13th July 2018
, Elu ilusad hetked, Pisikesed toredad teod

Jutustavate piltide lugu

Eestisse tagasi kolides arvas FB, et mulle võiks huvi pakkuda lugude jutustamise kunst pildis ehk parem teadmine, kuidas siis ikkagi päriselt ka on hea raamatuid illustreerida. Siiani olen ma seda ju vaid kõhutunde najal teinud. Arvake ära, kas ma kõigi oma tuhande tegemise vahelt pidin sellele kursusele jõudma? Muidugi pidin!

Illustratsioonikursus “Lugude jutustamise kunst” Gerda Märtensi eestvedamisel alustas märtsi esimesel päeval. Ma ei olnud mitte kunagi varem Eesti Lastekirjanduse Keskuses Pikal tänaval käinud. Juba see maja oli elamus omaette ja kursus neelas mu esimesest hetkest endasse.

Me kohtusime kord nädalas. Teooriatunnid vaheldusid praktiliste tundidega. Imeline Gerda võttis meie kamba käekõrvale ja viis raamatuillustratsioonide võlumaailma südamesse. Enda vaimustuse väljendamiseks kilkasin mõnedki korrad FB-s, kui äge see teekond on. Näiteks:

“Ma tean nüüd ka päriselt, et see kõik, mida ma teinud olen, on olnud äge ja see, mida ma teha plaanin, on veel ägedam ja lisaks enda tekstidele suudan ma ka teiste tekste pildis elama panna omal viisil. Tänane 10minutiline proovitöö oli seesugune. Juhhuuu ja saialilled! Täiega!”

Neis kooskäimistes oli minu jaoks see ülioluline miski, mis andis lisaks tahtele, tekstile ja joonele väga olulise teadmise tehnikast, julguse lammutada raamid ja tahtmise eksperimenteerida ja tegutseda. Ka siis, kui sada muud olulist asja ootas kiiret teostamist. Kuigi ma oma isiklikuks projektiks valisin algselt leinaraamatu, mis kavandina mu riiulitel liiga kaua on oodanud, siis sain ruttu aru, et iganädalane suts oli just see, mida ma vajasin, et pea kümme aastat teel olnud ja pidevalt edasi nihkunud enneaegse ja haige vastsündinu teretulemust-raamat jõuaks teostumisele lähemale.

Mul on selle valiku üle nii kohutavalt hea meel, sest asi on edasi liikunud eesmärgi suunas ja nagu meie kursuse lõpupäeval, suurel tööde esitlusel, ka öeldi – minu areng varemilmunud titaraamatu ja tereraamatu vahel on mõõdetav valgusaastates. Ma olen sellega väga nõus. Selle eest saan ma väga paljuski tänada just Sind, Gerda! See mida ja kuidas Sa teed, see on lihtsalt imeline. See rõõm ja kirg ja teadmine ja oskus näidata illustratsioonide maailma ja juhendada ja suunata ja toetada ja õpetada ja julgustada ja sütitada! See säde Sinus on nakatav ja niiiih ilus. Aitäh! Samasuured tänud kuuluvad me inspireerivatele kursakaaslastele! Igaüks isemoodi eriliselt ja vahvalt muutis meie terviku nii kirevalt põnevaks. 

Lambivalgusest kollane ülevaade ka mu pisikesele väljapanekule lõpetamise päeval. Pildil kohtuvad minevik ja tulevik. Siin on võrdluseks koos all vasakus nurgas ammune rakett ja selle kohal dummy-bookis (planeeritavas suuruses ja kujunduses mustand-raamat) kaasaegne rakett. Ja kavandid ja südamesse mahtumise pilt. Nüüd polegi muud… kui puhtaks joonistama!

Juba kursuse lõpetamise hetkel oli õhus võimalus, et meie tööd saavad minna Tallinna Keksraamatukokku näitusele koos teise õpetaja illustratsioonikursuse õpilaste töödega. Muidugi olime me kõik kohe hakkamas ja sel ajal kui tragimad korraldamise enda peale võtsid, püüdsin mina hakkama saada esitlemisele minevate piltidega ja oma kavandeid puhtaks joonistada. Ja sain ka! Kohe mitu lehepaari sain valmis ja pooleldi valmis veel enam.

See puhtaksjoonistamise protsess oli nauditav. Palju teadlikum ja selgema sihiga kui kunagi varem. Mu titaraamatu pildid olid omal ajal kõik täispildis tekstile lisatud ja huvitavaid lõikeid seeläbi ei tekkinud. Oligi tekst ja sellel lisaks pildike. Mängulust oli tehniliselt suht olematult. Nüüd tundub mulle aga, et tereraamatusse suudan ma selle sisse tuua. Ja kui tiitellehe algne versioon mulle ekraanilt vastu vaatas, hakkas asi juba päris päris tunduma.

Saatsin printidest Gerdale pildi ka.

Illustratsiooninäituse kuulutus sai valmis ja hakkas levima. Kuulutuse joonistuse on teinud me kursusekaaslane Eike Ülesoo-Tikman. Tema joonistuste pisikesed detailid on nii üliarmsad!

Eelmine esmaspäev oli minu elus üks väga tähtis päev – näituse ülespanek, minu magistriõppe vestlus Tartus ja õhtul pidulik näituse avamine. Näitust üles panema ma paraku ei jõunud, sest samal ajal olin ma hoopis Tartus Biomeedikumis ning seepärast viisime Andreasega mu pildid mapi vahel juba juba laupäeval raamatukokku valmis. Teadsin vaid, et mu prindid lähevad arvatavasti vitriinkappi.

Sisseastumisvestlus oli intensiivne ja äge. Ma tean, mida ma tahan, seepärast polnud mu sees isegi hetkeks ühtegi kõhkluse värinat. Tartust tagasi Tallinna poole sõites saatis Gerda mulle Selle pildi 🙂

Ja lisas hiljem veel ka selle. Aitäh!

Tallinna jõudes käisin raamatukogust läbi. Veel viimased pildid ja detailid olid sättimisel ja mul õnnestus ka käed viimasel hetkel külge panna – kleepisin näitusesaali suurtele klaasustele meie kuulutuse.

Seejärel lippasin koju, võtsin Andrease kaasa ja juba kell kuus oli näituse pidulik avalmine.

Rahvast oli kohale tulnud omajagu ja siis pidas Gerda tervituskõne, tutvustas järjest osalejaid ja nende tööde asukohti. Seal, kus me seisime, oli tore vaade toimuvale. Tabasin asjalikult kõnet pidava Gerda läbi Eike joonistusega klaaskapi.

Plaksutasime ja juubeldasime ja tunnustasime ja nautisime kogu seda vahvat toredust. Pilti tegime ka ja tehti meist ja me töödest ka 🙂

Andreasele oli just päev varem kohale jõunud mu hullude tegemiste läbiv joon.

Milleks mul ikkagi on vaja tööle lisaks õppida kriisiabi kogemusnõustamist, pereteraapiat, kunstiteraapiat, grupijuhtimist, minna õenduse magistriõppesse ja lisaks siis veel ka õppida, kuidas raamatuid illustreerida. Sellel kõigel puudus pealtnäha ju loogiline ja selge seos? Siiani leppis ta lihtsalt tõsisasjaga, et ma kõike ja korraga lisaks tööle teha tahan ja see mu õnnelikumaks teeb, aga eesmärk ja põhjus olid talle kuidagi kaugeks jäänud. Võimalik, et kui ma hirmus asjalik olen, siis tundub vaid mulle endale, et teised ka aru saavad, mis plaane ma pean. Kuigi mulle tundub, et ma räägin neist asjadest kogu aeg. Vot ja saades teada, et mu suurem eesmärk on toetada läbi lapse seisundi kriisi sattunud lähedasi ja neid, kes seda toetusvajadust peavad oskama märgata, mõista ja ka pakkuda, pani Andreas ka oma peas ühe suure pusle hoobilt kokku.

Ta paistis sel päeval kohe iseäranis uhke olevat mu üle.

Näituse avamise pidu oli ülev ja kell kaheksa tuumikuga koos peosaali koristades puges kontidesse magus rammestus. Teadmine, et midagi on juba saavutatud ja samas saab siit üheskoos edasi minna ja turvaliselt areneda, on hea tedamine. Ma pean siinkohal taas tunnustama Gerdat. Ta on suurepärane koolitaja, alati 120% kohal, asja juures südamega, soe, armas, märkav, hoolas, täpne ja tegutsev. Väärtused, mida kohtab enamasti kahe-kolmekaupa on temas kõik korraga olemas ja on nii suur au ja rõõm olla olnud osa tema koolitusgrupist ja sellest kõigest osa saada. Meie grupp on elav tõestus sellest, et me tahame veel ja veel sellest osa saada. 🙂

Ega nüüd polegi muud, kui ennast käsile võtta ja raamat valmis joonistada ja vormistada. Põhjust on enam kui küll.

Lisaks mu enda pöörasele perele, kes minu kirevusega toime tuleb, soovin ma tänada ka kõiki teid, kes te mind inspireerite ja kursil hoiate. Tereraamatu pühendus on hetkel selline:

Ja meie palavad meenutused ja tänusõnad lähevad veel ka kahele kanale, kes meie näituse avamise peo fantastilises rabarberikoogis süüdi olid. Meil oli Andreasegi kurikaval plaan Mr Beani moodi võtta üks pisike taldrik, asetada sinna paar koogitükikest ja siis suure taldriku ja paljude tükikestega vaikselt irduda. See kook oli lihtsalt liiga hea. Kui ma koogiautorilt retsepti kohta pärisin, siis naeris ta suure häälega ja teatas, et kõik algab kanadest. Ehk et retsepti esimene punkt on: võta endale kaks kana! No selge, siis tuleb vist selle nimel ka pingutada, sest sellist kooki on meil vaja rohkem kui vaid näituste avamisel ja Tan on aastaid ajanud, et tal on kana vaja. Oleks ta seda kooki maitsta saanud, oleks meil täna kodus juba vähemalt üks kana 😉

 

Teie aga minge Estonia puiesteele Tallinna Keskraamatukokku meie pisikesele näitusele, sest…

Joonistus ikka Eike Ülesoo-Tikman 🙂

 

OLULINE INFO:

Kuni 23. juulini on näitus suletud raamatukogu korrastustööde tõttu. See-eest on näitust pikendatud augusti lõpuni 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *