6th January 2018
, Elu ilusad hetked, Kolimine, Meie elu Šveitsis, Natuke nalja ka

Me kolime Eestisse. 22. detsember

12.

kell 01.30

Andreas oli sel aastal eriti pai poiss ja päkapikud tõid talle šokolaadikalendri kõrvale ka teise – Lego Star Wars kalendri. Pai poiss avas iga päev aknakese ja rõõmustas nagu laps kunagi. Kuna nüüd läheb kiireks, siis sai ka kalender kenasti lahendatud 🙂

Aa ja me oleme nüüd ringiga siis kontoris (ja kellaaeg ei ole silmapete). Andreas ärkas vahepeal üles ja siis me tulime kähku ka siia otsi kokku vedama.

Leidsin riiulist ka Tallinna vanalinna plaani. Meie suur elumuutus muutub aina realistlikumaks.

13.

kell 03:26

Avastasin kontorist nüüd veel ühe ema saadetud avamata ja sorteerimata kasti. No suvel ma alles endiselt kolisin oma juppe ju siiapoole ja Eestis viskas ema mu asju koos mammaga kokku just nii nagu ette neile jäi ja paremini kasti passis.

Ja sellest kastist ilmus välja totaalne varandus! 😉

See sinine kuusekarraga täht oli igal aastal minu lapsepõlves näärikuuse ladvas. Ma unistasin tähekesest nagu vene multikates ja siis me koos ema ja mammaga tegime midagi selletaolist. Sellel aastal jääb ta kastis Eestisse tagasi sõitma, aga tuleval nääril toome ta taas välja!

See triibusärgiga pisike tüüp omas kunagi kuklas ketti, mille otsas oli rõngas ja selle otsas minu elu esimene oma võti 🙂

Ja siis see veiklevate kujunditega osaliselt kasutatud leht! Need saatis mulle Rootsist mamma õe tütretütar. 80ndate aastate lõpus olid seesugused kleepskõrvarõngad hullult popid. Kasutasin neid vaid kõige tähtsamatel hetkedel. Korduvalt. Klassiõhtul ja nii. Kohe tore, et ma need kunagi lapselastele edasi saan pärandada 😛 Kellele kulda, kellele karda. Ulme!! 😉

14.

kell 05:00

Meie eile alles kestab. Ikka kontoris. Tuikavate ihuliikmete lohutuseks ja leevenduseks võtsin korraks istet… ja joonistasin. Värvid on paraku pakitud 🙂

Aga ikkagi jõuluaeg ka meie juures! Olge te kõik hoitud! <3

15.

kell 7:47

Kell on sobivalt nii kaugel, et me jõudsime koju, äratasime poisid viimaseks koolipäevaks üles – edasi on nad koduõppel – ja palusime neil meid tunni aja pärast üles ajada. Ja veenduda, et vähemalt üks meist kindlasti ärkab.

Ja siit tuleb teile hetkevaade me selle aasta jõulupuust. Seisab teine kenasti akna all teisel pool teed. Kui sügavamal maja sees oled, no aknast eemal, siis autoteed ei näe ja tuppa paistab vaid tuledes puu. 🙂

Kirikukellad pimmpommivad just praegu kolmveerandtundi, õues on ikka kottpime ja meil on täpselt üks tund magamiseks.

16.

kell 08:08

Ja poisid läksidki viimast korda siin kooli…

Kiire hommikusöök tanklas ja kell 9 oleme taas Andreasega vormis, et täie auruga edasi tegutseda.

Sissejuhatuseks teab FB rääkida, et 3 aastat tagasi olid meil ühed igavesti rõõmsalt ulakad jõulud. Ma ei saa seda pilti jagamata jätta 😉

Ja samal ajal on Õdede Liidu Fb lehele ilmunud jõulutervitus – sama pildi, aga jõulutervituse tekstiga 🙂

17.

kell 12:20

Noooh.. ütleme nii, et me oleme siin selle jõulukolimise asja juures ikka kohe kogu südamega. 🙂

Tolle ekg tegemise hetkel olin just lõpetanud ühe hullu 24se valve ja pidin ülikiirelt jõudma lennujaama, et Andreasele külla jõuda õigeks ajaks. Ja no milleks joonistada ja kirjutada ninnunännu sõbrapäeva kaarte, kui saab lasta südamel päris ise oma suurest armastusest rääkida. See ilus jutt on nüüd juba imelised kolm aastat ka raami sees olnud. Südame keel on sama!

18.

kell 12:54

Jeeeee! Ma koliiiin! Elu on lill. Lamp on lill. Mina olen lill.

19.

kell 15:51

Auto käes!

20.

kell 16:58

Saime poisid just koolist kätte. Vanc maandus autos ja ulatas särades Andreasele kingi.

“Sorry mom… mul polnud aega sulle kingitust teha. Kool sai enne otsa.” 😛

Seega Andrease jõulud juba algasid 🙂

Ma ei tea, mis on karbis, aga kaanel seisab:

“Play with me :3”

Ja siis muigasin ma endamisi, et huvitav, mida arvaks Vanc, kes jõuluvanauskumisest veel päris loobunud pole, kui ma teataks, et kuule Tan sai küll kingi, a sulle polnud mul enam selles kaoses aega kinki teha. Ja antud hetkel vastaks see veel isegi tõele, sest tema pisikene kink ootab teda alles Eestis.

21.

kell 17:42

Viimastel päevadel ja öödel oleme end korduvalt leidnud rahusaarelt – istumas maja taga autos ja jutustamas. Eks seda on vaja tasakaaluks kuna kogu see asi kisub juba üle igasuguste normaalsuse piiride lõbusaks ja imelikuks.

Näiteks täna olen ma päev otsa kuulanud Mari-Liisi (keegi mäletab?) igivana plaati 90ndatest nii, et kiirteel ka minu ees ja taga ja küljel sõitnud autod sellest osa said. Ja isegi Andreas oskab varsti eestikeelset teksti kaasa laulda “Miiis tegema nüüd pean…”  Tema õnneks sõidab ta vahepeal küll ka teise autoga.

Aga nüüd istub ta hoopis pakkimisvalmilt siin autos me Terasdraakoni Maja taga ja täidab eriti olulist nimekirja – “nimi meie uuele punkbändile”. See on meil juba vana traditsioon, mida vahel ikka täiendame ja loeme ja irvitame pisarate ja märgade püksteni. See on iga korraga naljakam ja täna on see nimekiri saanud tubli täienduse. Vot selline on tase hetkel 🙂

22.

kell 18:24

Andrease vanemad on maandunud. Tulid teised otse Ungarist meile appi 🙂

23.

kell 18:40

Õhinas Happy lõpetab oma advendikalendrit Vancu abil nii, et kõik kohad on koerakomme täies – Veel! Veel! Veeeel!! Vanc ise on otsapidi vannis nagu puldis ja õpetab kolmes keeles Happyt kannatlikum olema.

24.

kell 20:55

Me, myself & I 🙂

Lühimälu probleemidega Dorie-kala suudan ma vahel täiesti tahtmatult olla. Lilli olen ma nagunii ja noh üks pisike Müü elab minus kah. Üsna kontrollitavas, aga krutskeid täis olekus.

Nagu te aru saate, siis meil on endiselt veel, mida pakkida. Andreas on otsaga oma juhtmete ja raamatute ja plaatide juurest jõudnud kööki ja pakib kolinal potte-panne. Minul läheb veidi kauem, Kolimine ja pakkimine on  mu jaoks omamoodi ka teraapilised. Võtad asja pihku, vaatad, veeretad, viskab üles mõni mälestus? Milline on selle asja väärtus mulle eile, täna, homme? Hindad ja otsustad. Jätad alles, annad ära, viskad ära. Ilmselgelt võtab see rohkem aega, kui labidaga asjade kokkukühveldamine. Kenasti süsteemselt kasti on vaja asjad ju ka sorteerida ja paigutada, sest iial ei tea, millal see kast saab kord lahti pakitud.

Kõrvalt vaadates võib ju arvata, et ma ikka totaalne veidrik olen, aga no maaaa eiiii saaa kõike ja korraga ära hävitada, sest see tunduks liigagi vägistamisena ja asju läbisegi kokku visata, see ärritab ja vihastab mind lihtsalt liiga sügavalt. Või no suure hädaga saan, aga vaat kui keegi teine seda minu asjadega teeb, siis see on põhjus paranematuks traumaks. On nähtud ja tehtud neid katseid minuga. Siis juba pigem veeuputus ja mudavoolud! Seega ma parem ei maga, aga pakin hoolikalt ja Andreas õnneks tead ja austab seda hirmsat joont minu juures, sest ega ma ise ju ei kurda. Teen oma asja omas tempos ja olen lõpuks sahisevalt rahul kah.

Senikaua kui asjad me elamises vaikselt oma reisikohtadele asetuvad, on meil aga üks isemoodi suur mure?

Ma leidsin no nii 2 aastat tagasi poe ees parklas maast pisikese hoolikalt pakitud pakikese. Selle sees oli pudi. Selline huvitav. Ma polnud oma silmaga seda asja varem näinud ja käisin seal nagu kass ümber palava pudru. Tegin pilti ja uurisin guuglist. Näitasin Mummile ja uurisin, et äkki tema teab, tal on huvitavaid sõpru. Ta polnud kindel, aga arvas sama, mida mina.

Ja siis saabus Andreas. Võtsin pakikese maast ja hüppasin autosse. Pistsin paki Andreasele nina alla ja uurisin miiiis asi see on. Nagu Nukitsamehe nõiamoor oma porgandilaadsega. Ainult sõbralikumalt.

Andreas irvitas nagu ahv ja nokkis pakisuu esimese kihi veidi lahti. Auto täitus hurmava kanepiaroomiga. Daaa! Naersime nii ja naa ja no mida me siis nüüd sellega teeme?

Pakkisin pakikese puhtasse koera kakakotti. Meil on need siin ilusad oranžid, hakkavad silma ja selle panin noh, nii muuseas siis auto kindalaekasse. Koju ei tahtnud viia. Mitmel hommikul muigasime autosse istudes ja ka Vancu uuris, et mis lõhn see selline on. Meie ei teadnud midagi. Loomulikult.

Aga siis tuli meil vana auto uuema vastu vahetada ja suurpuhastust tehes jõudis see pakk koos kogu muu kolaga ikkagi me köögi-poolsaare parempoolsesse tippu. Istus vaikselt seal kakakotis ja ma vahel käisin teda servast nuusutamas. Mulle ei meeldi eriti kanepi suitsetamise lõhn. No meeldib rohkem, kui tavalised sigaretid, mida ma üldse ei talu. Aga niisama kotis oli ta väga mõnus. Ja siis ühel kevadisel hetkel, kui autovahetusest oli ka pea aasta möödas, kolisime me jälle oma elamist.

Andreas kinnitab siiani, et ta pakkis kogu kola sealt poolsaare lauapinnalt kõik ühe käetõmbega kaasa, aga mis välja pole ilmunud, on meeldivalt lõhnava sisuga kakakott.

Me oleks selle ammu unustanud. Pole ju mingi oluline asi. Aga nüüd, kus ees ootab ärev kolimine läbi suure Euroopa ja me oma kastiautoga liigselt tähelepanu tõmbame… oleks parem, kui meil seda kotikest ei oleks. Leidnud ma seda igal juhul pole. A natuke hirm ikka on. Nii et hoidke meile siis nüüd veel sülditeo ja mandariinide koorimise vahelt pöialt, et see kott oleks me juurest haihtunud sinna, kust ta enam lagedale ei ilmu 🙂

Eelkirjeldatud sündmuste valguses on meie pikas punkbändide nimekirjas, mida Andreas alles täna täiendas, ka nunnukas “Lost Weed”, mis iga kord nimekirja ette lugedes kenakese naeruturtsatuse esile kutsub.

Älin jällegi arvas just, et tühja sellest kadunud kakakotist, tegelikult on peamine, et mul ikka kivi on kotis kaasas 😛

Älin oli see tore tüüp, kes käis aitas mul pakkida, kui ma 2015. aasta augustis üleelukiirusel Eestis käisin esimesi asju siia toomas. Sest me ju tulime juulis siia ainult puhkama ja siis Älin aitas, mu ema arvates rohkem küll segas, hihii, sest meil oli hommikuni ja lennuki väljumiseni kolmekesi koos kohutavalt lõbus ja siis Šveitsis avastasin, et mu peenkaalutud kotis oli midagi… ehk siis see kivi, mille Älin oli mulle salaja kaasa pakkinud teele.

Kinnita veel piiril, kividega lennates, et jah, sa ise oma käega pakkisid oma koti kokku.

See kivi on need aastad mul kogu aeg riiulil silma all olnud ja rändas nüüd koos mu kõige hinnalisemate ehetega juba karpi, mis ei lähe isegi suure auto kasti vaid tuleb meie auto katusel elava vaala sisse.

Nii, aga vahepeal pakkis Andreas Vancult saadud kingipaki lahti!

25.

kell 22:29

Ma ei saa enda puhul kinnitada levinud kuuldust, et ujumist ja jalgrattasõitu ei unustata ära, kui see kord juba selge on. Mina unustasin ju! A võib-olla ma vaid kujutasin ette, et ma oskasin. Aga flööti mängin ma siin majas endiselt kõige paremini. Küll vaid kaht lapsena algklassides õpitud lugu. Aga ikkagi rohkem ja ladusamalt kui teised ja ma harjutasin viimati neljandas klassis ehk umbes sada aastat tagasi.

Kaste on mu selja taga täpselt 27. Ja liikumine me elamises on piiratud – see sujub vaid mööda kitsaid radu ja kastitunneleid. Meenuvad ammused isetegija-ajad, kui mõne meeldivalt hullu käsitöölise kogu elu nägi kogu aeg sedasi välja. Küll lõngatunnelite kujul ja seega siis vist pehmemalt. Aga siiski. 🙂

26.

kell 23:21

Vanc arvas, et ta ikkagi tahab täna süüa. Seega jooksin ma veel viimasel hetkel tanklasse. Jõudsin 5 minutit enne sulgemist. Koju oli vahva jõuda. Kõik tundub nii ülev ja eriline.

Meie terashalli draakoni maja teise korruse aknad, mis šveitslaste jaoks on küll esimesel korrusel, on 360 kraadi heledad ses märjas öös.

Kuigi pildil ei paista see nii hästi kätte, siis puudutusel klõbisev draakonisoomus on uhkelt olemas. Ja seal lambi all ja enne järgmist maja paistev puu on torkivate nahkjate lehtedega iileks. Ilusad punased marjad on ka küljes. Ei ole plastikust. Jõulud on vist kohe käes, sest maailm magab siin unises väikelinnas oma jõuluootuse und.

Ma pakin nüüd edasi 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *