Praegu vaatan, et sellel on kõigil tegelastel silmad unelevalt kinni vajunud. Veini mõju vist – ehhee! Pildil on siis karbi kaks kylge, kogu karbist pole mul paraku endalgi pilti. Nii kiireks läks yleandmisega.

Aga pisut muud juttu ka. Ma olen juba ammu endamisi arutlenud, et näen siin iga päev igasugu imelist isetehtud kraami kotte-salle-mytse ja muud. Ma käin omast arust päris palju rahva seas ja olen juba loomult selline uudishimulik ja tähelepanelik inimeste suhtes, aga mulle pole iial hakanud linnapildis selliseid kauneid käsitööesemeid silma, mida siin näinud olen. Olgu, suur osa isetegijatest ei ela tõepoolest pealinnas ega Tartus, aga no ikkagi. Raske oli uskuda, et neid kauneid asju vaid tehakse ja siin näidatakse ja tegelikkuses ei kasutata. Ja oi kui suur oli minu rõõm, kui möödunud reedel Sikupilli keskuses nägin kohe kahte erinevat pesakonda liikumas, kel olid imetoredad mytsid ja emal ka kaunis isetehtud kott käevangus. Ma võin pea anda, et tegu oli kellegagi meie seast. Ja ma sain ometi kord tunnistust, et te vaid netilehel ei eksisteeri vaid olete ka päriselt olemas. See teadmine ja tunne oli hea ja tore! Peaks end vist kokku võtma ja mingile kokkusaamisele ka kunagi tulema. Siis oleks uskumine veel lihtsam. Edu teile! 😀