6th November 2017
, Elu ilusad hetked, Keerulised lood, Meie elu Šveitsis, Tervishoid

Kuidas patsid päeva päästsid

Vanc oli jube üleeile kahtlaselt vaikne. Poiss, kes muidu enamuse ärkveloleku ajast nagu pisike Billy Elliot kepsutab ja kargab, püsis üsna paigal. Eile lõuna ajal hakkas ta köhima. Kuivalt ja haukuvalt. Ta pole nii ammu enam haige olnud, et ma olen sellega harjuda jõudnud. Köhasiirupit meil kodus varuks ei olnud. Viimase põhja sai Andreas kevadel endale.

Erinevalt imelisest Eestist, lähevad siin apteegid ja poed laupäeva pärastlõunal esmaspäevani lukku ja kui sa suvatsed haigeks jääda pühapäeval, siis palju õnne. Sellist asja nagu valveapteek pole olemas. Võib-olla kusagil kaugel, suures linnas. Aga meie oleme siin pisikeses väikelinnas ja peame siin hakkama saama. Kuigi mul polnud köhasiirupit, on mul ühes kohvrikeses koos kõik muu hädavajalik, et Vancu hingamist kergendada.

Õhtupoolikul küsib ta ise, kas ma talle “tossu” saan teha. Selge, kui ise küsib, siis on ilmselgelt juba vaja. Elutoa akna on ta juba ise varem ristseliti lahti kiskunud, et “toas rohkem õhku oleks”. Jahe vihmamärg niiskus sobib talle. Kui sinu ühest kopsust on kolmandik puudu, siis on iga köha veidi karmim, kui niisama köha kahe tavalise kopsuga inimese jaoks.

Kaevan nebulisaatori välja. Pulmicort, mida ta oma elu esimesed kolm aastat igapäevaselt kaks korda päevas “tossutas”, on just aegunud, sest meil pole seda üle kahe aasta kordagi vaja läinud. Kuna ma neid pakendeid olen korrektselt säilitanud, siis pole sel ravimil häda midagi. Avan uue karbi uue fooliumpakendi ja naksan selle küljest ampulli. Pool ampulli koos füsioloogilise lahusega kopsikusse ja tossutamine algab. Väljahingatav õhk tossab ja Vanc ajab vaba käe pöidla reipalt püsti. Parem on.

Selleks ajaks, kui ta Vanc peaks magama minema, on tal palavik tõusnud. 38,1 kraadi ja alles tõusev temperatuur. Kuigi ta keha hõõgub, on jalatallad alles jääkülmad. No olgu, mõõdame poole tunni pärast siis uuesti. Õues sajab lumelaadset toodet, mis maas kohe sulab. Enne loojangut oli õhutemperatuur 18 kraadi. Arusaadav, et maa on veel üsna soe.

Tossutamisest on mõned tunnid möödas. Hingamine on vaevalisemaks muutunud. Ma kuulen ja näen seda. Voodi serval istudes on Vancu selg küüru tõmbunud. Tema ülakeha nõjatub ettepoole, sest nii oli lihtsam hingata. Olgu. “Hambutu jõehobu” ehk pulssoksümeeter ampsab ennast sõrme külge. 92… 93 korrigeerime asendit. Pool minutit hiljem 94… avan akna ja tuppa lehvib jahedalt niiske tuulehoog.  Andur näitab 96. Sellega jääb rahule. Köha haugub. Valu pole. Jalatallad on kehast märkimisväärselt jahedamad. Seega palavikumõõtmise teen nii veerand tunni pärast uuesti, mitte enne.

Vanc joob vett ja uinub.

Kaevun oma kappi. Ma tean, et mul on kindlasti olemas vähemalt üks pudel Ventolini. Täna öösel võib seda vaja minna. Leian kaks kinnist pudelit, ühe säilivusaeg on tulevas ja teise oma ületulevas aastas. Väga hea. Värksendan mälu koguste osas, sest Ventolin on see ravim, mida ma ise endiselt kohutavalt kardan. Need kümnekordsed annused, mis ta omal ajal 5kuuse (korrigeeritult 3kuusena) haiglas õe eksimuse läbi sai ja ma nende ravimitega ta oma käega oleksin ära tapnud, on mu mällu jätnud sügava templi. Kiirabis suurtega Ventolini kasutada polnud nii hull, eriti kui oli näha, et asi toimis ja leevendas kaebust.

Vancu kogus oleks oleks hetkel 0,5 ml ehk 2,5 mg. Omal ajal oli ta kogus 0,1 ml. Hiljem, suuremana, 0,3 ja sellest suuremat kogust pole mul olnudki vaja tema puhul kasutada. Ventolinipudelite juurest leian ka ühe adrenaliini ampulli. Tõenäoliselt on see aegunud, kuupäeva pole kirjas. Ja noh, kokkuvõttes on mul Ventolin ja Pulmicort olemas ning kui need ei aita, siis ongi haiglasse minek.

Uurin Andreaselt, et kuidas siin asjad käivad. Lähim lastehaigla on St Gallenis, aga sellise probleemiga võiks kohalikust haiglast minu meelest ka abi olla. Ta arvab ka, et esimese asjana minnakse oma hädaga kohalikku linnahaiglasse ja kui nad siis seal otsustavad, et asi on nende jaoks liiga keeruline, siis saadavad ise juba kiirabiga edasi. Ok. Natuke kindlustunnet veel juures, et mida teha siis, kui päriselt vaja on.

Kraadin. Mul on tavaline vanakooli kraadiklaas. Väga palju üle kolme minuti ei jaksa ma magava lapse kaenla all kraadiklaasi kinni hoida. Kolm ja pool minutit hiljem näitab kraadikas 38,4. Jalatallas on soojaks tõmbunud. Ma olen enam kui kindel, et 38,5 tuleks ära. Arvatavasti enamgi veel. Vanc köhib ja avab silmad. Taban sobivat hetke. Siirupi olin juba varem endaga kaasa toonud. Tal on siiani teema tablettidega ja mul on vaja, et ta oma rohu jändamiseta kätte saab. Palun tal ennast istuma ajada, sest ta peab rohtu võtma. Tavaliselt pole ta läbi une üldse nii koostööaldis, aga nüüd ajab ta suu ootavalt lahti nagu näljane linnupojake. Suskas lusika suhu. Saan lusika tagasi. Vanc ootab jälle silmad kinni ja suu lahti. Vist järgmist ampsu? Pistan talle veepudeli pihku ja kohendan patju. Ta uinub kohe.

Hmm, kas ma peaksin end sättima magama Vancu tuppa või ma kuulen, kui mul vaja minna on? Pole ju enam ammu harjutanud. Olen kõik võimalikuld vajalikud asjad kapile ritta seadnud, sest ma mäletan veel liiga hästi seda, kuidas ma kunagi ammu ja väga ootamatult olen paaril korral unest üles ehmatades pidanud sama kraami kokku otsima mööda maja. Paanika jätaksin ma heal meelel vahele. Olgu mu kõigi muude tähtaegade ja asjadega, kuidas on, aga sellisteks olukordadeks tahan ma 250 % valmis olla. Kui miskit ei toimu, on pärast hea rahulik asjad jälle kokku tagasi panna.

Otsustan siiski esialgu jääda enda tuppa. Mainin veel Andreasele, et kui ma peaks vahepeal sügavamasse unne suikuma ja ta kuuleb, et ma ei reageeri olulisel hetkel kohe, siis kloppigu mind üles. Ta arvas seepeale muiates, et mul pole sellist asja olemaski kui sügava une faasi, sest tema hinnangul olen ma nagunii kogu aeg ka une pealt hüppevalmis ja adekvaatne. Tema meelest kohe ebanormaalselt adekvaatne. Eksole. Ta arvab, et ju see mu ameti eripäraga kaasnev, aga ma kinnitasin, et see pigem laste ja nende eluvajadusega seotud harjumus. Ja samas olen ma viimased aastad saanud ikka väga rahulikult võtta, lihtsalt valmisolek on kusagil sügaval sees alati olemas. Andreas arvab, et tema küll nii ei jaksaks. No uni jääks ju poolikuks. Ma jälle arvan, et kui päriselt vaja on, siis jaksab küll. Lasen tal mõtelda diabeedi-laste vanemate peale, kes peavad alati igal ööl ja päeval valmis olema ja selle pingega kuidagi toime tulema ja last ka toetama ja nad saavad hakkama. Imetlusväärselt. Andreas nõustub, et kui tõesti on vajadus, siis vast jaksab jah. Samas on igaöise ärkamise ja sellise erandliku juhu vahe selles, et ühe puhul on rutiin ja kindlad mustrid ja reeglid, teise puhul tuleb lihtsalt valmis olla. Kõigeks. Väsitavad on mõlemad.

Öö möödus vaikselt. Ega ma väga ei maganud. Käisin vahepeal kahel korral vaatamas-kuulamas ja “jõehobuga” olukorda hindamas. Kui palavik maha läks, läks ka Vancu hingamine etemaks. Hommikul saatsin Tannuga kooli kirja, et vähemalt täna jääb Vanc koju. Homse osas paistab. Siin on koolist puudumine selline peavalu, aga noh, haiget last ei saada ma ei teisi nakatama ega ka ennast rohkem ohtu seadma. Kuigi siin on tavaline, et haiged lapsed käivad lasteaias ja koolis ja haiged inimesed tööl. Märkimisväärselt enam kui Eestis. Kuigi võiks eeldada, et olukord on vastupidine. Hea, kui palavikuga välja ei ronita. Ja erinevalt Eestis on siin valmis õpetajad lastele ka ettekirjutuse järgi lastele ravimeid anda. Ma sellised etapid enda laste puhul jätan heal meelel vahele.

Lõuna ajal kolib Vanc elutuppa ja sättis end seal minu õhukese puuvillase salli sisse rulli. Mina leian nad sealt eest koos Happyga 🙂

Palavik on pisitilluke. Hingamine on parem. Toss aitab. Valu pole. Natuke on uni. No uni, siis uni. Jätan nad pikutama ja lippan poodi.

Päev on hall ja pime. Vihma sajab. Meist õige pisut kõrgemal sadas öö läbi lund ja maa on ka hommikul valge. Meil ei ole. Vean endale Andrease vana dressi selga ja lohistan end poodi ja apteeki. Köhasiirup on ost number üks. Magamata öö ja muretsemise järel näen ma välja üsna veetlev kudenud räim. Andrease dressid ei kannata tegelikult avalikku kohta minemist, pole ma ju 12aastane enam. Aga vahet ei ole. Ilm on tatine ja vastik ja mul on vaja lihtsalt vajalikud asjad kähku koju toimetada.

Viimase asjana seisan kommileti vahel. Korraga märkan, et üks toreda kaabuga tore onu, kel on vanust nii 80 aastat ehk, kappab sirgelt minu suunas. Endal on tal surmtõsine nägu peas. Mõtlen veel hetkeks, et appi, kas ma näen tõesti nii poekõlbmatu välja või… Minu juurde jõudes venib onu näkku kõrvast kõrvani naeratus. Ta seisab mu ees ja patsutab agaralt mu õlale ja vehib samal ajal teise käega mu vihmast märja pea suunas. Selgub, et ta on täiesti vaimustuses mu kahest sissepununutud patsist, et ei suuda mööduda ilma, et seda mulle mainida saaks. Nii palju saan isegi mina saksa keelest aru. 🙂

Ehh… mu eile öösel kiiruga punutud kaks karvast ja antud hetkel ka läbimärga kalasabakest olid mul meelest sootuks läinud. Ma mõtlesin, et ehk oli asi ikka dressides või milleski muus sobimatus. Kohmetusest saab naeratus. Tema naeratab veendunult vastu. Tänan teda punastades ja kepsutan itsitades kassasse ja kassast läbi jubeda ilma koju. Ikka veel itsitades. Kes oleks osanud arvata, et kaks patsi mu 40aastase pea küljes võiks nii palju rõõmu endaga kaasa tuua?

Vancu olemine on parem.

Köhasiirup on minu jaoks uudses huvitavas pakendis. Ühes ja samas pudelis on vedelik ja on pulber. Eraldi kihtides. Selleks, et need kokku segada, tuleb pudelikaelalt eemaldada plastikust rõngas, korki avamisele vastupidises suunas keerata ja samal ajal suruda, siis lõikub kahe kihi vaheline kate läbi ja vedelik saab pulbriga üheks. Siis on tugev loksutamine ja asi ongi valmis. Vedel vedelik lõhnab nagu energiajook ja Vanc arvab, et meie Hedelixi-laadsed maitsevad talle rohkem, aga KUI see asi aitab, siis ta suudab seda ka võtta. Väga kena. Mulle väga meeldib, kui ta suudab terveks saada 🙂

Vahepeal olen Andreasele oma poeskäimise patsiseiklusest ka rääkinud. Ta naerab suurel häälel, et noh, see on ju siinkandis ja Saksamaa lõunaosas suht tradistiooniline soeng, ime ka, kui vanad mehed silda seepeale ei viska. Rahvusromantilised tunded segatuna kohalike iluideaalidega või nii. Et siis matsakas tugeva kondiga tööriietes tädi kahe patsikesega? 😉

Andreas meenutab mulle, et ka tema isa on varasemalt mu sarnaseid patse väga kiitnud. Meenub, jah. Ja siis küsib Andreas, et huvitav, kas mõni patsidega naisterahvas võiks sellist tähelepanu ka kuidagi ahistamise võtta. No see on endiselt aktuaalne teema igal kanalil. Kuigi ega selliste patsidega niisama tänaval kedagi ei näe kah. Need kuuluvad vaid rahvariiete kandmise juurde siin. Ma arvan, et mõni võib ennast vast tõesti ahistatuna tunda. Aga ausalt, see onu värvis minu jaoks tänase halli päeva miljon korda rõõmsamaks. Ja Vancu paraneb ka ja elu on ilmast hoolimata nii ilus! 🙂

Comments 1

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *