Eile saabus kätte see hetk, kui mu mõttes kantud plaanidest hakkas korraga reaalsus läbi rebima ja ma taipasin, et no nüüd lähebki päriselt asjaks.
Mul oli vaja cv juurde haakida endast mingi vähegi esinduslikum pilt ja ma sain albumites sobrades ja lootust kaotades aru, et kogu mu elu on viimased aastad olnudki üks lõputa kino. Mitte, et see kinovärk tore pole olnud 😛
Minu ainus kriteeriumile vastav pilt on vist lastehaigla töökaardi jaoks tehtud foto aastast eeee 2013? Koooohuuuutaaaav, hihiii! Ja seda ma ei saa ju ka lisada, sest sellist soengut ja juuksevärvi ei plaani ma lähema 20 aasta jooksul uuesti kanda.
Või on täiesti ok veendunud elegantsusega lisada mõni kõrvadega pilt oma üsna tõsiseltvõetavale ametlikule eluloole? No et siis nad teavad juba ette, millega riskivad? Näiteks see pilt jääb mulle juba väga mitmes kord ette. Ei sobi või? Näitab, et mu ema on viisakas inimene ja kannab rulle ja puha. No et… parandamatu – võtke või jätke!
Oleks ju aus võte. Selline olek on minu puhul juba täiesti normaalsuseks kujunenud. Aga ma vist peaks püüdma ikkagi kohaneda üldiste normidega veidi? Vähemalt alguses ja sissejuhatuseks. Edasi läheb nagunii jälle kinoks ja tuleb loota tööandja huumorisoolikate taluvusele. Aga noh, alati tuleb jääda iseendaks ja juba ma triivingi selle mõtte juurde tagasi.
Aga lappan ikkagi õrnas lootuses veel veidi edasi. Natuke on ehk veel lootust näida normaalne. Hmm, huvitav, mida arvaks tööandja, kui ma lisan cvle sellise suure lapsesõbra pildi? Aitäh Laura, laenulaste eest! Lasteõendust ja imikute hooldamist õpetades sobivad pildile ju ka lapsed. Kinnituseks või nii, et ma mõnda isendit ikka oma elus ka näinud olen? 😉
Ei? Mnjah. Tundub, et mu kõige soliidseimad pildid on üldse siilikaga. Võib-olla peaks siis lihtsalt soengu kaasajastama? Ja tegelikut on mul hetke üsna talutav pilt ka passis, roosa peaga, aga kust iganes ma seda pilti ei otsi, siis ma ei leia seda me riigi internetiajastu bürokraatiarägastikest üles. Kahju.
Hmm, aga see on ja täiesti soliidne pilt? Ja täitsa mina kohe.
Jätsin selle pildimõtte ööks selginema ja hommikuks oli asi klaar!
Teate, vahel on kohe turgutav selline tagurlik protsess enda sees läbi teha ja iseennast taas sügava veendumusega üles leida. Elu on krdima lühike ja elada seda kellegi jaoks meeldimiseks ja sobitumiseks on lihtsalt nõõõme. Et peaks mahtuma kasti? Näiliseltki? Mitte iial!
Seega läks mu eluloo külge see pilt:
See, et ma hetkel punane pole, ei tähenda midagi. Aga väljendab ta kõige tabavamalt mu sisemist põlemist ka välispidiselt. Ja kirjalike faktidena lisasin ka need värvikad elemendid reaalsusest, mis alguses kõrvale jäid, sest kui ma ei kõlba nii nagu ma olen, siis polegi vaja, siis ma ei taha ju nagunii, sest ma ei kavatse hakata kedagi teist etendama kui iseennast. Ja see, kuidas ma ajas kujunen ja muutun, seda ei tea isegi mu haldjast ristiämblik. Kirjutan ja joonistan ja mõtlen ma ju ikka edasi iseenda moodi. Seega, ei mingit lõhestumist. Lihtne! Uhh, kui hea on olla!
Ja nüüd siis ongi päriselt ka nii, et me kolimegi Eestisse ja ma hakkan hoolega tööle ametis, kuhu mu süda mind kõige enam kutsub. Juhhuu! 🙂
