Lauda saabuvad me ekleerid.
Kaks mulle, kaks Andreasele.
“Ma pean tunnistama, et ma võtsin kaks kooki ainult seepärast, et sa ütlesid, et sa võtad kaks ja ma ei tahtnud kehvem olla!” tunnistan ma häbelikult itsitades.
“Arva, miks ma kaks võtsin?” küsib Andreas laia naeratusega ja mina noogutan õhinal.
“Sest ma olin kindel, et sa võtaksid kaks ja ma ei tahtnud sinust maha jääda!
Naerame ja koogid… need kaovad naudinguga kõhtu selle loo kirjutamise käigus. Ei! Täna rohkem ei söö. Mõni teine homme taas.
Aga näiteks kaks päeva varem avanes me koolitusruumi lauakõrguses külmikus seesugune pilt.
Sedasi näevad välja 30 ekleeri – 20 šokolaadiga ja 10 karamelliga. Me tegime Õismäe kohvikus korraliku tühejnduse, vabandust, aga meil oli neid kõiki vaja ja nad olid lihtsalt nii jubehea oli! Eriti šokolaadi omad. Kuigi mõned arvasid, et just karamelli omad on paremad.
Lyoni ekleerid ON parimad! Need on just sellised nagu minu lapsepõlves, kui tädi Helga meile ekleeridega pühapäeval külla tuli. Aga kui Lyonis ekleerid otsa saavad, siis kõrval majas asuvas Rucolas on saab maruhead pavlovat. Ja kesklinnas on abiks Tõnismäel asuvas Klaaspärlimäng, kus on arvatavasti Eesti parim tiramisu. Ma pole paremat kusagil saanud. Seda magusadoosi siia kirja pannes on tunne, et ma muud ei söö ja muust ei mõtle, kui kookidest? Ju vist. Sedasi on elu magusam! 🙂
