21st June 2018
, Elu ilusad hetked, Meie elu Eestis, Minuga ikka juhtub, Natuke nalja ka

Mina, suur lennuvõimetu lind

Seda, et 18. juunil Mustamäe keskuses meie MTÜ Enneaegsete Lapsed “Maailmale nähtavamaks” näitus avatakse, teadsin ma juba ammu. See oli selle näituse teine peatuskoht ja avamine tõotas tulla suurejoonelisem kui Rocca al Mares.

Kogu selle esmaspäeva tihe programm oli mul hoolikalt paika timmitud. Kodus rääkisime läbi, kes, kus ja millal olema peab. Tan pidi taas maskotina üles astuma. Andreasel ja poistel oli vaja vaid hiljemalt 16:45 kenasti keskuses kohal olla ja enne seda mind kooli juurest peale korjata. Sama tee ju nagu nii.

Lõpetasin oma õendustoimingute simulatsioonitunnimaratoni edukalt ja rahulolevate üliõpilastega, panin asjad kokku ja korda ning liikusin koolimaja ette trepile ootama. Ilm oli päikseline ja palav. Andreas on reeglina varajane. Kell oli sel hetkel 16:27.

Helistasin. Nemad juba liiguvad ja kohe jõuvad.

Aga kus nad ikkagi on? Pärnu maanteel. Hmm, jõuan juba mõtelda, et miks nad sealtkaudu tulevad, aga noh, ju juht teab ise. Siis aga kostab urahtus, et SEE tee on ju kinni! Muigan. Muidugi on Tondi ülesõidu juures tee kinni. Selle asemel, et mööda Pärnu maanteed edasi sõita ja siis Järvevana pikenduse kaudu sipsti koolini jõuda, teeb Andreas kannaka ja sõidab hoopis tagasi kesklinna suunas, et silla alt Kristiine kaudu tulla. Kell on tööpäevalõpp ja loomulikult maandusid nad kenas ummikus. Nojah. Vaatasin kella ja tegin kiire otsuse. Taksot enam kutsuda ei jõua. Nemad tulgu nii nagu nad jõuavad, ma lähen lippan jala ja kui vaja, siis ronin ise Pingu sisse. Jäi kokkulepe, et kui nad koolini jõuavad, siis helistagu, ma selgitan, kuidas edasi liikuda. 15 minutiga peaksin ma ju kooli juurest Mustamäe tee suunas otse läbi hoovide põigates keskusesse jõudma küll?

Enne Siili peatuseni jõudmist käis aga tugev krõks. Sellest, mis selle heli tekitas, sain ma aru sekund hiljem, kui mu püksid rebadele vajusid. Tore, püksinööp andis alla ja kadus kes teab kuhu. Vahet ei ole, õmblema seda nagunii käigupealt ei hakka. Vedasin püksid üles, tõmbasin luku lõpuni kinni, aga see vajus kohe uuesti lahti ja kinni hoidmata püksid mul enam seljas ei püsinud. Sörkisin eesmärgi suunas, hoidsin ühe käe ja kintsudega pükse jalas ning püüdsin Kristelile helistada, kes juba näitusepaigas valmis oli, et Tan vist ei pruugi jõuda õigeks ajaks, aga ma ise olen teel, kui pükse vahepeal ära ei kaota ja ebasündsa väljanägemise pärast kinni ei peeta. Enne kui ma ühendust sain, lõpetas telefon, mis oli päev otsa laadinud, koostöö. Aku lihtsalt kukkus ära ja pilti ma sellele ämblikemehe-telefonile (jah, mul on endiselt mu igivana katkise ekraaniga telefon) enam ette ei saanud. Ühtlasi ei saanud ju ka Andreas enam minuga ühendust ja kuna ma talle Mustamäe Keskuse aadressi ei osanud ennist ütelda ja ta teadis vaid nii palju, et Mäki juurest tuleb paremale pöörata, siis pidin lootma sellele, et ta ise tee leiab. Või noh, ma teadsin, et ta leiab, aga teadsin veel enam, et tegelikult oleks tal parsajagu muid asju vaja teha ja ta on teel vaid seepärast, et ma teda palusin.

Jõudsin ähkides ja higist leemendavana kohale. Pükste kinnihoidmine nägi kahtlemata veetlev välja. Andreast ja poisse ei paistnud. Püüdsime Kristeliga neile helistada, aga Andrease number ei tulnud mulle suure ähmiga meelde ja Tan võõrastelt numbritelt tulevaid kõnesid vastu ei võta. Õnneks oli veel hetk aega, Kristel jäi Tannule sõnumit saatma  ja mind suunati ruttu kontorisse suureks lennuvõimetuks linnuks kehastuma.

Taipasin, et nööbi puudumine pükstelt tähendab seda, et ma pean nad juba ennetavalt ise jalast ära võtma. Et siis pesuväel maskoti sisse? Mis mul muud üle jäi. Pingviini sisse pugedes tundisin, kuidas poroloon kuumab. Pisikeste sammudega tatsasin Pingu suurte jalakestega trepist alla. Kuidas ometi selle linnu seest välja peab nägema? Kaks pisikest musta silma on suure kere küljes ainsad vaateavad ja sedagi osaliselt. Õhk hakkas otsa saama, juurde tuli seda vaid silmade kaudu. Püüdsin nii säästvalt hingata kui võimalik. Siis meenus mulle, et ma ei ole päeva jooksul mitte suutäit ei söönud ega joonud. No koolis oli hirmus kiire ja mul oli kõva plaan ju näituse avamise ajal taustal vaikselt midagi näksida.

Rahva sekka jõudes taipasin, et ma näen vaid nii kitsast riba enda ees maas, et see võib ohtlikuks kujuneda. Kõige suurem hirm oli see, et ma mõne väiksema lapse kogemata laiaks astun. Või näitusel mõne stendi pimesi maha koperdan. Müts maha kõigi maskottide ees, tõsiselt!

Kohale jõudes pisteti mulle kätte kommidega korv, et ma Mustamäe Keskuse külastajatele neid jagaksin. Lohistasin susside sahinal enda suurt munajat keret peaaegu pimesi ringi ja püüdsin aru saada, kas keegi saab aru, et ma komme pakun või mitte. Õnneks märkasid mu abitust ka teised suured inimesed ja sellega sai minu kommijagamine läbi. Edasi oli mul võimalik lihtsalt ilus olla, sest üritus hakkas pihta ja lehvitamise sain ma kähku selgeks. Suur oli minu rõõm kui ma silmaaukude kaudu Livia tuttavat häält kuulsin. Ta teab hästi, mis tunne on olla pingviin. 🙂

Otselink pildi juurde

Tasapisi õppisin ka linnuna pead pöörama, et kahe silmaga ühest pingviinisilmast välja vaadata. Ise mõtlesin samal ajal, et kui kentsakas see väljastpoolt paista võib. Kuna kogu selle hiigellinnu raskus mu pealael rippus, siis hakkasin ma ennast üsna kiirelt miskipärast just kanana tundma. Või noh, ahjus oleva kanana. Pea kangelt kuklas, tagumik taga, et tasakaalus püsiks. Higi lihtsalt voolas. Ojadena. Aga ma olin väga ilus. Ümar ja pehme selline.

Ja siis nägin ma oma silmavõrgu alumisest servast, Andrease ketse. Ka mu pere oli kohale saabunud. Andreas oli Tannu teisest uksest sisse lasknud, kui ta parkima läks ja arvas Pingut nähes, et Tan oli ikka eriti kiire. Tema üllatus oli suur, kui ta pingviinile sügavale silma vaadates Tannu asemel hoopis poolpalja minu eest leidis.

Otselink pildi juurde

Ringiga oli ka Tan kohale jõudnud ja Vanc oli vaimustuses, et mina pingviini sees olen. Pingu on arvatavasti ainus maskott, keda ta ei pelga.

Ma oleksin hea meelega sealt Pingu seest selleks korraks kohe välja roninud ja Tannu sinna lasknud, sest tal paistab see asi palju ladusamalt välja tulevat, aga sobivat kohta selle vahetuse tegemiseks meil polnud. Pesuväel ma keskuses ju ka ometi poleks saanud ringi lipata.

Korraga vastasin, et kui Pingu ennast muusikataktis õõtsutab, siis tuleb jalasäärtest veidi jahedat õhku sisse. Mitte, et õhk õues ja ka keskuses kuidagi jahe oleks olnud, aga minu kaasaskantava sauna kuumusega seda võrrelda ei saanud. Mariliis Jõgeva laulis, Tannu filmis ja Pingu tantsis naudinguga just nii, et tuul tema tiibasid kannaks.

Vahepeal muidugi lehvitasin, kallistasin, tegin pai ja patsu ka, kui nägin ja taipasin, mida minult oodatakse. Aga tantsida oli turvaline. Kui ikka selline suur tegelane platsil tatsab, siis on lootust, et keegi päris talla alla ei kipu ja vanemad jälgivad kõige pisemate ohutust. Vähemalt sellele ma lootsin kohe väga. Hirmus oli siis, kui Vanc seljatagant tuli ja mind kallistas, siis ei saanud ma alguses üldse aru, mis toimub ja kas ma olen oma tagumise poolega midagi maha ajamas.

Vanc taipas ruttu, et ma olen hädas ja edaspidi tuli ta mind ikka eestpoolt kallistama. Keeruline oli ka siis, kui lapsed mind nokast sikutama kippusid. Tõmmates nokka maapoole, liikus minu kange kõver kanakael ka maapoole ja kogu raskus mu pealael muutus veel raskemaks. Ma räägin, see pingviini elu ei ole üldse nii pehme ja armas. AGA see on ikkagi väga äge!

Siis aga nägin mina, et püha taevas… Ma olin Vancule kodus kõik riided kenasti valmis sättinud, aga ju nad siis polnud neid leidnud, sest tal oli seljas Tannu särk. Tema püksipõlved olid mustatriibulised – selgus, et ta käis eskalaatoriga vahepeal sõitmas kui Tan mind filmis ja tagatipuks ei saanud ma aru, mis sokid tal jalas on. Ja kui aru sain, siis pidin minestusse langema. Andreas oli ta kodust välja lasknud Tannu sokkides. Ühe jalanumber on napp 35, teisel 41+. Sokisuuruses väljendus see veetlevalt nii, et Vancul olid jalas lontis mustad sokid, mille kannad on kootud heledamast niidist. Ja vaat need kannad, saate äkki siin eelmiselt pildilt ka aimu, rippusid esiletükkivalt üle ta jalanõude kannapoolse serva. Kenasti kuhmas nagu irvitasid hobuse pead. Liikudes oli tagantvaade ikka pääääris hirmus kohe. Aga noh, mis seal siis ikka. Pingu kehitas lõbustatult õlgu ja tegi näo, et see ongi uus mood, millest siinmail veel liiga palju ei teata.

Siis sai kontsert läbi, näitusel osalenud lastele jagati kiituskirjad ja Mustamäe Keskuse poolt Jätsirulli kinkekaardid kätte ja oligi selleks korraks õnnelikult kõik. Minu elu esimene (tähe)tund pingviinina oli selleks korraks edukalt lõppenuks loetud.

Pingu seest välja vupsates oli nii oivaline end taas inimesena tunda. Soe toaõhk tundus kui kosutav suplus jahedas basseinis selle kõrval, kust ma just välja tulin. Samas oli Pinguks olemisel ka tugev päikseline pool – mind tuldi kallistama ja paitama ja mitte keegi ei küsinud mu ümarat keha nähes, kas ma rase olen ja mitmes nädal mul oodata juba on. Mul lasti lihtsalt olla mõnus pehme ja ümar pingviin ja see oli tore. Tannule meeldib ka ilus suur lennuvõimetu lind olla. No Pingu on lihtsalt nii nunnu ju.

Ja siis läksime me jätsirulle sööma. Järgmise korrani! Sest meie pingviinitamisi ja näituste avamisi tuleb veel ja veel 🙂

Ja siit leiate selle toreda näituse avamise ürituse PILDIGALERII

 

Näitus jääb Mustamäe Keskuses jääb avatuks juuli lõpuni. Samal ajal on näitus üleval ka Viru Keskuse 4. korrusel.

Comments 1

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *