Minuga ikka juhtub

IVF päevik 7+1

by

Tänase päeva märksõnad on olnud liiga kõrge vererõhk ja me Marumetsa äge seltskond, kelle “grupifoto” ma lõpuks “ilmutatud” ehk jooned paika sain. Sedasi poolikut tööd vaadates võib pea täitsa ringi käima hakata kergest stereost 🙂

ja kui jooned olid valmis, siis seadsime sammud Tsärgipoodi, et ülehomme algavaks lõpueksamiks ja lõputöökaitsmiseks ka uus pidulik pildiga dress selga saada. Taevale tänu, et ma kunagi võtsin vaevaks Polütehnikumis õppida ja kujutan endale ette, kuidas valmistada ette trükifaile ja mis tehnikas võiks olla mida hea trükkida. Töösse läks just see, mida ma soovisin. Homme paistab, kuidas õnnestus 🙂

Ühtlasi läks täna nii, et pidin siis sama hooga samas keskusest ka meie grupikingi ära tooma. Valisime netipoest asjasd hoolega välja. Kappasime Andreasega mööda poodi, aga õigetest asjadest nägime vaid poolt. Küsisin saalis liikuvalt poetädilt, et kas ja kust ma ülejäänud sama sarja tooted leian. Tema ei teadvat, vaadaku ma ise. Otsisin edasi ja leidsin mingid variandid ikka lõpuks ise ka üles. Kombineerisime, päris see ei olnud, mida otsisime, aga tegin pilte ja arutasime ja valisin siis välja kaks pisikest teineteise alla sobituvat lauda – õpilane ja õpetaja, muigasin endamisi.

Võtsin siis mõlema lauakese sildid kaasa ja vaatasin taas, kust ma leian kellegi, kes ütleb, kust ma need lauad leian. Leidsin jälle sama tädi. Küsisin, et soovin seda ja seda lauda. Tädi kappas kannalt ringi ja pani jooksu, jooksin järgi. Küsisin uiuesti.

“Mida te üldse tahate sellisel kellaajal!”

“Laudu?!”

“Meil on ladu kaste täis. Midagi ei saa kätte!”

“Kas te homseks saate need kätte, ma tulen õhtul uuesti?”

“Ei, hommikul saate! Õhtul on kastid ees!”

“Äkki on need vòimalik välja tõsta, ma maksan ära ja tulen võtan õhtul?”

“No lähme vaatame, kas neid üldse on.” pahurdab tädi. Laos selgub, et suuremat lauda pole neil olemaski.

“Aga kus on?” ei jäta ma jonni.

“Kust mina tean?! Minge küsige kassast”

Läksin, küsisin. Tädi hiilis mul sabas. Selgus, et sellist suuremat lauda pole ka baltikumi pealaos. Tore… Aga kassast tuleb inimene kaasa, sest väiksed lauakesed on kõik pakkides saali välja pandud juba, sealt saab. Saame pisikese kätte ja suundume suurema näidise juurde. Seal seisab juba mu lemmiktädi käed puusas, on teine kunsttaime, lambi ja kaks diivanisilti sellelt minema tõstnud ja puhiseb:

“Te vòite selle võtta, muud meil pole ega tule!”

“Tore, aga see on näperdatud ja kraabitud ju… Ma ei saa seda võtta sedasi kingituseks…”

“Ise teate!” turtsatab tädi ja ma hoian vägisi juba keelt hammaste taga.

Kassatädi, no see teine, kes need väikesed lauakesed mulle leidis, on vahepeal poes aga tiiru teinud ja teatab:

“Meil pole saalis näha näidist, aga siin pakis on sellised nagu kodulehel – sama kujuga, aga kõrgemad. Äkki see sobiks?”

Hurraaa, seda mul vaja ongi! Lähen kassatädiga rõõmsalt kaasa ja mu lemmiktädi tatsab jalgu lohistades minema. Leima sobivat värvi toote ja tassime lauad kassase. Seisame esimeses kassas. Mu lemmiktädi on sealsamas kassa kõrval, vahib nüri pilguga otsa ja käratab, et vale kassa, minge sinna teise. Vabandan ja saan ostud tehtud järgmise toreda tädi juures.

Istume Andreasega autos maha ja ma prahvatan kogu loo välja. Kuna ma nii roosa ja rahulik olin kogu selle aja, siis ta ei saanud arugi, et miskit toimus. Siblimine oli, aga asjad toimisid. Ta on muidugi hämmingus, et kuidas üldse nii saab, aga no näed, saab. Ta oma Šveitsi teenindusstandardite peale ei saa sageli aru sellest, mis ja kuidas meil siin üldse toimub. Aga mina ei ole pahane. Ma olen hoopis uhke enda üle, et ma närvi ei läinud ja õiendama ei hakanud. Ühelt poolt püüan muidugi teadlikult hoiduda ärritumisest, kuida teisalt oli olukord nii üle võlli, et ma nagu ei tahtnudki ärrituda. Mul oli hoopis tunne, et peaks tädile kommi või mandariine saatma päkapikuga. Võib-olla oleks tal ka supervisiooni vaja, ohkan ma samal ajal sama lugu me õppegruppi jagades, sest no tegelikult on ikka krdi kurb ja masendav, kui ta seal sedasi peab piinlema ja kohe üldse mingit rõõmu oma tööst ei tunne.

Koduteel põikasime Statoili. Kõht oli selle poetsirkuse peale liiga tühjaks läinud. Mulle meeldib nende retroburks, aga ma ei kannata seda valget kastet, palun alati see välja jätta. Seepeale pakutakse mulle alati praemuna või peekonit juurde. Neid ei taha ma ka. Mulle sobib lihtsalt see kapsasalati, juustu ja pihviga burks. Päris 90ndate algus ei ole, aga on palju lähemal kui Mäkk või Hess. Andreas on hotdogi usku. Tal on alati jube raske valid,a mis kastmeid ta tahab ja reeglina pean ütlema, et ta ei soovi ühtegi ja iga kord tahetakse seepeale panna kõiki kastmeid. Ma ei olegi veel välja mõtelnud, kas “mitte ühtegi”, “mitte midagi” või “ilma kastmeteta” toimiks kindlamalt, sest olen neid erinevas järjekorras iga kord saanud uuesti korrutada. Õnneks või kahjuks ei ole mul põhjust muidugi olnud seda liiga tihti teha. 🙂

Muus osas on kõik muutusteta ja ehk läheb see kõrguseid otsiv vererõhk oma vakku ka nüüd ikka ise tagasi. Eksamiks peaks muidugi nüüd materjale ka lugema, aga aju on hetkel grupildile värvide valimisest liiga paks. Need elukad on vahel ikka nii pirtsakad ja nõudlikud ja igal ühel on asjast oma arusaam ja siis saad juba paika, aga tuleb välja, et kellegi on just sealsamas kõrval midagi väga sama karva ja läheb jälle uueks sättimiseks ja timmimiseks. Ehk et ma lähen parem vaatan nüüd ära kõik 6 värsket Mandaloriani osa ja teie olge armsalt kallistatud! 😃

IVF päevik – 49. päev

by

Meil on jõulud ja roosid õitsevad ja roosipõõsas kasvavad salaja valged karvased koerad 🙂

Päeva veetsin rõõmsalt mänguteraapiat õppides ja harjutades. Tegelikult oleks ju tore Tartus teistega koos ka olla, aga ma olen aru saanud, et kodust veebiakna kaudu kaasa tehes jääb mulle võimalus ka rohkem kodus olla ja see on jälle teistmoodi tore. Eriti oluline on see nädalavahetustel, kui Andreas ei tööta.

Ja tänu sellele, et ma olin kodus, oli meil võimalus täna esimese pausi ajal teha perekondlik katse kokakoola ja mentostega. Andreas printis selle jaoks veel ekstra seadeldise ka, et saaks kommid ühe ropsuga pudelisse. Ja kus see juga siis lendas! Oma 3-4 meetrit oli see küll ja suurde pudelisse jäi alles vaid veerand, äkki isegi viiendik. Ma olin kunagi sada aastat tagasi seda katset teinud. Kodus,, vannitoas ja siis küürinud vannituba, sest see ju lendas lakke ja igale poole. Tan oli siis täitsa titt alles. Seega polnud poisid ega ka Andreas seda asja veel näinud. Mis on minu jaoks endiselt üllatav, sest mulle tundub, et vähemalt Andreas on elus kõike proovinud. Lennutanud endale poisijublakana muuhulgas näkku lõhkeainet jms. Noh ja Tan, mu pisike püromaan ja paugumees, tegi enne kooli suurte poistega koos torusiilipomme, aga vaat koka ja mentose olid nad vahele jätnud. Ma siis aitasin neil selle vea parandad ja nüüd on see tehtud. Pildid ja video on Tannu telefonis, sest minu oma on pilgeni täis ja mul pole aega olnud oma 13 000 pilti minema sealt tõsta veel. Järgmisena võiks elevandi hambapastat proovida.

Lõunal oli meil aega, et ehitida ära suur elupuu. Me läksime küll ehtima murelit, aga seisime seal mureli kõrval ja ma vaatasin lillepeenrasse, et miks me ometi seda koonusekujulist elupuud ei ehi. Kümme minutit hiljem seisime ehitud puu kõrval ja olime armunud. Ja siis teatas Andreas, et talle ikka meeldivad need naabri räästas rippuvad tulukesed ka, lähme poodi. Ja sinna me läksime. Ta sai endale mingid räästatuled ja kasvuhoonesse tuled ja ühe nunnu rebase saime ka. Kui jõulud, siis jõulud. Ma läksin juba tundi tagasi ja siis avastas Andreas, et mingi andur on kadunud ja kotis ka pole. Ju see jäi siis poodi. Kuna ta ei riskinud seal käte ja jalgadega oma mure seletamisega, siis pidin kaasa lendama, et andur ära tuua. Sain kolmele inimesele kassades selgitada ja Andrease anduri kätte ja väikegrupitööks jõudsingi juba tagasi zoomi.

Süsti sain teha kusagil vahepeal. Püüdsin alguses sedasi vaikselt toimetada kaamera vaateväljast väljas, aga rohtu viaalist süstlasse tõmmates tuli nõel kolm korda vupsti välja ja panin kaamera kinni ja korraldasin asja kenasti silmade kõrgudel ikka ära. Süst ise polnud õnneks hull.

Siis sättis Andreas end oma Papa Panda Sigarimajja popsutama, oli kasvuhoone enna soojaks ka kütnud ja kutsus mind pilti tegema postituste jaoks. Happy käis ümber putka ja valvas.

Sellega korras, jätsin ta nautima ja tulin oma praktikapäevikut kirjutama. Hea, et mul vähemalt märkmete paberid on juba sorteeritud, nii läheb selle asjaga vähemalt palju kiiremini, eepost ei tule.

Õhtune süst oli ka täitsa ok ja praegu ootan, et võtta sisse veel ka tänane viimane vererõhuravim. Ja siis ongi veel vaid homne mänguteraapiat täis päev ja esmaspäeval ootab mind arstikülastus. Et mitte liialt muretseda, püüan keskenduda kõigele muule. Näiteks joonistasin täna hommikuse supervisiooni ajal Viive-madusid. Alguses pidžaamas ja siis mõtlesin, kuidas ta siidkombineed, kleti ja seelikut ja võrksukka võiks kanda. Ja kingi ja saapaid.

Viive ütles neid pilte vaadates, et heategevuslikuks moeshowks on ma ta minu rõõmuks ka hotdogi kostüümi valmis ronima, aga tema lemmik on ikkagi mõnus pehme kodune pidžaama. No vaata seda madu siis.

Ahjaa, ja natuke nalja kal. Ma ärkasin täna hommikul selle peale, et Andreas küsis mu käest MIS?! Ja mina ei saanud midagi aru, et mis mis. Selgus, et ma olin halba und näinud ja paraja kisa ja rähklemisega ta läbi une peaaegu voodist välja lükanud ning nõudnud häälekalt ta käest, KUS ON PIDUR!?!

No ma nägin unes, et me olime keset suve kusagil looduses ja ta näitas mulle, kuidas tsikli seljas saab magada, et peab nii ja nii end toetama ja siis on täitsa ok. Ma sättisin end kõrge ronitaimedes kivimüüri juures paika ja tema läks samal ajal mõni meeter eemal asuvasse autosse juhi kohale magama. Hommikune päike juba paistis ja ma virgusin. Mõtlesin, et no ma üllatan teda, proovin ise natuke sõita selle kaherattalisega. Nii palju ma ju oskan küll. Tagurdasin edukalt ja käivitasin siis masina ja see hakkas ISE liikuma ja ma ei suutnud leida, kus on pidur. Proovisin parema poolega, see ei reageerinud, proovisin vasakuga, aga andsin vaid hoogu juurde. Mul oli valida põõsa ja me auto esiukse vahel. Sõitsin siis otsaga autosse ja ise vehin ja karjun Andreasele, kus on pidur. See ärkab, aga ei saa muhvigi aru. Esiratas pöörleb vaikse urinaga ringi ja künnab muda ja auto esiust. Ma karjun, et tee aken lahti ja kus see pidur on! Ta ei saa esiakent lahti ja pistab pea tagaistuja aknast välja, et mis ma tahan. ma jälle, et ma ei leia pidurit. Ja siis ta keerab võtmest ja tsikkel jääb täitsa vait. Sellel hetkel ma ärkan ja Andreas küsib MIS?!

Selle järgneb pikk selgitustöö. MIKS ma selliseid unesid näen, miks pöörleb esiratas, miks ratas ise liigub üldsegi, mis tsikkel see sellne on, sest tema oma see küll ei ole mu kirjelduse järgi. No ma tean ju ise ka, et ei ole, pigem selline krossikas on. Andreas väänleb ja röögib hommikuhämaruses naerda nii et pisarad pritsivad ja ei saa mitte midagi aru mu jutust. Mul viskas üle. Tulin alla ja joonistasin talle kindlustuse jaoks skeemi.

See aitas, sellest sai ta aru ja küsis igaks juhuks uuesti üle, et kindel, et ma jalgrattaga ei sõitnud ja ise elu eest seda vastu auto esiust ei vändanud nii, et muda pritsis. Muidugi, mida muud mul unes ikka teha on. Aga kas ma oleksin ta siis karjudes ja voodist välja visates üles äratanud? Muidugi mitte. Vot siis sedasi. Igav meil muidugi ei ole.

Ja nüüd võiks keegi aiamööbli terrassilt kenasti kuuri viia ja võikski jõuluvana tulla. Või tegelikult. Ülemised aknad vajavad ka veel mingit jõuluvärki. Kui juba, siis juba. Meil on muidugi maja küljes lahe redel ka, sinna saaks mõne suure päkapiku kinnitada katuse suunas ronima. Aga seda äkki mõni muu aasta 😃

Koroonapäevik: Lihtsalt üks reede

by

Kell on sujuvalt saanud varasema arusaamise järgi lõuna ja aeg on miskit mõnusat põske pista. Külmkapis on liha, liha ja liha ja üks dipikaste. Ok, dipikas. Tuustin teises kapis, leian maisikrõpsud. Need mulle meeldivad. Täna siis nii.

Lohistan end laisalt krõpse ragistades kodukontorisse. Uni on alles kontides. Mul on üks kindel plaan – Andreas peab oma kalendrisse kirjutama, et 9. juunil peame poisid kooli väljanäitusele viima. Iga kodust väljumise plaan kellegagi kohtumiseks tundub kaasajal nii suure ettevõtmisena. Sellega korras, võib päeva õnnestunuks juba lugeda.

“Mis plaanid sul täna on?” küsib Andreas.

“Mai tea, loen, joonistan. Kuulan ehk kooliasju ka, kui jaksan. Eks paistab. Sul?”

“No täna ma teen tööd, aga ma otsustasin, et homme lähen tsikliga sõitma,” vadistab ta peaaegu liiga energiliselt mu uimase maailma jaoks.

“Eee, tööpäeval tsikliga sõitma?” ei suuda ma imestust varjata. Ta on muidu ikka selline vastutustundlik tüüp siin olnud. Ja tema tsiklisõidud pole paaritunnised pausid…

“Aga homme ei ole mul tööpäev!” teadustab ta naeratades.

“Homme on ju teisipäev!?” olen ma täiesti veendunud. Ja kuna lihavõtted just olid ja minu sünnipäevani on aega, seega on ka 1. maini aega ja Šveitsis ei ole selles osas, kust tema tuleb ja mille järgi ta töötab 1. mai nagunii vaba päev ega püha, siis mis mõttes “pole tööpäev”?!

“Sul on vist küll kriisiaja lõppu juba vaja… Homme on LAUPÄEV!”

Tore. Eelmine laupäev või järgmine?

Hakka või seinale joonekesi kraapima.

*

Olen väikese ringiga tagasi voodis.

Raamat ootab mu kõrval. Aga veel enne, kui ma ta kätte jõuan võtta, suriseb telefon ja selgub, et mulle on saabunud postikappi pakk!

Kui imeline on pea iga päev pakke saada! Pole üldse oluline, et ma neid kunagi, nt eile, ise tellinud olen. Rõõm pakist on suur. Sealt tuleb veel üks raamat! Mitte et mul kodus riiulitäit lugemata raamatuid poleks. Aga kui Andreas kogub kanget alkoholi ja seda enamasti isegi ei maitse, siis mul on sama mu väärtraamatutega. Neil on võimalik ilus olla, sest ühel hetkel muutuvad nad alati ka vajalikuks.

Kuna see pakk ootab mind aga Sikupillis, siis tuleb mul sinna kuidagi saada. Autoga näiteks. Mille roolis istub Andreas. Kellel juhtumisi ei ole täna vaba päev. Aga ta on kodus.

Ma ei viitsi hüüda. Nagunii keegi kunagi ei kuule, kui ma hüüan ja karjuda ei tundu kortermajas viisakas. Helistan. Kaks kutsungit ja ohh üllatust, ülejärgmises toas istuv Andreas vastab mu kõnele. Ta on muidu see tüüp, kes kunagi ei tea, kus ta telefon on või on see vait ega värise või on telefon tühi.

“Jaa… päriselt!?” vastab ta kõnele itsitades. No et kas ma päriselt helistan talle, selle asemel, et ise tulla või lihtsalt valjema häälega rääkida.

“Ma ei viitsinud karjuda, see võtab liiga palju energiat. Ja tekk on nii raske…” nurrun ma magusalt.

“Oookei. See on küll karantiini uus tase sul!” naerab ta mürinal.

“Ohh, ütle mulle lihtsalt, millal sul on aega minuga Sikupilli postikappi tulla. Kiiret pole, aga täna oleks tore.”

“Millal sa tahad minna?”

“No ma võin kohe ka minna. Sul on äkki mingi programm või värk. Kell on hetkel 12:46.”

“Hmm, no teeme nii, et kell 13 läheme. Sobib?”

“Sobib, aga mida ma need ülejäänud 14 minutit nüüd teen?”

“Magad? Paned end valmis?” aitab Andreas mul lahkelt sisustada järgmised veerand tundi.

“Ok, ma panen siis äratuskella helisema…”

Andreas naerab.

*

Sikupillis käidud! Isegi poodi põikasime korra. Jubepalju rahvast oli, ma olen harjunud põiklema, aga mõni isegi hoidis vahet ja vaat et pooltel olid maskid. Me areneme.

Olen kahe raamatuga voodis ja ei tea, kumba lugeda. Võib-olla peaks veidi pikutama.

*

Tänane pole veel läbi.

Ma ei saanud ei lugeda ega magada, sest üks poiss vajas kõdi ja teisel valutas kõht. Valu mulle ei meeldi. Sellega püüan alati kohe tegeleda, et mõista selle allikat jne. Kõdiraamatu-mõtteid mõtlesin korra ka, aga ma ikkagi pelgan, kuidas maailm selle vastu võtab. Eks mul on omad muremõtted. Võib-olla asjatud, sest pedofiilid on arvatavasti alati targemad kui mina ja see ei peaks takistama mul oma asja rõõmuga teha.

Ja siis kirjutas Kerli, et Keskturul olid täna hommikul maailma parimad maasikaid. Kui siin maailmas on miskit, mis mind surnust ka üles äratab, siis on need maasikad. Seega tuli minna. Esikus kohmerdades seletasin Andreasele, et ma ei mäleta, millal ma viimati maasikaid nägin.

“Nägid või sõid?”

“Kas neid kaht saab lahutada? Igal juhul juhtus see viimati liiga ammu,” olin ma täiesti veendunud.

“Minu andmetel juhtus see viimati eile. Täna öösel,” kõkutab ta vastuseks.

“No näed, LIIGA ammu!” olen ma väga veendunud ja püüan teha surmtõsist nägu. Edutult.

Seega käin vahepeal ka turul ära. See meil siin kiviviske kaugusel. Ehk et kui on vaja, siis suudan ma ennast endiselt veel liigutada soovitud suunas ilma suurema pingutuseta. Seda on ka hea teada.

Ma jõudsin kohale vist liiga hilja. Maailma parimad olid otsas. Aga küll me nendega ka midagi teeme. Pealegi on meil kodus Prismast tulnud ausa kaubanduse banaanid, mis maitsevad nagu minu ja Andrease lapsepõlv (loe: nagu tõeline banaan!) Ja saab teha smuutit ja värki.

*

Kontorisse vuhiseb Tan, möödub minust ja pistab Andreasele maasika nina alla.

“Ütle, et sa oled mu üle niiiii uhke!” kuulutab ta ilmse uhkusenoodiga hääles.

Andreasel on imestusest kulmud kuklas ja ta püüab aru saada, milles asi. Maasikas on ju maasikas. Aga kuna Tan pole kaheaastane, et lihtsalt maasikat issile tutvustaks ja sellest saab Andreas ise ka aru, siis arusaamise aja pikenduseks venitab ta veidi leebemalt kui Nukitsamehes porgandit uuriv nõiamoor:

“Maaaasikas?!”

“Maasikas, jah!” teatab uhke Tan oma maasika kõrval seistes ja elevusest rahutult niheledes.

“Ohhoo, sellel pole ju seemneid!!”

“Jaaa!” on Tan võidukalt rahul Andrease avastuse üle.

“Ei noh, ja jälle uus tase! See karantiin on teile ikka mõjunud!” naerab Andreas jälle.

“Alasti maasikas! Paljas maasikas?” on minu rõõm maasikanalja üle suur. Ehk et muidugi oleme me Tannu üle väga uhked!

Ma pole elades viitsinud maasikalt seemneid välja nokkida. Ega varem ka seesugust maasikat näinud. Te olete?

Pistan siia pildi ka neist tänastest maasikatest, mis seemnetega näevad lähedalt ikka päris hirmsad välja. Nagu keegi pisike maasikakoll oleks oma kollased küüned marja seest välja pistnud või midagi sellist, ihhii!

*

Mul läks kõht tühjaks.

Kui lihasööjad olid oma ringi lõpetanud, hiivasin ma kapist välja üleeile loojangu ajal Viimsist nopitud püha karulaugu. Ühtlasi sain teada, et Viimsis on majakas, millest ma midagi ei tea. Ega ma neist koolimajadest seal kunagi kaugemale vist läinud polegi. Pealegi oli eelmine, see Keilast saadud roheline unelm, juba mälestuseks ju saanud.

Surramurra ja suuramurra! Siit tuleb uus pisike laar pestot! Ega Andreas mind niisama nüüd karulauguprintsessiks kutsu, eksole. Mitte, et nad Tannuga salaja ja mittesalaja seda ka ise söömas ei käi.

Minu püha õhtusöömaaeg:

Ja saksa keelt saab nii toredalt eesti keeles kirjutada, eks!

Okok, et mu lihasööjad end puudutanuna ei tunneks, siis tegin nende lihast ka enne oma karulaugupestot ühe pildi.

Aga lootus sellele, et ma saan rahus üksi oma karulauku köögis nautida lõppes nagu tavaliselt. Tuli ja kukkus aplalt vitsutama.

Tükike taevast – krõbeda koorega sai, karulaugupesto ja maasikad 😀

Ja sellest piisab täiesti! 🙂

Koroonapäevik: Ikka need patareid

by

(ehk eelmise loo järg)

Kui ma päikest veel suutsin ignoreerida, siis telefonivõbinat mitte. Mind ootab Stockmanni kapis pakk! Aeg on ärgata!

Minu areng on koroonakriisi ajal olnud ulmeline. Ma olen viimase kahe nädala jooksul tellinud elus esimest korda ISE internetist süüa, Andreasele sünnipäevakingi, La Muust jäätist, mõned korrad maasikaid, Tannule ägeda joogipudeli, koerale puugitõrjevahendi ja õige mitu raamatut. Selgus, et mul oli osta.ee-s konto juba enne Šveitsi kolimist ja ometi ei mäletanud ma sellest midagi. Nüüd õppisin seda isegi kasutama. Natuke. Ettevaatlikult, aga siiski.

Kui olin tellimusjoonistused teele pannud, oli mul täna kaks kindlat plaani – kätte saada pakk, milles ootas pikalt otsitud Surelikkuse raamat ja patarei-unenäost inspireeritud liköörikommid. Minekule asudes leidsin postkastist Annela saadetud varajase sünnipäevakaardi. Meelespeadega! <3

Liköörikomme ostes, paar korda elus olen ma seda ikka teinud juba, mõtlen alati, et huvitav, kas nad neid lastele ka müüvad. Või kas nad müüvad neid nagu alkoholi, piiratud ajal 10.00-22.00? On vist selline kellaaeg? Samas need ei ole alkoholi- vaid kommiletis ju. Ja teisalt kas ikka sobib neid juba lõunasel ajal osta? No ja üsna rase näib mu songaga kõht ka, et äkki keegi vaatab imelikult või ei müü neid mulle? Nii palju muret mingite kommide pärast, eksole. Kui nad vaid teaks, et unes söön ma patareisid.

Mul oli plaan osta pisike kommipakk, aga Stockmann pakkus vaid suuri. No ok. Nii harva, kui ma neid söön, siis väikese preemia olen ma ehk ikka ära teeninud. Maasikaid võtsin kastiga ja ühe traditsioonilise SUN365 kombucha ka. Mulle muidu meeldis Kapten Kombucha, aga nad tuunisid oma retsepti ja toppisid sinna suhkru asemele hunniku steviat ja nüüd on see jook minu jaoks lihtsalt rõve. Kirbe järelmaigu ja äädikase lõhnaga. Ega ma muidu ei teakski, pealegi on maaletoojaid mitu, seega kirjutasin oma murest eelmine nädal Stockmanni ja nad uurisid välja, kus see kala elab. Ma vist ei käiks vist üldse Stockmannis kui sinna mei ejaoks kõige mugavam poleks pakke tellida. Kuigi mulle meeldib nende kapsa-porru salat muidugi ka.

Kodu poole kapates kohtusin poeuksel Kadi ja Hiiega, kellega me kordamööda Eestist eemal elame, kellega me nii ammu oleme plaaninud kohtuda, kellega elame nii lähedal teineteisele, aga noh… igal juhul oli nii tore kohtuda! Ja mul olid roosade muppetitega tudupükste asemel isegi retuusid täna jalas. Eile käisin ma samas poe juures Andreasega tema tellitud pakki ära toomas just nende roosadega ja kui telefon poleks tühi olnud, oleks Olümpia ees pidulikult piltigi teinud. Soeng oli aga vist küll eilne.

Noja siin ma siis nüüd istun. Mõtlen, kas lugeda raamatut või vaadata ära mõni peagi aeguva ligipääsuga õppevideo. See kriisiaegne elu on ikka nii võrratult suur ja sügav. Mulle meeldib see kodusolemine ja perega koos olemine ikka nii väga.

Minu õnne jagus mitte liiga kauaks, sest selgus, et mu unistuste patareiasendamise komm oli karbis oma elu elama hakanud. Paar tundi mõtlesin ja kaalusin, et kas ma olen äkki liiga pirts klient, aga otsustasin lõpuks ikkagi minna, sest ma ei arva küll, et keegi teine peaks leppima selliste kommidega, eriti, kui ta elus esimest korda neid proovima peaks ja kogemus seesuguseks kujuneks.

Aga enne tahtsin ma raamatut lugeda natuke.

Õhtupoolikul läksime mu õnnetute kommidega siis poodi tagasi. Teel poodi, jutustasin Andreasele ka oma hirmumõtetest seoses liköörikommide ostmisega, sest olin ma nüüd ju tänavale roninud täiesti varjamatult avatud kommipakk näpus. Andreas ainult naeris. Hea tal naerda. Muidugi meenus meile tema eelmise aasta viskishow lõpp, kus ma pidin talle vastu minema, et ta ühes tükis koju aidata 😛

Rääkisin toiduinfos loo ära, näitasin nässus komme ka. Tore tädi tegi kõne ja ütles mõistvalt, et ta pigem ei vahetaks mu õnnetuid samasuguse karbi vastu, sest see oleks arvatavasti samast partiist ja luges mulle raha letile.

Ma tegin käed puhtaks ja marssisin poodi. Vaatasin küll korra pestode poole ja muigasin, et viiner ei valeta, äkki peaks praktilisem olema, aga kuna mul oli ikkagi vaja mingit patareiasendust, siis tatsasin tagasi samasse kommikarbivahesse. Liköörikad olid naksikalt seal kõige alumisel riiulil tihedalt reas nagu silgud. Ei! Ütlesin ma endale ja otsisin edasi.

Hmm, Raffaello ei reeda, egaju? Nendega on muidugi oht, et kodus tunnevad kõik teised ka huvi ja on vaja jagada. Ja oli mul vaja Andreas poodi kaasa vedada! Ta on Raffaellosöömise masin! Aga kõige suurem pakk oli kilohinnalt üllatuslikult kõige soodsam (mis Eestis üsna loogikavastase valemiga muidu toimib viimasel ajal, sest suurem on sageli siin kallim) ja maksab juhtumisi täpselt nii mitu rubla ja kopikat kui mul liköörikate eest tagasi saadult taskus kõliseb. Selge. Tuleb Raffaello!

Andreas oli vahetuskaubaga rahul. Ja noh, ega ma ei nuta. Ma ikkagi kuus kommi sain sealt liköörikommikarbist ju ka, enne, kui loobusin.

Ja raamat on hea!

Koroonapäevik: Minu patareid

by

Eile juhtus nii.

Ma sõin öösel suure suuga patareisid. Ikka AAsid ja AAAsid. Nats suuremaid ja kandilsemaid sõin ka. Krt seda teab, mis nende nimed on. Patakad olid kasutatud ja ootasid äraviimist. Mul oli neile salakott. Pisike, must, märkamatu. Nad lõhnasid nii hästi. Lapsena olin patareisid vahel natuke servast lakkununud, aga söönud varem polnud.

Süües oli tunne nagu hamba all oleks need nõukaaegsed valged ümmargused maasikakaramellid, millel moos sees oli. Mäletab keegi? Mu ema vihkas moosiga lutsukaid ja nii sain ma neid liiga harva. Parimad olid need nats nätsakad, mida sai kohe katki närida. Vaat just nii need patareid söömise ajal tundusid, aga maitse oli lagritsasem või vähemalt sihuke teravam. Või tegelikult mõni meenutas Fazeri liköörikomme ka. Need matsevad mulle siiani. Ikka krõmps läbi šokolaadi ja karmallistunud suhkru ja suus valgub laiali magus vedelik. Just! Mõned patareid maitsesid just nii! Ja see tunne! Lapsena andsid nad mulle neid lastele keelatud komme nii, et hammustasid augu sisse, jõid likööri ära ja andsid allesjäänu mulle. Lagritsa kõrval olid need mu lemmikkommid . Ja need on ainsad asjad üldse, mida ma pisut suuremana vanemate tagant salaja pihta panin salaja. Kui need kaks sigaretti välja arvata, mis ma onupoja õhutusel talle isa tagant pätsasin. Vandusin, et ei iial enam ja nii jäi. A need liköörikommid olid nii head. Siiani on.

Nii, aga siis imestasin ma veel nende patareide kerge näritavuse üle. No et kas nad tõesti on tegelikult nii kergelt purunevad, aga kuidas nad niisama puruks ei lähe? Või on mul head hambad või on need patareid lihtsalt söömiseks parajalt küpseks saanud? Vaat ei tea, aga nad olid nii head. Mugisin ikka kohe mõnuga. Paar kellapatareid oli ka sekka sattunud. Kõik olid njämmad. Läksid pehme plõksuga hamba all katki ja maitsesid nii head.

Just siis, kui olin viimase imelise patarei jaoks vaimu valmis pannud, no et nüüd mõnda aega taas ei saa endale neid lubada, tuleb koguda jne… tuli seljatagant ootamatult Andreas. Kohkusin ja neelasin selle AA ühes tükis alla. Jube pettumus oli, et ma maitsest ei tundnud. Korra kõris lämmatas ka, ikkagi pikk ja üsna jäme pulk ja siis juba tundsin, kuidas ta mööda söögitoru aeglaselt makku libises.

Tegin silmad lahti ja rääkisin Andreasele, mida ma just kogesin. Ta arvas, et seesuguseid unesid olen ainult mina võimeline nägema ja ärgates veel mäletama ka.

Must kotike patareidega mu laual on alles. Kinnitan.

*

Tegelikult mingi osa minus põeb. Mõtlen laste ja nende vanemate peale, keda ma haiglas ja praktika ajal opisaalis kohtasin, kelle patareisöömise lugudele olen varem ja hiljem murelikult kaasa elanud ja see pole kuidagi tore ja naljakas olnud… Aga siis meenub see hea tunne mu totakast unest ja süütunne seguneb mingi jabura igatsusega. Veider. Väga veider.

*

Õhtul vaatasin üht mänguteraapia videot. Meetod nr 4 – “Minu patareid”… Mis värk mul nende patareidega on?!

***

Eile ma teile seda lugu siin rääkida ei jõundudki, sest valisin Leninist kirjutamise. Kuna Andreas oskas sündida huvitaval päeval,  kohe Hitleri ja Lenini vahe, siis tundus see Lenini jutt pakilisem. Saab ütelda, et sel aastal möödusid meie majas nii Hitleri, Andrease kui Lenini sünnipäevad igati toredalt. Päike paistis ja ilus oli olla. Kõige rohkem oli see ikkagi Andrease sünnipäev, sest kõigepealt oli “Viimast päeva 42”, siis “Huraaa, palju õnne, Sa oled 43” ja sellele järgnes eilne “Veel üks päev 44le lähemale”.

Ma muidugi plaanisin eile õhtul siia sellesama patareijutu panna, et oleks aastate pärast endal ka natuke naljakas seda jama lugeda, aga siis sõitis onu Lenin sisse. Tahtsin Leninist vaid korra FBs lihtsalt säutsatada, et ta mu ikkagi reetis oma rahu-üleskutsega, aga noh, lõpuks sai sellest ikkagi üks pikem jutt.

Täna öösel ma patareisid ei söönud. Täna oli hoopis veider unenägu. Aga neid liköörikomme tahaks ikkagi, sest ärkasin ma täna ebaloomulikult vara. Kõik puha päikese süü – mina istun kodus, magan, et aeg kiiremini liiguks ja tema torgib oma teravaid kiiri mulle otse silma. Jube lugu ikka küll.

Nojah ja nüüd, tunnike hiljem, ütleb telefon, et peale öist laadimist on hetkeseis selline:

Mine või uuesti laadima. Ennast. Mitte telefoni. 🙂

Koroonapäevik: Onu Lenini sünnipäev

by

Avastasin juhuslikult, et kõigi laste sõber onu Leninil on täna sünniaastapäev.

Ma ei mäleta, kui suured sõbrad me temaga olime, aga oktoobrilapseks saada oli küll täitsa uhke värk. Õpetaja Koll oli meie jaoks tõelise patrioodi kehastus ja uhke tunne oli küll pisikese Lenin-lapse näoga tähekest tumesinise pihkseeliku rinnataskul kanda. Mul oli üleni metallist värvitud  suur täheke, vanakooli oma, aga ilusam, kui see moodsam plastikust teravate servadega veidi pisem punane täheke, mille sees oli hall laps-Lenini foto vist. Või joonistus? No igal juhul see abstraktsem kujutis rinnamärgil kellestki meiesarnasest imelisest lapsest oli täitsa äge. Eriti võrreldes selle tavalise ettekujutusega temast, kus ta oli enamasti hoopis kikkhabemega kiilakas pisike vanamees. See oli täiesti mingi teine tegelane.

Mu oktoobrilapseks olemise tuhin ja uhkus läksid kähku mööda, sest juba esimese klassi suvel pioneerilaagris käies selgus, et tegelikult tahaksin ma ammu juba pioneer olla. Mõtle, saab seda oranžikaspunast kaelarätti ehk kaltsu kaelas kanda (kalts oli ta hellitavalt juba siis, sest suured nimetasid seda nii ja popp oli olla suurem kui sa olid) ja see kalts andis tohutult eeliseid – lisaks kõrgemale positsioonile andis see ka igahommikuse ja vahel ka pealelõunase ja õhtuse kaltsutriikimine võimaluse. Asi polnud üldse hoolsalt sirgeks silutud kolmnurkses siidises roodetükis, vaid sellel, mida selle varjus teha sai! See andis pioneeridele võimaluse sööklast taskus ja varrukas salakaubana välja toodud saiaviile triikida. Kes proovinud on, need teavad, et see oli maailma parim snäkk selles veidras laste huvitegevuse suvevanglas. Oktoobrilastel sellist luksust ei olnud. Vaevalt neil keegi oma sitsikleite lasi kolm korda päevas triikida. Eriti koos saiaga. Kui üldse. Kas nad üldse teadsid, mis asi on triigitud sai?

Mulle sai osaks aga tõeline õnn, sest kui enamus lapsi olid jaotatud vanuse ehk klasside järgi rühmadesse ja tited (khmm), said pioneere vaid rivistuse ajal kaugelt vaadata ja pidid diskodelt nagu väikesed lapsed kunagi mitu tundi varem lahkuma, sest nende uneaeg algas varem kui suurtel, siis mina olin aga kuidagi õigel hetkel õiges kohas olnud või osanud õigel ajal õigele inimesele vastata, et ma natuke ka laulda mõistan ja nii sattusin ma kiirete katsete järel laulurühma, kus olid koos igas vanuses lapsed, läbilõige meist kõigist, ja ma olin 8aastase oktoobrilapsena ametlikult SUUREKS kuulutatud. Huuu, nii see juba läks! Sedasi oli laagris päris talutav olla. Vastasel juhul oleks ma ametlikult lihtsalt igavusest seal maha surnud või ette kujutanud, et olen hirmus haigeks jäänud.

Nii, aga laulurühm andis mulle imelise võimaluse end sirgu ajada ja ruttu saada pioneeridega sõbraks. Selgus, et mõni neist ei viitsinud väga pioneer olla ja kui saiaviil oli krõmpsult lapikuks triigitud, lubasid nad lahkelt ka meil, pisematel oma saiu triikida läbi oma kaltsu või triikisid nad neid meile ise.

Teisel suvel olin juba kohe päris suur, peaaegu varaküps pioneer valmis ja ka meie oma rühma pioneerid olid meid rohkem omaks võtnud. Nii saime me vahel ka rivistuse ajal kellegi teise kaltsu kanda ja kujutada ette, et me oleme pioneerid. Pean tunnistama, et ma mäletan oma elust vähe hetki, kus ma nii uhke olen iseenda üle olnud. Seisad seal teistega ühes pikas topeltreas suureks U-ks või ruuduks vormituna ümber lipuplatsi, rind uhkusest nii kummis, et punane kalts su lõua all ikka tuules parema hoo sisse saaks ja pühaliku kolmnurga kaks saba rõõmsalt plagiseksid. Vaat see on suur olemise uhke tunne! Näpatatud ja seda magusam. Selles olin ma täiesti kindel.

Pioneeriks saamise ajaks, kolmanda klassi lõpus vist, oli see kaltsuvärk juba kulunud. Kõik need patriootlikud pioneeridega lastefilmid ja värgid olid sada korda nähtud. Ettekujutus sellest, milline peab olema tõeline nõukogude lapse arengutee, et mitte ütelda karjäär, oli paljudele meile nõukogude emapiima või Malõši ja Maljutkaga nagunii ju juba sisse söödetud imikueast.

Selles, et ma pioneeriks saan, selles polnud üldse küsimust. Meie õpetaja Kollil oli väga selge nägemus asjast. Kõik eeskujulikud nõukogude lapsed saavad pioneeriks. Meie klassis käis paar last, kellel õpetaja ei lubanud pioneeriks astuda või oli asi hoopis selles, et neil kodus ei lubatud ja õpetaja polnud sellega rahul? Vaat ega ma selles nüüd lõpuni kindel ei ole ka ja nüüd küsides räägiks igaüks lugusid juba nii nagu nüüd neid räägitakse. Üks, mis aga kindel oli, oli see, et minu emas oli nii palju kurbust, et tema, kes ta üle kõige maailmas oli lapsena soovinud koos klassikaaslastega pioneeriks saada, seda ei saanud, sest tema vanemad ei andnud talle selleks luba. Sellest kurbusest räägib ta tänase päevani! No ja nii oli ta oma klassis vist pea ainus, kes ei saanud pioneeriks ja kurvastas selle pärast hirmsasti. Ma ei tahtnud, et keegi kurvastaks. Pioneeriks olemine pidi olema ikka uhke värk ja kinnitus, et me oleme Suure Isamaa ehk kogu suure maailma silmis saanud juba täitsa suureks! Kusagil segunesid romantilised lood Zojast ja vanemast õest, pašast või oli see kulitšist, eetikast, õiglusest, kartmatusest, julgusest. Ma olen selle ajastu arusaamiste kirev kehastus selles aatelises mõttes ju siiani. Need inimlikud väärtused on sügavamal kui ma oma juuretippegi tunda suudan. Kõigele muule toredale lisaks.

Pioneeriks saime me kusagil keldris. Ma ei ole kindel, aga mul on tunne, et see võis olla kusagil Keskraamatukogu all? Kesklinnas see igal juhul oli ja trolliga linna me selleks sõitsime. Otse koolist. Meile räägiti mingi onu suursuguseid lugusid. Onu, kes istus end vaenlase eest varjates pikalt kusagil toas peidus, piilus kardina vahelt, kas vaenlane on juba lahkunud ja kirjutas kõik oma olulised mõtted (paberi puudumisel?) tapeedile. Pole aimugi, kes too kangelane küll oli. Koolis oli meil teisel korrusel, otse autahvli vastas, Jaan Kreuksi pea, aga tema lugu see mu meelest vist küll ei olnud. Pea oli vist kipsist. Selline üleni hele, aga samas mustade lokkidega on ta mu mälus. Prillid olid vist ka.

Aga see pioneeriks saamise juurde räägitud patriootlik lugu on mul kuidagi veidralt meele, sest vahel juhtus sellel onul ka seda, et ka öösel unest üles hüppas nagu hullusehoos, ja ikka oma toa seintele kirjutas. Või äkki oli see lugu Leninist? Ei usu. Pealegi võimalik, et ma ajan selle loo segamini mõne ammuse heliloojaga Mul jookseb peas mingi paralleel, et äkki nagu oleks keegi neist ka midagi sellist teinud. Paberipuudusel või kiires vajaduses kõik kirja saada, et ununeda ei jõuaks. Vahel oleks mul endal ka vaja pliiats peos magada, et häid mõtteid paremini kinni püüda. Või diktofon.

Meie pioneeriks-löömine – no see mingis mõttes võrdus minu jaoks üsna rüütlikslöömise ja nunnakspühitsemisega – Viimses Reliikvias oli kõige erutavam osa ikka see, kus Agnest hakati nunnaks pühitsema. Kahjuks rikkus Gabriel selle ilusa hetke ära. Kui kümneid kordi me seda lapsena läbi mängisime! Lisaks muidugi Indira Gandhi matustele, mida me veel rohkem läbi mängisime. Aga just see pioneeriks-saamine, see oli kõrgemal tasemel kuhugi kuulumine. See oli loomulik, aga nii eluoluline kah. Vaat et pühalik hetk. Mitte, et ma selleks ajaks, kui ma päris ametlikult pioneeriks sain, ei olnud omandanud osavalt “alati valmis” hüüatuse asemel “alasti vannis” hõikama. Täieliku kivinäoga kusjuures. Sest ma olin ju ometi eeskujulik laps!

Kodus polnud kaltsutriikimisel mingit pointi. Saia sai  kodus vabalt triikida ka läbi muude asjade ja triikimine pole mulle nagunii kunagi meeldinud.  Kuigi mul on miskipärast tunne, et jäin oma kaltsu ja saiaga emale ikkagi vahele ja ta ei suutnud oma imestust varjata. Tean vaid seda, et ühe triikraua keerasin ma kodus tuksi sellega, et triikisin saia ilma ühegi kangata ja kogu see värk jäi kinni ja läks kärssama. Äkki saigi ema hoopis siis teada mu uuenduslikest kulinaarsetest huvidest? Igal juhul läbi taskurättide ja linade ei lubatud mul saia triikida, sest nii lihtsalt ei tehta. Söögiasju tehakse kusagil mujal ja muud viisi. Tore. Kuna ma vähimat huvi söögitegemise ja triikimise vastu muidu üles ei näidanud, siis nii triikiski mu kaltsu igal hommikul ikka ema ja sai jäi triikimata.

Minu poolest võis see kalts kortsus kah olla, aga ema arvas, et ikka peab eeskujulik ja hoolas olema. Ega ma sel ajal ei mõtelnud, et kui ma kortsus kaltsuga kooli lähen, et siis keegi mu vanemate poole vaatab. Kaela sõlmis kaltsu mulle ka ema. Mäletan siiani selle soojust naha vastas ja triikimise magusat lõhna. Pealgi tuli emal sõlm paremini välja, sabad jäid samapikaks. Ühelt poolt olin ma muidugi ropult mugav, teisalt mõtlesin endamisi, et võib-olla tundis ta isale lipsusõlmede tegemisest väga puudust, sest see oli pidevalt merel ja nii sai ta minu kaltsu sõlmides kuidagi end paremini, kasulikumalt tunda. Või oli ta enda üle rõõmus ja uhke, sest tema ju lubas oma lapsel pioneeriks saada. Kes teab. Ahjaa, üks asi veel, teisel aastal olid meil olnud laagris ka külalispioneerid Saksamaalt. Neil oli teistsugune kaltsusõlm. Me õppisime selle kähku ära ja vahel kasutasime ise ka, aga kooli ema mind nii ei lubanud.

Siis, kui vanemad Aafrikasse kolisid, pidi vist mamma mu kaltsu triikima. Mina seda igal juhul ei triikinud.

Selleks ajaks, kui ma pioneeriks saanud olin, olin ma isa komsomoli märkidega juba pikalt mänginud. Korra sedasi isegi koolis käinud. Pioneerimärk oli kuidagi üsna mage. Ma olin eesrindlik karjäärihimuline pioneer ja unistasin juba sellest, kuidas mind ehk juba mitu aastat varem saaks ülendada veel tähtsamasse astmesse. Või siis kohe nagu parteisse.

Neljas klass jäigi meil viimaseks, millal me pioneerid saime olla. Edasi läks maailmas kõik sassi. Neljanda klassi suvel sõitsin ma juba enne kooliaasta lõppu Aafrikasse vanemate juurde. Läbi Moskva. Ma olin Suure Isamaa mitmes otsas käinud, aga vaat Moskvas veel mitte. See oli sama magus unistus kui Moskva kommid, mille ema kord kihlveoga võitis. Mitte, et ma ise kunagi neid komme maitsta oleks saanud. Ema juttudest vaid tean. Võit pidi raudselt hea maitsma.

Ma olin ikka unistanud, kui pisikese plikana ema Moskvast toodud käekottide ja värkidega mängisin, et kui ma Moskvasse lähen, siis lähen kohvikusse ja loomaaeda… OOO EII! Leningradi loomaaias ma juba olin käinud, sellest piisas. Kui ma Moskvasse lähen, lähen onu Lenininile külla. Minu ettekujutustes magas ta justnagu Lumivalgeke klaaskirstus ja ootas, et keegi teda suudleks. Kuna mul ei olnud huvi teda üles äratada sellest iluunest, siis ma ei plaaninud talle küll musi anda, aga vaadata oleks teda küll tahtnud. Ema oli korra teda näinud. Ta olevat olnud nii pisike ja kollane.

Kui ma tol 1988. aasta varasuve vihmast hallil hommikul Punasele Väljakule jõudsin, oli onu Lenin remondis. Ja me siis plaanisime papaga, kes Moskvas mu saatjaks oli, et läheme vähemalt vaatame seda tema püramiidigi lähemalt, aga siis papa libises haledalt vihmast libedal ajutisel laudteel ja kukkus oma jala väga valusaks. Nii ma siis olengi vaid kaugelt näinud toda maja, kus pisike onu Lenin magades musi ootab.

Kui ma teisel korral Moskvas käisin, siis olid meil hoopis muud kiired tegevused ja siis sai see maailm otsa. Ja algas uus maailm.

Mamma, kes oli nii mitu riigikorda ja valuutat oma elus juba üle elanud, tegi kiiremaid liigutusi ja nii kadusid kõik minu oktoobrilapse-, pioneeri- ja kõik muud hästihoitud unistuste rinnamärgid igavikku. Oranžikaspunane triikimisest luitunud kaelarätt ja pleekinud ENSV lipp kadusid koos nendega. Mamma pole muidugi kunagi seda tegu omaks võtnud, aga no kes siis veel mu kappides surnud kajaka skelettide ja kivide ja teokarpide ja välismaiste kleepsude ja ümbrikupiltide kollektsiooni vahel tuuseldamas käis.

Selle triigitud kaltsu lõhna mäletan ma siiani. Sellist kuuluvustunnet, aatelisust tänapäeva maailma lastel vist sedasi enam ei olegi. Ju neil on muud asjad.

Aga Leniniga on mul siiski ka üks isiklikum lugu. Ma olen seda kunagi teile kindlasti juba rääkinud ka, aga see lugu on minu repertuaaris üsna raudvara.

See oli vist kolmandas klassis. Ma olen nii vana juba küll, et selle klassinumbriga võin nüüd eksida, aga ma ei usu, et see oli teises, esimeses polnud see kindlasti ja neljandas olin ma juba suur ja tark. Ühesõnaga oli meil koolis raamatukogu poolt korraldatud viktoriin. Raamatukogu oli minu jaoks koolis olnud pelgupaik ja seal oli kuidagi alati päikseline ja tore olla. Naljaka, sest lugema õppisin ma päriselt mitte enne neljandat klassi. Selle ajani ja noh, tuleb tunnistada, et ka veidi hiljem, täitis mu lugemispäevikut mamma. Ma sain ainult kuulata ta lühikokkuvõtet, selle oma käega tema ettekirjutuse järgi kaustikusse kirjutada ja omaloomingulise pildi ümberjutustuse ainetel juurde joonistada. Joonistada mulle meeldis. Õpetaja tõi mu lugemispäevikut ja üldse suurt lugemust mitmel korral eeskujuks. Eks ma olin innukas ja lasin mammal lugeda lisaks kohustuslikule kirjandusele ka muid raamatuid, mille pildid mulle meeldisid. Kahju, et mu elu oli kuidagi nii kiireks elatud trennide ja klaveritundide ja Ellerheinaga, et mul polnud aega teha ühtegi asja, mis ei olnud just järgmiseks päevaks vahetult üles antud ja siis tegid ka vanemad paljud asjad mu eest ära ja nii ei olnud mammal aega mulle neid raamatuid isegi ette lugeda vaid pidi ise hakkama saama mu koolitükkidega. Mulle, alati kärsitule, sobis see variant, et mamma luges, tegi kokkuvõtte, mis oli reeglina põhjalikumad kui meilt oodati ja seeläbi sain ma aega kokku hoides nii palju rohkem teada erinevate lugude kohta.

Ühesõnaga ma ei tea, mida ma seal raamatukogus tegemas käisin, isiklikust lugemishuvist kindlasti mitte. Igal juhul korraldas raamatukogu ükskord viktoriini, kus oli vaja ära arvata, kellele millised ütlemised kuuluvad ja kui raamatukogutädi mulle paberi ja pliiatsi pihku torkas, siis ajasin näpuga järge ja panin vastused kirja ilma mingi sooritusärevuse ja eksimispingeta.

Peagi selgusid tulemused ja sellest anti teada pidulikult klassi ees. Võib-olla see polnudki pidulik hetk, aga minus oli pidu. Ma olin võitnud! See pole üldse oluline, kui palju oli osalejaid. Äkki neid peale minu polnudki, aga see pole tähtis, oluline oli võit.

Selgus, et kõigist vastusest oli mul vaid üks viga. Aga auhinnaks sain ma plastikaatkoti (kilekott, eksole, see, millega poest kaupasid koju saab tuua, kui oma korduvkasutatavat kotti kaasa pole) ja punase plastspiraaliga märkmiku. Need on ema juures keldris mu asjade seas siiani alles. Nii pidulikult ei ole ma iial ühtegi kilekotti kokku ja lahti voltinud, kui seda. Sellel oli võidulõhn juures ja hoidku taevas, et keegi sellega poodi oleks läinud või midagi sinna sisse pannud! Ma olin niiiiiii uhke ja õnnelik. Mõtle, mina! Mina, kelle eest mamma kodus raamatuid luges, oli kohe peaaegu kõiki vastuseid õigesti teadnud…

Kõiki, peale ühe. Minu sõber Lenin oli mind alt vedanud…

Küsimusele, kes ütles “Rahu, ainult rahu!” olin mina muidugi mõista juurde kirjutanud, et seda ütles Lenin. Arvatavasti juba pisikese poisina. Ma ei kõhelnud hetkegi! Nii suuri sõnu ei saanud lihtsalt keegi teine ütelda!

Või sai? Kes siis?!

Ja suur oli mu pettumus, et midagi nii suurt ja vägevat sai ütelda hoopis mingi totakas ja äärmiselt ebaviisakas tüüp, kes kehastas kõike muud, kui viks ja viisakas, üliinimlik, Lenin. Tunnistan, selle teise tüübi raamatut pole ma elus kaanest kaugemale vaadanud ja ka mammal ei palunud ma seda kunagi lugeda. Isegi oma lastele ei ole ma seda lugenud. Meil pole seda koduski. See oli lihtsalt reetmine. Kui uhkelt olin ma Lenin-lapse pildiga märke rinnas kandnud, seisnud temaga koos kõigi rahvaste sõpruse ja maailmarahu eest ja tema lasi need nii olulised sõnad hoopis mingile propelleriga tüübile omistada. Talumatu.

Mis puutub aga Lenini suurtesse teostesse, siis nendega olen ma koos veetnud mõnegi erilise ja esoteerilise tunni oma elust. Ikka pimedas keldris ja pimedas vetsus. Taskulambiga, sest küünlatuld ja tikke kartsin ma rohkem kui pimedat keldrit ja ämblike kokku. See kõik algas ammu enne seda, kui ma lugema õppisin. Piret ja Katrin olid minust veidi vanemad, mu ema sõbranna lapsed. Nad olid kõigi minu ebamaiste tarkuste maaletoojad mingil eluperioodil. Ja nemad õpetasid mind Lenini vaimu välja kutsuma ja temaga tähti ära arvates rääkima. Või vähemalt teda kuulama. Tähti ma ju tundsin juba, aga ta ei rääkinud minuga. Vähemalt mitte teiste juuresolekul. Või rääkis mõnes muus keeles, millest ma aru ei saanud.

Lenini vaimuga sai ühendust aga nii, et Lenini kõige targemaid mõtteid sisalduvaid kopitanud lõhnaga keldrist päästetud raamatuid tuli pimedas vetsus peegli ees seistes kõvasti rinna vastu suruda, tema pilt enda poole, otse südame kohal ja teises käes oleva taskulambiga (tegelikult siis oleks vaja olnud küünalt) alt üles valgust näidata ja siis enda ühe silmaga teise silma sisse vaadata peeglis kuni tuleb Lenin ise. Ta ei tulnud, aga ma ei tahtnud mingi äpu olla ja loomulikult ma nägin teda enda ees peeglis, kui teised küsisid, et noo, kas juba paistab. See kõik oli ikka hirmus ka ja ema oli alati pahane, kui me vahele jäime ja vahele jäime me alati. Mõelda, Lenini vaim oli minuga juba enne seda, kui minust isegi oktoobrilaps sai! Ja kui nüüd meenutada, siis ega mulle küll ei meenu, et ma iial kellegi teise vaimuga sedasi kontakti oleksin otsinud. Ju ta oli siis ikka see kõige olulisem.

Nii siis ongi, et natuke Leninit on minuga ikka veel. Sest kuni me mäletame kedagi, on nad ju elus, eks? Tänase seisuga on ta siis juba 150aastane? Guugel teadis, et sündinud on ta 1870, see teeb ju 150? Matemaatikaga on mul ka natuke kehvad lood endiselt. Seda tegi minu eest ema. vahel ka isa, kui ta närv vastu pidas, aga peamiselt ema, aga see on juba üks hoopis teine lugu. Kaasajal on mul Andreas, lapsed ja telefon.

Palju õnne, onu Lenin!

Selle postituse juurde pilti otsides, tegelikult ei saa ma isegi aru, kuidas see lugu nii pikaks sai kasvada, aga noh, selle loo juurde pilti plaanides, mõtlesin, et joonistan ühe tähekese. Kollase. Endale pähe. Punast ei taha. Ja tegelikult on mul kusagil ema juures mingi lilla muna, mille sees on kentsakas pilt pioneer-Evast. Äkki kunagi leian selle üles?

Siis aga meisterdasime Vancuga söögitegemise ajal haakivatest värvilistest pallides iguaani ja neid punaseid pallikesi peos veeretades tekkis mõte, et kui teeks ikkagi hoopis punase tähekese ja paneks kaks silma ka sellele pähe. Olekski nagu moodne oktoobrilapse märk valmis.

Nohistasin veidi neid palle vormida ja siis teatas Vanc korraga rõõmsa kilkega mu pallivoolimist vaadates, et emmeeee, miks sa meritähe tegid. Tore. Eksole. Ma ei viitsinud talle kogu seda segast Lenini-lugu ümber jutustama hakata ja nii tulebki selle postitusega kaasa hoopis meie iguaan, kelle punase triibuga kohevas kehas peidab end laps-Lenini punases tähekeseks olnud meritähe keha ja kelle silmad näevad sel korral läbi iguaani silmade.

Maailm on nii suur ja äge küll, et selles rõõmsalt RAHU, AINULT RAHU kuulutada ja teha, mida iganes sa hing ihkad. Eksju!

Loodusfoto. Katsetused Kõrvemaal

by

Eelmisel esmaspäeval, nüüd siis nädal tagasi, algas päev hullu paduvihmaga. Ma olin terve öö ja ka eelneva päeva oma lapsekandmise ürituse pilte töödelnud ja nagu hiljem selgus, siis teinud seda üsna kilplaslikul viisil, no nagu oleks hambaid saba kaudu parandanud või kuidagi nii. No neid samu asju saab teha palju lihtsamalt ja kiiremalt teha veidi teise lähenemisega. Aga selleks ma koolis käingi. Mõnus on nende arengute sees olla.

Nii, aga eelmine esmaspäev oli see päev, kui me pidime kogu esimese aasta fotograafide grupi ja enda fotoõpetajatega sohu ja metsa põrutama. Korrektseks jäädes, siis rappa ja nõmmele, aga mõte märjast maast on minu jaoks alati õudne olnud. Ainus hea asi rabas on veidral viisil olnud murakas. Ja seda ka mitte rabas vaid poes ja moosipurgis. Minu viimane isiklik kogemus rabaga oli aastal 1996, kui botaanikatundi minnes selgus, et jeee, maja ees on buss ja me sõidame nüüd ja kohe herbaariumi jaoks taimi koguma. Mõistagi rappa. Seal ma siis olin oma ultraminis kleidis ja kõrgetel kontsadel. Ja kevadine ilm ei olnud üldse mitte kuiv olnud enne seda käiku. Nagu näha, siis kuidagi sain ma sealt rabast ikkagi välja ja botaanikas hindeks suurte pingutuste ja ellujäämise eest ikkagi suurepärase. Aga raba on minu jaoks olnud sõimusõna. Mind ei eruta positiivselt isegi kõik need imelised pildid ja värvid. Mina näen pehkinud libedaid läbivajunud ebaturvalisi laudteid, boamadusid ja suuri Aafrika krokodille (viimane lauselõik kõlab tabavalt, kui seda Lia Laatsi häälega filmist “Suvitajad. Siin me oleme” ütelda) ja see tekitab vaid ööva. Raba ja soo ja üldse igasugune mets on minu maailmas ikka väga no-no-no olnud. Marju ostan ma heal meelel pigem turult.

Esmaspäeva hommikul ladistas laia vihma. Öösel oli suht vaikne olnud. Taevas oli pilves, aga vihma ei sadanud. Hommik seevastu oli lihtsalt masendav. Halasin asju kiiruga pakkides Andreasele, et sinna sohu ma jään. Tema kruttis ennast hommikuhämaruses mõnusalt teki sees nagu kapsauss ja muheles, et äkki vihm läheb üle ja siis nii hull ju ehk pole. Mis mõttes pole hull!! Juba mõte ise on hull. Aga meil on tark õpetaja, kes oli ennetavalt juba maininud, et kui ilm kehv tundub, siis ei tasu köh-köh helistada ja väita, et me ootamatult haigestunud oleme.

Kuna ma veel haige polnud, siis läksin ma nutuvõru ümber suu mornilt läbi vihma kooli, et sõita rappa. Enne olin ma kapist välja kaevanud oma kummiülikonna. Karm huumor on see, et sellesama kollase ürbiga olen ma aastast 1995 käinud kõikjal, kus on märg ja hirmus. Ja nüüd arvake, kas see mulle veel 45 kilo hiljem ka selga läheb? Muidugi läheb! Püksid on kintsukad ja jakk sulgub vaid ülemisest trukist, aga selga see läheb ja on endiselt mu truu päästja. Algupäraselt oli see mu isa tööriietus ajaks, kui hullult tormab, aga no aastaks 95 olid kõik laevasillad enamvähem juba kinniehitatud ja seega sai ta susse sahistades ja märjaks saamata ka marutormiga rahus laevas liikuda ja seda liigutada ning mina sain tema kummiülikonna endale. Ehk et omajagu nostalgiat on selles kenas kollases riietuses ka.

Nii. Vihma aina kallas ja raba asemel oli meie esimene peatus hoopis Valgehobusemäel…

Parklas autos istudes ei saanud ma teha muud kui ahastusest oiata ja samal ajal irvitada. Arvake ära, mis on siin maailmas veel jubedam koht kui raba? Just nimelt – seesama Valgehobusemägi. Miks? Sest kui ma sealt eelmisel korral, aasta siis oli 2003, alla ukerdasin… No enne seda ronimist oli ka rohkelt sadanud. No vot ja siis ma püüdsin sealt järsust mäenõlvast alla tulla ja jalg libastus ja mõnus märg muda muutus tigulibedaks liumäeks. Tegin kena mitmemeetrise kiirendatud laskumise ja olin kannast kuklani mudane nagu Shrek. Korralikult korpas ikka nagu mõni motokrossi masin. Õues oli külm. Autos oli külm. Ja autos olid ka kangast istmed, mida ma määrida ei tahtnud. Lõdisesin ja võtsin jaki maha. Püksata oleks seltskonnas ja võõras autos aga veidi liiga koomiline olla olnud. Õnneks leidsime kilekoti ja mõned ajalehed. Seal ma siis sedasi istusin kangestunult kogu kodutee ja see oli kõik lihtsalt liiga haigelt naljakas. Seega ei, Valgehobusemägi on ka no-no-no. Ja ometi just seal ma olin.

Bioloogi, kes minust keskkoolis ja natuke ka hiljem ülikoolis, sirguma oleks pidanud, pole minust kunagi saanud. (Tervitused siinkohal kõigile mu bioloogidest klassikaaslastele!) Mulle meeldivad sellised kohad heal juhul vaid pildil. Venisin mäest üles. Vähemalt seltskond oli vahva ja toetav. Tüdrukute vihmavarjud käisid lipa-lopa vahepeal tagurpidi. Tuul oli omajagu tugev. Ja märg. Torni ma ronida ei tihanud. Mõtlesin vaid sellele, kuidas ma puhta kannikaga sealt mäest nüüd ikkagi alla pääsen, sest poolteist päeva seiklusi seisis alles ees.

Mäe otsas vihma trotsides kirjutas Andreas ja tundis huvi, kas ma olen elus. Mõtleks – ma olingi veel elus! Saatsin talle enne mäest alla ukerdamist ka kinnituseks rõõmsa pildi, et ma täitsa elus olen 😉

Selgus, et rappa me hetkel selle sajuga siiski ei saa minna. Võib-olla hiljem, no siis kui sadu veel tugevamaks muutub. Huumor oli kahtlemata omal kohal ja maandas pinget. Liikusime edasi enda majutuskohta, parkisime asjad ja hakkasime hoopis teooriast ja ülesannetest rääkima. See oli hea sissejuhatus ja stressileevendaja.

Kui ilm sutsu kuivemaks tõmbus, läksime vudinal maja taha metsa. Mitte eluilmas poleks ma uskunud, et mulle võiks pinget pakkuda seente pildistamine. Aga võta näpust, nendega oli kohe täitsa tore. Seevastu enda ülesandega – hüperfokaalne kaugus – ei saanud ma üldse hakkama. Mõõtsin nii ja mõõtsin naa, spetsiaalne äpp oli meil ka abiks ja tegin mitukümmend katset ja hiljem arvutis selgus, et ei, ikkagi läks kõik see värk mul pekki. Selle eest sain hoopis toreda pildi Liisist ja mõnest seenest ka. Kohe nii hoogu läksin, et kui teised suundusid sööma, siis mina jäin veel seeni jäädvustama.

Marumaitsva õhtusöögi järel oli ilm just nii kuiv ja päike loojumas, et oli paras hetk rappa põrutada. Oigasin mõttes, et sinna ma jään, aga haarasin taskulambi, kommipaki ja suure elupäästva fooliumi kaasa ning istusin otsustavalt autosse.

Kui keegi oleks mulle kunagi varem ütelnud, et vaata asju, mis sulle ei meeldi ja mida sa kardad, läbi kaamerasilma, ja su õud ja hirm ja vastikus võivad momentaalselt otsa saada, siis oleksin ma teda napakaks pidanud ja pikalt just rappa saatnud. Aga just nii minuga sel õhtul läks. Õnneks oli muidugi laudtee suhteliselt värskemat sorti ja mul olid ka head jalanõud – mu vanad truud Aipid, aga nii uskumatult kui see ka kõlab, siis rabas oli väga ilus ja tore. Vihma küll tibutas ja minnes hoidsin ma oma kaamerat hõlma all, aga need tärkava sügise värvid, mida ka telefonikaamera suutis näha ja kinni püüda ka peaaegu pimeduses, olid ägedad.

Kaks mitmedimensioonilise maastikufoto katset ka:

F/1,7 – 1/11 SEC – ISO-200 – 4 MM (telefon)

Tagasiteel oli maailm nii vaikne. Vihmasabin jäi vaiksemaks ja sikutasin põuest kaamera välja. Proovisin. Proovisin veel.

F/1,8 – 1/20 SEC – ISO-1250 – 35 MM

Iga sammuga läks maailm pimedamaks. Aga see ei olnud hirmutav hämarus. Vaid üksikute lindude huiked kostusid kaugustest. Miskipärast meenusid mulle seal meie loodusfilmide ja -fotode isad, Maran ja Jüssi ning mälusoppidest ronis välja mingi soe mälestus Laanetaguse suvi filmist. Mul olid selle filmiga alati kahetised mälestused. Nüüd muutusid need kuidagi omamaks. Aga läbi pimeduse parkla poole tastates kõlas peas hoopis Rändaja õhtulaul (Nipernaadist). Maailm oli sel ööl maagiline.

F/1,8 – 1/20 SEC – ISO-1250 – 35 MM

Järgmisel hommikul põikasime päikese tõusu ajal jälle maja taha metsa. See on üsna ulmevaldkonda kuuluv saavutus, et ma vabatahtlikult enne 7 ärkan, et metsa minna. Ma ei lähe vabatahtlikult ega ka sunniviisiliselt muidu metsa ka siis, kui ilm ilus ja kere puhanud. No pole lihtsalt üldse minu teema, pluss mu puugifoobia. Mu oma ema ka ei usuks mind, et ma varahommikul metsas käisin. Aga metsa ma läksin.

Valgus oli üsna isemoodi. Püüdsin uuesti eelmine päeva ülesannet lahendada, aga pilt jäi ebateravaks (sest nii pika säriajaga ei hoia minu käsi kaamerat küll vist liikumatult). Küll aga on see minimalistliku maastikufoto moodi pilt.

F/1,8 – 1/10 SEC – ISO-100 – 35 MM

Pealelõunal suundusime me Jussi matkarajale. Kuniks muru ja mätas üle pahkluu ei ulatu ja pind kannab, siis selline looduse värk mulle sobib. Müttasime seal grupis, üksi, paaris. Katsetasime portreefoto ülesandeid ja loodusfotode tegemist. Mul olid suured probleemid fokusseerimisega. Isegi õpetajad püüdsid probleemi lahendada, aga jälile me pisipahalasele ei saanudki. Heas usus, et ehk saab veidigi paremaks, vahetasin lihtsalt oma 35 mm fix objektiivi muudetavate vahemikega objektiivi vastu. Enda üllatuseks olin ma võimeline sellest juba omandatud teadmiste põhjal ka midagi välja võluma. Ja ka teravustamisega läks kuidagi lihtsamaks. Algaja jaoks on ikka kolemasendav küll, kui sa päev otsa midagi teed ja iga viimane kui pilt ebaterav tuleb. Väike eduelamus peab ikka sees olema.

Veel üks multidimensionaalne katse:

F/5 – 1/3200 SEC – ISO-400 – 24 MM

Minu absoluutne lemmikpilt sellest käigust on aga portree kärbseseenest. Kui ma meie endi rühma hüperfokaalse kauguse ülesandega hakkama ei saanud, siis vabalt valitud teise rühma tööd teostades üllatust väljendava pildiga sain ma iseenda jaoks hakkama küll. No oli ikka üllatus küll see suur seenesirm segamatult keset liivast teerada. Sellist ülbet üllatamist saab endale lubada vaid vist siis, kui sul nii uhke punane täppidega kübar on peas? Pealgi on nad vist asja eest mürgised, sest sellist ilu ju pattta ei sünni panna kohe otsesõnu.

F/5,3 – 1/1250 SEC – ISO-400 – 62 MM

Ja teekonna siht oli järv, üle mille paitas silma helilaineid meenutava rütmiga harmooniline vaade. Maailm helises.

F/5 – 1/1000 SEC – ISO-400 – 18 MM

Lõpp hea, kõik hea. Koju jõudes olin väsinud, aga õnnelik. Ma arvasin aastaid vüi no enam kui pool elu kindlasti, et minus seesugust loodusesoolikat pole. Võta näpust! Või siis kaamerast. Liigagi võimalik, et ma kunagi sinna tagasi lähen. Vabatahtlikult ja rõõmsalt. Milleks kõigeks on kooliskäimine tegelikult hea! 🙂

Minu siiruviiruline sisekosmos

by

Mis ma muud oskan kokkuvõtvalt alustuseks ütelda, kui et kõik-kõik on uus selle aasta septembrikuus! Aga ma alustan algusest. Võtke istet ja olge ootamatuteks pööreteks ja kelmikateks kurvideks valmis.

Kõik algas sellest, et ma armastan tohutult oma tööd õpetajana ja mulle nii väga meeldivad me (üli)õpilased ja nendega koos kasvada ja areneda ja maailma avastada. Ma võin vist uskuda, et mina või see viis, kuidas ma õpetamist ja õppimist näen ja edasi annan, meeldib mu õpilastele ka, sest minu selle kevade viimane tund lõppes suure maasikakausi ja kallistustega. Istusin tookord veel jupp aega klassis, sõin magusaid maasikaid, mõtisklesin elu üle ja nühkisin liigutusest pisaraid. Päev varem olin ma koju läinud teise rühma suure meloniga. See oli nii armas ja nii ootamatu minu jaoks. Aitäh, teile, mu kõige ägedamad tulevased õed!

Kuna kogu see õenduse ja õpetamise teema nii väga mu soontes pulbitses ja ma soovisin veel paremaks saada, teadlikult ja sihipäraselt, siis rääkisin edasiõppimisest õenduse magistriõppes ka enda otsesele ülemusele. Tundus loogiline, et tema on see, kes seda kõige tulisemalt pooldada võiks. Ma proovisin rääkida kahel korral. Ta ei tahtnud mind kuulda, väitis, et “enne lähevad need, kellel rohkem on vaja”. No mis mõttes. Mul on ju ka vaja ja nüüd ja kohe mitte järgmisel või ülejärgmisel aastal või mitte kunagi! See on ometi ka koolile lisaväärtus ja minu jaoks on see minu elu ja minu aeg.

Loomulikult oli ka lihtsam lahendus olemas – saada kraad endise spetsialiseerumise lipu all kätte omas koolis. Seda poleks mulle ammugi võimaldatud. Ja ma soovisin õppida justnimelt õenduspedagoogikat ja -juhtimist, et saada paremaks õdede õpetajaks. Seda uutel magistriõppe õppekavadel tervishoiu kõrgkoolides eraldi ei õpetata. Seega seadsin ma omad sammud Tartusse ja sain ka ülikooli kenasti sisse.

Selleks, et anda ülikoolile oma õppimatulemise kohta jah-sõna, oli mul vaja saada meie kooli rektori heakskiit. Teades, et mu otsene ülemus sellel teemal tahab kaasa rääkida (loe: omada kontrolli), saatsin oma nakatava rõõmuga kirja neile mõlemale. Rektori, kellest ma väga lugu pean, vastus ei jõudnudki minuni. Otsene juht aga vastas. Kibedalt. Valusalt. Alandavalt. Diskrimineerivalt. Ja mitte ainult minu suhtes inetult.

Püüdsin seda põlgust enda jaoks söödavaks muuta. Ja alla neelata. Kuu aega püüdsin. Aga kõrvus kumisesid ähvardused. Ma olin kevadsemestri jooksul näinud juba liiga palju… Seda, kuidas osasid vanu olijaid, tegelikult raudvara, mõnitati ja alandati. Ja kui ma lisasin sellele põhjused, miks mind jäeti kõrvale projektidest, juhendamistest, muuhulgas ka preemiast, mille ma väga olin ära teeninud, ning suhtumisest minu edasisse arengusse, siis vaatasin ma endale ausalt otsa ja küsisin, kas ma saan, suuda ja tahan sedasi seal selle juhi ainuvalitsemise ajal jätkata? See otsus ei olnud lihtne, sest mulle meeldib mu töö tohutult ja mulle meeldib olla osake tulevikuõdede kujunemise teel. Aga sedasi, hetkel, nii nagu seal praegu on, ma ei saanud jätkata ka kogu austuse ja armastuse juures selle kooli, endale kallite õpetajate ja õpilaste suhtes.

Seega läksin ma Šveitsist naastes, kus mul oli aega asjad enda peas väga pulkadeks võtta, kooli ja andsin teada, et ma ei jätka oma töösuhet hetkel antud õppetooliga, sest on minu inimõigus õppida ja areneda ja olla koheldud võrdsena. Pealegi, mis oleks parem olnud? Näiteks see, et ma keset semestrit suure pauguga lihtsalt minema tulen? Ei, kui, siis nüüd ja kohe. Ausam kõigi vastu.

Kas ma lahkun igaveseks? Kui see minust sõltub, siis kindlasti mitte. Kokkuvõttes lähen ma just selle nimel Tartusse õppima, et tagasi tulla (või edasi minna) ja Eesti tervishoidu sisulise kvaliteedi poole suunata. Ma usun, et see muutus on võimalik. Kui ma seda ei usuks, siis ma ei raiskaks oma elu ja aega selle nimel. Vahel on elus aga see hetk, kus tuleb osata lasta asjadel minna. Endale kallite inimeste, õpetajate, üliõpilaste jaoks olen ma alati olemas.

Paberimajandus sai korda ja siis korraga toimus mu peas mingi vabanemine. Kes ma olen? Mida ma tegelikult elult tahan?

Ega ju õenduse õppimine ja õpetamine pole kitsalt ainus, mida ma teen ja tulevikus teha tahan. Ma olen seda ju kogu aeg teadnud, aga pole teile täpsemalt rääkinud, et ma olen ka kriisiabi kogemusnõustaja. Ma olen läbinud esimese taseme pereterapeudi õppest ja soovin selle teemaga ühel hetkel kindlasti jätkata. Ma õpin hetkel grupijuhtimist, mis on esimene tase superviisori õppest. Need teemad on omavahel minu jaoks nii väga seotud ja täiendavad teineteist. Jah, ma soovin teha paljut ja olla paljut. Soovin olla õpetaja, nõustaja, terapeut, rühmajuht, superviisor, coach ja kõike seda eraldi ja kõike seda korraga ka. Minu elu keerleb inimeste heaolu ümber ja kuna mul on suutlikkus ja valmisolek olla olemas ka väga keerulistel hetkedel, siis see on see, kes ma olen ja olla tahan. Ja mul on väga palju veel õppida, et jõuda sinna, kuhu ma soovin ja ma teen selle nimel järjepidevalt tööd.

Aga on veel midagi.

Magusad mustikad jogurtijäätises? Mitte ainult…

Mul on olnud nii kaua, kuni ma ennast mäletan, üks suur unistus.

Unistused teatavasti on selleks, et täide minna? Muidu pole ju mõtet unistadagi. Lotovõidust pole ma kunagi vaevunud unistama, sest see tundub liiga ebareaalne, aga oma unistusest (laste)kohviku loomise kõrval olen ma rääkinud ka teile varasemalt, et ma olen alati soovinud osata pildistada. Ma olen aegade jooksul mõnedki korrad proovinud ise õppida ja ma võin saada aru paljust, aga kardan ikkagi kaamera tehnilist poolt. Ma saan aru, et mul on võimalik kaamera selge loogika järgi panna tegema neid asju, mida ma soovin ja kui on selline ruum ja valgus, siis saab sellise ja sellise pildi just selliste sättimistega ja nii edasi, aga vaat just see on see, mida ma pole läbi hammustanud. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma oma kaameraid kartma. Need olid kuivikuna riiuli katusel ja ootasid seal ma ei teagi mida. Samas ei ole mu hirm takistanud aga telefonikaamerat igapäevaselt ja igas olukorras kasutamast, sest ma märkan ja näen ja püüan kinni. Hetki, inimesi, emotsioone.

Et siis millest ma unistan ja mida ma oma elult tegelikult tahan kõige selle kõrval mida ma nagunii teen?

Seda küsisin ma ka endalt. Ma tahan olla fotograaf. Ma tahan osata pilte teha. Vabalt, voolavalt, teadmisega ja ka ülinõudlikul hetkel anda endast parim, et tulemus õnnestub. Maksimalist minus elab ju nagunii oma elu. Vot seesuguseid mõtteid heietasin ma oma peas, kui ma viimaseid puhkuse päevi päriselt ka puhkusena tundma hakkasin. Ja siis vaatas mulle korraga ekraanilt vastu Tallinna Polütehnikumi reklaam, et neil vastuvõtt alles käib… ka fotograafiasse… Ja ainus tunne, mis mind korraga valdas, oli see, et ma TAHAN oma unistuse teoks teha, sest mu vabandus, et tehniline oskus hoiab mind tagasi, on juba üks ütlemata hale vabandus ja kui palju on neid, kes pole kunagi fotograafiat õppinud ja saavad suurepäraselt hakkama. Mina olen aga see, kes usub kooliskäimisesse ja õppimisse juhendaja käe all, kes asja valdavad. Mulle meeldib õppida ja mulle meeldib õppimise protsess palju enam kui ise helikopterite leiutamine. Seega, see on minu võimalus!

Nii. Vaatasin üle nõudmised ja tingimused kooli sissesaamisele. On vaja läbida 15minutiline vestlus, mis koosneb kolmest osast – portfooli analüüsist, kodusest ülesandest ja ingliskeelsest ettekandest. Nii, oma portfoolio saaksin ma mingis mõttes kokku. Ülesandega, mis eeldas 15. augusti ajalehest artiklile sobiva foto tegemist, sellega uskusin, et tulen ka toime. Ja inglise keeles ennast inspireerinud ja eeskujuks olnud fotograafi leidmisega mul probleemi polnud, see tuli varrukast. Neid oli palju, aga keskendusin kahele. Hingasin sügavalt sisse ja välja.

Kuna koolis õpetamine mind sel sügisel ees oodatud kujul ei oota, siis ootamatul kujul koolis õppimine oleks väga tore lahendus? Kahes koolis õppimine, kui korrektne nüüd olla, aga kuna teine on sessioonõpe, mis toimub neljal päeval kuus ja seda teevad teised ka täiskohaga töö ja vahel ka enama kui täiskohaga töötamise kõrvalt, siis ma saan kahe kooliga hakkama küll. Peale Andrease ja Ingridi, kes iga päev mu selja taga istuvad, ei julgenud ma sellest mõttest kellelegi kõssata enne otsustavat sammu.

Ja siis ma viisingi oma paberid vastuvõtu töötaja kätte. Neil on Polükas veel vana hea vanakooli süsteem – tuleb kohale minna ja avaldus täita ja tunnistust näidata – ma leidsin isegi oma keskkooli tunnistuse üles! Ja üks dokumendifoto oli vaja ka neile viia. No ja siis tuli leida endale nimekirjast sobiv vestluse aeg ja ka sobiv aeg testi tegemiseks. Test?! Seda polnud ma inforägastikus näinud. Test polevat üldse hull, põhikooli reaalainete materjali peale. Johhh… mina ja mu põhikooli reaalained. Kangestusin. Mida ma sellest ajast üldse mäletan? Peas haigutas tühjus. Meenus füüsikaõpetaja irvitav hääl, et kui me, lollakad, tema (füüsika)tundidest ka midagi muud meelde ei jäta, siis Ohmi seadus peab meil surmatunni peas olema. Veider, aga peale õpetajatrauma on see tõesti ainus valem, mis mul peas on füüsikast. Mitte, et selle sisu mulle ülemäära selge oleks. Aga valem on peas. Ma pean tunnistama, et optika oli füüsikas ainus, millest ma üldse kunagi päriselt aru sain kooliajal, aga see oli juba keskkoolis. Aga keemia? Matemaatika? Uiiiii!!

Arvake ära, millest olen ma läbi elu näinud õudusunenägusid? Sellest, et ma olen tagasi põhikoolis. Ja ma ei saa hakkama. Põhikooli vaieldamatult kõige ilgemad ained ja ka vastikumad õpetajad olid mul just füüsikas ja matemaatikas. Ma päriselt ka kartsin neid inimesi ja nad elavad mu õudustes siiani. Kaasajal tahan ma muidugi uskuda, et ega nad inimestena nii vastikud polnudki, aga ju see oli mingi olek või poos, millega enda üleolekut näidata ja arvata, et see aitab meil keerulisi aineid kergema vaevaga omandada? Mine tea, aga minu alateadvus on seal 7.-8.-9. klassis veel väga kinni ja ma olen seda teemat väga kartnud. Kui väga kartnud, sellest sain ma aru hetkel, kui selgus, et ma pean minema tegema testi sellel ajal õpitud materjali peale. Sellest pidi saama korraga minu tõehetk, sest ma pidin reaaselt ja ilmsi sellele õudusele otsa minema vaatama. Kas ma suudan? Kas ma saan hakkama?

Ingrid, kes alles sel suvel sama kooli lõpetas, arvas, et see ei saa nii keeruline test olla. Aga tont minu peas oli suurem kui ma ise. Guugeldasin meeleheites, et no mida nad seal ikkagi küsida võivad. Ainus, mille ma leidsin, oli kellegi vihje läbi lillede, et peab Pythagorase teoreemi teadma. Onu nimi oli kusagilt tuttav, aga tema teoreemi sisu? Avastasin, et ega see sisu ka nii väga võõras pole. Ja siis avastasin veel igasugu asju, mis olid mu lapsemälus talletunud kui hirmsad, jubedad, arusaamatud, kättesaamatud, et nojaah, tegelikult on nii paljud asjad ju suisa loogilised ja elatud elu on need mulle palju lihtsamal viisil läbi praktika selgeks juba teinud. Tundus suisa kuritegelik, et kusagil mu sees elas väikene laps, kes selle õudustundega endiselt siples. Täiesti asjatult. Noogutasin endamisi, et näe, veel üks põhjus, miks ma usun koduõppesse aina enam.

Kolmapäeva lõunal olin ma nii valmis, kui ma olla sain. Nuti-Mik-Kerli olid mulle pidanud kümneminutilisi kiirloengu põhikooli reaalainetest ja Andreas püüdis veel selgitada kiirus, teepikkuse ja aja suhet. Astusin mööda päikselist Liivalaia tänavat kooli suunas ja siis juba suunatigi meid ID-kaardi näitamise järel klassiruumi. Ja siis algas test. Vaatasin kaks lehepoolt kiirelt läbi ja avastasin enda rõõmuks, et kõik minu vanad sõbrad olid seal koos ja hakkasin lustiga asja täitma. Mõned muidugi panin valesti ka, sest ülemõtlemine käib asja juurde. Pool tundi hiljem kepsutasin koju. Teepeal helistasin Andreasele ka, et maaa oooooleeeen eeeluuus! 🙂 Ja arvatavasti ei näe ma enam mitte kunagi õudusunenägusid sellest, kuidas ma põhikoolis tagasi olen. Vaat, milleks mul oli vaja sisse astuda veel ühte kooli. Elu ise tervendab meid, kui me tal seda teha lubame. No tuleb ju nii välja?

Ja tund aega hiljem tatsasin ma mustade kaantega portfoolio kaenlas jälle kooli tagasi. Tore, kui kool kodule nii lähedal asub. Neil oli graafik veidi lappama läinud ja ma sain oodata oma aega veerand tundi. See oli hea. Vaatasin koridoris ringi ja pidasin endamisi aru. Ja siis oli tõehetk käes ja vestlus algas umbes sedaviisi:

“Tere, mina olen Eva.”

“Tere, Eva, räägi meile, miks sa siin oled?”

“No ma arvan, et see on ilmne! Ju me kõik oleme siia tulnud ühe eesmärgiga?” vastan ma lõbustatult.

“No aga katsu erineda!” põrkub samalõbustatud küsimus mulle tagasi.

Löön pilgu maha, hingan sügavalt ja vastan häbelikult… sest ma tean, et see võib olla viimane asi, mida mul öelda lubatakse, asi, mis võib kõigele sirge kriipsu peale tõmmata, sest mul on viimastest päevadest kolme inimese poolt olemas soovitus SEDA teemat seal mitte puudutada… aga ma ei saa, ma pean olema aus, iseenda ja komisjoni suhtes ka, sest kui ma ei sobi nii nagu ma olen, siis polegi ju kõigel mõtet. No pole ju vähimat mõtet luua neile lilledest ja liblikatest illusiooni, kui minu sees on palju-palju sügavam teadmine ja vajadus osata…

“Mulle soovitati seda teemat mitte puudutada… sest see võib teid ehmatada ja häirida, aga kui ma päris aus olen…” vaatsin neljapealisele seltskonnale kartmatult silma… “siis ma soovin üle kõige maailmas osata ilusalt pildistada surnuid ja surevaid imikuid. Sest see hetk, kui laps on alles nii uus ja kõik on alanud traagiliselt ja temast ei ole veel olemas ühtegi reaalset mälestust, võib see üks ja ainus pilt olla see üks ja ainus asi, mis jääb vikerkaare taha läinud lapsest siia ilma päriselt alles ja võib vanematele nende suures leinaprotsessis olla väga palju toeks…”

Vaikuse, mõistmatuse ja ninakirtsutuste asemel nägin ma sootuks midagi muud. See oli nii hea tunne. Me rääkisime veel paljust, teemast laiemalt ja muudest asjadest ka. Võimalustest ja potentsiaalist, mis minus veel olemas on ja mida ma tulevikus veel teha saan. Ettenähtud 15 minutist sai 35 minutit. See eluhell imeline hetk, kui ma ruumist välja astusin, tungisid pisarad mu silmadesse. Ja ka praegu, seda kirjutades, äigan ma pisaraid, et ekraani näha. Ma sain korraga aru ühest väga olulisest asjast. Sellest, et isegi kui ma ei saa sel korral kooli sisse, siis see on see, mille ma teoks teen ja ma saan sõbraks kaameratega ja ma õpin selle asja selgeks. Sest tegelikult on mu unistus ju veel palju suurem, mis koos selle kaameratundmisega minu jaoks reaalsuseks saab.

Ma olen tänulik neile neljale säravale silmapaarile, kes seal laua taga pika päeva järel istusid, mind kuulasid, küsisid, ütlesid, kaasa mõtlesid, julgustasid, suunasid. Ma olen tänulik endale, et ma selle teekonna ette võtsin ja ma olen tänulik Andreasele ja Ingridile, kes mind väga toetasid ning Nuti-Mik-Kerlile, kes mulle ultrakiire e-kursuse reaalainetes tegi ja kõigile neile, kes sellest hullust plaanist vähem või rohkem teadsid ja pöidlaid hoidsid. Aitäh teile!

Reede hommikul astusin ma reipal sammul mööda Liivalaia tänavat grupijuhtimise koolitusele. Fooripunase taga oodates värises telefon mu taskus. Kobasin telefoni endale pihku… Kiri Polütehnikumist…

“Lugupeetud fotograafia erialale kandideerija. Te olete vastu võetud fotograafia erialale.” 

Mu süda hüppas rõõmust. Vastasin kirjale ja helistasin Andreasele ning huilgasin üle Liivalaia hommikuse liiklusmüra talle otse kõrva sisse, et ma sain kooooooolist vaaaastuse!!! Ohh, taevas, kui õnnelik ma olin ja olen!

Südames sügeles ja ma tahtsin nii väga seda kõike juba ka teile rääkida, aga ootasin, et teen kenasti pühendunult koolituspäeva lõpuni, käin ära väga olulisel kohtumisel ja siis räägin teile ka enda elu suurtest sündmustest. No ikka kohe mõnuga ja suure rõõmuga.

Läks aga nii, et mu öösel alanud peavalu paisus aina hullemaks ja hullemaks ja lõuna ajal kattusin ma üle kere jääkülma higiga ja no nii paha oli olla, et sure või maha. Hommikul ootasin ma lõunapausi, aga lõunapausil letil toite ja menüüd vaadates tundsin, et EI, nüüd on sirgelt kojuminek. Kas te teate seda tunnet, kui te astute tuttavat teed, teil on minna mõnisada meetrit, iga meeter on kaalul, iga hetk on kaalul? Vaatasin vaid ringi, et kui ma nüüd kohe oksendan, siis kuhu ja kuidas seda viisakam teha on. Mul seesugune kogemus varasemast puudus. No nii hullult paha pole mul avalikus kohas veel elades olnud. Aga ma jõudsin koju. See oli koleda olemise juures hea tunne. Ja siis vajusin meritähena voodile. Litsusin pea kahe padja vahele ja avasin silmad järgmine kord viis minutit enne koolituspäeva lõpp. Jubekahju oli, et ma päeva teisest poolest ilma jäin, aga ma usun, et ma suudan selle puuduva osa ise üles ehitada enda jaoks.

Õhtul võtsin end kokku ja vedasin kodust välja väga olulisele kohtumisele. Pea valutas endiselt. Iiveldas endiselt. Aga kohtumine oli nii armas ja tore ja vajalik ja õhtune õhk oli vanalinna külje all nii vaikne ja ilus. Pardid sulistasid tiigil ja ma pidasin endamisi plaani, et äkki meil võiks kodus akvaarium olla. Hiljem, koju minnes, tuli Andreas mulle poolele teele vastu. Itsitasime mu südamepahaduse üle, et nooooh, kui see pole nüüd mingi veider haigus, siis kas see võib olla reaalne, et kui ühes kohas on koos juba imeline täius, siis on nüüd vaja üht pommuudist ja kõige tipuks selgub, et ma olen veel rase kah?! Ei noh, see me elust hetkel ju just puudu veel ongi. Just siis, kui arvad, et mis seal ikka, aeg on edasi liikuda. Aga saatuse magusa irooniana oleks see muidugi omal kohal. Hetkel vastust ei tea. testmiseks on liiga vara ja veretesti ma selle pärast ka tegema ei torma. Seega on, kuidas on, eks ma hoian teid kursis, sest see iiveldus on jube. Tõenäoliselt on see ikkagi vaid mingi imelik haigusevärk, aga no mine tea. Kolmas päev iiveldust ja peavalu? Ideid? Kehatemperatuur on normis.

Aga mõelda vaid, minust saab päriselt fotograaf! Ja ma õpin usinalt õendusteadust ja kõiki neid muid asju, mis mind just minu teel kõige paremini toetavad.

Ma olen teel. Mugavate roosade papude sahinal astun oma samme. Ja mis muud, kui astume siis koos uuele hullule ja huvitavale kooliaastale vastu. Ma olen varsti elukestva õppe üsna väljapaistev eksemplar, eks? Igal juhul valitseb minu sisekosmoses iiveldusele ja peavalule lisaks imeline ootusärevus ja selline suur selgus, millesarnast pole ma seal veel varem näinud. Ma tõsimeeli usun, et unistused on selleks, et neil teostuda lasta ja usun ka, et kui miski, mida muuta ei saa, tundub vale ja valus, siis tuleb sel minna lasta, sest õiged asjad leivad alati tee (tagasi või edasi) Su juurde. Unistage julgelt, sest elu ongi üks suur seiklus! Vuuhhhuuu!

 

PS olgu lisatud antud loo esimese teema jätkuks, et mu koolipoolne meiliaadress kustutati enne, kui ma neile oma töölt lahkumise põhjustega nõutud Exceli tabeli sain tagasi saata. Tegelikult ei huvitanudki kedagi, miks ma minema pidin? Ju siis. Aga nüüd korraga huvitab? Või huvitab hoopis miski muu?

 

PIN, SIM ja Mamma Mia

by

Õues on kuum. Toas on kuumem. Minu peas on vist kõige kuumem. Vahel lähevad asjad järjest metsa, kõik ja korraga ehk minuga ikka juhtub. Mulle meeldivad inimesed väga, aga nende suhtumine ja käitumine, olgu siis õpitud või loomuomane, alati ei meeldi. Ja katsu sa siis ühel hullult kuumal päeval vältida hullumist, kui kogu lugu kisub ikka päris hulluks. Aga lõpp hea, kõik hea! 🙂

 

Üleeile õhtul käivitus sündmuste ahel, mille tulemina pidi juhtuma kaks asja – Tan saab endale uuema telefoni, sest vanal aku ei pea ja pilte teha normaalselt ei saa ning mina pidin oma katkisest telefonikaunast lõpuks kolima uuemasse, mis üle pool aasta seda tülikat protseduuri on oodanud. Mu vana telefon on juba novembrist katkise ja pudeneva ekraaniga ja noh, ta on ikka päriselt väga vana juba kah. Ausõna peal seisab veel vaid koos.

Tannu puhul pidime siis eile hommikul vaatama, kas ta saab Andrease vana, aga korraliku telefoni endale või ostan ma talle mõistliku hinna eest uues. Ta ikka vaikselt unistas uuest, aga olime omavahel selgeks rääkinud, et kui uuem hinnaklassi ja sisu suhtelt jääb kehvemaks kui olemasolev, siis saab ta olemasolevaga hakkama. Tan kopeeris ja tûhjendas pool päeva telefone ja veidi enne kella viit ôhtul seadsime sammud reipalt Solarise poole. Mul oli vaja hilisõhtusele seansile osta Mamma Mia uue filmi piletid endale ja Andreasele. Oli ometi mõeldamatu, et kui ma olen kolm kuud seda kuupäeva kalendris punasena hoidnud, et me kohe esimesel võimalikul päeval seda filmi vaatama ei lähe.

Piletid õnnelikult käes, tädi Mumm tema uues poes tervitatud, astusime Tannuga kiirel sammul Foorumi Tele2 esinduse suunas.

Tulla kuumalt tänaval parajalt jahutatud ja mitte liiga külma ruumi, on mõnus. Ukse ees näitas õhutemperatuuriks 32 kraadi. Võtsin järjekorranumbri ja hakkasime ootama. Kill-kõll ja oligi meie number. Tegin juba sammu, kui üks onu ärritunult käega vehkides meie ette kargas ja seletas ise samal ajal, et järjekord olla enne liiga kiirelt liikunud. Noh, ootame siis järgmist kutset.

Klientidega tegelevad inimesed istuvad seal laudade taga kolmekesi pundis koos ja nägid ka, et numbrid lappavad. Poleks siis ju olnud vaja seda järgmist numbrit välja kuulutadagi, sest siis oleks järgmiste jaoks saanud koheselt segadust vältida?

Olgu, meie kord. Tõin oma soovi õhinal kuuldavale:

“Meil on vist vaja uut telefoni, võimalusel kliendile hea pakkumisega. Hinnaklass kuni 200. Oluline, et aku kestab ja pilti saaks ka kenasti teha.”

Noormees tõusis leti tagant püsti ja juhatas meid enda järel klaasseina äärde. No tema soovitaks Samsung J6 või… pigem  J7. Või siis ikkagi J6, sest see on odavam, aga enamvähem sama hea kui J7. Muigasin, et no kumbki neist pole alla 200. Või noh, siis selgus, et tegelikult soovitaks ta üldsegi A6, aga see on juba 269 raha. Aga ikkagi kõige parem. Tan siis küsisis vaikselt. et aga need teised alternatiivid seal teise klaasi all. Noormees kiikas korraks teisele poole, libises jutuga neist üle ning teatas, et tegelikult soovitaks ta kõige enam Huaweid, aga paraku on see juba 100 raha kallim viimasest pakkumisest ja mitte oluliselt parem Samsungitest. Me lähenesime lennult 400 juurde. Tore müügitöö, aga meie peal ei toiminud mitte.

Sikutasin taskust välja Andrease vana Galaxy5 ja teatasin, et sel juhul jääme me ikkagi oma vahendite juurde, aga vaja oleks muuta paketti. Tannul on iidamast-aadamast lastepakett, mis algselt oli 1-eurone, hiljem muutus 2-euroeseks. Tasuta saab ta sellega helistada kolmele sõbranumbrile. Alles on neist vaid minu oma ja muuta neid numbreid enam ei õnnestunud, kui me viimati proovisime. Olemas on selles paketis sümboolne miniinternet, millega ei saa sisuliselt ühtegi liigutust netis teha ja iga muu liigutuse, kõnede ja sõnumite eest maksan ma nii, et tolmab. Minul endal on vanast ajast mingi piiratud netiga pakett. Andreasel on talvest 15eurone piiramatu pakett ja nüüd oli küsimus, et kas Tannule see, mis mul on või see, mis Andreasel. Selgus, et see, mis Andreasel on, on nüüd juba 17 ja sedagi vaid hetkel soodukaga, muidu on 22. Eksole.

Mul hakkas silme eest virvendama ja ühmasin mõtlikult vastuseks, et nojaah, eks me siis peame teisi teenusepakkujad hakkama võrdlema. Ma olen Tele2-le truu olnud terve igaviku ja kõik teised olen julgelt eemale peletanud, aga noh, nüüd vist peab asjad üle vaatama. Seepeale hakkas noormees kirjutama ja pistis mulle pihku aadressi, kuhu ma pean kirjutama, et paremaid pakkumisi saada. Temal seda õigust paraku pole. No olgu, eks ma siis lähen koju ja kirjutan neile. Kuigi see on tülikas ja mulle ei meeldi sellised asjad kohe üldse. Mul on häbi ja vastik selliseid vestlusi arendada. Eriti veel kirja teel. Krt teab, miks ja kust see valehäbi mul tuleb, aga nii on. Igavesti ebamugav olukord.

Küll aga oli noormees lahkelt nõus Tannu vana kaardi uuemasse telefoni tõstma ja minu arvamuse vastaselt, et see on nii vana kaart, et see küll uude mahtuda ei saa ja peab vist uue pisema kaardi tekitama, läks see nagu lupsti telefoni sees oma kohale ja oligi korras. Naeratasime. Aitäh, head päeva!

Tagasi suvekuumuses, Viru Keskuse suunas astudes, hoidis Tan oma telefoni tugevalt peos ja arvas, et uut kesta ja kilet-klaasi on tal ekraanile vist nüüd ikkagi vaja. Virus on üks telefonikestade pood. Astusime sisse.

Kaks rõõmsalt aktiivset tüdrukut astusid meile kohe ligi ja esimene neist uuris, kuidas ta meid aidata saab. Mulle tegelikult ei meeldi see küsimus üldse. Mulle meeldib ise vaadata, meeldivad sellised müüjad, kes tajuvad ära, kas klient soovib, et talle intensiivselt lähenetakse või sootuks vastupidi. On päevi, kus ma astun poest vabandades välja, kui mulle liiga sirgelt peale lennatakse. Või loobun juba uksel, kui näen, et mind ainiti jõllitatakse ja mu soove silmist lugeda püütakse. See on nii ebamugav tunne. Ja ma ei käi kunagi niisama poes niisama uudistamas vaid lähen siis, kui ma aiman või tean, et seal mulle midagi huvipakkuvat on, et seda vaikselt otsida, uurida ja uudistada, võib-olla võrrelda. No ok, raamatupoed on erandid, seal ma tõesti käin uute raamatute lõhna endasse hingamas. Aga raamatupoes pole minu käest õnneks mitte keegi mitte kunagi küsima tulnud, kas nad mind aidata saavad ja see mulle meeldib. Ju on raamatpoe klientuur ka veidi teistmoodi.

Ühesõnaga, mulle ei meeldi selgitada, mida ma otsin. Kui ma midagi otsin ja ei leia, siis ma oskan ise ka küsida, kus mis ja kas on või pole. Või olen ma võimeline poodi sisse lendama ja joonelt uurima, kas ja kus neil mingi asi on, kui mul midagi kähku vaja on. Lihtne. See, et kas ma midagi otsin, vaat see küsimus juba ise tundub mulle alati hirmus häirivana, et no mis see sinu asi on, kui ma midagi otsin, küll mul siis suu ka peas on. Võib-olla ma ainult vaatan. No enamasti ma nii vastangi, et vaatan, aga nad ju ometi näevad ise kah, et ma vaatan ja väga eksinud olemisega pole. Kuna aga üks tüdrukutest väga kenasti küsis, milline telefon mul on, siis ma tõstsin kiirelt (enne, kui ma jõudsin mõtelda, et mis see peaks tema asi olema) Tannu telefoniga käe õhku ja teatasin, et sellele Galaxy5 on meil vaja kesta. Kui neil nii habemega mudelite veel midagi on, sest ma olin juba jõudnud tuvastada, et neil on popp pood ja kestad valdavalt vaid uutele mudelitele.

Selgus isegi, et on. Neli varianti. Tan valis musta. Tüdruk lubas tal selle kohe telefonile peale sikutada ja katsetada. Tannule meeldis. Mulle hind ei meeldinud, aga mõtlesin, et no vahet pole, saab asjaga ühele poole ja siis on Tannul vähemalt natuke omam tunne. Kaasas ilmnes, et tootel on isegi pisike soodustus. Tore, mõtlesin ma enda sisse naeratades ja surusin pangakaardi tasumiseks oma kohale. Nii…

“Teate, ma ei suuda meenutada oma PIN-koodi,” teatasin ma ebalevalt. “Ma tean kõiki nelja numbrit, aga ma ei tea, mis järjekorras nad olema peavad.”

Ma kangestusin. Põrnitsesin numbriklahve. Nii? Või nii? Hoopis nii? Ei nii ei saa olla? Panin silmad kinni, äkki on liigutus mälus. Mul on seesama PIN olnud liiga kaua ja see on mu ainus pangakaart. Pole võimalik, et ma seda ei mäleta. Ma ju just pool tundi varem ostsin kinopiletid ja kasutasin seda koodi.

Tüdruk pakkus lahkelt, et ma ikkagi katsetaksin, et ehk tuleb siis meelde. Proovisin hingevärinal.

Vale kood.

Ah et äkki mul on sularaha? Arvasin, et nii palju ei ole. Ma ei eksinud, 30 senti jäi puudu.

Vabandasin ja ütlesin, et kui ma numbri välja mõtlen, siis tuleme äkki hiljem tagasi. Tan tagastas vabandavalt naeratades müüjale kesta ja astusime poest välja. Mu pea kuumas. Tan arvas murelikult, et äkki on liigne palavus mulle korraks liiga teinud. Tervishoiutöötaja minu peas aga sosistas midagi hullemat, mis see kõik olla võib, sest kuumarabandus see polnud. Ja siis rahustasin ennast ja Tannut valjul häälel, et äkki see on selle kuumuse tõttu aga pigem ma arvan, et meil polnud seda kesta sealt poest lihtsalt vaja. Ma jõuan selliste järeldusteni sageli, kui elus midagi väga sirgelt omasoodu kisub. See aitab paratamatustega leppida. Olgu selle kestaga, kuidas on, aga vaat koodi pean ma meelde tuletama.

“Äkki ma katsetan veel kord sularaha väljavõtmisega?”

Tan arvas, et see on hea mõte. Ta arvas ka, et ju see number kohe mu juurde naaseb. Aga tutkit. Seisime järjekorras ja ma ketrasin numbreid nii ja naa. Arutlesin valjul häälel, et see ja see kombinatsioon on välistatud. Tan koputas mulle õlale, et kuule, inimesed kuulevad. No ja las nad kuulevad, ma ju ei tea ise ka, mis mu kood on. Siis uuris Tan, et millist kombinatsiooni ma just poes proovinud olin. Olin juba selle ka unustanud. Koodis on ainult neli numbrit, kõik ühekordselt, mingid numbripaarid on välistatud, aga millised need õige on? Panin kaardi aparaati… ja võtsin samatargalt välja. Mul hakkas pea ringi käima. Toetasin end klaasseina vastu.

“Sa ei mäleta, mis mu kood on?” Ta kasutas mu kaarti eelmisel aastal ühe korra. Ja Tan vastas muiatas:

“Kui ma teaksin, siis ma ju oleksin seda sulle juba meenutanud? Vaata, mul on selline mälu, et kui ma tean, et ma pean midagi ära unustama, siis ma ka unustan ja ma tõesti ei tea, mis su kood on.” Eksole. Ma tean mitut asja, mida ta ka võiks unustada, aga ta ei tee seda mitte 🙂

“Äkki Vancu teab? Ta mäletab igasugu imelikke asju. Andreas? Tema on mu kaarti korduvalt kasutanud.”

Helistame koju. Vancu ja Andreas ei mäleta mu numbrit. Andreas pakub ka, et äkki on see mul kuidagi liigutusena mälus. Joonistan mõttes silmad kinni numbreid läbi. No pole. Pole nii ega pole ka naa. Aga neljas numbris olin ma raudpoltkindel. Tähtedega tean ma küll, et vahel ma arvan, et mingi asi oli selle tähega ja siis kui meelde tuleb, selgub, et tegelikult oli ikka mingi muu tähega. Ei mingit loogilist seost. Aga neid numbreid ma tean unepealt ju. Ja mul pole neid isegi kodus kirjas enam, sest see on ju olnud nii lihtne kombinatsioon. Pekki küll! Miks ma oma koodi ei mäleta.

Ok, mis seal ikka, hingan sisse ja välja ja astun sularaha automaadile ligi. Vajutan koodi. Tan juba rõõmustab, kui masin mind väljavõetava raha numbriteni juhatab. Ja siis tadaa, selgub, et loomulikult oli kood jälle vale. Millist kombinatsiooni ma proovisin? Tühjus! Ma ei mäleta. Olen enda peale tige. Kohe tõsiselt. See on hirmutav, et midagi sedasi saab peast ära kaduda. Minuga pole varem midagi sellist juhtunud.

Seda mäletan ma aga küll, et sealsamas Foorumis on Tele2 kõrval mu pank. Tatsame sinna. Saali astudes otsin pilguga järjekorranumbreid väljastavat aparaati ja siis meenub, et õigus, neil on ju see jube süsteem, kus peab enne asja kallale asumist enne teises letis oma mure ära rääkima. See on mu jaoks selle süsteemi juurutamisest alates äärmiselt ebameeldiv olnud ja ma teeks mida iganes, et ma saaks rahus oma järjekorda oodata ja siis ühele inimesele oma murest rääkida.

Triaažileti taga seisavad kaks inimest. Üks neist tegeles juba ühe kliendiga ja minul oli rõõm laialt naeratava noormehega asju ajada. Hoidsin oma unustatud parooliga kaarti kõrgel käes ja teatasin ahastavalt naeratades, et nüüd on nii, et kuumus on mu peast PIN-koodi eemaldanud, ma tean kõiki nelja numbrit, aga olen neid nüüd kahel korral vales kombinatsioonid proovinud ja ma ei soovi lasta masinal enda kaarti ära süüa, sest mul on vaja oma rahale ligi pääseda.

“Millised on minu võimalused?!” vaatasin ma silmi pingsalt plõksides noormehele lootusrikkalt otsa.

Tema naeratus venis veel laiemaks, kui ta reipalt teadustas, et no PIN-koodi osas nad ei saa aidata, asenduskaarte neil enam pole ja nüüd polegi muud, kui tellida uus kaart. Selle saaksin kätte tuleval nädalal.

Eeee…?! Jaa, ma tean, et mu kaart on vana ja teised juba ammu tegelevad viipamisega, aga ma olen vanamoeline inimene ja mulle sobib PINi sisestsamine küll…

Ja siis lisas ta lahkelt:

“Aga te võite ju veel kord ise proovida ja kui tuleb kood meelde on hästi ja kui ei tule, siis peate nagunii uue kaardi tegema.”

“Hmm,.. Nii, aga saan ma ise netipangas neid kuidagi muuta või meelde tuletada?”

“Ei, sellist võimalust meil kahjuks pole.”

Naeratus noormehe näos püsis. Küll veidi vabandavalt, aga naeratus oli naeratus. On see midagi nii toredat? Kas inimesed ei unusta kunagi oma koode ja kui unustavad, siis ongi ainus variant nädal otsa uut kaarti oodata? Või on kõigil mitu kaarti ja vahet ei ole, kuniks üks rivist väljas on? Peaks äkki külmkapile või veel parem rahakotti või telefoni endale selle üles kirjutama? No et teised ka teaksid. Aggrrhhhh…

Mul hakkas katus sõitma. Kujutasin ette, kuidas ma aastaid lastega päris üksinda olin ja mis ma siis ei oleks saanud nädal otsa isegi süüa osta? See on läbi elu ja aegade olnud mu ainus pank ja ainus kaardiga arve. Krt ma olen nende pangas olnud aastast 1996, kui see veel Hoiupank oli ja ma olen seal aastaid kuldklient olnud. Ja nüüd, palun väga. Pole nende mure sind su hädas aidata, väike inimene sa oled ja väikseks sa jääd. Aga oma raha too panka.

Ma ei hakanud isegi küsima, millisest pangakontoris ma saaksin lahkelt sularaha välja võtta. See arvatavasti asuks see Marsil ja teenustasu oleks 20% väljavõetavast summast?Rohkem? Iroonia hammustas.

Tõstsin käed üles õhku, ohkasin südamepõhjast pahinal, et kuidas sellises olukorras lastele süüa ostetakse, kui kogu raha pangas on, purskusin nutma, pöörasin kannalt ringi ja purjetasin uksest välja. Tan astus pikkade sammudega mul sabas. Kõrvu jäi kajama veel vaid pangapoisi “aga Rävala….” mis iganes tal seal Rävalas olema pidi, aga ausalt, sellise suhtumisega, andku hagu, see on ebainimlik ja minu mõõt sai just sel hetkel liiga täis.

Fooris põles jalakäijatele roheline tuli ja astume sirgelt diagnoaalis Viru Keskuse suunas. Mul on kotis veidi sularaha.

Tan ohkas pead vangutades, kui ma nentisin, et vaat siis milline päev! Viimase veerandtunni sündmuste põhjal olen ma valmis vahetama nii panka kui ka telefoniteenuse pakkujat. Kes oleks võinud seda kodust lahkudes arvata. Võib-olla ma olengi liiga kauaks vanadesse harjumustesse toppama jäänud. On äkki paremaid? Keegi teab soovitada?

Mul on midagi juua vaja. Ma ei taha vett. Vaatan Kaubamaja juures trollipeatsuses läbi R-kioski klaasi ja ootame kaks minutit, kuni müüja seal midagi paberitega sehkendab.

“Palun üks Starter!”

Riiulil oli hinnasildil kirjas 1.30. Aga ma aiman, et see võib 10 senti kallim olla taara arvelt. Mulle meeldiks, kui nad seda ka seal sildil suurelt ja arusaadavalt kajastaks. Vahetan 10-sendise 20-se vastu ja tahan raha kenasti kõlinal müüjale pihku poetada. Tema aga näitab otsustavalt nimetissõrmega ülevalt alla plastikust aluse poole. Asi, millega ma mitte iial ei harju, sest see on lihtsalt nõme! Ma ei salli silmaotsast, kui mulle antakse peoga kopikaid tagasi ja ma pean neid mingilt taldrikult nokkima ja samamoodi on ebanormaalne eeldada, et enne kassase panekut peab keegi raha taldrikule laotama. Jah, kui ma maksaks oma 1.40 2-sendistest, siis ok, no on jah mugavam neid laotada ja lapata, aga üks euro ja kaks 20-sendist ei ole ju sellised, mida peab eraldi sättima ja veerima? Andreas on seda ka korduvalt välja toonud, et milleks üldse need tobedad alused igal pool on. Šveitsis pole neid enamasti isegi olemas vist, sest on elementaarne, et raha liigub otseteid mööda. Vist iga asi ajab mind juba närvi? Ja noh, tere, aitäh, head aega, vähemalt mingi närvituksatus näos on nagunii liiga palju palutud. Naeramisest me ei räägi. Naeratamise osas tahan ma aga eraldi välja tuua Liivalaia Comarketi kassapidajad. Nad naeratavad. Ja soovivad head päeva või meie puhul enamasti head õhtut. No saab ju küll! 🙂

Lonksan Starterit. Rahunen. Meil oli plaan Tannuga poodi minna, et talle parajad suvepüksid leida. Ta sõidab pühapäeval laagrisse ja neid oleks väga vaja. Aga noh, nüüd sõltume me Andrease kaardist, kui mulle minu oma kood ei meenu.

Kui me Kaubamaja juurest kodu poole astudes Välisministeeriumi nurgani jõuame, karjatan ma vaikselt, aga väga võidurõõmsalt! Ma tean, mis mu kood on!! Päike särab kuumavalt.

Tan on rõõmus koos minuga. Olümpia hotelli küljes on automaat, saame seal kohe katsetada, arvab Tan. Ja kui siis mu kaart ära süüakse, siis no siis kolin lihtsalt teise panka ja ongi kõik!

Korrutame kõik need meetrid hotellini mu numbrit. No et ma seda ära ei unustaks ja segamini ei ajaks. Korraga on meil väga lõbus. Liivalaiani jõudes teeme parempöörde ja astume kasiino akendest mööda. Hoppaaa… seal, kus on pangaautomaat on… tühjus.

Seisame Tannuga nagu kaks tola suud ammuli ja vägisi kipub hüsteeriline naer peale. No pole olemas. Me ju eile võtsime siit seinast raha?! Ei? Tan jõllitab suuril silmis tühjust ja teatab, et nad on isegi seina jõudnud juba korda teha. Hihii! Aga siis taipame, et me oleme vales augus. Pangaautomaat on ju teisel pool peaust. Huhh! See läks napilt, aga oleks meie tänasesse kenasti sobinud.

Saagu, mis saab. Sisestan kaardi. Vajutan Tannu veerimise saatel koodi. Valin ühe soojaga igaks juhuks 30 eurot väljavõtmiseks, et kui õnnestub sel korral ja siis jälle paroool ununeb, siis on mul vähemalt 30 eurot. Autode müra Liivalaia tänaval on tööpäeva lõpule omaselt vali. Ma ei kuule, kuidas aparaat raha loeb. Seisame seal kangestunult hinge kinni hoides ja siis väljuvad pilust kolm 10-eurost. Ma mäletan enda PIN-koodi! Astume itsitades üle tänavate ja tuppa sisenedes vahutab Tan kohe Andreasele meie suured seiklused ette. Uskumatu, noh! 🙂

Vahepeal on Andreas mu vana telefoni sisu uude kopeerimisega valmis saanud. Nüüd oleks vaja uude telefoni ka kaart sisse panna, aga kuna tellisest on vahepeal nööpnõela pea saanud, siis on mul vist uut SIM-kaarti vaja. Ma seletan ta kõrval seistes, et see kaart sai ju alles aasta tagasi vahetatud ja sellel on mingi raam ümber, millega ma korduvalt vana telefoniga jurama olen pidanud ja äkki ikka tuleb sealt välja ka mulle sobiv. Andreas näitab mulle raami ja kaarti ja siis auku, kuhu see minema peab ja… nojah, ühe ampsu võrra veel pisem peaks see kaart olema. Mis seal siis ikka, mul on see tee täna juba tuttav. Kell on sel hetkel 17:50… ja kui nad kell 18 sulgevad, siis ma täna enam ei jõua. Kiikan netti ja saan teada, et jõuan küll. Nad on ikka kohe eriti tööinimese sõbralikud – kella kaheksani kohe avatud.

Astun rõõmsalt tänavale. Tuul uhub mõnusalt ja sasib mu kleidis ja juustes. Astun reipalt bussipeatuse suunas, et kiiremini sihtkohta jõuda. Buss nr 3, millega ma kiirelt lähemale saaksin, jõuab minust kaugele ette. Seian punase tule taga, kui ka 23 minekut teeb. Ma ei viitsi jala minna. Astun siis hoopis Stockmanni juurde ja lähen trammiga. Saan Hobujaamas ju trammiga otse letti. Temperatuur näitab endiselt 32 kraadi. Uskumatu number ikka. Ei tundu üldse nii kuum.

Astun Tele2 uksest sisse. Seal on leti taga kolm inimest ja nende seas ka seesama noormees, kes tund aega varem. Kleinte pole, aga võtan eeskujulikult ikkagi järjekorranumbri.

“Ahh, no inimesi pole, siis pole vaja numbrit võtta! Me oleme ju vabad nagunii.” Umbes midagi seesugust seletab mulle naeratav noormees ja mina sikutan oma pisikesest kotist välja oma uue telefoni ja sellel lisaks ka pisikese kilekoti SIM-kaardi avamise nõela ja kaardi endaga. Selgitan, et nüüd on nii, et mu vana telefon lahkus siit ilmast ja mul on uus, aga uuele on vaja kaart söödavaks teha.

Poiss naeratab võidukalt ise samal ajal kaardisahtlit avades ja kilekotikesest mu kaarti välja nokkides:

“Vaadake, me siin Tele2 teeme võlutrikke!” ja tatataaa krõbistab ta kaardi ümbert ära mitte ühe vaid kaks raami.

“Püha taevas, seal oli teine veel ümber? Ja sobibki?” vaatan ma kulmud kuklas oma imestust varjamata.

Poiss muigab magusalt ja vajutab telefonile pildi ette.

“Ei noh, kui pea ei võta, siis peavad ikka jalad võtma. Palun vabandust, et ma täna siin ekstraklassi näitamas olen käinud!” naeran ma südames ja punastan arvatavasti varvasteni. Aga noh, õues on nii kuum, et vahet ei ole, kas ma punastan või olen lihtsalt päikese ja palavuse käes praetud krevett. Tänan, soovin head õhtut ja astun lõbustatult tänavale. Valin sealsamas Andrease numbri, et talle naljast rääkida.

“Ja sa proovisid raami ära ju võtta, et näha, kas kaart sobib?” irvitan ma torusse.

“Jaaaa!” kõlav teiselt poolt huvitatult ja vastust aimates vastuseks. “Ära ütle, et seal oli teine raam veel ümber, mille sai eemaldada?!” möirgam Andreas naerda ja mina äigan Viru Keskuse suunas jälle diagonaalis teed ületades pisaraid. “Noh, vähemalt on sul nüüd uus telefon,” lisab ta naerdes kõne lõpetuseks. Jah, mul on uus telefon. See isegi töötab nagu näha.

Koduteel põikan Kaubamaja all asuvasse Humanasse. Uksel on silt, et kogu kaup on 30% soodsam ja pood on inimestest peaaegu tühi. Mulle see meeldib.

Vaatan sisenedes vasakul üle kleidid. Üks roosa õlapaeltega on armas, allservas on trükitud kiilid. Haaran selle endaga proovimiseks kaasa. Vaatan mänguasju, et ega seal mõnd uut karu ei ole mu Karukliiniku jaoks. Karusid on palju, aga sobivaks osutub üks pöidlapikkune mikromõmmik. Selle eest on ta ikka kohe väga nunnu. Pükstes ei ole mulle midagi. Rasedate riideid on vähe, ühed heledad lühemad püksid võib-olla läheksid, mustad pikad näivad hirmsad kotikud, aga võtan mõlemad proovimiseks kaasa.

Proovikabiinide juures jääb silma veel üks nunnu valge mustade mummudega särk ja ma sikutan tõrksa kardina enda selja taga kinni. Ajan kleidi seljast maha ja roosa kiilikleidi selga. Täitsa tore on, aga see on mulle kena 10 cm lai. Päriselt on mõni asi mulle suur ka? Ju siis. Ja siis koriseb mu kõht nii, et ka need vähesed inimesed poesaalis seda arvatavasti kuulevad. Hetk ja ma tean, et no nii, nüüd on minek. KOHE. Püüan veel korraks saatust trotsida ja mummulist särki selga saada, aga ei, nahk kattub külma higiga. Kus siin kõige lähem vets on? Solarises? Radissonis? Viru Keskuse all bussiterminalis?

Sikutan kleepuva särgi kibekähku seljast, heidan puule, samal ajal oma kleiti selga vedades ja asju proovitud asjade nurka riputades kaabin trepist üles ja uksest välja ja suundun mõtlemata paremale. Apteegi juures taipan, et Kaubamaja naisteosakonnas on ju ka vetsud ja juba eskalaatori peal olles tean, et nii, tegelikult on lähim ju kohe siinsamas info juures. Huhh, hea, et ma bussiterminali ja Solarisse ei hakanud jooksma. Koban juba 20- ja 10-sendise valmis, mine tea, palju nad küsivad ja tänan õnne, et keegi mu teele ei jää ja et mul sendid on.

Ma jõuan.

Mis see siis nüüd oli? Ma pole söönud ei piima ega saia ega pastat ega pannkooke ega sõõrikuid ega paprikat ega midagi muud imelikku. Starterist see olla ei saa. Palavus? See on ainus mõistlik selgitus ebanormaalsele olukorrale. Itsitan mõttes, et noh, nüüd oleks puudu ainult veel see, et neil ei oleks vetsus paberit. Õnneks neil siiski on paber olemas. Aga ka plaan B olin ma sujuvalt juba välja mõtelnud. Minuga ikka juhtub. Ja kui, siis ikka korralikult.

Loputan lõbusalt peeglisse vahtides jaheda veega oma nägu ja kaela. Sealsamas räägivad kaks soome aktsendiga tädi omavahel inglise keeles oma kannavillidest. No minu kõrva jaoks oli mõlemal  tugev soome aktsent ja see oli lihtsalt nii nunnu. Astusin kergelt uksest välja, sõitsin eskalaatoriga alla, möödusin raamaturiiulitest neid vaid silmadega riivates, ahah, kooliaeg läheneb, tegin vasakpöörde ja sukeldusin tagasi Humanasse. Noppisin üles varem väljavalitud mõmmiku ja suundusin hoopis suvepükste valikut uudistama. Äkki leian midagi Tannule. Olin kodus ettenägelikult talle parajate pükste värvliosast mõõtnud, et kui ma oma rusikas käe sirget pükste ülaossa ajan, siis see on sama lai kui minu küünarvars nukist rusikani. Kergeid suvepükse oli seal mitukümmend. Kahju, et Tan ise kaasa ei tulnud, siis oleks ta ise saanud valida. Õnneks ma oskan ta maitset üsna hästi endiselt tabada, seega pole probleemi. Oleks mul uues telefonis juba asjad seadistatud, siis ma saadaks talle pilte, aga noh, nagunii on need talle parajad vaid ühe hooaja vist.

Tund aega tuuseldan poes ringi. Tan saab kaks paari ja Andreasele leian ka ühe paari. Vancuga on keeruline. Kui talle ka ülevalt miski asi paras on, siis sääreosas loeb sada asja, kas need talle ka sobivad ja meeldivad ja kas materjal on ok, ja kuidas õmblused tunduvad, kui kitsad või laiad need püksid on  jne. Ühesõnaga temaga on keeruline ja ma ei jaksa ennast sellega sel hetkel vaevata. Ja noh, tal ühed parajad püksid on. Nendega saab ehk äkki sügiseni hakkama. No ei ole naljakas, aga tegelikult natuke on ka. Kõik, mida ma endale arvan meeldivat ja sobivat, on kitsas või veel kitsam. Aga ma ei lähe koju täna nii, et ma endale vaid pöidla-mõmmi ostan. Hiivan ennast tagasi rasedate osakonda. Püksid on alles. Proovin. Heledad on puusast laiad ja kintsust kitsad. Mustad, mis mulle enne suurt tormamist “ilmselgelt liiga suured” tundusid, istuvad suurepäraselt. Jah, 11 aastat pärast viimast nähtavat rasedust veel rasedate riideid kanda on… no on nagu on. Aga mugav on ka, sest mis sa  hädaga teed.

Kas ma seda olen teile juba rääkinud, kuidas ma palavaga taas kleite saan kanda nii, et kintsud tulitama ei hõõrdu? Appi tuleb kõige tavalisem rulldeodorant. Hõõrduva koha nahk sipsti mõlemalt poolt deodokaga kokku ja minek. Pikemate käikude korral tuleb seda ehk korrata, aga nali naljaks, minul see toimib. Ja kui kints on deodaka puudumise tõttu ikkagi hõõrutud, siis tuleb appi põletusgeel (BurnShield, BurnGel). See on muidu ka üks imevärk minu meelest. Sihipäraselt on ta mõeldud põletustele. Sealhulgas ideaalne päikesepõletuse korral. Aitab putukahammustuste kipituse ja sügeluse leevendamiseks, kõiksugu hõõrdumiste puhul, sobib ka limaskestadele. Suus on kibe, no üldiselt suhu, silma, ninna ja kõrva mina teda ei  pistaks, aga mujal, vajadusel, vabalt.

Nii ja siis kiirustasin ma rahulolevana taas kodu suunas. Söötsime poiste kõhud täis ja läksime Andreasega linna tagasi, sest Mamma Mia ootas. Natuke oli meil veel isegi aega üle. Lõpp hea, kõik hea! No peab olema hea 🙂

Istusime suures peaaegu pimedas saalis maha. Alguses tundus, et me jäämegi sinna meile kahele lisaks veel nelja inimesega filmi eellinastust vaatama. Aga siis hakkas rahvas kogunema ja kogunes ja kogunes. Andreas arvas, et ta ikkagi soovib magusat popcorni filmi ajal krõbistada ja ma läksin seda siis uljalt tooma. Minu ees seisis kena noorpaar. Kell tiksus filmi alguse poole. Tüüp hoidis käes suurt rahakotti ja tibi edastas tellimuse. Ta soovis jooki ja maisikrõpse sooja juustu kastmega. Leti taga seisev noormees ütles ja näitas kenasti, kust tšikk need kätte saab. Selle asemel, et oma krõpsude eest tasuda ja siis oma natšode järgi minna, no nii nagu enamus teeb või siis võtab enne ja siis tasub, marssis tema enne maksmist ja poole tellimuse pealt oma krõpsudega majandama. Valis pikalt, milliseid võtta, siis kolistas kastemetega. Tema tüüp seisis seal nagu sammas ega liigutanud. Leti taga olev noormees niheles, saba kasvas, aeg tiksus. Kui minu ja letitaguse tegelase pilgud kohtusid, siis muigasime me mõlemad mõistvalt olukorra tobeduse üle ja muiged muutusid päid vangutades naeratusteks. Noh, mis sa teed… Tibi tuli oma portsuga tagasi kassa juurde, tellis veel juua ja tüüp asus maksma. Nagu päriselt!

Kuna see lõputa päev endiselt kestis, siis ostsin ma endale elu suurima, no pakutavast kõige suurema popcorni karbi, pudistasin sinna mingeid maitseaineid veel peale ka, et Andreas neid minu eest ära ei sööks. Sest need kino-maitseained, mida poisid armastavad, neid Andreas jälestab ja seega peab ta rahul olema oma pisikese magusa ämbriga ja suure saan mina kõik endale. Ja siis algaski film, mille esimest osa olen ma näinud rohkem kui ma tean kordi ja ma olen näinud seda ka muusikalina nii Broadwayl kui ka siin meie omas Eestis. ABBA muusika oli minu lapsepõlve üks olulisemaid saatjaid. See on mul nii naha all.

Ma olin juba jõudnud muiata, et miks see film alla 12-aastastele mittesoovitav on, aga need kaks ulakat väljendit käisid juba suht filmi alguses ära ja oligi kõik. Ma arvan, et me kümnene lihtsalt irvitaks ühe ulakuse peale nagu pärdik ja teisest läheks märkamata üle. Ma unustasin oma popcorni ära. Lihtsalt vaatasin. Neelasin seda filmi aplamalt kui esimest. Ja kui mitmel korral filmi jooksul kiskus silma märjaks, siis lõpus sain ikka kohe haledalt ulguda ka ja Andreas patsutas lohutavalt mu põlve. Tal olid ka silmad märjad. Huhh! Jaa, see film on paras jant ja mõne koha peal vangutad pead, et no kas peab ikka nii üle võlli panema suuremate stseenidega. Aga muidu on see üks üdini armas, südamlik, ilus, helge lugu. Just vääriline järg teisele ja sellest saab kokku üks ilus suur lugu. Ja näitlejad, nemad on nende aastatega nii ilusasti küpsemaks saanud, et seda oli kohe märkimisväärselt ilus vaadata. Ja detailid. Need pisikesed justnagu muuseas poetatud mõttekatked ja elemendid! Ja need värvid ja vaated. Lihtne, aga köitev algusest lõpuni. Natuke naljakas, kraapivalt nukker ja lihtsalt nii ilus.

Mõned küsimused mul siiski tekkisid, et esimese loo järgi andis Bill Donnale oma kitarri Pariisis. teises osas oli kitarr veel Billi käes sadamas, kui ta Donnale järgneda plaanis. Ja trepp, mis kolinal kokku kukkus, polnud vist see trepp, mis veidi hiljem omal kohal terve on? Äkki ikka mõni teine korrus, tahan ma mõtelda, et nad nii totrat apsu sisse ei lasknud. Midagi oli veel, aga ma ei saa teile filmi liiga palju reeta.

Kui film otsa sai ja enamus rahvast minema jalutas, siis me istusime saalis päris lõpuni. Tasus istuda 😉

Andreas muigas, et noooh, millal DVD välja tuleb. Ma ei teadnud. Aga ta ütles, et talle väga meeldis see film ja ta võib minuga ka uuesti kinno tulla. See on tore!

 

Ooo, mamma mia, milline päev!!

 

PS poisid said kodus mu peaaegu täis popcornipaki endale. Nad olid sellega väga rahul.

 

Mina, suur lennuvõimetu lind

by

Seda, et 18. juunil Mustamäe keskuses meie MTÜ Enneaegsete Lapsed “Maailmale nähtavamaks” näitus avatakse, teadsin ma juba ammu. See oli selle näituse teine peatuskoht ja avamine tõotas tulla suurejoonelisem kui Rocca al Mares.

Kogu selle esmaspäeva tihe programm oli mul hoolikalt paika timmitud. Kodus rääkisime läbi, kes, kus ja millal olema peab. Tan pidi taas maskotina üles astuma. Andreasel ja poistel oli vaja vaid hiljemalt 16:45 kenasti keskuses kohal olla ja enne seda mind kooli juurest peale korjata. Sama tee ju nagu nii.

Lõpetasin oma õendustoimingute simulatsioonitunnimaratoni edukalt ja rahulolevate üliõpilastega, panin asjad kokku ja korda ning liikusin koolimaja ette trepile ootama. Ilm oli päikseline ja palav. Andreas on reeglina varajane. Kell oli sel hetkel 16:27.

Helistasin. Nemad juba liiguvad ja kohe jõuvad.

Aga kus nad ikkagi on? Pärnu maanteel. Hmm, jõuan juba mõtelda, et miks nad sealtkaudu tulevad, aga noh, ju juht teab ise. Siis aga kostab urahtus, et SEE tee on ju kinni! Muigan. Muidugi on Tondi ülesõidu juures tee kinni. Selle asemel, et mööda Pärnu maanteed edasi sõita ja siis Järvevana pikenduse kaudu sipsti koolini jõuda, teeb Andreas kannaka ja sõidab hoopis tagasi kesklinna suunas, et silla alt Kristiine kaudu tulla. Kell on tööpäevalõpp ja loomulikult maandusid nad kenas ummikus. Nojah. Vaatasin kella ja tegin kiire otsuse. Taksot enam kutsuda ei jõua. Nemad tulgu nii nagu nad jõuavad, ma lähen lippan jala ja kui vaja, siis ronin ise Pingu sisse. Jäi kokkulepe, et kui nad koolini jõuavad, siis helistagu, ma selgitan, kuidas edasi liikuda. 15 minutiga peaksin ma ju kooli juurest Mustamäe tee suunas otse läbi hoovide põigates keskusesse jõudma küll?

Enne Siili peatuseni jõudmist käis aga tugev krõks. Sellest, mis selle heli tekitas, sain ma aru sekund hiljem, kui mu püksid rebadele vajusid. Tore, püksinööp andis alla ja kadus kes teab kuhu. Vahet ei ole, õmblema seda nagunii käigupealt ei hakka. Vedasin püksid üles, tõmbasin luku lõpuni kinni, aga see vajus kohe uuesti lahti ja kinni hoidmata püksid mul enam seljas ei püsinud. Sörkisin eesmärgi suunas, hoidsin ühe käe ja kintsudega pükse jalas ning püüdsin Kristelile helistada, kes juba näitusepaigas valmis oli, et Tan vist ei pruugi jõuda õigeks ajaks, aga ma ise olen teel, kui pükse vahepeal ära ei kaota ja ebasündsa väljanägemise pärast kinni ei peeta. Enne kui ma ühendust sain, lõpetas telefon, mis oli päev otsa laadinud, koostöö. Aku lihtsalt kukkus ära ja pilti ma sellele ämblikemehe-telefonile (jah, mul on endiselt mu igivana katkise ekraaniga telefon) enam ette ei saanud. Ühtlasi ei saanud ju ka Andreas enam minuga ühendust ja kuna ma talle Mustamäe Keskuse aadressi ei osanud ennist ütelda ja ta teadis vaid nii palju, et Mäki juurest tuleb paremale pöörata, siis pidin lootma sellele, et ta ise tee leiab. Või noh, ma teadsin, et ta leiab, aga teadsin veel enam, et tegelikult oleks tal parsajagu muid asju vaja teha ja ta on teel vaid seepärast, et ma teda palusin.

Jõudsin ähkides ja higist leemendavana kohale. Pükste kinnihoidmine nägi kahtlemata veetlev välja. Andreast ja poisse ei paistnud. Püüdsime Kristeliga neile helistada, aga Andrease number ei tulnud mulle suure ähmiga meelde ja Tan võõrastelt numbritelt tulevaid kõnesid vastu ei võta. Õnneks oli veel hetk aega, Kristel jäi Tannule sõnumit saatma  ja mind suunati ruttu kontorisse suureks lennuvõimetuks linnuks kehastuma.

Taipasin, et nööbi puudumine pükstelt tähendab seda, et ma pean nad juba ennetavalt ise jalast ära võtma. Et siis pesuväel maskoti sisse? Mis mul muud üle jäi. Pingviini sisse pugedes tundisin, kuidas poroloon kuumab. Pisikeste sammudega tatsasin Pingu suurte jalakestega trepist alla. Kuidas ometi selle linnu seest välja peab nägema? Kaks pisikest musta silma on suure kere küljes ainsad vaateavad ja sedagi osaliselt. Õhk hakkas otsa saama, juurde tuli seda vaid silmade kaudu. Püüdsin nii säästvalt hingata kui võimalik. Siis meenus mulle, et ma ei ole päeva jooksul mitte suutäit ei söönud ega joonud. No koolis oli hirmus kiire ja mul oli kõva plaan ju näituse avamise ajal taustal vaikselt midagi näksida.

Rahva sekka jõudes taipasin, et ma näen vaid nii kitsast riba enda ees maas, et see võib ohtlikuks kujuneda. Kõige suurem hirm oli see, et ma mõne väiksema lapse kogemata laiaks astun. Või näitusel mõne stendi pimesi maha koperdan. Müts maha kõigi maskottide ees, tõsiselt!

Kohale jõudes pisteti mulle kätte kommidega korv, et ma Mustamäe Keskuse külastajatele neid jagaksin. Lohistasin susside sahinal enda suurt munajat keret peaaegu pimesi ringi ja püüdsin aru saada, kas keegi saab aru, et ma komme pakun või mitte. Õnneks märkasid mu abitust ka teised suured inimesed ja sellega sai minu kommijagamine läbi. Edasi oli mul võimalik lihtsalt ilus olla, sest üritus hakkas pihta ja lehvitamise sain ma kähku selgeks. Suur oli minu rõõm kui ma silmaaukude kaudu Livia tuttavat häält kuulsin. Ta teab hästi, mis tunne on olla pingviin. 🙂

Otselink pildi juurde

Tasapisi õppisin ka linnuna pead pöörama, et kahe silmaga ühest pingviinisilmast välja vaadata. Ise mõtlesin samal ajal, et kui kentsakas see väljastpoolt paista võib. Kuna kogu selle hiigellinnu raskus mu pealael rippus, siis hakkasin ma ennast üsna kiirelt miskipärast just kanana tundma. Või noh, ahjus oleva kanana. Pea kangelt kuklas, tagumik taga, et tasakaalus püsiks. Higi lihtsalt voolas. Ojadena. Aga ma olin väga ilus. Ümar ja pehme selline.

Ja siis nägin ma oma silmavõrgu alumisest servast, Andrease ketse. Ka mu pere oli kohale saabunud. Andreas oli Tannu teisest uksest sisse lasknud, kui ta parkima läks ja arvas Pingut nähes, et Tan oli ikka eriti kiire. Tema üllatus oli suur, kui ta pingviinile sügavale silma vaadates Tannu asemel hoopis poolpalja minu eest leidis.

Otselink pildi juurde

Ringiga oli ka Tan kohale jõudnud ja Vanc oli vaimustuses, et mina pingviini sees olen. Pingu on arvatavasti ainus maskott, keda ta ei pelga.

Ma oleksin hea meelega sealt Pingu seest selleks korraks kohe välja roninud ja Tannu sinna lasknud, sest tal paistab see asi palju ladusamalt välja tulevat, aga sobivat kohta selle vahetuse tegemiseks meil polnud. Pesuväel ma keskuses ju ka ometi poleks saanud ringi lipata.

Korraga vastasin, et kui Pingu ennast muusikataktis õõtsutab, siis tuleb jalasäärtest veidi jahedat õhku sisse. Mitte, et õhk õues ja ka keskuses kuidagi jahe oleks olnud, aga minu kaasaskantava sauna kuumusega seda võrrelda ei saanud. Mariliis Jõgeva laulis, Tannu filmis ja Pingu tantsis naudinguga just nii, et tuul tema tiibasid kannaks.

Vahepeal muidugi lehvitasin, kallistasin, tegin pai ja patsu ka, kui nägin ja taipasin, mida minult oodatakse. Aga tantsida oli turvaline. Kui ikka selline suur tegelane platsil tatsab, siis on lootust, et keegi päris talla alla ei kipu ja vanemad jälgivad kõige pisemate ohutust. Vähemalt sellele ma lootsin kohe väga. Hirmus oli siis, kui Vanc seljatagant tuli ja mind kallistas, siis ei saanud ma alguses üldse aru, mis toimub ja kas ma olen oma tagumise poolega midagi maha ajamas.

Vanc taipas ruttu, et ma olen hädas ja edaspidi tuli ta mind ikka eestpoolt kallistama. Keeruline oli ka siis, kui lapsed mind nokast sikutama kippusid. Tõmmates nokka maapoole, liikus minu kange kõver kanakael ka maapoole ja kogu raskus mu pealael muutus veel raskemaks. Ma räägin, see pingviini elu ei ole üldse nii pehme ja armas. AGA see on ikkagi väga äge!

Siis aga nägin mina, et püha taevas… Ma olin Vancule kodus kõik riided kenasti valmis sättinud, aga ju nad siis polnud neid leidnud, sest tal oli seljas Tannu särk. Tema püksipõlved olid mustatriibulised – selgus, et ta käis eskalaatoriga vahepeal sõitmas kui Tan mind filmis ja tagatipuks ei saanud ma aru, mis sokid tal jalas on. Ja kui aru sain, siis pidin minestusse langema. Andreas oli ta kodust välja lasknud Tannu sokkides. Ühe jalanumber on napp 35, teisel 41+. Sokisuuruses väljendus see veetlevalt nii, et Vancul olid jalas lontis mustad sokid, mille kannad on kootud heledamast niidist. Ja vaat need kannad, saate äkki siin eelmiselt pildilt ka aimu, rippusid esiletükkivalt üle ta jalanõude kannapoolse serva. Kenasti kuhmas nagu irvitasid hobuse pead. Liikudes oli tagantvaade ikka pääääris hirmus kohe. Aga noh, mis seal siis ikka. Pingu kehitas lõbustatult õlgu ja tegi näo, et see ongi uus mood, millest siinmail veel liiga palju ei teata.

Siis sai kontsert läbi, näitusel osalenud lastele jagati kiituskirjad ja Mustamäe Keskuse poolt Jätsirulli kinkekaardid kätte ja oligi selleks korraks õnnelikult kõik. Minu elu esimene (tähe)tund pingviinina oli selleks korraks edukalt lõppenuks loetud.

Pingu seest välja vupsates oli nii oivaline end taas inimesena tunda. Soe toaõhk tundus kui kosutav suplus jahedas basseinis selle kõrval, kust ma just välja tulin. Samas oli Pinguks olemisel ka tugev päikseline pool – mind tuldi kallistama ja paitama ja mitte keegi ei küsinud mu ümarat keha nähes, kas ma rase olen ja mitmes nädal mul oodata juba on. Mul lasti lihtsalt olla mõnus pehme ja ümar pingviin ja see oli tore. Tannule meeldib ka ilus suur lennuvõimetu lind olla. No Pingu on lihtsalt nii nunnu ju.

Ja siis läksime me jätsirulle sööma. Järgmise korrani! Sest meie pingviinitamisi ja näituste avamisi tuleb veel ja veel 🙂

Ja siit leiate selle toreda näituse avamise ürituse PILDIGALERII

 

Näitus jääb Mustamäe Keskuses jääb avatuks juuli lõpuni. Samal ajal on näitus üleval ka Viru Keskuse 4. korrusel.

Lihtsalt üks hommik

by

Avan silmad.

Hommik.

Vean käe padja alt välja ja silmi kissitades püüan hõbedase käekella sihverplaadilt aru saada, mis kell on.

Minutiseier näitab 45 ja ma pean 55 olema Estonia ees!

Kargan voodist õudusega üles…

Ilmselgelt olen ma haledalt sisse maganud ja pean võluväel kümne minutiga Liivalaia tänavalt Estonia ette kohtumisele jõudma. Mitte niisama olulisele kohtumisele, vaid sealt ruttu selle seltskonnaga, kes mind ootab ja Tallinnas liikuda ei oska, edasi järgmisele, veel olulisemale kohtumisele kiirustama. Samal ajal pükse jalga vedades ja hambaid pestes, kraaksun haledalt, kas Andreas saab mind Estonia juurde kähku ära visata. Mul on vaja kaks rasket kasti südamekaartidega kooli kaasa viia ja ma ei kujuta ennast nendega jooksmas väga ette.

Andreas ägiseb. Öise valurohu mõju on kadunud ja hommikune alles ootab võtmist. Tavaliselt annan ma selle talle tööle minnes ja tema siis magab veel tunni ja on ärgates enamvähem liikumisvõimeline. Ma vean jaki selga ja hüppan hoo pealt kingadesse nagu koeratüdruk Lotte. Andreas sõlmib oiates ketsipaelu. Jooksen maja taha parklasse. Andreas liipab mul sabas. Poisid magavad. Koer jääb meist uksele veidra näoga vahtima – lähevad ja teda kaasa ei võtagi? Noh, imelik hommik…

Andreas maandub autos. Oigab valust. Ma luban tal lahkelt kasvõi karjuda ja vabandan ette ja taha, et ta sedasi voodist välja rebisin ja siunan ennast, et no kuidas ometi ma äratuskella ei kuulnud.

Hoovivärav avaneb ja minutiseier on tiksunud 54 peale. Mul on Ü K S minut, et olla Estonia ees… Tänavad on õnneks tühjad. Isegi foorid Liivalaia peal plingivad kollast. No ehk ikka jõuame. Andreas peab vajalikuks läbi valus muiates mainida, et ta pole elus näinud mind nii kiirelt liikumas. No need kaks korda elus, kui ma sisse olen maganud, pole ta mu kõrval ju olnud. Need olid ammu. Ma ise tean küll, KUI kiiresti ma suudan ennast liigutada vajadusel.

Solarisele lähenedes on minutid tiksunud 58 peale. Ma olen heitunud. Andreas küsib oigamise vahele kinnitust, et ma ju öösel ütlesin, et ma pean kell 7 ärkama? Muidugi pidin ja kuidas ometi ma seda kella ei kuulnud!? Oigan.

Vahetult enne Estonia juures peatumist, seal Eesti Panga ja Solarise vahel, punase fooritule ees peatudes, vaatame koos kella.

Kell on 6:59… ja minu taskus hakkab laulma äratuskell!!

Pisarad jooksevad naerust.

Nooo ei ole võimalik! Andreas lõõtsutab oiata ja möirgab naerda korraga. Mina irvitan naerukrampides hääletult.

Sõidame koju tagasi. Pargime auto. Ikka hirnume ja pisarad lihtsalt voolavad.

See hetk vajab kinnipüüdmist. Teeme pildi. Isegi mitu.

Liiga valusalt naljakas on. No ja mis nüüd siis edasi?

Noh? Läheks kohvikusse? Olümpia all on kohviku juba kella 7st avatud. Äkki oleme kohe esimesed või midagi. Andreas teatab, et tal on veel 2 tundi aega magada. Aga kohvikusse tuleb ta küll ja eks siis magab hiljem edasi. Pakun, et toon ülevalt ta rohud. Ta arvab, et pole vaja, küll ta pärast võtab. Naer on valu veidi leevendanud.

Foorid juba töötavad, kui me üle ristmiku Olümpiasse marsime.

Päike paistab.

Mul on kindlasti võimalik uuesti hiljaks jääda.

Kogu me elu ongi üks suur naer läbi pisarate.

Facebook

eva@eva-herrera.com