Meie mamma 85

Minu mamma on yks igavesti vinge mutt ja seda sõna “mutt” tuleb hääldada väga tundeliselt ja pehmelt, sest see peab kõlama peenelt nagu särtsuvale daamile kohane 🙂

Nooruses oli ta niiiii ilus. Minu arvates oli ta kohe kõige ilusam maailmas. Ja viimase kolmekymne aasta jooksul ei ole ta grammigi vananenud mu meelest – ikka ilus mamma 🙂 Alati oli nii naljakas, et kõigi mu sõprade ja koolikaaslaste vanaemad kippusid olema sellised pisikesed nunnud hella krobelise paiga hallipäised matsakad memmekesed, aga minu mamma oli peen nigu piitsavars, pikk ja sirge seljaga. Paljude minuealiste vanaemad elasid maal, minu mamma oli peaaegu läbilõhki Tallinna tydruk sellest mõnusast tubakahõngulisest tantsuklubide ja kohvikute põlvkonnast, kes olid noored veel enne teist ilmasõda.

Ta sai mõne päeva eest 85 aastaseks ja käib endiselt väljas vaid kontskingadega. Iga päev krutib ta endale pähe rullid ja tupsutab põsele puna. Pidupäeval on alati ripsmed värvitud ja kyyned roosaks lakitud. Tema garderoob on suhteliselt roosa. Mida vanemaks jääb, seda roosamaks see muutub ja me ikka aasime ta kallal, et mida vanem eit, seda… tema ainult kihistab rõõmsalt naerda. Põlle ja rätikut tal pole kunagi olnudki vist.

Ta on kursis kõigi päevauudistega, omab toimivat meiliaadressi, hoiab kaasaegselt raha pangas, tal on valik kõiksugu aktsiaid, mille käekäiku ta hoolega jälgib. Kõik tema eakaaslased-sõbrad peale noorema õe ja eksabikaasa on juba aastaid lahkunud ja kogu tema seltsielu piirdub koduse seltskonnaga. Ta käib alati eeskujulikult valimas ja pärast käime me siis kohvikus. Ta ootab alati innukalt nädalavahetust, et siis ema sõidutaks ta kuskile poodi ringreisile – peen provva sätib endale siis kõpsukad alla, kybara pähe, tõmbab mantlikrae elegantselt poolyles, sätib kurte (vöö) oma peene piha ymber ja istub siis kenasti autos tagapingile.

Välimus on petlik, ta on väga töökas! Nad ehitasid vanaisaga kahekesi yles meie maja, mamma tassis suuri segu- ja liivakotte maa ja taeva vahel. Selle peaaegu ebamaise legendiga oleme me siin kõik üles kasvanud. Vanaema kätetöö ja suur hool ja armastus oli meie aed. See aed, mis oli minu lapsepõlves ja mis juurdeehitusega hävis. Sellest oli mul nii kohutavalt kahju. Tema aga kääris käised ja rassis ja tassis suuri kivilahmakaid nagu Linda muiste, mida mina hädiselt veeretada ehk jaksasin, ja ehitas aia uuesti yles. Kyll enam mitte seda lopsakat eriliste liikidega võimsat iluaeda, mida mõnigi spetsialist kunagi pildistamas käis, sest uus aed oli palju varjulisem. Aga arvestades mamma vanust, siis no myts maha ikka kyll.

Ja ta on tohutult võimukas. Kõik lihtsalt peab käima nii nagu tema tahab. Tegelikult ongi mamma see, kes meie kodust paraadi on alati juhtinud, mitte kaelana mõne mehe pea otsas vaid ikka uhkelt ja yksi ja ise. Ohh, ta on nii kummaline ja totakalt armas oma naljakate arusaamade, prantsuse lastetoa, saksa täpsuse ja veidra kõnepruugiga. Nii on kleidil peal alati kurte, aias võiks olla gloobe, esteks käis ta aias, sirm tuleb alati kaasa võtta, kohvi joob ta kruugist, vett meil vahel põle, kohvile pannakse manti jnejnejne kõik naljakad laenud ja valed sõnakujud ei meenugi kohe.

Aga kõigi katsumuste kiuste on ta alati nii särav ja kaunis ja hoolitsetud olnud. Kunagi, kui silm teravam oli, siis tegi ta ka hästi palju käsitööd ja mina olen enamuse oma oskustest temalt õppinud. Ja nyyd võite arvata, kui ko-hu-ta-valt hea meel mul on, et mu poistel on võimalus teda tunda. Muide mu suurema poisi yks lemmikunejutte on mamma-muinasjutt – mina siis pean jutustama ymber seda, kuidas mamma titana kõrtspoe letile pissis ja suvel karjas kurja oinaga sõitu tegi, mõisaaiast rabarberid putkede pähe maha niitis ja moonakate silgusöömise peale suud vesistas, kuidas ta metsas peatuvaid mustlasi kooliteel pelgas ja kõigest muust ka. Ma ei aimanud iial, kui suur väärtus võib olla neil mälestustel, aga kõik need lood, mida tema on enda lapsepõlvest rääkinud on nii elavad ja vahvad ja lastelegi nii põnevad. Poisid veel ei tea, et mul on papast neile ka põnevaid jutte rääkida ja dadast ja babast ka. Endast muidugi ka. 🙂

Vot ja kuna mamma põhikoht on viimased aastad köögis (enne juurdeehitust oli meie köök 1,5 ruutmeetrit väike. Jajah 1,5, mitte 15, no ja nyyd ta siis peab uut suurt kööki enda toa pikenduseks. Oma toas tegi ta muide möödunud aastal ise remonti ja siis otsustas, et ta ikka parem kolib minu vanasse tuppa yldse. Pakkis kola kokku ja koliski. Enne võõpas suures osas seinad ise erkroheliseks. Ja papagoid võttis ka enda tuppa elama, sest ta oskab nendega rääkida. 😉

Nii aga tagasi köögi ja pliidi juurde tulles… kinkisime me mammale sel korral päris tema enda personaalse pajakinda. Talle meeldib kypsetada, aga vahel ikka juhtub, et kook või pirukas jääb liiga kauaks ahju. No nyyd enam ei jää, sest nägus käekaitse tuletab talle seda meelde. Ja mitte mamma ei kõrbe, vaid ikka ‘Mamma, kõrbeb!’ No alguses kaalusin ka ‘koduköögi kuningannat’ ja ‘pliidiprintsessi’ ja muud seesugust, aga lõpuks tegin ikka lihtsalt ja tema moodi 🙂

Palju õnne ja ylipikka iga Sulle, kallis mamma!

Meeleolupilt tänaselt peolt. Tyypiline 85-aastane, eks? 😉