Ma tõusin lendu, kui selgus, et päkapikud mind siiski unustanud pole. Juuhuuuu! Õnn on maandunud suuuuure lipu plaginal mu juurde!
Kui see üks minu jaoks eriti äge kingitus nüüd kõrvale jätta, siis tulevad meie pere selle aasta jõulud unustamatult teistmoodi. Seesugust pakkimist ei ole meist keegi varem läbi ja üle elanud.
Kolmas advent pani meist kihutades mööda. Kingituste lahtipakkimise asemel me hoopis pakime kogu oma elamist kokku, et kogu täiega Eestisse kolida. Kuuske vaatame sel aastal Vancu toa aknast – teisel pool teed on romantiline hotell ja neil on tore kuuusk, 10 korda suurem, kui meile tuppa mahuks ja ometi on see iga hetk meil silma all nagu oleks otsaga toas. No ja kuuski näeme me eesootava 2500 kilomeetri jooksul kindlasti veel kilodega.
Aga sel ajal, kui meil on siin kiire-kiire, siis teil seal Eestis on ikkagi võimalik ehk hinge tõmmata ja jõulud tuppa ja põue lasta. Ma vähemalt loodan, et see nii on ja see teadmine annab mulle pisut ka hingerahu.
Kuna ma aga sel aastal valmistusin jõuludeks juba keset suurt suve, siis juba tol hetkel rääkis mulle Ivi, et õdedel on vaja jõulukaarti. Kaardi sain ma valmis, aga alles nii hilja, et kõigi muude suurte mõtete keskel selle trükkimiseni enam ei jõudnudki. Õnneks on meil olemas vahva sotsiaalmeedia, kus sõnumid ja pildid levivad kiiremini kui talvised postituvid neid kanda suudavad ning sel korral läks nii, et ma saatsin oma kaardid Eesti Õdede Liidule digitaalselt. Kuigi neil oli endal juba jõulukaart olemas, siis läksid minu joonistatud pildiga jõulutervitused FB teele kolmanda advendi pealelõunal ehk eile 🙂
Meie planeeritud stardini on nii vähe aega alles, et ma ei tea, kuidas see kõik valmis saab, pole ju ainult asjad, on inimesed ja tunded ja mälestused ja plaanid ja sada muud asja veel… Seega… hoidke ja olge hoitud! See soov on ka meile väga oluline.
Ja meile pöidlaid ja varbaid hoidke, palun, ka, sest endiselt pole teada, kuidas ja millega me Eestisse jõuame, aga me tuleme. Kohevarsti juba! 🙂
