Täna hommikul oli taevas linna kohal sinisinine ja päike paistis eredalt. Ikkagi vaba päev, mõtlesin ma rõõmsalt ja pöörasin teise külje.
Andreas aga sirutas ennast reipalt ja küsis, et mida me siin Eestis nii ilusal päeval tavaliselt ka teeme, kui talv korraga otsa saab ja tööle minema ei pea.
“Mmmm, ma ei tea, randa minnakse?” itsitasin ma uniselt talle vastuseks.
“Randa?! Aga no lähme siis randa!”
Poiste näod olid umbes sama pikad kui minu oma, kui ta selle plaaniga neid äratama läks. Aga Piritale me sõitsime ja nagu selgus, siis me polnud üldse ainsad seal.
Seega võib vist sel aastal ametlikult märtsi lõpuga rannahooaja avatuks lugeda? Ega meil siin Eestis lapsed ju rannas mängvadki lume ja jää ja jääkülma sulaveega ja ega keegi ju ei tea, mis ilmaga see kalendrisuvi veel tuleb.
Andreas imes ilmse naudinguga endasse päikest ja hullutas seejärel oma sõpru šokolaadimägedes, et Eestis ongi siis nüüd rannahooaeg alanud. Muidugi on.
Tavaliselt me käimegi jopedes ja suusamütsides rannas 🙂
Aga no ilm oli igavesti ilus, isegi väga külm ei olnud ja see rannaskäik oli Andreasel üks tore mõte.
Ja nüüd arvavad kõik ära, mis on Tannul põses. Loomulikult söövad meie lapsed rannas liiva. Ptui, ikka lund ja jääd 🙂
