3rd September 2016
, Keerulised lood, Tervishoid

9 aastat vabadust

Kui meenutused printsess Dianast poleks mu silme eest augusti viimasel päeval läbi lipsanud, siis võibolla poleks ma taibanudki, et tänaseks on sellest päevast, kui ma otsustasin oma elu totaalselt pea peale pöörata, möödas täpselt 9 aastat. See päev on nii väga ka minu päev. See on minu uue elu algus.

31. august 2007 oli see õhtu, kui mu maailm kokku varises. Täielikult. Vähemalt nii arvasin ma siis. Ma olin mitu aastat püüdnud lappida suhet, mis mitte kunagi tegelikult ei toiminud. Kui ilusaks ja heaks tahes ma seda suhet enda jaoks ka ei mõtelnud, see ei toimunud kunagi. Ma püüdsin seda kõike koos hoida lapse nimel. Hormoonid ja instinktid ja mis kõik veel tegid omalt poolt kõik, et ma suutsin ennast veenda, et kannatustel on hea põhjus. Ma jaksasin tükk aega ujuda vastuvoolu ja tegin seda jõuliselt ja veenvalt. Nii veenvalt, et maailm kah uskus, et kõik on ok. Tegelikult ei olnud, aga siis selle kõige sees olles, ma sellest aru ei saanud. Uskusin, et pean suutma ja suudangi, sest mul oli püha kohustus ja kõrgem eesmärk perekonda koos hoida – kui maailm andis meile läbi suurte raskuste lapse, siis oli meie kohus see suhe toimima saada. Selle peale, et ehk oli meie lapsesaamine nii raske just seetõttu, et meil ei olnudki vaja ühiseid lapsi kunagi saada, ma ju ometi ei tulnud. Ma lihtsalt niinii väga soovisin last lapse pärast ja tema tuli selle mõttega kaasa. Alguses. Alguses püüdsime isegi kodu mängida ja ostsime isegi korteri, millest pidi saama meie päriskodu. Sissekolimise asemel hakkas talle hoopis remontimine meeldima. Sellest kapitaalremondist me kunagi kaugemale ei jõudnudki. Enne tulid tal võlad ja nende katteks müüsime oma kollase laudpõrandaga pesa maha.

Ma lihtsalt andestasin, leppisin, andestasin ja leppisin veel kord. Kõrvalehüpped ja vaikimised ja viha, õeluse ja põlguse ja kõik andsin ma talle andeks ja püüdsin lihtsalt rohkem endas leida jõudu, sest ma olin veendnud, et laps vajab oma ellu ka isa. Iga päev. Ma olin üles kasvanud seltskonnas, kus probleeme lahendati rääkimise ja suhtlemisega. Ma ei osanud muudmoodi, aga tema ei rääkinud minuga. Pika tuima vaikimise peale vahepeal küll midagi murdus mu sees ja ma kolisin ka välja, aga pool aastat hiljem kolisin tagasi… sest kitsastes tingimustes laagrielu vanematekodus ja seljakoti otsas aastase lapsega elamine ei olnud lihtne ega viinud mind sammugi lähemale soovitud tulemusele. Kuigi ma siis juba joonistasin tellimustöid, siis püsivat sissetulekut mul polnud ja kõik mu säästud olid korteri all kinni. Tema meid ei toetanud, sest me ei elanud temaga koos. Sel ajal ma isegi ei taibanud, et mul on täielik õigus temalt elatisraha lapsele nõuda. Ma olin endiselt pehmo, kes uskus, et me saame omavahel asjad korda. Minu tagasikolimise peamine põhjus oli küll veendumus, et ega hullemaks enam ei lähe ja küll ma saan kuidagi hakkama, sest ma vajasin vaikust ja rahu, et jõudu säästa ja edasi olla lapse jaoks. Vanemate kodus mul seda vaikust ei olnud, temaga koos elades olin ma aga enamuse ajast lapsega üksinda. Nii, et kahest haprast valikust see temaga elamine tundus sel hetkel mulle natuke parem.

Kas selles suhtes oli armastus? Austus? Ei olnud. Võibolla polnud seda seal mitte kunagi. Me lihtsalt lakkusime kumbki omi haavu ja eksisteerisime kõrvu. Me isegi ei lihvinud teineteist siledamaks ja sobivamaks. Ja miks ma, loll, siis üldse sellesse sohu vajusin? Oleks mulle sel ajal keegi sisse sõitnud ja ütelnud, et vaata, loll, nii ei lähe mitte, siis ma oleks vaatama hakanud. Aga keegi ei ütelnud ja ma ise ei näinud, sest uskusin nii kindlalt, et inimesed on hullemaidki paarisuhteid toimima saanud, kuidas siis meie ei saa. See oli nagu raske väljakutse, millega pidi tegelema ja rohkem vaeva nägema lihtsalt. Ega kellelgi polnudki väga võimalust midagi ütelda, sest ajaga oli ta me ümber ladunud müüri, millest võõras silm läbi ei näinud ega kuulnud. Meil ei käinud külalisi ja oma sõpru ma praktiliselt ei näinudki. Ma isegi ei teadnud, kas mul veel sõpru on, sest tema ei sallinud kedagi minu omadest. Ja tema sõbrad ei sallinud mind. Vähemalt nii ta seda mulle kinnitas alati. Ma olin sel ajal täiesti üksinda vaid lapse ja iseenda mõtete ja tema tühjusega. Oleks ma sel ajal leidnud töö, mis mind pinnale oleks aidanud. Oleks.. sest ma isegi ei tihanud sellest unistada, et ma ülepea võimeline olen üksi hakkama saama. Ta oli aastatega mu eneseusu ja -austuse sügavale mutta trampinud. Ma ei olnud väärt olema midagi. Isegi mitte ema meie lapsele. Ma tõsimeeli arvasin, et ma polegi midagi väärt, kui ma ei suuda seda suhet kokkulappida ja toimima panna. Ükski mees ei tahtvat enda kõrvale tüdrukut. Mehed tahavad naisi. Aga mina polnud piisavalt naine tema silmis, ma olin liiga teistmoodi ja joonistasin oma lapsemeelseid lihtsaid pilte. Ta ei taibanud, et ma püüdsin iga hinna eest päikest meie taevasse maalida.

Sel ajal ma hakkasingi oma käsitööblogi pidama ja tillukese lukuaugu kaudu hakkas õrnalt valgus sisse pressima. Ma lõin endale märkamatult uue elu ja identiteedi keskkonnas, kus ei olnud piiskagi tema hingust. See polnud talle huvitav ja tema huvipuudus andis mulle vabaduse. Andis tiivad. Vaikselt, hästi tasakesi, hakkas mulle ligi hiilima tunne, et tegelikult ma ehk siiski olen midagi väärt just selle pärast, kes ma olen ja mida ma teen. Ja mida kõike ma ma tegelikult veel teha suudan. Ma ju tundsin ennast tegelikult nii hästi. Ma pidasin käsitööblogi, mis seadis mulle üsna kindlad raamid postituste sisu osas, teadlikult just selleks, et ma ei eksiks rajalt ega hakkaks oma katkisest ja koledast eraelust vatrama ja soiguma. Ma ei otsinud haletsust. Ei otsinud isegi käehoidjaid ja kaasarääkijaid. Ma teadsin sel hetkel juba ise ka, et see asi ei toimi ega saagi arvatavasti iial toimima, aga mul oli vaja sellest august välja saada ja selleks oli mul vaja vahendeid ja usku endasse. Lootust. Ma ei rääkinud enda olukorrast, sest see oleks kõik ära rikkunud minu jaoks. Kui kõige raskematel hetkedel rääkisin, siis vaid riivamisi ja läbi õrnade vihjete. Ma kirjutasin oma blogis sel ajal teadlikult vaid ilusaid jutte ja näitasin toredaid pilte. Mida rohkem mind kiideti ja innustati, seda rohkem suutsin ma uskuda, et ma suudan. Ma saan! Ma kujundasin ise oma maailma nii, et selles paistis alati päike ja kõik olid õnnelikud. Ja kes ei olnud õnnelik, sellele leiti kiirelt lohutajad ja abilised. See oli minu soe, hell ja inimlik peidupaik. Ma leidsin oma tasakaalupunkti. End sees. Kuigi kõik selle ümber oli sel hetkel veel nii habras, et puhudeski oleks see kindlus uppi lennanud, siis ometi oli algus tehtud ja seeme idanes. Ma olin Keegi.

2007 aasta kevadel arvasid meist kõrgemad jõud, et selleks, et mu maailm korralikult läbiraputada ja silmad lõplikult uneuimast lahti kiskuda on me ellu vaja veel üht tegelast. Mida suuremaks kasvas see tegelane mu südame all, seda suuremaks kasvas tema isa viha ja ängistus. Ma sain teada, et ta ei ole mind mitte kunagi armastanud ega hakka seda ka kunagi tegema. Minu lähedus olevat talle vastik ja minu olemasolu ei laskvat tal tunda end vabalt ega õnnelikult. See oli esimene kord, kui ta oma tuimas ja jahedas olekus midagi selgelt sõnadesse pani. See oli korralik sahmakas jääkülma selgust, mis mu tahte hetkeks halvas. Neid sõnu kinnitas ta mulle sealsamas sellega, et mulle elus esimest korda rusikaga näkku lõi. Põhjus kogu stseeniks? Tal oli plaan sõprade ja armukesega (see muidugi selgus hiljem) minna päevasele väljasõidule. Elus esimest korda oli tal plaan laps kusagile kaasa võtta (sest armukesele oli vaja näidata kui tore isa ta on?). Ta teadis samahästi kui mina, et see laps ei kannata pikka sõitu ja et tema ei kannata tema jauramist ega kisa. Otsus minna oli tal kindel. Meesteüritus, kuhu minul polnud asja. Ainus, mida ma püüdsin teha, oli muuta see päev nende jaoks stressivabamaks ja paremini sujuvaks. Pakkisin lapsele kaasa kaks mänguasja ja kaks raamatut autos vaatamiseks. Tegin lapsele teele kaasa pisikese paki tema lemmiknäksimiste ja joogipudeliga. Kõik oli valmis hekteks, kui ta pohmas peaga ärkas ja teatas, et nüüd on minek. Ma muretsesin lapse pärast. Ta oli sel ajal 2 aastat kopikatega ja polnud oma isaga kunagi kahekesi koos kusagil käinud. Milline ema ei muretseks? Kasvõi lihtsalt heas mõttes. Aga tema jaoks oli seda kõike liiga palju. Ma kontrollivat tema elu. Ta karjus. Karjus välja kõik, mida oli alati varjanud, virutas ning tuhises minema.

Ta teadis, et ma võin taluda mida kõike, aga kui ta mu vastu käe tõstab, siis on kõik. Aga ei olnud. Hale oli olla. Valus oli ka. Kellele helistada? Kuhu minna? Helistasin politseisse, et küsida, mida ma tegema pean. Sealt paluti mul minna EMOsse ja juhtunu kohta paber neile viia. EMOs ma käisin. Seal oli väga tore naisarst, kes mind lohutas ja kinnitas, see EI OLE normaalne. Ta oli selles loos esimene, kes selle välja ütles. Ta tundis muret, kuhu ma siis nüüd sedasi rasedana ja laps käeotsas lähen ning andis mulle kaasa paberilehe varjupaikade kontaktidega. Aga politseisse ma sel päeval minna enam ei jaksanud. Ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Ma ei tahtnud varjupaika minna, see oli liiga hirmutav. Ehk kõik ikka laheneb? Ma lootsin ma ei tea mille peale, ime peale ehk, aga armastusse ja toimiva suhte saavutamisesse ma enam ei uskunud. See oli lootusetult alatiseks katki läinud. Kas mu laps vajab ikka sellist isa enda kõrvale? Kas ta on oma lapsele kuidagi eeskujuks sellise käitumisega? Kuidas see kõik lapsele mõjub, kui ta sellise keskkonnas kasvab? Ehk oli see ikkagi vaid üksainus erandlik juhtum, mis iial enam ei kord? Suudan ma unustada? Leppida? Korraga hakkas kõik mu sees keerama ja kerima ja kõik see eelnenud mittefüüsiline vägivald muutus minu jaoks korraga füüsiliselt tajutavaks. Valusalt ja selgelt.

Selleks, et end koguda ja mõtteid korrastada läksin koos lapsega ema juurde. Palusin tal meiega koos loomaaeda tulla, seat ma ei suutnud nelja seina vahel istuda. Ilm oli ilus. Hea põhjus päikseprille mitte eest võtta. Lõpuks rääkisin emale ikkagi kõik ära. Rääkisin rohkemgi. See oli talle pauk selgest taevast. Kuigi mu laste isa talle kunagi ei meeldinud, siis ta uskus, et meil omavahel on asjad korras. Ma olin elus vähemalt ühes asjas osav olnud – oma osa eeskujuliku etendamisega selles kurbmängus. Kahjuks. Ema oli nõutu. Kurb, aga nõutu. Pärast loomaaeda otsustasin siiski koju tagasi minna. Laps jäi magama ja mina istusin oma koormaga üksinda. Ma teadsin, et nii ei saa edasi minna. Maailm peab teadma, mis toimub ja sedagi, et me ei saa enam üksi hakkama oma olukorraga. Ma otsustasin abi paluda.

Helistasin laste isa vanematele, kel kummalgi on omad elud ja kirjeldasin neile meie olukorda ja palusin abi. Palusin, et nad temaga räägiksid. Palusin, et nad aitaksid meil leida lahendusi ja võimalusi, toetaksid teda. Vaid ükskõiksus prahvatas mulle sealt näkku. Tema isa reaktsioon oli null ja tema ema püüdis mulle selgeks, teha, et tegelikult ju nii ei juhtunud ja pole ju midagi hullu, kõik saab korda. No et ma rasedana olen ehk liiga emotsinaalne ja ma peaks rohkem endaga tegelema ja rahu endas leidma. Tema õele rääkisin ka. Tal oli kahju. Ja ta oli ainus, kes vähemalt uskus mind kritiseerimata. See oli suur asi sel hetkel. Rääkisin kõigest ka tema vanaemadele – üks, emapoolne, veenis mind, et mehed ongi sellised, küll kõik saab korda, olgu ma lihtsalt kannatlik ja mõistev ja toetav. Ta tegi seda veel ka aastaid hiljem samaveendunult. Teine vanaema vihastas mu peale, sest see olevat lausvale ja pahatahtlik laim tema kukununnu kohta. Rohkem ta minuga enam ei rääkinud.

Ma tõotasin endale ja oma emale sel päeval vaid üht – ühe korra elus võin ma püüda midagi sellist andeks anda. Aga sealt jookseb minu kannatuse lagi. Kuigi mul südames tiksus valusalt mõte, et kui käsi kord juba valge, siis… teate küll. Kuigi vahel on ju mõne asjaga nii, et ühe korra teed ja siis mõistad, et EI, nii ei saa ja teist korda ei tulegi? Eks ma lootsin selle teise variandi peale. Ketrasin juhtunut oma peas ja ei saanud kunagi mõistma, mis oli sel hommikul tegelikult tema põhjus, ajend, päästik. Ühest sain ma aru, et see põhjus ei olnud minu tolle hommiku käitumine. Kindlasti ei olnud. See oli see tigedus ja viha ja frustratsioon ja rahulolematus iseendaga tema sees, mille ta mulle näkku paiskas. Tema selgitus ei olnud mulle veenev, sest see pidi tähendama, et mina olengi tema kõigi maailmahädade keskpunkt ja mädapaise. Ainult mina ise? Nii palju kui ma ka sel hetkel püüdsin teda enda ees vabandada, ma ei osanud end juhtunus ikkagi süüdi tunda. Mulle tundus see tema enda küündimatuse vili ja suutmatus rääkida asjadest õigete nimedaga. Aga ikkagi, mille nimel me siis koos oleme? Lahku ta minna ei tahtnud, aga mind armastada oli põlastusväärne? Absurd…

Klassika – õhtul hilja tuli ta koju nagu õige mees ja vabandas vaikselt. See oli kõigi aastate jooksul esimene kord, kui ta millegi pärast vabandas. Lendu lastud halvad sõnad polnud kunagi olnud vabandamist väärivad. Päevad möödusid vaikselt. Sinine silm paranes, aga pinge püsis ja õhus oli elekter. Mõni nädal läks mööda. Selle kõige taustal joonistasin ma aina rohkem ja rohkem. Põgenesin oma blogimaailma topeltreaalsusesse. See oli tore ja vabastav ja mul läks paremini kui iial varem.

31. augustil 2007 käis pauk. Autoroolist. Ma sain obadus rasedasse kõhtu ja teine litakas vihises mulle vasakult vastu silmnägu. Lambist. Täiesti absurdse koha peal. Põhjus? Sest poes oli liiga pikk järjekord ja laps jauras väsimusest auto tagaistmel ja see ärritas teda. Tema ärritus ärritas mind ja ma ütlesin talle seda, et see ei ole ok, kohe oleme nagunii kodus ju. Aga ei… Ma ei ole elus niiväga kartnud. Ainus, mida ma teha suutsin oli parklas autost välja hüpata, laps turvatoolist sülle rabada ja joosta. Joosta elu eest nii nagu ma iial polnud veel jooksunud. Kartmata komistada või koperdada, kartmata midagi, kartsin ma sel hetkel, et ta tapab mu ära. Laps kaenlas, tuikav rase kõht, rusikaga pisaraid kõrvale lükates ja hirmunult selja taha vaadates jooksin ca kilomeetri kaugusele poodi. See tundus sel hetkel ainus turvaline koht. Seal oli valge ja seal olid inimesed. Helistasin vanematele ja palusin neil poe juurde tulla. Lihtsalt tulla. Ja helistasin politseisse. Mul paluti taaskord minna EMOsse ja nii edasi. Ja pilte teha. Mingil hetkel midagi tegin ka.

Öö oli käes. Ema jäi lapsega koju ja isa viis mu haiglasse. Turses nina ja sinakas huul. Arstitädi, ortopeed, mõnitas mind nii nagu oskas. Süüdistas, et “minusugune loll lehm oli selle raudselt ära teeninud!” ja et milline ma välja näen ja et ma olen rasedana purjus. Purjus?! Ta lasi mult võtta verd, et veenduda selle alkoholisisalduses. Oligi kõik. Virutas üle laua mulle kollase paberi selle kohta, et ma olin kohapeal käinud ja kõik. Autosse tagasi minnes istusin vaikselt isa kõrval ja pisaraid vaid voolasid. Ma kuulsin, kuidas isa käed kiskusid krudinal rooli ümber rusikasse… Läksime koos politseisse. Rääkisin ära, mis juhtus ja ka selle, mis just praegu EMOs juhtus. Tädi uuris kaastundlikult mu loppis silmnägu ja ütles mõistvalt, et ta hetkel ei võta seda avaldust vastu, et mingu ma hommikul uuesti EMOsse ja võtku politsei jaoks uus kaart korrektse infoga. No ehk näkkab siis arstiga rohkem, kes suudab olukorda adekvaatsealt kirjeldada. Olgu. Eks hommikul siis uuesti… Aga ma pidin ka tagasi koju minema, sest mul oli vaja lapsele riideid. Isa tuli minuga kaasa. Arvatavasti oli ta valmis ühe mehe sel hetkel maha lööma, sest ta oli nii vihane, et ei suutnud minuga ühtegi sõna kogu selle aja jooksul rääkida. Ega ma ise ka ei suutnud. Laste isa ei olnud kodus. Sain rahus kõik oma asjad kiirelt kokku loopida. Isa ootas vaikides.

Sellel ööl ma ei maganud. Pisaratest sai ookean ja mina kuivasin kokku. Kogu haleda silmavee pigistasin ma oma ajust välja sel ööl. Hommikul läksin tugevana ja sirge seljaga tagasi EMOsse. Sain olukorda realistlikult kirjeldava kaardi. Ma nägin teisel hommmikul pisut “veetlevam” välja kui vahetult juhtunu järel tehtud fotoklõpsakal. Natuke vikerkaarevärvilisem. Ja läksin sama sirgelt ka politseisse. Ja siis selgus, et oi, see pole üldse õige koht siin. Asi leidis aset ju Põhja-Tallinnas, aga meie oleme siin Lõuna-Tallinnas ja ma pean minema oma avaldusega teise Tallinna otsa ja üldsegi see ei anna mulle mitte midagi, kui ma selle avalduse ka teen, sest sellise asjad jäävad alati sõna sõna vastu ja kas ma ikka viitsin selle kõigega oma laste isa mainet määrida oma laste silmis… Kui ma sellele kõigele hetkel tagasi mõtlen, siis ajab see mind lihtsalt öökima. Nii ei saa! Nii ei tohi!! Aga minema mind saadeti.

Pidin tagasi koju minema, kuna laps ootas vanaemaga kodus. Võtsin lapse ja sättisin end minekule siis ikkagi sinna teise Tallinna otsa. Bussipiletiraha mul polnud ja vanaemalt ma küsida ei tahtnud, hakkasin jala astuma. Teel helistasin tuttavale juristile. Kes kinnitas, et ega see mu avaldus küll mitte muhvigi ei muuda. No et ma võin ju oma vihas talle kätte maksta, aga mida see mulle tegelikult annab? Et kas mul on ikka kogu seda jama ja energiakulu vaja? Ja siis hakkasid mõtted keerlema juba selle ümber, et appi, mida laps minust hiljem arvab, et ma ta isa kurjategijaks tembeldasin ja mis meist nüüd üldse saab… Mu kest oli ju “lihtsalt natuke lömmis”, ta ei peksnud mind ju teadvusetuks ega haiglavoodisse ega midagi. Ise mõtlesin samal ajal, et no kas see on tõesti siis see mõõdupuu, et reageerida?? Silmaga oli mu olukorrale ehk raske hinnangut anda, aga mu sisemus oli kolmkümmend korda vähemalt trammi alt läbi käinud ja varestele nokkida jäetud. See oli kuradima valus tunne!

Istusin pargipingil ja aeg lihtsalt kadus. Segased tunded neelasid mind enda sisse, aga lapsel oli kõht tühi. Ma ei jaksanud sel päeval enam teise Tallinna otsa minna ja pöörasin end tagasi kodu suunas. Vanemate kodu. Tagasi päris algusesse. Ise mõtlesin, et ma pean mõtlema, hästi palju mõtlema ja selguse leidma ja no et küll ma lähen ja viin selle avalduse ära mõni teine homme. Oleks mul sel ajal olnud keegi, kes oleks mul käest kinni võtnud ja ütelnud, et me läheme ja teeme selle asja nüüd ära, sest nii need asjad siin elus ei käi ega tohi käia. Kui oleks keegi tulnud minuga koos, oleksin ma silmagi pilgitamata läinud. Aga üksi ma enam ei suutnud. See jõuvaru oli tühjaks jooksnud. Ega ma rääkida ka enam ei jaksanud. Tahtsin lihtsalt olla. Unustada. Edasi liikuda.

Seda homset ei tulnud, aga 1. september 2007 oli see päev, kui ma istusin õhtul üksinda vanematekodu köögis ja teadsin, et ma enne suren ise maha kui lähen selle mehe juurde tagasi. Mul oli 2,5 aastane laps ja ma olin sel hetkel 5. kuud rase üksikema. Mul polnud sentigi hinge taga. Aga mul olid kaks kätt ja tahe nii suur. See oli see päev, mil algas minu uus elu. Päris minu enda oma. Kogu selle energia, mida ma aastaid tema peale raiskasin pühendasin ma vaid edaspidi endale ja lastele, pühendasin hakkamasaamisele. See oli pikk tee august välja. Pikk ja vaevaline. See oli raputamiste, loksutamiste, komistamiste ja kukkumuste jada, aga see viis ikkagi edasi ja kaugemale. Algus oli kõige raskem, sest sinna sisse jäi pisema enneaegne sünd ja pikad haiglakuud, paljud muud mured, liiga vara lahkunud isa ja vanaisa, mõned pahatahtlikud kurikavalad inimesed me lähedal ja kodarad me ratastes, mida Eesti sotsiaal- ja haridussüsteem sinna loopisid. Aga me saime hakkama. Kõigi ja kõige kiuste saime hakkama ja saime targemaks. Aastaks 2011 olid vintsutused mu juba nii tugevaks teinud, et mu paberile sattus lõputu rõõmupilve sekka ka üha enam Lillisid, kes tegid ka muud kui vaid naeratasid päikseliselt. Kuigi mu joonistuste värvid olid samad, siis ma ise nägin neis nii palju rohkem sügavust. See oli see aeg, kui vormi sai ka mu kolme õega Päikesesõlg. Ta lihtsalt sündis ja tuli, oli ja jäi. See on olnud tugev sümbol mu elus. Mu kilp ja mu tugevus, mu kaitse. Ja siis, 2011. aasta suvel, hakkaski korraga kõik liikuma ja läks lahti – ma läksin uuesti kooli, tööle, veel teisele tööle, muud õpingud ja tegemised. Roppraske töö ja veel tugevama tahte najal jõudsin ma kaugele. Lähen edasi ka. Tugevama ja targemana.

Ma olen vaba.
Nüüd võin ma rääkida.
Märgake ja julgege!

Eva <3

Lisatud hiljem: Seda lugu kirja pannes teadsin ma lähedalt veel vaid mõne vapra naise võitlemise lugu. Nüüd tean ma palju enamat. Paljud neist lugudest on sügaval peidus ja kraabivad veel valusalt. Seepärast tahan ma enda loole veel midagi lisada:

Kirjutamine on teraapiline tegevus, see pole mingi üllatus. See aitab analüüsida ja korrastada mõtteid ja mustvalgel lugedes oma lugu aitab see seda ka natuke distantsilt näha ja ehk ka lahti lasta. See võib olla valgustav ja kindlasti on oluline lugu ära rääkida. Kirjutatut on vahel ka lihtsam teistele lugeda anda kui ise otse rääkida. Lõksus olles võib kirjutamine-saatmine-kustutamine olla see, mis päästab, kui muud võimalust pole.

Teiste lugude lugemine aitab aga ennast nendega kõrvutada ja teada saada, et Sa polegi päris üksi oma koorma all. Tunneli lõpust paistev valgus ei pruugigi olla vaid Sinu suunas kihutav rong vaid päris uus ja parem algus. Kirjutagem!

Aitäh teile kõigile minu lugu jagamast ja kaasa elamast. See oli oluline samm edasi.

Comments 4

    1. Post
      Author
  1. Kirjutamine on fantastiline. Paber ega ekraan ei tule mulle ütlema, et ma tunnen valesti, et ma olen kõiges ise süüdi või et ma pean laste pärast kõik välja kannatama.
    Kui mul oli kõige valusam aeg, siis ma kirjutasin sellise muinasjutu päris elust:
    Oli jõuluaeg. Maa oli must, aga päkapikud käisid juba ringi. Nad tulid ei-tea-kust öösiti ja poetasid oma pisikesi üllatusi saabaste sisse. Ka issile.
    Issi tuli koju. Ta oli väsinud. Teda ei rõõmustanud päkapikud ega vadistavad lapsed ega jalavann. Ta tahtis vaid ühte. Aga emme, raisk, ei lubanud. Ta, raisk, v…u, m…i, p…i, käskis laste juuresolekul viina mitte juua. Kuidas ta julges?! Tema?! Vastik muidusööja, mina pean tema jaoks leiba teenima, aga tema keelab mul ära selle viimase, mis mul mõnus on?!!?
    Emme teadis. See on lõpp. Kas sureb tema või kooselu. Kui olla väliselt väljapeetud ja korralik, siis on küsimus paaris aastas. Ja keda huvitavad siis lapsed, kõik nutavad ju issi pärast.
    Emme otsis küla pealt heade südametega usadusväärsed inimesed, kellele jagada laiali oma loomad.
    Ta koostas nimekirja asjadest, mis talle midagi tähendasid ja mida kaasa võtta ja kirjutas valmis avalduse, millega laps koolist ära võtta ja teise, millega laps teise kooli jaanuaris vastu võtta.
    Tal oli kõige rohkem kahju lapse koolist, sest see oli üks tõeliselt imeline koht kogu selle valusa maailma sees.
    Ta vaatas, millise kaubiku millisest rendist saada, et kõik asjad ja inimesed ära mahutada, aga et mahuks veel B-kategooria lubade alla.
    Ta kirjutas üles nende inimeste telefonid, keda ta soovis kolimisele appi kutsuda.
    Ta vaatas kalendrist järele, millal issil on järgmine tööpäev, et kohe varahommikul pakkima asuda.
    Seniks aga võttis ta lapsed ja läks külla. Ära kohast, kus teda vihati. Kodust.
    Oli jõulu teine püha.

    1. Post
      Author

      Milline tugevus! Ja mida selle tugevuse sünniks vaja on… Vapper võimas naine!
      Sellel muinasjutul on kindlasti järg ja ma niiiii väga soovin uskuda, et see on palju helgem ja õnnelikum kui too päkapikuaeg.
      Kallistan…

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *