3rd December 2017
, Elu ilusad hetked, Meie armastuse lugu, Tervishoid

Isade päev

Minu isa

Ma olen miskipärast viimased ööd olnud üsna unetu. Täna tuli uni alles kell 6 hommikul. Selle aja jooksul und oodates vedasin end korduvalt voodist välja, et mõtted mu eest hommikuks plehku ei saaks panna. Kirjutasin. Joonistasin. Leinast ja kuidas see pisitasa saab asenduda suure soojuse ja rõõmuga. Nii vana olen ma juba küll, et ennast tunda – kui ma inspiratsioonisädemel ja mõttetähel kohe sabast kinni ei haara, siis võib nende järgmine saabumine minu juurda juhtuda alles väga palju aega hiljem ja ei kunagi enam nii nagu see oli just sel hetkel. Mäletan, kuidas mulle oktoobrilapsena avaldas muljet keegi hull punaluuletaja või -kirjanik, kes oma punkrihämaruses ideedetulvas oli täis kirjutanud kogu lipendava tapeedi. Meile näidati sellest vist fotot, sest see on mul alati silma ees olnud väga selgelt. Vahel on mul kohe kahju elada üürikorteris. Ja juba lapsena ei osanud ma arvata, et tapeedile kirjutamine oleks kuidagi hull. Käepärane paber ju?!

Need tunnid, mis ma magada olen saanud, olen näinud unesid. Hulle ja seikluslikke. Ja miskipärast on need viimasel ajal kõik olnud seotud mu isaga. Eile käisin ma temaga laulupeol, mida pole veel vist toimunud ja Hispaanias, sadamalinnas, kus ma kunagi käinud pole ja sain tema käest pisikese roosa maja võtmed, et sinna kolida. See pisike arbuusiroosa hubane maja asus kõrgel mäe otsas kitsa tänava ääres ja ma armusin sellesse esimesest hetkest. Valgeks võõbatud aknaümbrused andsid nii palju valgust juurde sellele väikeste aknaruutudega majale. Mulle meeldivad valgus ja värvid. Rääkisin eile päeval oma unedest Andreasele ka. Ta muigas, et ehk siis peaks minema sinnakanti asja uurima.

Täna, need vähesed tunnid, mis ma unemaal käisin, istusin ma suurel kollasel kaarja seljatoega mugaval puupingil suure tuules sahisevate lehtedega puu all. Istusin seal isaga koos ja me jutustasime. Ma ei tea, millest. Aga see oli hea uni. Kõlgutasin seal jalgu pingiserval ja mäletan nii selgelt, kuidas tuul mu nahal, juustes ja kleidisabas mängis.

Isa on ikka hooti unedes mu juurde tulnud ja need uned on alati olnud ilusad, helged ja vahel ka väga põnevad, täis äksjonit ja tagaajamist. Ma ei ole ammu temaga enam rääkinud. Enne Andreast rääkisin ma temaga üsna sageli. Tema äkiline enneaegne surm jättis meie kõigi sisse suure augu, aga minu unedes on ta alati väga elus ja kohal. Ma ei ole kunagi ta peale unes pahane või kurb olnud, et miks ta sedasi ära läks. Unedes olen mina ikka nii vana nagu ma olen ja tema nii vana nagu ta praegu oleks ja elu lihtsalt läheb edasi mingil uuel ja teistmoodi viisil. Paralleeluniversumis. Unekunigriigis. Teda on alati hea näha. Ta on ikka nii nagu ta on.

Kohe varsti saab isa surmast juba 9 aastat. Aga mul pole kordagi tekkinud tunnet, et teda ei ole enam meiega. Sest ta on. Tema naljad ja muiged ja totakad kommentaarid on alati minu sees kohal. Mu poisid olid pisikesed, kui nende daada suri, aga nad tunnevad teda läbi minu juttude ja piltide. Nende napakate piltide, kus me jõuluõhtul koos isa ja emaga Luikede järvest tuttavat väikeste luikede tantsu keksime ristatud kätega koos ja kus ma Kõinastu laiu kaldal pikast puhkusest räsitud isaga nahkhiire nägudega loojangutaeva taustal lihtsalt passime.

Naljakas on see, et ikka veel otsin ma ilmsi silmadega Pärnu maanteed mööda Vabaduse platsilt tulles ja Draamateatri nägemisulatuseni jõudes, isa auto parkimiskohalt tema autot. See oli kohe seal nurga taga esimene, ristmikul, enne teatrit. Veel 9 aastat hiljem on see nii väga minu sees. Ja see, et tema autot seal pole, ei tee isegi haiget. Vaid paneb naeratama, sest ta oli seal. Ta oli igal pool. Minu sees, minu ümber, minuga koos. Ja seda tunnet ei saa minult võtta mitte keegi, sest ta elab minu südames. Igavesti.

 

Minu poiste isa

Palju aastaid olin ma vapper üksikema. Mul oli kuratlikult kahju, et mu lastel ei olnud võimalust veeta oma lapsepõlve vähemalt minu isa seltsis, sest enda isast neile isa ei olnud. Lasteaia isadepäevad olid ühed võikaimad hetked nende lasteaiaajastutel ja ma olen nii väga seda meelt nagu siin Šveitsis (kus isadepäeva üldse ei tähistata), et kõik isiklikud pühad peaksid jäämagi isiklikuks ja mingis kolhoosikorras neid tähistada  on alati kellegi jaoks ahistav, raske, valus, kurb, paha ja selliseid asju PEAB vältima. See peaks  rangelt olema iga pere siseasi, kas isale või emale joonistatakse kaart või küpsetatakse kook või ei tehtagi mitte midagi. Kõigi nende laste ja üksikvanemate või mingil muul moel haavatavate nimel, kellel pole ema või isa või seda asendavat vanaisa või kasuisa, ei ole õige panna neid kuidagi hõrdemalat tundma teiste seas. Jah, ajasin minagi ennast tuima näoga sirgu ja käisin üksi lapsega koos isadepäeva peol omal ajal ja korra isegi kamandasin spermadoonori ka kohale, aga see oli viga. See tehtud ja teeseldud olemine oli veel valusam lapsele ja seeläbi ka mulle. Seega olen mina väga seda meelt et, kõiki neid asju, mida lapsed saavad teha, õppida, harjutada, meisterdada, saavad nad koju viia või ka kohapeal üheskoos oma lähedastele näidata sajal muul päeval ja viisil kui sildi all isade- või emadepäev. Meil on kevade algus ja sügis ja vastlapäev ja tuhat muud võimalust teha kõike seda nii, et keegi ei peaks kurvastama või end teisejärgulise või liiga erinevana tundma. Karneval, pidu, etendus, näitus, kohvik – mis iganes! Kevade alguse või jõulukaardi või enda meisterdatud kingituse saab iga laps koolist koju kaasa viia ja anda just sellele, kellele soovib.

Aastaid pidin ma ise poisse kaudselt suunama, et teate, emadepäeva on tulemas ja enamasti lasin asjal lihtsalt minna, sest kuna mu sünnipäev on kõige enam kahe nädala kaugusel emadepäevast, enamasti lähemal, siis selleks pidin ma nagunii ise lapsi suunama ja kaks ettevõtmist nii lühikese aja jooksul oli liig, mis liig. Keegi teine me lähikonnas paraku ei taibanud, et nad võiksid poisse ise kuidagi toetada neis asjus… See tegi haiget. Väga. Aga uhke, nagu ma olen, ega ma ütlema ka hakanud. Surusis hambad kokku ja leppisin, et ma pole ei sünnipäeva ega emadepäeva ära teeninud, sest ma pole suutnud enda kõrvale leida kedagi väärilist, kes selliste asjadega meiega ühes paadis oleks.

Ehk et kui teie lähikonnas on keegi, kes on lastega või ilma väga omapead ja üksi. Olgu või suhtes, aga ikkagi üksi, siis ärgake, märgake ja tegutsege. Need on asjad ja hetked, mis loevad ja mida ei saa enam mitte kunagi tagasi. Need on olulised nii vanemale kui ka lapsele. Sest kui sa pole lapsena õppinud ja harjunud ütlema kellelegi, kui väga sa temast hoolid ja kui oluline see inimene sinu jaoks on, siis on seda suurena, igatsusest, valust, minnalaskmisest läbiimbununa palju raskem teha. Jajaa, ma tean küll neid, kes väidavad, et nad ei hooligi. Aga kui palju selles on tõde ja kui palju enesekaitset?

Tegelikult käib see ka kõige tavalisema tunnustamise kohta. Enne Andreast polnud mitte keegi mitte kunagi mu lastele ütelnud, et ma olen neil väga äge ema. Ja samas, kui keegi kippus käituma minuga kehvasti, siis jah, ma võisin ju oma minasõnumiga kinnitada, et mul on neid sõnu kuuldes ja tegusid taludes väga halb tunne jne. Ma võisin ju kange mutt olla, aga ikka jäi see kuidagi hõredaks – mina maailma vastu ja siis katsu lastele tõestada, mis on õige ja mis on vale. Piisas paarist korrast, kui Andreas teatas, et kuulge, sedasi ei ole vastuvõetav minuga käituda.  Ja see on toiminud. Koos on tugevam. Ja selle kõige eest olen ma Andreasele tohutult tänulik, et olemata ise ühegi lapse pärisisa titast peale, on tema sees see tarkus ja oskus olla isa.

Minu röövikute esimene ühine jõulude ootamise aeg algas neli aastat tagasi just sedaviisi

Ja mõned aastad hiljem olid nad täiesti lahutamatult kokkukasvanud igaüks isemoodi 😀

Isadepäev

Tan oli sel aastal isadepäevaks valmistudes eriti hakkamas ja väga varajane. Palus mu appi pilte otsimas temast ja Andreasest ning Vancust ja Andreasest ja neist kõigist koos. Lappasime läbi terve hunniku pilte ja albumeid ja noppisime ehedamad hetked välja. Tal oli kindel plaan neist kokku panna muusikaga pidlivideo, aga kaks esimest katsetust läksid luhta, sest olgugi, et tasuta reklaamidega lahendus, siis salvestamiseks tuli hakata maksma. See polnud üldse tore ja võttis motiviatsiooni päris maha. Kuna siin isadepäeva aga ei tähistata, siis ei olnud Andreasel õnneks aimugi, et midagi toimumas on. Tal on neis asjus õnneks üsna lühike mälu ja kõik need kolm sügist siin on see tema jaoks olnud ootamatu üllatus, kui teise novembripühapäeva hommikul kaks õhinas poissi ta üles sakutavad kallistustega.

Nii ka sel korral. Tan ärkas juba pimedas, riputas öösel juutjuubi üles pandud video Andrease FB seinale ja kui tema arvates oli Andreas aeg ärgata, siis prantsatasid nad Vancuga koos voodisse ta kõrvale ja surusid talle tahvli pihku. Andreas ägas prille ega saanud esimese hooga millestki aru. Tahvli pilt oli vahepeal eest läinud ja Vanc kasutas hetke ja surus Andreasele enda tehtud joonistused pihku.

Ja siis algas video… 11nes minutis on koos nende ühised kolm aastat. Andreas vaatas, suunurk tuksus ja ta äigas pisaraid. Pildid jooksevad kähku, sest muidu oleks see video veel kes teab, kui kaua kestnud ja hiljem leidsime Tannuga veel siit ja sealt toredaid pilte, mis välja jäid, aga sel korral siis sedasi:

Sel hetkel seal oleksin ma nii väga tahtnud et ka minu isa oleks veel meiega, et talle kinnitada, kui oluline tema minu jaoks on olnud.  Aga ma tean, et ta teab seda nüüd nagunii. Nii palju aastaid arvasin ma aga, et tema lahkumisega koos kaotasid mu poisid 9 aastat tagasi selle viimase imelise eeskuju ja õpetaja, kes minu osa tasakaalustada ja rikastada oleks saanud. Aga elu tegi õnneks oma keerdkäigud nii, et Vancu parim päev elus on tema enda väitel siiani ta 7. sünnipäev, kus ta endale isa sai – see oli Andrease ja poiste kõige esimene kohtumine reaalses elus. Nende aastate jooksul on sellest saanud imeline normaalsus ja ma tänan iga hetke selle eest, et see aeg ja hetked meil olemas on. Vana skeptik, nagu ma olen, ega ma väga ei uskunud, et see kõik üldse võimalik võiks olla, aga näen iga päev, et on ja nüüd ma juba usun ja tean, et Andreas tõepoolest on mu poiste jaoks parim isa ja seda tunnevad ja tunnistavad ka me poisid, kes oma isale selle loo kokku panid.  <3

Tol õhtul pakkusin ma Andreasele, et äkki ta võiks enda isale ka helistada. Kuna ta vanemad kaks aastat tagasi Ungarisse pensionile kolisid, siis suhtleb ta nende harva ja enamasti helistab ema talle ja isaga räägib ta vaid siis, kui nad siin kohtuvad. Esimese hooga Andreas kõhkles, et no tema isa ei tea ju isadepäevast midagi. Mina aga arvasin, et see, kas see päev on isadepäev või mitte, ei omagi kokkuvõttes tähtsust. Iga päev on ju isade ja emade ja laste ja vanavanemate ja sõprade päev. See on lihtsalt hea päev helistamiseks ja suhtlemiseks. Kokkuvõttes istus Andreas telefoni otsas üle kahe tunni. Alustas õhinal enda videost, mille poisid talle tegid ja rääkis kõik maad ja ilmad kokku oma isaga ja mul oli kõige selle üle nii hea meel kui tal ja ta isal ja ta emal ka. 🙂

***

Vancu on viimasel ajal kuidagi eriti lahti läinud ja kogu tema maailm pöörleb ümber Andrease. Kui Andrease ei kuule, kui teda kõnetatakse “dääädi”, siis proovib Vanc “issi” ja kui issi ka ei toimi, siis püüab “papiga”. Aga enamuse ajast on Andreas tema jaoks ikka dad. Tan on jäänud truuks saksapärasele papile. Ainult vahel teiste ees hõikab ta teda Andreeeeas.

Vancul kestis sel aastal isadepäev kohe eriti kaua. Või noh, see kestab tal jätkuvalt. Ühel päeval oli tal vaja küpsetada piparkooke kindla teadmisega, mis tekst sellele peab tulema. Uhke däädi pidi oma koogi kontorisse kaasagi võtma, sest ei raatsinud kohe ära süüa 😛

Vähe sellest, et Andrease selja taga seinal on siin pildil juba ammusest terve rida pandadega pilte pühendusega isale ja maailma parimale isale. Vancu armastus tema vastu on samaülevoolav kui tema häbelikkus sajas miljonis muus asjas. Käib ja kallistab ja igal viimasel kui nädalavahetuse hommikul, kui märkab me ärkamise märke, müttab ta me voodisse ja kisab “Kõdirünnak!! Kõdirünnak!” Ja mina tõmban siis teki üle pea, pööran teise külje ja olen maailma kõige õnnelikum inimene <3

***

Nüüd, jõulude lähenedes, on paras aeg veidi mõtelda kõigi nende peale, kellel pole kedagi või kes on lastega väga üksinda. Olgu nad nii hakkamasaajad ja tegusad ja vägevad kui tahes. Märkamine ja tunnustus on meile kõigile vajalikud ja olulised. Nende sõnade ja tegude väärtus saajale on oluline. Otsige ja leidke! Kui otse ei oska või ei saa, siis kuidagi kaudselt ikka saab. Iga ilus ja hea tegu ja sõna loeb!

Imeilusat jõuluaega teile kõigile, lähedal ja kaugel, meiega koos ja meie südametes <3

Comments 1

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *