Avan silmad.
Hommik.
Vean käe padja alt välja ja silmi kissitades püüan hõbedase käekella sihverplaadilt aru saada, mis kell on.
Minutiseier näitab 45 ja ma pean 55 olema Estonia ees!
Kargan voodist õudusega üles…
Ilmselgelt olen ma haledalt sisse maganud ja pean võluväel kümne minutiga Liivalaia tänavalt Estonia ette kohtumisele jõudma. Mitte niisama olulisele kohtumisele, vaid sealt ruttu selle seltskonnaga, kes mind ootab ja Tallinnas liikuda ei oska, edasi järgmisele, veel olulisemale kohtumisele kiirustama. Samal ajal pükse jalga vedades ja hambaid pestes, kraaksun haledalt, kas Andreas saab mind Estonia juurde kähku ära visata. Mul on vaja kaks rasket kasti südamekaartidega kooli kaasa viia ja ma ei kujuta ennast nendega jooksmas väga ette.
Andreas ägiseb. Öise valurohu mõju on kadunud ja hommikune alles ootab võtmist. Tavaliselt annan ma selle talle tööle minnes ja tema siis magab veel tunni ja on ärgates enamvähem liikumisvõimeline. Ma vean jaki selga ja hüppan hoo pealt kingadesse nagu koeratüdruk Lotte. Andreas sõlmib oiates ketsipaelu. Jooksen maja taha parklasse. Andreas liipab mul sabas. Poisid magavad. Koer jääb meist uksele veidra näoga vahtima – lähevad ja teda kaasa ei võtagi? Noh, imelik hommik…
Andreas maandub autos. Oigab valust. Ma luban tal lahkelt kasvõi karjuda ja vabandan ette ja taha, et ta sedasi voodist välja rebisin ja siunan ennast, et no kuidas ometi ma äratuskella ei kuulnud.
Hoovivärav avaneb ja minutiseier on tiksunud 54 peale. Mul on Ü K S minut, et olla Estonia ees… Tänavad on õnneks tühjad. Isegi foorid Liivalaia peal plingivad kollast. No ehk ikka jõuame. Andreas peab vajalikuks läbi valus muiates mainida, et ta pole elus näinud mind nii kiirelt liikumas. No need kaks korda elus, kui ma sisse olen maganud, pole ta mu kõrval ju olnud. Need olid ammu. Ma ise tean küll, KUI kiiresti ma suudan ennast liigutada vajadusel.
Solarisele lähenedes on minutid tiksunud 58 peale. Ma olen heitunud. Andreas küsib oigamise vahele kinnitust, et ma ju öösel ütlesin, et ma pean kell 7 ärkama? Muidugi pidin ja kuidas ometi ma seda kella ei kuulnud!? Oigan.
Vahetult enne Estonia juures peatumist, seal Eesti Panga ja Solarise vahel, punase fooritule ees peatudes, vaatame koos kella.
Kell on 6:59… ja minu taskus hakkab laulma äratuskell!!
Pisarad jooksevad naerust.
Nooo ei ole võimalik! Andreas lõõtsutab oiata ja möirgab naerda korraga. Mina irvitan naerukrampides hääletult.
Sõidame koju tagasi. Pargime auto. Ikka hirnume ja pisarad lihtsalt voolavad.
See hetk vajab kinnipüüdmist. Teeme pildi. Isegi mitu.
Liiga valusalt naljakas on. No ja mis nüüd siis edasi?
Noh? Läheks kohvikusse? Olümpia all on kohviku juba kella 7st avatud. Äkki oleme kohe esimesed või midagi. Andreas teatab, et tal on veel 2 tundi aega magada. Aga kohvikusse tuleb ta küll ja eks siis magab hiljem edasi. Pakun, et toon ülevalt ta rohud. Ta arvab, et pole vaja, küll ta pärast võtab. Naer on valu veidi leevendanud.
Foorid juba töötavad, kui me üle ristmiku Olümpiasse marsime.
Päike paistab.
Mul on kindlasti võimalik uuesti hiljaks jääda.
Kogu me elu ongi üks suur naer läbi pisarate.
