Mulle tundub kuidagi, et kõik räägivad ja elavad viimastel päevadel kaasa Soomele. No ma siis ka. 🙂
Täna on ka mul natuke tähtis päev, sest täpselt 26 aastat tagasi astus mu jalg esimest korda Soome pinnale ja mul oli sel ajal tunne, et ma olin tuttavatest-sõpradest kõige viimane, kes kunagi veel Soomes käinud ei olnud. Muidugi polndu see tõde, aga 14aastase maailm on kord juba üsna mustvalge. See, et ma selleks ajaks Aafrikas ja kaks korda teisel pool põhja polaarjoont ja kus kõik veel käinud olin, ei omanud tähtsust, sest Soomes ma ju polnud käinud. Mõelda vaid, tol aastal sai Soome alles mittemidagiütlevaks 74aastaseks ja Eestis oli käibel endiselt veel rubla ja me olime telekast kogu elu näinud, milline see Soome on, nagu unelm ja unenägu, aga oma näpuga katsuda polnud ma seda veel saanud 😛
Läksime laulukooriga esinema, kõik hirmus elevuses… ja siis kõlas bussis raadiost uudis, et Freddie Mercury on meie seast lahkunud. Ta suri küll poolteist nädalat varem juba, aga ju sel ajal liikus info kuidagi palju aeglasemalt. Ja siis me kõik koos nutsime seal bussis enne imelises kaljukirikus esinemist. Enamus polnud Freddiest kunagi varem kuulnudki, aga nutsime ikka. Sest jube kurb oli, et keegi kuulus mees, keda me ei teadnud, ära suri. Pubeputukate massihüsteeria esimene ilming minu elus.
Pikalt Soome ringreisilt ostsin ma elu ühe ja ainsa originaalhelikassetti – Bryan Adamsi värske albumi oma, Emale viisin mitmest vinüülplaadist koosneva Mozarti parimad palad ja mul oli saapaid vaja! Ema oli mulle kaasa pannud raha, et ma saaks endale saapad osta, sest Eestis ju polnud mingitki valikut. Neid samu nahksaapaid kandis ema veel mõni aastat tagasi lund rookides. Head saapad olid. Kassett nii hea ei olnud, sest keris kohe esimesel korral vahele, voltis lindi peenikeseks lõõtsaks ja makist välja võttes lõikus katki. Ma usun, et Bryan laulis ikka sama nunnult selle helikandja peal, lihtsalt minu suur raha oli tuulde lennanud.
Ja kui ma Soomest lõpuks tagasi Eestisse jõudsin, selgus, et meie totaalsest jobust füüsikaõpetaja oli mulle trimestrihindeks vahepeal kiusust kahe lajatanud. Mitte teadmiste, vaid krt teab mille pärast. Ja kui 9. klassi trimestrihinnetest üks on juba kaks ja kevadel ootavad nende kahe esimese kolmandiku hinnete põhjal keskkooli sissesaamised, siis unusta ära! Karjalaut ja kartulivõtt on parimal juhul Su tulevik, preili! See hindeinfo tuli nagu välk selgest taevast mu jaoks hetkel, kui ma sadamas sooja autosse istusin, et koju kingitusi laiali jagama sõita. Siis selgus ka, et laulukoori ma minna ei tohi enne, kui olen füüsika selgeks saanud. Mujale ammugi mitte.
Aga meil oli kohe reede õhtul koolis ootamas disko. Appi… mäletate, kui popiks said korraga 90ndate alguses koolide tantsupeod? No vot, mujale mind nagunii ei lubatud, kuigi KÕIK käisid, aga oma kooli turvalisele peole ei lubatud mind füüsikahinde pärast. Aga ma tahtsin ju minna. Ma pidin sinna minema. Mamma seisis isa püksirihm käes uksel ja ema õiendas niisama ja kui siis helises telefon ja keegi emale helistas, siis kargasin ma uksest ühe ropsuga välja ja jooksin mäest üles ja sain kohe bussile. Nutsin ja värisesin seal kollase nr 36 Ikaruse peal ja mõtlesin endamisi, et kõik need inimesed vahivad mind ja mitte keegi ei küsi, miks ma nutan ja mis juhtus. Arusaadav, et ma oma lugu neile ei tahtnud rääkida, sest olin ma elus esimest ja viimast korda kodust putku pistnud. Aga no nii teoorias, miks ometi keegi ei uurinud, mu käest, sest kell 9 õhtul pimedal ajal võib ju mida kõike juhtuda. Peole ma ei läinud. Kartsin, et vanemad tulevad mind sealt otsima ja se eoleks eriti mark olnud. Redutasin poole ööni pinginaabri politseinikust naabri juures ja mingi kell viis ta mu lihtsalt koju tagasi. Andis pidulikult vabal ajal vormi riietatuna mu emale üle, et ma nii palju riielda ei saaks. 😛
Vot selline, kergelt pöörane ja suurte järellainetustega, oli minu elu esimene reis Soome aastal 1991. Nagu mu elus ikka, lahenesid kõik mu probleemid ootamatult. Ja Soome, sinna jõudsin ma elu jooksul veel sadu ja sadu kordi. Isegi elama ja õppima mõneks aastaks. Mulle Soome meeldib. Ja mämmi ja Runebergi kook ja sadonkorjuujuhlat ja tuhat muud pisikest ja suuremat asja. Palju õnne, Soome ja kõik mu sõbrad soomlased 🙂
Meie Švetsi raadiod täna Soomest ei räägi. Nemad räägivad hoopis Donaldi avaldusest Iisraeli kohta ja juba mitmes kord sellest, et minu kõige lemmikumal bändil, Green Day, on täna 30. sünnipäev. Ma küll ei tea, kust nad selle info võtavad, sest bänd moodustus juba 86. aastal, aga no kui pidu, siis pidu. Meie oleme endiselt kõik ütlemata noored ja vitaalsed! 😛
