25th August 2017
, Elu ilusad hetked, Tervishoid

Hanna-Liisa unistuste päev

Seda, et 19. augustil ootab Hanna-Liisat ees tähtis päev, ma teadsin. Sellest, et Peetri Jooksu heategevusjooks on sel korral pühendatud Hanna-Liisa toetuseks, sellest jõudsin ma vahepeal ka teile juba rääkida SIIN 🙂

Vahepeal sain ma teada sedagi, et olen sel ajal Eestisse tulemas. Olime Hanna-Liisa ema Küllikiga plaani pidanud, kuidas meie tihedates graafikutes leida see hetk, kus meil kõigil oleks pisut aega. See oli keeruline. Ja siis kargas mulle pähe mõte, et noh, kui nemad sõidavad sel tähtsalt päeval Tartu poolt Tallinna suunas, siis autos on ju julge kaks tundi ja kopikad aega lihtsalt niisama olla ja juttu ajada. Äkki ma mahun ka? Uurisin, kas neil on autos ruumi ja kas see plaan sobib ka neile. Vastus tuli ruttu, et neil on üks vaba koht autos täiesti olemas.

Selge, me kohtume 19. augusti hommikul Tartus ja meil on aega koos olla terve pikk tee läbi Eestimaa. Mul oli ka kindel plaan minna Peetri Jooksule Hanna-Liisale kaasa elama, aga seda, et ma ootamatult saan osa kogu sellest pikast ja tegusast päevast, seda ei osanud ma alguses isegi aimata. Juhtus aga nii, et minu telefoniga klõpsitud üle poolest tuhandest pildist sai kokku terviklik ülevaade kogu sellest päevast. Külliki mainis juba poole päeva pealt, et nende piltidega saan ma oma blogis rääkida ühe pika ja põhjaliku loo Hanna-Liisa unistuste päevast. Loomulikult! See lugu väärib nii väga rääkimist, sest see on servast servani täis soojust ja hoolimist, armastust, märkamist, häid soove ja kohalolemist. See on sõbralik sõbralugu ja imeilus näide sellest, kui sul on sõbrad ja toetajad, siis saab nii palju rohkem võimalikuks. Selles päevas oli nii palju ilusalt erilist, mis jääb alatiseks ka minu sisse ja üle kõige soovin ma seda kõike ka teiega jagada! 🙂

 

Hanna-Liisa unistuste päeva algus

Alguses pidin ma juba 18. augustil Tartusse minema, et siis laupäeva hommikul valmis olla. Aga läks nii, et reedel ma Tartusse ei jõudnud ja seega panustasin esimeste busside peale, mis Tallinnast Tartusse sõitsid. Kõigepealt ei tulnud mul öösel pikalt und. Elevus oli sees. Kuigi põhjust ju nii väga polnud, sest ma isegi ei aimanud, mis mind tegelikult ees ootab. Või ma siiski sisimas aimasin?

Ärkasin kell 5 ja taksoga bussijaama poole sõites uuris juht minult, kuhu ma nii vara laupäeva hommikul ka suundun. Vastasin, et Tartusse. Siis uuris ta, et mis mul seal plaanis on. Ma siis vastasin, et noh, ma lähen Tartusse, et sõita Tallinna. See tundus taksojuhile natuke kummaline, aga sellised päevad ei saagi alata tavaliselt ja olla kõigile arusaadavad. Rääkisin talle Hanna-Liisast ja Peetri Jooksust. Sellest piisas, ta taipas, et mul on hea põhjus Tartu kaudu Tallinna sõita.

Kell 6:30 piilus ärkav päike alles madalalt läbi udupilvede, kui ma soojas bussis sahinal Tartu suunas sõitsin. Tallinn magas. Hanna-Liisa magas 🙂

Kaks ja pool tundi hiljem jõudsin ma Tartu bussijaama.

Astusin bussist maha, läksin bussi nina eest üle sebra ja olingi Statoilis. Rahvasuus ei muutu selle koha nimi veel nii pea? Külliki juba ootas. Tüdrukud, nii Hanna-Liisa kui tema suur õde, olid päevaks valmis. Kiired ampsud teele kaasa ja meie teekond Tartust Tallinnasse algas! Kell oli sel hetkel alles 9 hommikul 🙂

Hanna-Liisa istus oma kohal, käed sätitult süles, sõrmed vaheliti ja uuris mind terase pilguga. Mina uurisin teda ka. Tal olid jalas helesinised teksad ja seljas ilus läbikumav must pikkade käistega särk, millel olid pisikesed värvilised lilled. Ja peas olid tal lillade raamidega prillid. Tema ripsmed on endiselt nii pikad, kui teistel inimestel kõige ulakamad pikendused ja volksuvad kelmikalt vastu prilliklaase ka siis, kui prillid väga ninale pole surutud. Seal ta istus ja säras. Üleni. Tartust välja sõites näitasin talle enda jaoks olulisi kohti, tänavanurka, kus mu helesinisel Põrnikal kord pidurid ära kadusid ja parki ja koolimaja ja peahoonet ja siis rääkis tema mulle, kuidas ta just eile alles laagrist tuli ja seal meie presidendiga kohtus. Itsitasime isekeskis, et tema just kohtus ja mina lähen presidendile külla järgmisel päeval. Eesti on ikka nii pisike ja armas.

“Aga mis teil seal laagris veel põnevat oli?”

“Seal olid hobused.”

“Sarvedega?”

Selgus, et laagris olid ilma sarvedeta hobused, aga minul kotis oli üks karp, mille kaanepildil oli ühe sarvega. Karbi sees oli aga ükssarviku munetud munad. Olid vist ikka munad? No söödavad sellised. Elevust jagus ja laagris lakitud küüned sobisid selle kommikarbiga ideaalselt kokku. Muust rääkimata 😀

Kuidagi läks sujuvalt nii, et poolel teel Tallinna “haigestusin” nii mina kui Hanna-Liisa pisike lemmikloom. Ma ise ei oleks ehk arugi saanud, aga murelik Hanna-Liisa katsus mu laupa ja arvas, et ma olen liiga kuum. Ma arvasin, et see on elevus. Tema arvas, et see on haigus ja pistis mulle kujuteldava kraadiklaasi sipsti kaenla alla ja ilmselgelt oligi mu kehatemperatuur liiga kõrge. Mine tea, mis see nüüd siis oligi, aga ravida oli mind vaja ja kohe. Õnneks ei olnud ma ainus patsient. Nii oli mul ka seltsim. No kohe nagu haiglas või nii 😉

Ma kahtlustan, et selle mängu kutsusid eelkõige ellu ühised mälestused meie sõpruse algusest. Vilunud liigutustega võeti minult verd, paigaldati kanüül, anti “liblikale süüa” ja ühendati siis tilgasüsteemiga. Kui aparaat kisama pistis, siis tuli dr Hanna-Liisa asja uurima, vaatas, kas mul on käsi ikka õiges asendis, kas kanüül ikka toimib ja klõbistas siis aparaadi nuppudega. Masin töötas taas. 150 milliliitrit tunnis peaks olema mulle paras tilgakiirus, arvas ta. Ja tilk läks edasi ja mina tervenesin imeväel. Laps, kes pole elus haiglas olnud…. või mis laps, ka iga suurem inimene, kel puudub endal lähem kogemus, ei taipaks, mida imeasja me seal mängisime, aga meil oli lõbus. Me ju mõlemad teadsime, mida me teeme. Kuni selleni välja, kuidas kanüül eemaldada nii, et oleks parem. Ja ma saingi terveks 🙂

Lotte kohvik

Tallinnas sadas ladinal laia vihma, kui me Mustamäele jõudsime ja suuna Lotte kohviku poole võtsime. Ma olin Lotte kohvikust kuulnud. Isemoodi lugusid. No et mis mõttes lastekohvikus friikartulid ja mida kõike veel. Ühelt poolt see kõik huvitas ja puudutas mind, sest kõige muu seas on mu isiklik unistus alates vanusest 15… ehk juba viimased 25 aastat, olnud lastekohviku loomine. Surusin kõik oma eelarvamused maha, sest kui Hanna-Liisa juba arvas, et see kohvik talle meeldib, siis pidin ma suutma läheneda sellele kohale vaid igati avatud meelega. Ma igaks juhuks mainin juba ette ära, et ma armusin sellesse kohvikusse ülepeakaela ja kui ma Tallinnas midagi head tahan põske pista, siis pole mulle kattevarjuks isegi lapsi vaja, et sinna alati tagasi minna. Vot sedasi kohe. Nii et soovitan, ausalt, palavalt <3

Kuna me jõudsime kohale veidi varem, kui graafik ette nägi, siis tegime pisut aega parajaks. Siis saabus Kanal 2 Reporteri tiim. Plaan sai paika ja me astusime sirgel sammul Lotte kohviku suunas. Seal võeti meid kohe kenasti vastu ja juhatati lauda. Isegi tervitustega tahvlike oli seal olemas. Hanna-Liisa vaatas suuril silmil ringi. Ta oli seal korra varem juba käinud 🙂

Võtsime istet ja tellisime juua. Õhus oli nii palju tundeid. Äkki ilmub kusagilt välja Lotte? Anna? Keegi teine? Kohvikus oli vaikne ja Hanna-Liisa pilk eksles otsivalt ringi.

“Võib-olla oled just Sina täna suhkur kellegi kohvitassis?”

Kuniks Hanna-Liisa veel isegi ei aimanud, mida või keda tal siin istudes oodata on, siis meie ju teadsime ja see teadmine oli oiiiiii, kui magus. Kogu see päev oli üks suur suhkrusai ja koorekohv. Topelt vahukoorega! 😀

Meil oli pisut aega ja seda sai mõnusalt parajaks teha… arvake ära kuidas? Mida süüakse Leiutajatekülas hommiksöögiks? Tadadaaa, muidugi, PANNKOOKE! Isetehtud pannkooke ja siis selgus, et Hanna-Liisa polegi varem ise pannkooke teinud. Ja kus oleks veel parem seda asja õppida, kui mitte Lotte ja tema sõprade ja abiliste juures?!

Pann läks “tulele”, pisut juhendamist ja abistamist ja esimesed marumaitsvad pannkoogilapsed voolasid kulbist pannile. Pisut ootamist ja koogile teiii-neeee poooool, hopp!!

Ja veel siis mõned koogid rändasid pannile Hanna-Liisa omaenda käe läbi 🙂

Vahepeal jõudis kohale ja kaameraonu, kes selle toreda pannkoogiteo ka filmipurki kinni püüdis. Kõik olid tegevuses ja Hanna-Liisa vaatas nagu vana rahu ise oma elu esimeste pannkookide valmimist:

Mina pugesin vahepeal toast välja ja piilusin neid tegemisi ka akna tagant. Õnneks ei olnud selle maja akendel klaase ja mõnus pannkoogilõhn meelitas mu ruttu tuppa tagasi.

Lisaks Lotte kohviku tublidele tegusatele tegijatele ja kõigile võimalustele ei saanud ma ei üle ega ümber ei värvidest, tapeetidest, diivanitest ja pisi-Lotte piltidest ega neist lampidest! Te vaid vaadake! Tohib, ma kolin Lotte juurde elama? Ma võin Hanna-Liisa ka kaasa võtta, eks?! 🙂

Ja siis olidki koogid valmis ja aeg alustada pannkoogisöömisega. Hanna-Liisa istus ja ootas. Tema ees oli tema enda tehtud elu esimene pannkook, aga köögis toimus midagi… huvitav, mis seal toimus?

Ooooooo! Köögiuksest astusid välja kaks pudelit – sõbrad Maasikamoos ja Šokolaadikaste!

Joonistasime oma kookidele magusad näod pähe ja asusime sööma. Koogid maitsesid imehead ja kui näpud olid puhtaks saanud, siis… Külliki toksas mulle õrnalt ribidesse… 😛

Sealt ta tuli, Hanna-Liisa unistuste üllatuskülaline… Ja nüüd andke mu väriseva käega vastu valgust tehtud piltide kvaliteet mulle kohe eriti andeks, sest ka mina muutusin sel hetkel kõige selle sees olles äärmiselt emotsionaalseks. Pisarad paisusid liigutusest silma… Te vaid vaadake neid Hanna-Liisa näoilmeid! <3

Getter läheneb suure kaarega. Hanna-Liisa on tõsine ja uurib asja…  Sekundi murdosa jooksul kerkib küsimus “kas ma näen õigesti?”!

Suu vajub lahti… vajub veeeeel enam lahti ja hing jääb ka peaaegu kinni… ja siis saabub kindel äratundmine ja veendumine! See. On. Getter. Jaani.

“Päriselt?! Päriselt-päriselt! Emme, vaata, päriselt!!” 🙂

“Oota, ikka kohe päriselt? Ma vist ei suuda uskuda? Oota, kus ma olen? Toimub see minuga? See on ju Getter?! Muidugi on! Ja ta on siin?! Minuga!”

Ja siis algab intervjuu. Mikrofon surutakse Hanna-Liisale nina alla ja kaamera püüab kinni ehedad emotsioonid.  Nii sõnatu on Hanna-Liisa harva. Väike kogumine ja juba ta ongi tagasi sõiduvees, õgib oma särasilmadega reaalsust ja hakkab juba ise ka uskuma, et tema kõrval istubki nüüd tema suuuuur lemmik, Getter Jaani 🙂

Sellest kõigest saad pisut osa ka Kanal 2 video vahendusel, mille leiad  SIIT 🙂

Kui kaameraonud minekut teevad, siis taipab Hanna-Liisa uurida, kas emme teadis asjast juba varem 😉 No uskumatu, aga teadis jah, ja selle nimel, et see oleks üks suur ja tõeline üllatus, selle nimel ei saanud seda magusat saladust Hanna-Liisale varem ju reeta 😀

Sellest saladuse hoidmisest pole midagi. Oluline on just see hetk siin ja praegu ja siis nad teevad iseendast ilusaid pilte:

Ja siis tehakse neist ilusaid pilte:

Ja siis me sööme marumaitsvaid roogasid ja oiiiii, kui magus on ikka see üllatus, mis täna Hanna-Liisale osaks sai. No kohe nii mesimagus, et ajab tüdruku ikka ja jälle kihistama ja itsitama ja varbaotsani sügelema. Ja meie muheleme heast meelest. Teise suurest rõõmust on nii vahva osa saada.

Kuna meile kõigile pakutud toidud väga maitsesid ja Hanna-Liisa oma friikaid ja kananagitsaid kiitis, siis juhtus nii, et ta sai oma tänusõnad ka otse köögipoolele saata 🙂

Ja siis, kui me kõik juba head ja paremat täis olime end söönud, siis saabus…

küpsisetort! Kes meist siis küpsisetorti pole söönud või näinud, eks? Aga see oli seest pehme-pehme, kohe nii mõnus, et sulas suus. No kui pidupäev, siis ikka täiega pidupäev! Eks!? Täna tohib! Seda oli Hanna-Liisa meile juba Tallinna poole sõites kinnitanud. Või noh, teema sai alguse sellest, et ta uuris, kas Peetri Jooksul suhkruvatti ka leidub ja ema vastas talle, et suhkruvatt teeb paksuks, mispeale Hanna-Liisa südamerahuga lihtsalt nentis, et noh, siis tuleb lihtsalt kaks ringi joosta. Mõistlik 😀

Lotte kohviku poolt püüti meid kõiki ka koos pildile. Ikka koos sellesama eriti maitsva tordi ja Hanna-Liisa pannkookidega 🙂

See pilt on pärit Lotte kohviku FB lehelt ja ma loodan, et nad ei pahanda, et ma seda siin kasutan. Igal juhul suur-suur aitäh kohe kõige eest! Toreda lõuna ja pannkookide ja maitsva toidu ja tordi ja tähelepanu ja kogu selle soojuse, olemise ja keskkonna eest! Nagu ma juba eelpool mainisin, siis see on koht, kuhu ma lähen kasssssvõi üksinda tagasi. No see kohe on nii minu koht! 🙂

Ja Getterile ka nii suur tänu, selle eest, et ta tuli ja oli ja et ta üldse, lihtsalt on <3

Siis oli aeg sealmaal, et ka meil oli vaja edasi liikuda. Vihm oli järele andnud. Maailm lõhnas niiskelt ja värskelt. Kõht oli mõnusalt täis ja uni tikkus vägisi peale. Kui juba meie, suured inimesed, unised olime, siis Hanna-Liisale kulus üks pisike tukastus läbi Tallinna linna sõites kindlasti ära. Pikk päeva ju alles ootas ees. Alguses mängisime me niisama naljaga, et toetame pead uksele ja paneme silmad kinni ja vaatame, kumb võidab selle mängu, et ei vaata teist esimesena. Mina kaotasin, sest sain unest võitu ja piilusin ikka esimesena, kas Hanna-Liisa ka mind piilub. Aga ei, tema, kullake, magas mõnusalt 🙂

Tallinna teletorn

Pool tunnikest hiljem olime me teletorni juures. Vihma tibas ja taevas oli nii hall. Aga need kaks õde koos ja omavahel…

Teate, ma arvan, et selles hallis pildis on tegelikult koos kõik selle päeva helehelged noodid ja toonid… Sest see on lihtsalt niii ilus…

Me sõitsime üles ja vaatasime veidi ringi ja siis… Seal ta seisis me ees ja Hanna-Liisa silmad süttisid taas põlema 😀

Patsu ka?! Muidugi! 😀

Kuniks tüdrukud rippuvate kodukitlite vahel südameid joonistasid. Ikka nii, et väiksem pusis ise ja siis suur õde näitas ette, kuidas saab vähema vaevaga ilusamaid südameid teha ja siis pisem proovis ja tuligi välja…

Nii, ja kuniks siis tüdrukud omapead toimetasid, oli Küllikil hetk enda jaoks, et ka ennast koguda. Istusime kõrgel taevas aknalaual, kõlgutasime jalgu, vaatasime koos tüdrukuid ja pilte mu telefonist ja tõmbasime hinge. Ees ootas selle päeva tähtsündmus ja vaim oli vaja valmis panna. Annaks nüüd taevas veel vaid veidi selgemat ilma! 🙂

Liikusime vaikselt maa poole tagasi ja kallistasime. Ma arvan, et see päev läheb minu jaoks ajalukku muuhulgas ka kui üks kõige kallistusterikkam päev üldse. Mõni kallistus oli vahel kohe nii tugev, et ma arvasin, et Hanna-Liisal on plaan mu pea kere küljest eemaldada ja see siis nagu avokaadoseeme veepurgi kohale panna juuri alla ajama ja siis maha istuda ja nii edasi. Õnneks jäi mulle seekord küll veel mu pea alles. Võimalik, et vaid seepärast, et tal polnud sobivat purki? Hihiii 😀

Ja siis põikasime “Banaane ei ole” ajareisi-näitusele teletorni all.

“Hmmm, selline telk? See on telk?”

“Jaa, see on telk. Pea jaoks. Jalgade jaoks on arvatavasti teist telki vaja?” itsitasin ma kaasa.

Seda, kuidas koolipingis istutakse või noh, kuidas seda tehti siis, kui mina ja Külliki veel koolis käisime, teadis Hanna-Liisa kenasti. Eeskujulikud õpilased – tütar ja ema 😀

Ja vanaaegse telefoniga helistamine oli ka tal käpas 😀

“Nii, kuule, Hanna-Liisa, oled sa valmis?” Selle küsimuse peale venitab tüdruk endale näkku kõige äraseletamatuma ilme ja noh, mis muud, kui leeeendaaaameeee!

“Tead, ma tahan sind oma sõbrale, Roaldile, tutvustada!” ütleb Hanna-Liisa mulle ja surub tugevalt mu käe enda soojade pihkude vahele. Sõidame vaikides edasi. Õhus on pinevus. Lennujaam… veel veidi edasi… Selver… pööre paremale…

Peetri Jooks,

… siit me nüüd siis tuleme!

“Ohh… Nii palju rahvast?!”

Kiire parkimine, päevakohane särk selga ja hopsti ema süles ratastele!

Kõik on korraga nii põnev, et veereks või ise ja üksi kohale. Tunnen, kuidas ka minu süda kiiremini lööma hakkab. 🙂

Ise on hea, aga veel ägedam, kui ema veidi kaasa aitab. Siis saab peaaegu nagu lennata. Elevus, see meie suure päeva kandev noot, on ju sees kah! Nii see jooks meie jaoks algab! 🙂

Ja siis läheb samm aina kiiremaks ja kiiremaks 🙂

Nii. Kohal. Kus on tuttavad näod? Kus on Lastefondi telk? Kuniks Külliki otsib, vaatab Hanna-Liisa otse mulle silma sisse. Ta on tõeliselt oma sõiduvees! 🙂

Tadaa! Mõmmi pildiga telk on leitud! Õiged inimesed ka!

Ja siis ilmub ei-tea-kust välja terve seltskond punaseid särke ja neil on ka Hanna-Liisale üle anda temanimeline punane särk 🙂

Siis moodustavad nad Hanna-Liisa ümber ringi

Ja siis teevad veel muid pilte enne, kui suunduvad jooksuraja suunas. Nad lähevad kõik koos Hanna-Liisa toetuseks jooksma! 🙂

Meie suundume ka edasi. Otsustavalt. Kogu me raskeväega! Hanna-Liisa ON valmis! Juhhuu! <3

Siis vupsavad meie juurde kaks jooksjat, kes räägivad rõõmsalt, et nad on täna siin ja tulid jooksma just ja ainult Hanna-Liisa pärast. Tervitused ja kallistused on omal kohal. Meeleolu on ülev 🙂

Kohale on jõudnud ka Reporteri tiim ja kohad võetakse sisse

Olulised jutud räägitakse kiirelt maha

Lehvitus veel kaamerasse kogu Eestimaa rahvale ja siis, mis muud, kui sirge suund stardijoone poole!

Peetri Jooksu heategevusjooksul osalejad on kohtadel juba valmis. Hanna-Liisa on stardijoone juures ka valmis 🙂

Veel viimased sõbralikult toetavad juhendamised selle kohta, kuidas see “stardipaugu tegemine” siis ikka päriselt käib

Ja julgustav teadmine, et ta pole üksinda ja koos on veel julgem. Alati! 🙂

Selle pildi nimi on “40 sekundit stardini” ja minu meelest on selles pildis korraga nii palju ägedat! 🙂

Sekundeid loeti maha ja suur õde sulges juba ette ka Hanna-Liisa kõrvad. Nad kõik olid väga valmis. Jooksjad ka! 🙂

“Tähelepanu… valmis olla… TUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT!”

Ja jooksjad jooksid ja tuuuuuuut ikka veel kestis! 🙂

Ja siis sai tuut otsa, Hanna-Liisa suur sõber Roald lippas ka rajale ja Hanna-Liisa jäi kõigile jooksjatele stardijoone juurde lehvitama! <3

Korraga oli meil natuke aega. Ärevad hetked olid möödas ja finišist lahutas jooksjaid veel pea 5 kilomeetrit 🙂

Viimaste jooksjate kannad veel välkusid kauguses, kui mul õnnestus tabada seesugune armas hetk Hanna-Liisast ja tema treener Randelist 🙂

Sel ajal, kui teised finiši poole lippasid, näitas Hanna-Liisa Randelile oma saavutusi. Ta astus ema ja õe toel vaikselt üle stardipaku, tegi pisikese ringi ja ületas paku taas.

See ei ole talle lihtne, aga suure töö ja pingutuse ja pühendumusega on kõik võimalik! Hanna-Liisa sai täna oma isikliku ringi edukalt tehtud! <3

Ja siis võtsime me kõik koos suuna finiši poole, et tervitada saabujaid. Vihmailmast oli saanud kõigi ilmaprognooside kiuste mõnusalt soe ja selge õhtu 🙂

Sättisime end mugavalt paika, et vaade oleks hea ja päike silma ei paistaks. Veidi ootamist ja sealt ta juba tuli, esimene finišeerija! 🙂

Pidulik pilt ka!

Jupike veel ootamist ja siis hakkasid kõik korraga saabuma. Hanna-Liisa elas jooksjatele hoolega kaasa 🙂

Ja julgematel ligiastujatel surus kätt ka  🙂

Väikene paus ja siis ilmusid jooksu lõppkoridori otsa esimesed tuttavad punased särgid ja siis ilmus neid kurvi tagant veel suurem hulk juurde. Sealt nad tulid, kõik kenasti koos! Ja Hanna-Liisa ootas neid 🙂

Jooksust punatevate nägudega õnnelike inimeste ühine pilt Hanna-Liisaga koos ka 🙂

Ja viimased jooksurajalt saabujad ootame ka kenasti ära 🙂

Aitäh teile kõigile! Aitäh teile, jooksjad! Aitäh korraldajad! Aitäh kõik teised toetajad ja kaasaelajad! <3

Jooks on läbi ja väljapääsu poole suundudes leiavad Roald ja Hanna-Liisa teineteist taas üles 🙂

Neil on omad jutud rääkida ja Roaldil on Hanna-Liisale ka meenutada midagi väga olulist, selleks, et raske töö kannaks vilja ja unistuste tiivad tugevamaks kasvaksid. See pilt, nii juhuslik, kui see ka on, toob mulle iga jumalama kord pisarad liigutusest silma. See oli nii ilus ja eriline hetk… (iga kord! ka sama teksti üle lugedes, jälle! Ja jälle…). Ja Hanna-Liisa kuulab suure hoolega.

Veel selle päeva viimased kallistused 🙂

Päev on olnud pikk, täis kirkalt kauneid emotsioone ja seda kõike tuleb veel seedida. Vääääga hoolega.

Enne jooksuplatsilt lahkumist üks oluline pilt ka koos treener Randeliga 🙂

Pikk, eriline ja imeilus päev hakkab vaikselt oma lõpu poole veerema.

Imelise päeva imeline lõpp

Ajal, mil Külliki läbi Tallinna minu kodu poole sõidab, otsisin ma kotist välja ühe pildi. See on minu jaoks olulise tähendusega pilt ja iga kord, kui ma seda vaatan ja selle pildi sõnumile mõtlen, tuleb Hanna-Liisa mu silme ette. Olin selle talle raami sisse valmis pannud, aga õiget hetke oodanud

Ja raami taha kirjutanud talle ka pühenduse. Selleks, et teda tänada. Tänada paljude asjade eest, aga kõige olulisem… ma tänasin teda selle eest, et ta olemas on. 🙂

Veel viimane väsinud, aga hirmõnnelike nägudega pilt meist koos seal auto tagaistmel, enne, kui algas nende kodutee tagasi Tartu suunas 🙂

Kell oli 18:33, kui auto mu kodumaja eest minema vuhises. See päev oli igati korda läinud!

Ja koduteel saatis Külliki mulle pildi unes “lendlevast” Hanna-Liisast:

Lenda kullake, lenda kõigi oma unistuste poole! Sa oled kõigi nende unistuste täitumise kuhjaga juba ette ära teeninud! Ja tea alati, et…

… et unistustel on tiivad <3

Ma armastan Sind nii väga!

***

Palavad tänusõnad

Aitäh teile, Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond, Peetri Jooks, Kanal 2 Reporter, Apollo Kino, Lotte kohvik, Tallinna Teletorn, et te Hanna-Liisa unistuste päeva võimalikuks tegite! Aitäh teile, Roald ja Randel, ja Getter et te olemas olete ja hoolite! Aitäh, jooksjad! Aitäh, teie, kes te igapäevaselt Hanna-Liisat toetate, julgustate, aitate ja tema jaoks olemas olete! Aitäh Külliki, et Sa mu sel imelisel päeval kaasa võtsid ja mul oli võimalik sellest kõiges oma osake saada ja Hanna-Liisa, aitäh Sulle, et Sa tood kokku nii palju imelisi inimesi ja selle maailma palju paremaks muudad! <3

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *