Ma arvasin alati, et mina olen siin peres kõige soodam. Selgus, et mulle leidub tõsiseid konkurente.
5. jaanuari hommikul istus me korrusmaja ukse ees tuvi. Pealnäha tavaline Liivalaia tänava tuvi. Kössitas seal tasakesi. Kohe nii vaikselt, et Happy teda ei märganudki. Ei väljudes, ei sisenedes. Õues oli jahe ja linnu kaaslasi ei paistnud kusagil.
Õhtul oli ta ikka veel seal ukse ees. Samas kohas. Silmad liikusid. Suled olid turris. Andreas küsis, kas ja mida me saaksime ta heaks teha. Tuua süüa? Ma arvasin, et see on rangelt keelatud. Sinna ta meist jäi. Raske südamega.
Kell 1 öösel olime kõik unetud. Vanc ei püsinud oma voodis ja kujutas ette, et ta on liblikas. Imeilus liblikas. Ja siis jõudsid ta mõtted taas tuvini. Mis ta teeb seal all? On tal külm? Miks ta seal on? Mida me ikkagi teha saaksime? Ja Andreas vaatas mulle sama haledalt nunnu näoga otsa kui Vanc. Nojah…
Olgu. Tooge ta siis tuppa, kui ta ikka veel seal on! Aga ainult üheks ööks ja kohe hommikul hakkame otsima lahendust. Andreas küsis ettevaatlikult, et aga mis siis saab, kui teda enam seal pole? Või ta surnud on?
Ma arvasin, et kui enam ei ole, siis äkki läks mujale, aga suremise võimalusele mõeldes hakkas ka mul sees kraapima. Jajaa, ma tean, et tuvid on tiibadega rotid ja lohistavad kõiksugu haiguseid ringi, aga ikkagi on tal hing ja elu sees ja äkki ta on lihtsalt hädas ja vajab veidi turgutust, et oma tavalise tuvieluga edasi minna?
Viskasin siis kell 1 öösel meie esimese kolimiskasti päris tühjaks, vooderdasin pehmemaks ja Vanc ja Andreas rullisid kummikindad kätte. Tuvi oli ukse ees alles ja kolis kastiga me kööki. Ta olla rahumeelselt lasknud ennast kasti panna ja kössitas nüüd seal kastis vaikselt.
Andsime talle juua ja terasid. Andreas jõudis juba guuglist leida, et tuvile tuleb putru anda, aga no päriselt! Ma uskusin, et üks Liivalaia tänava tuvi on oma elus ka muud söönud kui putru ja pakkusin talle enda meelest kõige väiksema riskiteguriga toitu – me kääbushamstri teradega toidusegu.
Hommikuks oli tuvi minu kartustest hoolimata kenasti kosunud ja elavnenud. Ta oli me kõrgel köögilaual kastis vaikselt veega solberdanud, terasid nakitsenud, kakanud. Kui ma ta kastimaailma taeva avasin ja sealt sisse vahtisin, siis vaatas ta oma teraste tuvisilmadega mulle huvitatult otsa.
Andrease ja Vancu meel oli rõõmus. Mul ka, sest ma olin juba jõudnud mõtelda, kui keeruline on külmunud maasse auku kaevata, kui see peaks vajalik olema. Mul oli ikka kohe väga hea meel, et lind kosus ja sai endale sujuvalt ka linnulaadse nime – Böödo (Oh, Bird! ehk Birdo) 🙂
Otsisin, mida temaga peale hakata ja koostöös nendega, kes teavad, mida selliste lindudega teha, leppisime kokku, et hoiame teda homseni toas kastis ja siis läheme õue katsetama, kas ta jaksab lennata oma tavalise elu juurde tagasi. Selle üle, et Böödo veel vähemalt päevaks jääb, oli eriti Vancul hirmus hea meel. Tan suhtus skeptiliselt me tuviprojekti, aga käis vahepeal salaja piilumas.
Aa, ja ühtlasi on Andreasel taas uus punkbändi nimi olemas – Pigeon in the Kitchen
7. jaanuari pealelõunal võtsime kasti kaenlasse ja läksime Böödoga õue.
Esimene katse lindu vabastada algas lootustandvalt. Leidisme tuvidega platsi vaiksemal kõrvaltänaval ja Andreas avas ettevaatlikult kasti.
Böödo vudis kaelajõnksutuste saatel kaastuvide suunas.
Teised tuvid surusid end tihedamalt punti ja vaatasid Böödot. Mulle meenus kohe muigega lapsepõlve-multikas, kus üks lind esineb, et ta tuli just Indiast ja teised pole kindlasti seal kunagi käinud. Eksole. Igal juhul uudistasid linnud seda maailma ja teinetesist mõne lootusrikka minuti jooksul.
Siis aga möödus liiga vuhinal auto ja Böödo kaaslased tõusid madalalt lendu ning kadusid maja nurga taha. Böödo püüdis ka, aga lendamise asemel hoopis viskles, sest ühe lennuvõimelise tiivaga saab teha kohapeal vaid ringe… selge – tiib on viga saanud.
Böödo tuli seepeale kastis tuppa tagasi ja meil tuli talle leida sobiv tiivaremondi töökoda. Algas aktiivne otsimine. Õhtuks muutus Böödo veidi elavamaks. Sõi ja jõi hoolega, siblis ringi ja muus osas tundus igati kabedas seisus olevat.
Läbi heade ja ka tänavalindudest hoolivate inimeste – aitäh, Katrin! – õnnestus meil saada kontakt linnupargiga ja järgmise päeva õhtul kolis Böödo juba sinna kosuma ja tiiba parandama.
Hetkel elab ta koos ühe teise linnatuviga veidi teistest eraldi ja on juba ka teada, et ta saab terveks. Kevadel lastakse ta vabaks. Kui ta ära ei taha minna, siis võib ta sinna linnuparadiisi edasi elama jääda – päeval lendab ringi ja ööseks läheb paabulindude juurde tuttu. Kuigi me igatseme Böödot, siis nii hea on teada, et tal on parem ja kõik saab korda.
See pilt on tehtud me köögilaual kastis vahetult enne, kui Böödo uhke auto eesistmel tulevikku sõitis. Maailmas on ikka nii palju toredaid inimesi ja muid tegelasi
Ilusat linnuelu Sulle, me armas Böödo! Ja anna märku, kui siiakanti taas juhtud! 🙂
